Maldiivide reisipäevik: kuidas ja miks?

DSC_0546

Kui Laur 2017. aasta augustis Liibanonist missioonilt naasis, rääkis ta, kuidas me peame koos reisile minema. Et olla vaid kahekesi. Kuna ühtlasi oli lähenemas meie kümnes pulma-aastapäev, siis kõlas see eriti asjakohasena. Kümme aastat tagasi puhkasime koduses Pärnus, miks siis mitte võtta seekord ette midagi suuremat ja teha teõlised teised mesinädalad?

Mina pole oma olemuselt eriline reisimise fänn. Ma pelgan lendamist ja mulle ei meeldi see tunne, mis tekib, kui oled lastest eraldatud. Sugugi parem pole ka lastega rännates, sest siis kogud tõenäoliselt lihtsalt halle juuksekarvu juurde… Niisiis olin ma kindel, et kui üldse reisile, siis peab see olema midagi väga ägedat.  Continue reading

Advertisements

Blogipostitus, mis võiks armsat Lauri rõõmustada

Arvake, kes on mu suurim fänn ja lugeja? Noh, see võib ju mõneti vaieldav olla, aga mina annaks selle tiitli Laurile. Vahel käib ta mulle suisa nagu uni peale, et ma uue postituse teeksin. Ja et ma blogi arendaksin ja kirjutamist arendaksin ja koostöid teeksin ja mida kõike veel.

Iseenesest on mu armsal mehel õigus. Kirjutamine on mu kirg ja unistus. Teate, mis ma seekord uusaastalubadusteks andsin? Loomulikult ei tea, sest ma pole ju siia ammu midagi kirjutanud (ainult facebooki lehel veel annan endast märku, aga sellest tahan tegelikult natukene hiljem rääkida). Igal juhul otsustasin end sel aastal kahes valdkonnas täiendada. Continue reading

Blogipuhkus lõppenud; head uut aastat!

26024260_1768949946448910_4053874185627926172_o

Minu teadmiste järgi on täna viimane päev soovida head uut aastat. Ma ei saa riskida võimalusega, et jätan teile need soovid edastamata.

Minu uus aasta on alanud kenasti. Väsitavalt, sest aasta lõpus ja uue alguses oli palju võimsaid emotsioone ja põnevaid ettevõtmisi, aga ikkagi kenasti. Mu päevadesse on mahtunud seiklusi, vahvaid inimesi ja rõõmu. Usun, et selline on väga hea algus uuele aastale. Kui nüüd veel ainult ilm ka parem oleks… Ah, las need muremõtted jääda kus see ja teine!

Kindlasti ootate põnevusega ülevaadet ja pilte meie aastapäevapeost. Hetkel on jäänud see selle varju, et tegemisi on palju olnud, aga tuleval nädalal ootab mind eksamisess, mis tähendab, et olen pidanud end jagama laste, lõbutsemise ja õppimise vahel. Aga ma ei ole kitsi, mistõttu saigi selle tervituse avapildiks üks imeline jäädvustus Liinalt.

Palun mulle jõulurahu!

nlwkn5

Keset aasta ilusamat ja härdamat aega küsin ma endalt: “Kas emadele on kuskil jõulurahu?”. Tunnen südames, et rahu ja harmoonia oleks hetkel minu jaoks suurim kink. Ei, mul pole masendust ega kiusa mind hirmus depressioon, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud ja pisut ka tülpinud.

Laur on tänavu valdava aja jõulupühadest tööl. Nii saab ta aasta lõpus ja uue alguses puhata ning seda vajame samuti väga. Mina olen lastega ringi rännanud. Viljandimaal ja külas ja Otepääl. Olen maitsnud jõuluroogi, oleme saanud kingitusi ja olen näinud armsaid etteasteid, aga olen ise ikkagi kuidagi aina tühjemaks jäänud…

Mida üldse tähendab nelja lapsega kuskile minemine? Continue reading

Kuidas ma endale kulmud sain

2z3ot43

Ühel detsembrikuu alguspäeval otsustasin broneerida peo tarvis jumestuse aja. Sel hetkel ei kujutanud ma veel ette, et paar nädalat hiljem astun julge sammu ning lasen endale teha püsimeigina kulmud.

Kes mind rohkem tunnevad, neile pole mingi uudis, et ma pole eriline meikija. Ajad, mil kasutasin jumestuskreemi ja lauvärve, jäävad vähemalt kümne aasta taha. Üks põhjus on selles, et võin oma välimusega ka niisama üsna rahul olla. Olen kolmkümmend ja kaks aastat vana, aga endiselt pakutakse mulle võõraste puhul vanust umbes kahekümne ringis. Mul ei ole tugevaid akneprobleeme, mis tähendab, et ma ei pea oma näonahka ka eriliselt peitma. Enamajaolt tähendab meikimine minu jaoks kiiret ripsmetušši, vahel ka huulepulka ning põsepuna. Kulmude kitkumise avastasin enda jaoks alles mõned aastad tagasi (uskuge või mitte, aga enne seda piirasin neid kääridega), kui Lauri õde juuksuriks õppis ja minu peal kulmude korrigeerimist ning värvimist harjutada sai. Sealtmaalt ongi tema või vahel ka mu sõbranna mul aeg-ajalt kulme värvinud ning kitkunud olen peamiselt ise. Kahel korral olen ka ripsmeid püsivärvinud.

Naised kõikjal mu ümber räägivad aina rohkem püsikulmudest. Continue reading

Jõuluehteis kodu

Ühel päeval oli jõulukalendri teemaks pühadekaunistused. Ma sel päeval ei postitanud, aga nüüd võin meie tagasihoidlikult pühaderüüs kodust pilte näidata. Meil pole kombeks kogu maja üleni jõulunänniga täita, aga mõned ehted ja kaunistused saavad siiski üles. Kõige tüüpilisem on neist vast jõulupuu ja neid on meil tänavu koguni kaks.

Minu ja Lauri kuusk versus laste kuusk

Tulukesed, mis muidu käivad kuusele, aga sel aastal riputasime lakke:

DSC_0107

Laste jõulusokid

DSC_0110

 

Blogijate advendikalender: heategevus

DSC_0288

Tegelikult oli “heategevus” üheksanda detsembri teema, aga sel päeval ma kalendrit avama ei jõudnud. Ma siiski ei kurvasta. Alati on hea, kui päriselu on piisavalt põnev, et internetti väga ei jõuagi!

Heategevus on minu jaoks üks jõuluaja loomulik osa. Tegelikult olen seda meelt, et aitamine on miski, mida peaksime tegema aastaringselt. Kui näeme kuskil vajadust, siis võiksime oma ressurssidega appi minna.  Continue reading

Minu väike jõuluime ehk kuidas ma facebooki loosis võitsin

24837469_1978590512409792_4414853747129616500_o (1)

Kas saab midagi head tulla päeva, kus sul on seljataga väsitav periood ilma abikaasata, kus saad teada, et su nooremal tütrel on jalg kipsi pandud ja kus ühel su poegadest on tekkinud väga kahtlane nahalööve? Ütlen ausalt: mina ei uskunud, et saab. Aga sellistel hetkedel on imeline avastada pisike rõõmukiir kohast, kust seda oodata ei oskakski.

Ma olen klassikaline näide inimtüübist, kellel õnnemängudes ei vea. Minu tüdrukuteõhtul kingiti mulle kümme loteriipiletit ja otse loomulikult ei võitnud ma sentigi. Läbi aegade olen facebookis mänge jaganud (algusaegadel rohkem, kuid viimasel aastatel väga kaalutletult), kuid lihtsalt loosimise tulemusel pole mulle kunagi ühtegi võitu tulnud. Jah, siinkohal ei saa ma salata, et olen fb vahendusel kolm auhinda saanud, kuid need olid nö asja eest. Esimesel juhul võitsin oma foto tõttu. Teisel korral kirjutasin Rahva Raamatule südamest tuleva kommentaari ja nad andsid lihtsalt niisama selle eest mulle 10-eurose kinkekaarti ning kruusi, mida siiani kasutan. Kolmandal korral kirjutasin oma kogemusest Unekooli leheküljel ja sain preemiaks Jänku-Jussi raamatu. Aga seda, et mu nimi loosimises välja tuleks, pole ma tegelikult ammu isegi oodanud.  Continue reading

Blogijate advendikalender: jõulukuu eelarve

DSC_0041

Ma ei ole paar päeva advendikalendrist osa võtnud, kuna teemad polnud sobivad. Ühel päeval tuli soovitada jõulukinke, teisel rääkida jõulukaartidest. Kinkide osas on mul sel aastal pea täiesti tühi ja nii paljudega, kui on võimalik, olen kokku leppinud, et me neid ei tee. Kaartidega on mul aga juba aastaid nigel suhe. Poekaarte ma ostma ei kipu ja endal nokitsemiseks aega ei jätku. Nii ma ootasingi paremat teemat ja täna ta tuli – intrigeeriv “detsembrikuu eelarve”.  Continue reading

Meie soojustatud maja

DSC_0072

Me elame armsas pisikeses palkmajas, mille Laur ehitas 2010. aastal. Päris tihti uurivad inimesed, kes meid esmakordselt külastavad, et kas maja meil ikka sooja ka peab. Esimesel paaril aastal oli vastus jaatav ja sealt edasi aina kõhklevam… Viimased aastad on tuulte ja külmaga ikka jahedad olnud. Iseasi, et inimeste jaoks on “soe” ja “jahe” hästi erinevad mõisted, kuid ütleme nii, et meie jaoks on soe kuni kuskil 23 kraadi, sealt edasi on ebameeldivalt palav, mis tähendab, et kui meie ütleme “jahe”, siis ma ei räägi 18-20-kraadisest temperatuurist!

Ahiküttega majas on soojus muidugi paljuski enda teha. Sooja saad nii palju, kui alla viskad! Aga kui nüüd päris aus olla, siis ega taha ikka päevad läbi “alla visata”, kuna seegi on aja raiskamine ja puude kulu. Nii olemegi juba paar aastat mõlgutanud mõtet maja soojustamisest. Aga kuidas seda teha? Kas tõesti lüüa maja lihtsalt laudisega üle ning kaotada meie jaoks armas ja hubane hoone välispilt?  Continue reading

Blogijate advendikalender: jõulufilmid

DSC_0103

Käesolev aasta on olnud minu jaoks blogirindel huvitav ja hariv. Ma ei saa öelda, et oleksin ise olnud mingi eriti usin ja agar kirjutada, aga natukene tublim ikka kui varemalt. Tõeliselt edasi olen aga liikunud avara blogimaastiku tundmaõppimises. Lasen silmaga aeg-ajalt üle tuntumate ja vähemtuntumate blogide (regulaarne lugeja pole ühelgi; ainult Lauri õe kinnist ajaveebi loen), vaatasin blogiauhindade jagamist, olen lugenud turundusnippe, osalen tänavu blogijate jõululoosis ja saavutasin muuhulgas oma lehe külastatavusrekordi. Nüüd avastasin enda jaoks veel ühe huvitava asja: advendikalender blogijatele. Mõte on väga lihtne: iga päev avaneb üks aken ühe teemaga ja kui teema vähegi südamelähedane, tuleb teksti toksima hakata. Kohustuslik pole iga päev osaleda ja näis, kui palju mina jõuan, aga proovida ikka tasub. Mis siis, et juba kolmas detsember ja kaks päeva maha magatud. Tänasest teemast paar sõna ikka öelda võin. Siit ta siis tuleb: mina ja jõulufilmid.  Continue reading

Ülevaade aastapäevapeo hetkekorraldusest

to_do_list

Nagu mu blogilugejad juba teavad, siis otsustasime kümnendat pulma-aastapäeva peoga tähistada. Tahaksin anda ülevaate, kuidas selle korraldus on läinud ehk mis tehtud ja mis tegemata. Viimaseid asju on üksjagu ja põhipõhjus seisneb selles, et ma polnud pikka aega “rivis”, et üldse millegagi tegeleda (aktiivsed blogilugejad saavad ilmselt aru, millest räägin). Siiski on mul jäänud veel ligi kuu aega ja ma usun, et selle ajaga annab nii mõndagi ära korraldada.

Mis on tehtud:

*olemas on peokoht ja loomulikult ka kirik Continue reading

See hirmus larüngiit

Larüngiit ehk kõripõletik on seisund, mida ühelegi sellega kokku puutunud lapsevanemale pole vaja selgitada. Seda lihtsalt ei saa unustada! Üsna tavaline on, et esimesel korral toob see kaasa suure ehmatuse. Tavaliselt tabab larüngiit last keset ööd ja kui vanem pole kõritursega varem kokku puutunud, võib olla hirm, et pisike nüüd tõesti kohe lämbubki, üsna tugev. Minu õnneks oli esimene kord, mil see meie peret külastas, Laur kodus. Liise oli tollal umbes neljane ja lasin abikaasal temaga toimetada, hoides ise hirmunult tagaplaanile ja vajadusel midagi tuues. See oli märksa parem positsioon, kui see, mis mind tabas ööl vastu seda teisipäeva, kus ma lõppkokkuvõttes koju kiirabi kutsusin.  Continue reading

Kui müürid langevad…

DSC_0067

Kas teie elus on vahel olnud aegu, kus kõik tundub juba justkui ideaalsena ja siis see täiuslik “sein” lihtsalt suure kolinaga kokku variseb? Ühtäkki on õhk täis paksu tolmu ja segadust. Sinu ees on kaks valikut: pöörata selg ja põgeneda või hakata tasapisi kuskilt otsast koristama.

Kui müür, mis variseb, polegi kätega ehitatud ja materiaalne, on asjad teinekord isegi keerulisemad. Vaimne ja hingeline kokkukukkumine on miski, mida võib endalgi olla raske mõista, rääkimata ümbritsevatest. Aga põgeneda või silmi sulgeda ei saa, kui Sul on väikesed lapsed ja elu tahab edasi minemist.  Continue reading