Intervjuu lastega

rpt

Poisid “ülikiire ralliautoga”. Pilt arhiivist.

Nägin facebookis abikaasa töökaaslase jagatud vahvat intervjuud oma lapsega. Tema oli selle idee omakorda kelleltki teiselt saanud ja julgustas teisigi sama usutlust läbi viima. Küsimused on väga seinast-seina ning ütlen ette, et muuhulgas tuleb meie laste puhul välja, et pojad peavad Inglismaa pealinnaks Prantsusmaad ning et Karli arvates vajab ta umbes 100 sekundit, et minna Ameerikasse.

Küsitlesin lapsi võimalikult niimoodi, et nad teineteise vastuseid ei kuuleks. Vastused on vastamise järjekorras ehk Melissa (9a), Karl (4a), Liise (11a) ning Rain (5a). Continue reading

Mida saan kontrollida ja mida mitte

IMG-20200320-WA0004

Foto: Internet

Keset olukorda, kus oleme kodudes “lõksus” – eeldades, et kõik ilusasti sotsiaalse isoleerituse reeglitest kinni peavad – võib meil tekkida kergesti tunne, et kogu ümbritsev elu ja maailm on justkui meie kontrolli alt väljas. Sellele vastukaaluks süveneb aina suurem igatsus saada enda kontrolli alla midagigi… Kokku võime niimoodi eneses keerutada ühe paraja sasipuntra, kus meile alluv ja allumatu muutuvad eraldamatuteks. Kuidas ikkagi leida tasakaal kontrollitava ja mittekontrollitava vahel ning rahulikult need asjad lahti harutada?

Tahan proovida koos teiega mõtiskleda meile kontrollitavate ja mittekontrollitavate asjade üle. Kasutan selleks küll käesoleva postituse avafotot, aga lisan mõned nüansid ka enda poolt.

Mida me ei saa kontrollida

Kui me mõtleme oma igapäevaelule enne eriolukorda ning ülemaailmset kriisi, siis alati on olnud neid asju, mille osas me oleme jõuetud ning mida me ei saa kontrollida. Tegelikult: omamoodi on meid lapsest saati õpetatud elama maailmas, kus mitmed asjad on hallatud ja hoolitsetud meist sõltumatult. Suur osa sellisest elukorraldusest annab meile ka turva- ja kindlustunde. Me teame, kuidas tavaliselt-loomulikult elu meie ümber toimib isegi siis, kui mitmeid asju haldab keegi teine.

Kriisiolukorras väheneb meie kontrollitunne oluliselt. Continue reading

Kergitame tabuloori ehk seksipoosid versus surm

smacap_Bright

Loe julgelt: mõtisklus ei õhuta paanikat!

Me elame ühel huvitaval ajastul. Meie ümbert on justkui kadunud tabuteemad, meil on rahu, rõõm ja vabadus… Vähemalt peaks nagu olema… Me innustame üksteist mõtlema aina positiivsemalt ning hurjutame eemale hoiduma kurvast ning hirmutavast. Me peidame selle kõikvõimalike asendustegevuste taha – palju tööd, trennid, huviringid, sõltuvusained ning lõputud õpingud leidmaks omaenda sisemist jõudu ja positiivsust või muud taolist…

Me elame huvitaval ajastul. Me võime vabalt ja julgelt rääkida asjadest, millest vanasti ei räägitud. Minu-vanusesed ja nooremad on eriti uhked oma mõttevabaduse üle.

Me elame huvitaval ajastul. Ajal, kus loomulikum on sõpradelt küsida, et milline on nende lemmik seksipoos, kui teada seda, mida on meie lähedased mõelnud surmast või kuidas nad sooviksid, et neid maetaks… Veel enam: me ei küsi seda isegi iseendalt. Surmale ei tohi mõelda! Surm on TABU! Continue reading

Minu tänahommikused mõtted

fbt

Aitäh, armsad lugejad, kes olete tänaseks juba tulnud välja oma tagasisidega. Eriti õnnelik olen pikemate ja selgitavate mõtete üle.

Mida ma kindlasti tahan öelda, on asjaolu, et ma absoluutselt ei hakka oma blogis “julgustama” inimesi negatiivsusele või kaasa õhutama paanikale. AGA ma ei hakka ka tootma massilist huumorit ning õhutust olla ainult oma positiivsete tunnetega. Mul on hea meel, et suur osa inimesi leiavad lohutust praegu tualettpaberi-naljadest (mina sealhulgas), aga kui minu blogisse satub kasvõi üks inimene, kes hakkab väsima pidevast naeratamisest ning soovib vaadata otsa ka sügavamatele ja tõsisematele mõtetele (vabandan ette, kui minu käsitlustes on nad siiski vahel vürtsitatud huumorikastmega), siis just selle inimese jaoks ma kirjutan. Just seda inimest ma täna julgustan. Sest teistsuguse lugemise otsijatel on nii palju muud ka lugeda. Mis ei tähenda, et ma neid oma blogilehele ei ootaks 🙂 Continue reading

Mõtteid koroonaviirusest. Nii palju, mille üle olla tänulik!

rpt

Pildil: tänupõhjus nr 1: terved ja rõõmsad lapsed

 

Mõnikord, kui meil on raske, kipume me keerama pilgu sellelt, mis on hästi. Kui ma olen rääkinud, et meil on lubatud negatiivsed tunded, kas see siis tähendab, et need peaksid olema suuremad ja võimsamad kui positiivsed? Ei! Seda kindlasti mitte. Otse vastupidi: erinevad tunded täiendavad teineteist ja annavad meile erinevaid sõnumeid.

Üks võimsamaid positiivseid tundeid on tänutunne. Nii, nagu ma rääkisin oma esimeses koroonapostituses, et üks võimalus on välja kirjutada oma negatiivsed mõtted, saame me välja kirjutada ka oma positiivsed mõtted/tundmused. Selle vahega, et positiivset nimekirja pole vaja eemale tõsta, vaid selle võid endale meeldetuletuseks kasvõi peeglialuale kleepida või voodi kohale riputada!

Minu tänu praeguses ajaperioodis: Continue reading

Mõtteid koroonaviirusest. Aga mida mina ise tunnen?

dav

Miks ma kirjutan oma lugejatele hirmust, vihast ja üksindusest? Kas ma tunnen ka midagi neist tunnetest? Need on mu eelmise postituse valguses väga õigustatud küsimused.

Jah, ma olen tundnud oma elus kõiki neid tundeid. Jah, ma kardan ka praegu. Statistikad statistikateks, aga mina isiklikult pelgan koroonaviirust. Ma kardan, kuna olen lapsena põdenud kroonilisi kopsupõletikke ning olen siiani Continue reading

Mõtteid koroonaviirusest. Kas tohib tunda hirmu, viha, üksindust…?

dav

Liikudes sotsiaalmeedias, näeme geniaalsetesse mõõtmetesse ulatuvaid nalju tualettpaberi ning inimese “rumaluse” üle. Mis seal salata: laen minagi end praegu naeruga, mis neid vaadates peale tuleb. Eilsest olen koguni WhatsApp’is ühe grupi liige, mille eesmärk ongi jagada erinevaid nalju seoses Covid-19-ga. Nali on hea. Naer on terviseks ning huumor aitab negatiivsete tunnetega võidelda…

Mida teha aga siis, kui me ei suuda praeguse olukorra keskel 24/7 ainult naerda? Continue reading

Maldiivide reisipäevik: kuidas ja miks?

DSC_0546

Kui Laur 2017. aasta augustis Liibanonist missioonilt naasis, rääkis ta, kuidas me peame koos reisile minema. Et olla vaid kahekesi. Kuna ühtlasi oli lähenemas meie kümnes pulma-aastapäev, siis kõlas see eriti asjakohasena. Kümme aastat tagasi puhkasime koduses Pärnus, miks siis mitte võtta seekord ette midagi suuremat ja teha teõlised teised mesinädalad?

Mina pole oma olemuselt eriline reisimise fänn. Ma pelgan lendamist ja mulle ei meeldi see tunne, mis tekib, kui oled lastest eraldatud. Sugugi parem pole ka lastega rännates, sest siis kogud tõenäoliselt lihtsalt halle juuksekarvu juurde… Niisiis olin ma kindel, et kui üldse reisile, siis peab see olema midagi väga ägedat.  Continue reading

Blogipuhkus lõppenud; head uut aastat!

26024260_1768949946448910_4053874185627926172_o

Minu teadmiste järgi on täna viimane päev soovida head uut aastat. Ma ei saa riskida võimalusega, et jätan teile need soovid edastamata.

Minu uus aasta on alanud kenasti. Väsitavalt, sest aasta lõpus ja uue alguses oli palju võimsaid emotsioone ja põnevaid ettevõtmisi, aga ikkagi kenasti. Mu päevadesse on mahtunud seiklusi, vahvaid inimesi ja rõõmu. Usun, et selline on väga hea algus uuele aastale. Kui nüüd veel ainult ilm ka parem oleks… Ah, las need muremõtted jääda kus see ja teine!

Kindlasti ootate põnevusega ülevaadet ja pilte meie aastapäevapeost. Hetkel on jäänud see selle varju, et tegemisi on palju olnud, aga tuleval nädalal ootab mind eksamisess, mis tähendab, et olen pidanud end jagama laste, lõbutsemise ja õppimise vahel. Aga ma ei ole kitsi, mistõttu saigi selle tervituse avapildiks üks imeline jäädvustus Liinalt.

Palun mulle jõulurahu!

nlwkn5

Keset aasta ilusamat ja härdamat aega küsin ma endalt: “Kas emadele on kuskil jõulurahu?”. Tunnen südames, et rahu ja harmoonia oleks hetkel minu jaoks suurim kink. Ei, mul pole masendust ega kiusa mind hirmus depressioon, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud ja pisut ka tülpinud.

Laur on tänavu valdava aja jõulupühadest tööl. Nii saab ta aasta lõpus ja uue alguses puhata ning seda vajame samuti väga. Mina olen lastega ringi rännanud. Viljandimaal ja külas ja Otepääl. Olen maitsnud jõuluroogi, oleme saanud kingitusi ja olen näinud armsaid etteasteid, aga olen ise ikkagi kuidagi aina tühjemaks jäänud…

Mida üldse tähendab nelja lapsega kuskile minemine? Continue reading

Kuidas ma endale kulmud sain

2z3ot43

Ühel detsembrikuu alguspäeval otsustasin broneerida peo tarvis jumestuse aja. Sel hetkel ei kujutanud ma veel ette, et paar nädalat hiljem astun julge sammu ning lasen endale teha püsimeigina kulmud.

Kes mind rohkem tunnevad, neile pole mingi uudis, et ma pole eriline meikija. Ajad, mil kasutasin jumestuskreemi ja lauvärve, jäävad vähemalt kümne aasta taha. Üks põhjus on selles, et võin oma välimusega ka niisama üsna rahul olla. Olen kolmkümmend ja kaks aastat vana, aga endiselt pakutakse mulle võõraste puhul vanust umbes kahekümne ringis. Mul ei ole tugevaid akneprobleeme, mis tähendab, et ma ei pea oma näonahka ka eriliselt peitma. Enamajaolt tähendab meikimine minu jaoks kiiret ripsmetušši, vahel ka huulepulka ning põsepuna. Kulmude kitkumise avastasin enda jaoks alles mõned aastad tagasi (uskuge või mitte, aga enne seda piirasin neid kääridega), kui Lauri õde juuksuriks õppis ja minu peal kulmude korrigeerimist ning värvimist harjutada sai. Sealtmaalt ongi tema või vahel ka mu sõbranna mul aeg-ajalt kulme värvinud ning kitkunud olen peamiselt ise. Kahel korral olen ka ripsmeid püsivärvinud.

Naised kõikjal mu ümber räägivad aina rohkem püsikulmudest. Continue reading