Ma tegin avarii ehk kuidas me Pokumaale ei jõudnudki

Inimene on kummaline olend – tänu mõtlemisvõimele oskame me planeerida ning meil on pea igal hetkel ettekujutus, mis meid järgmiseks ees ootab või vähemalt ootama peaks. Võib-olla just seetõttu mõjuvadki kõrvalekalded meile eriti rängalt. Nii võib meid rivist välja lüüa ootamatu teade materiaalsest väljamikekust või kellegi haigestumine, aga ka kõrvalekalle, mis viib meid täiesti füüsiliselt rajalt välja. 

 

Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval müüdi Pokumaale poole hinnaga perepileteid. Pokumaa on üks väga vahva koht, mis mõeldud kogu pere harivaks meeleleutuseks ja sealjuures asub ta meie kodule üsnagi lähedal.

Minu õde ostis tolle võimaluse peale kaks perepiletit pokukeste külastamiseks. Ja oli üsnagi selge, et kui nemad lähevad, võiksime ka meie oma sama vanade lastega liituda. Ainus asi oli selles, et meie pere pidi kasutama lühendatud koosseisu, sest Laur pidi tartus valves olema.

Ärkasin varakult ja toimetasin koduseid tegevusi. Kui ema helistas, et neil on veel üle kolmekümne kilomeetri Pokumaani sõita (tulid nad ju ikkagi kaugelt maalt – Viljandist :)), olid mul lapsed riides ja ma isegi praktiliselt minekuvalmis. Aga võtsin vabalt ja otsustasin veel enne ruttu toa tolmuimejaga üle kraamida. Kui naine juba koristamistuhinasse satub, siis on aga lihtne end unustada ja nii juhtus ka minuga. Lõpuks sain aru, et teistega samal ajal kohale jõudmine kõne alla ei tule. Kuulsin mehevennalt, et mul oleks palju otstarbekam minna lühemat teed pidi ja sain esmased instruktsioonid. Kilomeeter eemal tegin väikese peatuse, helistasin ka abikaasale ja küsisin üle, kas mul ikka on õige minna teed pidi, mida ma ei tunne. Tema ainus reaktsioon oli, et mis mõttes ma üldse kaalusin varemalt minna tohutu ringiga, loomulikult ikka otse ja edasi sain juba temalt mingisugused instruktsioonid, kuidas kusagile jõuda, kus uuesti talle helistama peaksin. Pean mainima, et olin veidi segaduses, et üks vend juhatas mind otse, soovitades ühel ettetuleval ristmikul paremale pöörata, teine vasakule pöörata.

Otsustasin teha abikaasa nõu järgi, sest teadsin, et tema saan igal juhul hiljem telefoni teel kätte ja hakkasin sõitma.

Sel hetkel polnud mul aimugi, et selle ristmikuni ma ei jõuagi…

Kui hakkasin esimest suuremat kurvi võtma, oli ainus ebatavaline asjaolu, et avastasin enda jaoks veidi suurema spidomeetri näidu, kui mul kruusateel tavapärane oleks. Sõitsin lubatud kiirusest väiksemalt, kuid sellest siiski ei piisanud, aga hetkel on see juba tagantjärele tarkus…

Järgmisel hetkel sain aru, et olen kurvi võtnud liiga väljast ja sellest hetkest edasi käis kõik nii kiiresti, et kui te minu ülevaadet loete, siis ilmselt jõuaks selle aja jooksul taoline olukord mitu korda juhtuda…

Ühtäkki oli auto veidi ühele poole kiskuma hakanud.

Ei ole hullu, proovin tagasi saada.

Järgmisel hetkel tundsin, et auto ei kuula ka peale minu kerget muutust sõna…

Ikka veel olin kindel, et stabiliseerin olukorra ja tulen välja ehmatusega.

Läks veel vaid viiv, mil sain aru, et auto ei allu enam tõepoolest üldse mu kontrollile.

Pidurdasin kõvasti mingil hetkel, mille kohta ma enam ei oska öelda, millele elnevalt või järgnevalt see toimus.

Nüüd oli selge, et auto sõidab risti üle tee ja need puud tulevad meile vastu

Ühekorraga oli see kõik justkui aegluubis ja samas kui kõige kiirem hetk mu elus…

“Kas ma suren?”

Peale seda mõtet olen endalt korduvalt küsinud, miks oli minu peas ainult see mõte… Maailmas polnudki enam justkui midagi muud, peale minu ja selle puu, mis vältimatult meid ees ootas. Ma ei teadvustanud sel hetkel isegi endale asjaolu, et mu lapsed olid autos või et maailmas üldse oleks veel inimesi… Ainult auto ja puu ja küsimus: “Kas ma suren?”.

Siinkohal tuleks ilmselt kirjutada PAUHHH…

Mingit pauhh-i minu jaoks praktiliselt ei olnudki, oli vaid tohutult valus hetk, mil turvapadi vabanes.

Umbes samal hetkel mõtlesin: “Kui ma jääks ometi teadvusele; pean lapsed autost välja saama”

Lükkasin turvapadja eest ja tundsin kohutavat haisu, sest auto täitus mingi sutisuga, mille allikast polnud mul vähimatki aimu.

Lapsed nutsid või vähemalt Laine-Liise oli tohutult ehmunud.

“Emme! Emme! Emme, mis juhtus! emmmee!”

Püüdsin meeleheitlikult avada turvavööd, kuid sealjuures käed värisesid ja kohmitsesin enda jaoks liiga kaua.

Järgmisel hetkel ei saanud ma lingist ust lahti. Olin juba tohutus paanikas. Tagusin ust veidi ja lõpuks see avanes – minu jaoks jälle meeletult pika aja jooksul. Astusin välja, tõmmates kõrvalistmelt käigu pealt kaasa oma koti.

Tõstsin välja Laine-Liise, kelle uks oli lähemal, ja järgmiseks juba Melissa-Mai. Mõlema lapse puhul tundus turvavööde lahtisaamine jällegi kohutavalt aeglasem kui oleksin soovinud.

Viisin lapsed autost natuke kõrvale ja mõtlesin, et lähen otsin autost oma telefoni, et abi kutsuda. Kuna olin just Lauriga rääkinud, teadsin, et telefon oli õnnetushetkel istmel, aga nüüd seda seal enam polnud. Olin just valmis hakkama seda põhjalikumalt otsima, kui nägin, et auto esiosast voolab mitmes nires välja vedelikke.

Võib-olla oli see ainult naistele omane käitumine, kuid ma ei juurelnud pikemalt, mis vedelikud need on, viisin lapsed autos paarikümne meetri kaugusele ja ka ise enam autole ei liginenud.

“APPPPIII”, minu esimesed hüüded olid kui möiratused ja sain isegi aru, et olen meeletus paanikas. Teadsin, et lapsed on pealtnäha täiesti terved, kuid mul endal oli kogu keha valus ja mul polnud õrna aimugi, kas olen ka vigastatud või mitte. Vajasin vaid abi, kuid hoolimata sellest, et terve mõistus käskis karjumise jätta, sest kahel pool teed oli mets ja mul polnud aimugi, kas läheduses ka mõni talu on, kuid ma hüüdsin edasi. Sisimas aga ootasin, et mööda sõidaks mõni auto, sest reaalsuses oli see ainus võimalus.

Jooksin tee peal ja karjusin ning kogu see aeg tundus olevat igavikuline…

“Kas tõesti jään siia terveks päevaks”, mõtlesin endamisi.

Karjusin veel appi ja palusin järsku: “Jumal, palun, palun tee nii, et keegi tuleks. Palun aita!”.

Kui kuulsin metsast esimesi hääli, arvasin, et need lihtsalt viirastuvad mulle…

Ent siiski, need nagu kordusid.

Karjusin veel kord ja seekord sain juba üsna lähedalt vastuse, mis küsis selle kohta, mis on juhtunud.

Vastasin umbes nii: “Oleme siin tee ääres, sõitsin teel välja, mul on kaks last ka…”.

“Oodake, tuleme kohe, peame talu juurde tagasi minema ja tuleme teist kaudu autoga”.

Nüüd ma teadsin, et abi varsti ikkagi jõuab. Istusin teepervele maha ja hakkasin nutma. Laine-Liise lihtsalt kallistas mind. Nad olid Melissaga mõlemad nii rahulikud ja tublid. Minu imelised lapsed!

Järgmisel hetkel tuli auto, kust väljusid mees ja naine. Nad küsisid midagi selle kohta, mis juhtunud on või muud eesugust ja mina küsisin vastu, et kas teie vastasitegi mulle. Ei, need polnud nemad. Aga sealt edasi käis kõik kiirelt. Vanem proua tegeles lastega ja pakkus mulle juua, meesterahvas helistas abi välja. Veidi aja pärast jõudis juba ka abielupaar, kes meid metsas, seenel olles, kuulsid. Meesterahvas oli endine kiirabitöötaja ja võttis üle kiirabiga rääkimise. Ma teadsin, et mul pole ühtegi katkist luud vähemalt, kuid muus osas polnud mul aimugi – valus oli aeg-ajalt ning paanikast käis mul pea ringi, värisesin ja tundsin iiveldust.

Rääkisin nendega, korrates pidevalt, et ma nii kartsin, et keegi ei tule…

Kõik olid väga rahustavad. Autol ühendati lahti mingid klemmid, et süttimisohtu poleks ning üheskoos otsisti üles mu telefon. sealt edasi tegin põgusa kõne, et ma ei jõua kohale, neile, kes Pokumaal mind ootasid ja seejärel juba Laurile. Lauriga oli raske rääkida, emotsioonid lõid jälle üle pea, kuid läbi nutu andsin ülevaate, et lõhkusin aut ning meiega peaks kõik korras olema. Laur otsustas venna meie juurde saata, et saaksime hiljem koju ja et vaadata, kuidas auto teisaldatud saaks.

Kiirabitöötajad olid väga sõbralikud. Peale kuulamist, palpeerimist ning vererõhu mõõtmist sain rahustava tableti ning täideti paber. Kui ütlesin oma nime, küsis too sõbralik naisterahvas, kas olen Lauri sugulane või midagi seesugust ja ütlesin, et olen abikaasa. Edasi võttis ta juba ise Lauriga ühendus ja andis toimunust ülevaate. Enne minekut pandi mulle veel südamele, et kui mul halvemaks peaks minema, kohe Lauriga ühendust võtaksin.

Hakkasin vaikselt rahunema. Selleks ajaks, kui mind politseiautosse kutsuti, olin juba üpris apaatse olekuga. Tõsiselt imelik oleks kogu aeg nii rahulik olla… Ega ma hetkel oskagi arvata, kas tol hetkel juba rohi mõjus või oli see pärast suurt ehmatust lihtsalt loomulik rahunemisreaktsioon.

Politseinik oli jällegi väga sõbralik meestarahvas ja aitas mind seletuse kirjutamisel igati. Ma olin südamest tõsiselt tänulik sel hetkel, et minu ümber olevad inimesed olid abivalmid ja meeldiva olekuga.

Pärast seletuskirja kirjutamist, mille ajal mul juba uni tulema hakkas (ses osas hoiatas kiirabi mind juba eelnevalt, et ma ei imestaks kui päris magamagi millalgi jään), lootsin lihtsalt koju saada. Kui politseinik ütles, et nüüd tuleb veel Valga politseipatrull ära oodata ja siis veel pabereid täita, oli see juba meeletu pettumus.

Ootasime appi tulnud perekonna autos uue politseimasina saabumist. Lapsed olid juba väga rahulikud ning maiustasid neile pakutud suurte kollaste ploomidega.

Hiljem istusin järgmisse politseiautosse ja andsin ridamisi uusi vastuseid ning allkirju. Koostati väärteoprotokoll. Suure ehmatuse peale, mis mulle sel hetkel osaks sai, seletas politseinik, et väärtegu on liikluses normist kõrvale kaldumine ja antud olukord polnud kuidagi normaalne. Seega, menetleda tuleb ka juhtumit, kus ma oma autoga järgneva olukorra põhjustasin: “tekitas kehavigastusi endale ning varalise kahju abikaasale”. Politseinik ise seletas, et tema pärast poleks seda kõike vaja, kuid nõuded on sellised. Samuti polevat siin ilmselt midagi karistada, kuid loomulikult ei saa 100% teada, mida keegi kusagil otsustada võib.

Ma tunnen end siiamaani kohutavalt, et ei arvestanud teeolusid ja sõidukiirust õigesti, ei osanud reageerida nii, et oleksin saanud auto veel kontrolli alla, et mina ja mu lapsed oleksid võinud saada tõsiseid vigastusi või midagi veel hullemat ning et minu esimesest autost ei ole alles muud kui varuosad. Nagu mulle hiljemi öeldi, siis paljuski päästis meid tõsisemast seesama auto – just see, et Volvo on Volvo…!

 

Olin väsinud, kuid sel päeval mul magama jääda ei õnnestunud. Võtsin hoopis vastu kaks autotäit külalisi, olles niivõrd-kuivõrd hea võõrustaja ning tundes, et lihtsalt uuesti ja uuesti rääkimine aitab olukorda väiksemaks muuta. Sellegipoolest ärkasin öösel karjudes ning puhkesin täna autos kõrvalsõitjana kurvis nutma. Samuti on mulle mõningaseks üllatuseks, et põrutus on sedasorti asi, mis esimestel tundidel end tunda ei andnud, kuid täna, teisel päeval, juba oluliselt rohkem on liiga teinud.

 

 Kõrvalekaldeid võib olla igasuguseid. Kui ootamatu olukord pole midagi rõõmustavat, oleneb palju sellest, kuidas me ise oleme valmis olukorraga toime tulema. Võib ju jääda lõputult otsima süüdlast endas või kellegis teises, võib jääda mõtlema, mis oleks võinud teisiti teha, kuid võib ka proovida midagi täiesti teistsugust. Nii võin mina lihtsalt valada mõtted oma lemmiktegevusse, kirjutamisse, ning öelda kõigile lugejatele, et see olukord on minu südamesse pannud suure tänutunde:

*tänu neile naabritele, kes appi tulid,

*tänu fantastilistele päästetöötajatele,

*tänu perekonnale, kes oli toeks (nii minu kui mehe omale),

 *tänu abikaasale, kes varalisest kahjust hoolimata pole näidanud välja mingitki pahameelt, vaid rahulolu sellest, et me terveks jäime

*tänu mehevennale, kellega on olnud neist asjadest kõige lihtsam rääkida, sest temal on kõige selgem ettekujutus sellest, mis tegelikult toimus

*tänu Lauri sõbrale, kes tuli appi autot koju tooma

*eriline tänu Jumalale, et see oli nii (lausa imeliselt) õnneliku lõpuga õnnetus!

255448_3892837558572_735853250_n

554632_3892848918856_2068084354_n

 

27. august 2012. a. kell 22:58

Advertisements

Vahepeal kirjutan ka maaelu-välist juttu (facebooki leheküljele Beebi ja väikelaps)

6 muutust, mida emaks olemine sinu ellu toob

 

Kas planeerid peret või oled juba lapseootel? Võib-olla pole sul sealjuures aimugi, mida emaks olemine sinu elus tegelikult muudab ja kas üldse muudab… Mitte kõik naised ei koge päris samu asju ja samal tasemel kui teised, kuid üldiselt on jooni, mis vähemal või rohkemal määral kipuvad emade juures kattuma. Toon välja 6 võimalikku punkti (kasutades alusena enda ja oma tuttavate kogemusi), kus võite näha üllatavaid muutusi.

Sõbrad muutuvad

Sellal, kui sina rõõmustad kahe triibu üle rasedustestil ning sukeldud rõõmuga uude ja põnevasse emadusmaailma, võid märgata, et sinu senised sõbrad on jäänud kuidagi kaugeks ning vesteldes suudate teha teineteise jutu peale vaid viisakusgrimasse. Ühtäkki elate justkui erinaval planeedil ja seda kindlasti ennekõike selle poole jaoks, kes veel pereloomisest ei mõtle. Mõnikord tasub sellistele suhetele anda veidi puhkust ning jääda mõneks ajaks vaid pealiskaudse läbikäimise juurde. Juba paari aasta pärast võib olukord muutuda ning sind kosmoseasunikuks pidanud sõbranna saab olema tänulik iga abistava ja toetava mõtte eest, mida emaksolemise kohta jagada oskad.

Ei tasu ette liialt hirmu tunda mõttest, et võite praeguste sõpradega kaugeneda. Tihti kerkivad emadel pinnale suhted nende inimestega, kellest nad ise omal ajal veidi kaugenesid ning rasedate ja emade-laste koostegemisedki toovad uusi tuttavaid, seega üksijäämist pole vaja peljata. Paljud emad avastavad, et internetifoorumid (nt.www.omaklubi.net) on asjalikuks võimaluseks vahetada mõtteid ning pidada ühendust teiste emadega.

Sinu välimus muutub

See, et rasedus muudab naise välimust, ei üllata ilmselt kedagi. Paljudel naistel pole aga aimugi, et ka aastaid hiljem ei pruugi nende keha olla enam seesama, mis enne lapseootele jäämist. Üleliigsed kilod, lotendama kippuv kõhunahk, venitusarmid ning valest hooldamisest tingitud rindade vajumine – need on vaid mõned asjad, millega noored emad silmitsi seisavad. Alati tasub juba raseduse ajal end kurssi viia õige kehahooldusega ning peale sünnitust proovida olla võimalikult aktiivne ning toita pikalt rinnaga. Ja pealegi: sa ei peagi olema samasugune kui varem – tunne hoopis rõõmu oma uuest minast, Emmeks olemisest! Paras annus positiivsust igas päevas aitab sul vaadata hoopis olulisemate asjade peale ning sellise suhtumisega ema näeb igal juhul kadestamisväärselt hea välja!

Sinu riietus muutub

Ilmselt ei muuda enamik meist emaks saades drastiliselt oma stiili, küll aga saavad järjest tähtsamaks rõivaste sellised omadused nagu mugavus ja plekkide peitmise võime. Ilma naljata – lihtsam on jätta valged püksid koju, kui põdeda õhtu otsa selle pärast, mida arvavad inimesed, kes näevad sind kortsus pükstega, millel on sini-puna-lillad-kollased-ja-nii-edasi plekid ja mis veel lõhnavad kummaliselt… Ei, seda ei taha küll keegi kogeda!

Sinu kodu muutub

Kas oled püüdnud hoida minimalistlikku joont interjööris ning täiuslikku korda koduses majapidamises? Oleks aeg end varakult teisele sagedusele häälestada! Vähesed beebitoad näevad reaalselt välja nagu kataloogipiltidel – tegelikkuses ei suuda sa ära imestada, kuidas asjad eri hunnikutesse kuhjuvad ning beebikraam tuba vallutab. See kõik on täiesti normaalne (ma ei räägi seda vaid selleks, et õigustada iseenese kodu pärast laste sündi :))! Mida varem lepid, et ideaalne kord lastega on vaid unistus, seda kergemini sammud vastu väikelapseeale, kus pisikeste mängumaale suundumine võib olla ohuks isegi jalaluudele. Arvad teisiti? Usu mind: me kõik oleme millalgi arvanud, et meie lapsed küll sellist segadust ei tee ja hakkavad koos kõndimisega ka enese järelt ise puhtust pidama 😉

Sinu “Mina” muutub

Usun, et keegi ei vaidle mulle vastu, et emaks saamine muudab midagi sügaval naise hinges. Tõenäoliselt pole sa kunagi varem kogenud nii tugevat soovi kedagi kaitsta ja valmisolekut kasvõi enese elu selle kellegi eest ohverdada. Paradoksaalsel kombel koorub aga kogu sellest enesesalgavusest välja uus minatunne ning väga paljud vanemad avastavad, et leiavad just pärast lapse sündi endas uusi andeid või jõudu täita ammuunustatud unistusi. Kui sul on aga tunne, et sa ei suuda enam enesega sõber olla, sind vaevavad ainult muremõtted või ärritus, siis räägi kindlasti oma lähedastega ning püüa leida rohkem aega enese jaoks. Kõigil (kui keegi teab kedagi, kes ei kuulu nende kõigi alla, võib julgelt minuga ühendust võtta – arvan, et temast tuleks kohe eraldi artikkel kirjutada!) emadel tuleb ette raskemaid perioode, mil nukrus tahab lämmatada või “katel kipub üle keema”, kuid oluline on märgata varakult, mis on selliste tunneteni viinud ja astuda samme olukorra parandamiseks.

Suhe partneriga muutub

Lapse sünd toob paarisuhtesse palju rõõmu ja uut lähedust. Siiski ei ole lapsed imevahend katkise suhte parandamiseks – igasugune suhe vajab tööd nii enne kui pärast pere laienemist. Et vältida võõrandumist, jagage üksteisega võimalikult palju igapäevaelus toimuvat (eriti tähtis on selline vestlusaeg leida olukorras, kus üks osapooltest käib pikki päevi tööl ja saab ülejäänud perega vähe aega koos veeta). Kui teil oli seni tavaks paarina ette võtta spontaanseid üritusi, siis laste kõrvalt pole paljudel vanematel selleks piisavalt võimalusi. Hea planeerimisega võite siiski tekitada endile puhkusi, kus saate aeg-ajalt mõned tunnidki ainult kahekesi olla ja midagi ühist ette võtta. Lapsed kasvavad kiiresti ning aastatega muutub selles osas teineteisele aja leidmine lihtsamaks.

 

 

 

Maaelu on võrratu ehk miks ma siis ikkagi veel ära pole kolinud :)

Vahepeal on hulga vett merre voolanud ja üsna palju sündmusi meie elu rikastanud ning unustusse vajunud. Juba ammu olen mõelnud, kas üldse siinsete märkmetega jätkata. Ainus põhjus on selles, et aeg-ajalt tabab mind teravalt inspiratsiooninool, mis iga hinna eest kirjutama sunnib ning kui sealjuures on ka põnevad seigad käepärast võtta, siis lihtsalt ei saa teisiti – tuleb olla helde ja mõtteid teistegagi jagada 🙂

Sügisel möödub meie maaelu esimestest päevadest kaks aastat. Selle kahe aasta jooksul on mult korduvalt küsitud järgmisi küsimusi:

* miks üldse maal elada?

* kuidas maal elamisega hakkama saada?

* kas ma ei tunne hirmu ja igatsust elades teistest inimestest eemal?

* miks me kõigi probleemide kiuste ei paki oma asju ja ei koli tagasi linna, nagu “normaalsed” inimesed?

Ma ei tea, kas neile küsimustele saab anda 100% õigeid vastuseid, kuid kui on vähegi minu võimuses, siis üritan teha ka padulinlastele selgeks, miks maaelu on lihtsalt VÕRRATU. Ja võrratu isegi hoolimata sellest, et:

* sa ei saa iga päev jalutada poodi siis, kui vaid isu peale tuleb

* töökohad, koolid ja arstiabi jäävad tublide kilomeetrite kaugusele;

* sa ei saa minna iga kell sõbrannadega kohvitama, kui vaid isu peale tuleb;

* alatil pead olema valmis ootamatusteks, mis võivad avalduda kaevu tühjaks kuivamises, õnnetustes loomadega, elektrita jäämises, lumevangi sattumises, auto mudasse uputamises vms.;

* sa lihtsalt oled “totaalne maakas” 🙂

Kui hakata lahkama maaelu plusspunkte, siis esimesena kangastub ilmselt kõigile puhas loodus. Ok, on vaieldav, kui “puhas” üldse tänapäeva keskkond olla saab, kuid kindlasti kaotavad linnad võitluses maaeluga kui me räägime ümbritsevast mürast, rohelusest, värskest õhust ja muust seesugusest. Vähestel linnainimestel on lisaks võtta variant, kus saad ise kasvatada suure osa oma toidulauast, olgu selleks siis taimne või loomne pool. Iseasi, kas seda kõike maksimaalselt kasutada (ma pole kunagi unistanud suurtest põldudest ja taimedega tegelemisest), kuid võimalused on avarad.

Sotsiaalse poole pealt pole vist tänapäeval pea ühtegi piirkonda, kus poleks võimalik olla pidevas ühenduses teiste inimestega 🙂 Mobiililevi katab kogu Eestit (vähemalt nii nad väidavad :)) ning kui satudki piirkonda, kus sinu operaatoril on probleeme, tuleb lihtsalt teise firma poole pöörduda. Mina astusin Elisast EMT-sse pärast seda kui mul tekkis tüdimus pea aknast väljas rääkimisest. Oleks siis veel, et oleks piisanud lihtsalt pea välja pistmisest, kuid sealjuures tuli veel valida õige aken ülemisel korrusel – liiga keeruline!

Ja internet – see on lihtsalt õnnistus – seda nii otseses kui kaudses mõttes. Interneti vahendusel saab jälgida meedias toimuvat, ostelda, suhelda täpselt nii palju kui ise soovid ning aega leiad, ammutada uusi teadmisi, kasvõi saada osa Jumalateenistustest ja lugeda raamatuid! Loomulikult on sellel kõigel ka omad kaheldavad ja koguni kahjulikud küljed, kuid selle lahkamine oleks juba andestamatu kõrvalekalle algteemast. Sama hästi võiksin kirjutada päikesest ja lõpetada põhjaliku aruandega elu võimalikkusest kuul… Ainus “aga” mis tegelikult võib midagi määrata, on lihtsalt jällegi selle õige pakutava variandi leidmine, et netiühendus võimaldaks peale meilikastide vaatamise ka üht-teist mahukamat ette võtta, kuid sellise valiku ees seisavad ilmselt ka tihedama asustuse internetitarbijad.

Seega, kui ikka üks tõsine soov on suhelda, siis tuleb telefonis end tühjaks rääkida või “internetikohvitamine” maha pidada. Ja vahel on sel viisil end isegi oluliselt lihtsam avada ja seeläbi ka eneses rohkem selgust saada. Aga kui muu ei aita, tuleb ise pikem sõit ette võtta või sõbrad kasvõi mitmeks päevaks külla kutsuda – ei mingit probleemi!

Ja privaatsuse ilmselged mõnud võiksin ka siinkohal ette lugeda:

* vähe nägelemisi naabritega;

* võimalus ainuisikuliselt kasutada ujumiskohti jms;

* suhteliselt kõrge muretus, et keegi võiks häirida valjude helidega või taoliste probleemisega nagu enda või laste kokkupuutumine kuritegelike (ka mõnuaineid tarbivate) isikutega;

* vabadus teha, mida tahad – metsa vahel võid päevitada või ringi joosta täpselt nii sündsalt kui ise soovid 🙂 Huvilistele olgu selgituseks öeldud, et meie peres on riided siiski au sees, kuid seevastu võin ma täie südamerahuga käia väljas öösärgis, hommikumantlis või näiteks üliebamoodsaid kombinatsioone kandes (kummikud, öösärk ja jope üheskoos võiks sellise koosluse luua). Ja mitte ükski moepolitseiniku silmadega kaaskodanik ei saa seda aimatagi, kui osalen järgmisel rahvakokkutulekul. Kui ma sellest muidugi facebooki blogis kõigile teada ei anna…

Ootamatused on miski, mis käib inimeluga paratamatult kaasas. Kes meist teaks ette, mis toob kaasa uus päev? Ka kõige tulihingelisemal planeerijal võib üks arvestamatu käik muuta kogu edasise sündmusteraja. Pigem on inimene enamasti ise leidnud oma arvatava mugavaima ja ootuspäraseima eluviisi. Need, kes veel selle sees ei ole, usuvad tihti samuti teadvat, mis see olla võiks. Kõik, mis jääb sellest kaugeks, on hirmutav ja tekitab küsitavusi, kas me üldse saame hakkama. Nii teab linnainimene, et järgmisel hetkel võib tema juurde sisse murda narkomaan, keegi tema lähedastest jääda auto alla, lärm tema igapäevarütmi segada või keegi tänaval teda rünnata, kuid ikkagi tundub see tema jaoks leebem võimalusest elada veidi kaugemal arstiabist, käia tööl pika vahemaaga, seista ihuüksi silmitsi ohuolukordadega, sattuda kokku metsloomadega või näiteks võimalusest jääda oma kodukohta pikemaks ajaks lumevangi. Ootamatused tabavad meid kõiki, kuid me kõik oleme enda jaoks välja mõelnud, milliseid on need meie jaoks talutavad kõrvalekalded. Kuid mõtlemine on see, millest inimese elus kõik alguse saabki – mõte sünnitab sõnad ja teod ja kõik need tagajärjed, mida reaalselt näha võime. Seega, enda arvates võime me olla teatud tüüpi elu jaoks kõige ebasobivamaks kandidaadiks (nagu mina mõtlesin Tartus elades maaelust), kuid vaid vähese mõtteviisi muutusega saame panna asjad liikuma täiesti teises suunas. Ja ühtäkki muutuvad maaelu ootamatud küljed ahvatlevaks ja põnevaks vürtsiks igas päevas. Põnev, isegi adrenaliini tekitav, tunne on mulle tõeliselt omaks saanud alles pärast linnakärast eemale suundumist ja teisenäolise maailma avastamist.

Maakas ise on selline mõiste, mille tähendust on väga raske mõtestada. Lapsena solvas selle väljendi kasutamine mind hingepõhjani (võib-olla seetõttu, et ma ei elanud tegelikult maal või vastasel juhul võime nii võtta, et eks see Viljandi tervenisti üks maakoht ole) ja ma mõtlesin mitte kunagi andesta neile, kes sedasi narrida julgesid, kuid tänasel päeval võin ma uhkelt öelda: “Jah, olen küll maakas, kuid mida sina saavutanud oled?”. Vähemalt mina olen täieõiguslikult selle tiitli välja teeninud, ehkki maaelu nõuab tihtipeale hoopis teistuguseid ressursse, kui linnaelu. Nende kulude alla kuuluvad nii aeg, mugavused kui raha. Ei ole imestada, et vähesed saavad nautida elu looduse keskel, kui igapäevaseks tööleminekuks tuleb läbida oma 50 km. ning sinu vara ei väljendu niivõrd Gucci-Mucci ja muu võltsläägusega kekutades, kuivõrd majas, mitmete-mitmete hektarite peal oleva maa ja metsa hooldamises ning loomadele tehtavates kulutustes. Lisaks on oluline oskus treenida iseennast, et olla tugev ja hakkamasaaja. Ma ütlen ausalt, et see pole kerge (vahel on see lausa hulluksajavalt raske) ja ma saan täiesti aru neist, kes sellest loobuksid. Aga neist tunnetest on vaja läbi tulla ja tegelikult, päris ausad olles, peame oma emotsionaalse elu varjupooltega toime tulema ka linnas, kus olelusvõitlus väljendub lihtsalt teisel kujul.

Niisiis,mis see teema oligi? Aaa, kaks aastat ja küsimused: kas, miks ja kuidas – mis ma sellele kokkuvõtvalt vastan? Ehk ei ole vastuseid vajagi, vaid kutsuda kõik kahtlejad osa saama lambapraest, kollastest kanamunadest ning vaatepildist, mida pakuvad meie ülirõõmsad lapsed kilgates lõpututel looduslikel mängumaadel… Olete kõik teretulnud!

 

196105_3545501035376_1569088994_n 601612_3545362751919_2027867157_n

5. juuni 2012. a. kell 21:44

Seekord ei tahagi pealkirja panna

Vahel on raske sõnadesse panna kõike seda, mida mõtled ja tunned. Vahel tundub see täiesti talumatu. Kuid siis tuleb hetk, mil sa pead selle endast välja saama ning tühi paber või ekraan võtavad koos sinu mõtetega vastu ka osa sinu koormast. Ja seda ma loodangi – et pärast pisukest kirjatööd pole mu kurbus enam nii kurb ja minu süütunne enam nii suur.

Kiindumus on üks huvitav tundmus. See võib tekkida väga kiiresti. Seevastu areneb see edasi väga aeglaselt ja raske töö läbi. Seda näitab armastussuhe – algul tekib kergelt vajadus kellegiga koos olla, teda tähtsustada, kuid ajapikku on vaja hakata tööd tegema, et see tunne muutuks sügavamaks, armastuseks. Niisamuti on hea tuua näiteid laste pealt – väga kergelt tekib neil vaimustus uuest lelust, soov seda kõikjal kaasas hoida ning tunda ahastust kui hingelähedane mänguasi eemal on või sellega sootuks midagi juhtub… Ja kuu aega hiljem võib see nukker mõmmik või auto vedeleda toanurgas unustusehõlma vajununa…

Teisipäeval tõi Jaan siia kutsika. Ühe väga armsa ja toreda klähvija (võrreldes ta õega, keda veidi hiljem kohtasime, ses osas siiski üpris tagasihoidlik). Ülejärgmisel hommikul oli koer kadunud. Ootamatult olin kurvem, kui oleksin osanud oodata. Käisime Laine-Liisega mööda siinseid valdusi jalutamas ja teda hüüdmas, kuid ei midagi… Tuli harjuda mõttega, et siia kutsa vaevalt tagasi jõuab. Mul oli kahju, et enam ei tulnud ta saba liputades minult pai lunima ning hakkasin esimest korda mõtlema sellele, kui kiirelt me kellegi või millegiga kiindumussuhte loome.

Õhtul oli minu rõõm tõepoolest suur, kui ootamatult ilmus kadunud kutsikas metsatukast nähtavale. Tuli saba liputades minu juurde ja nõudis sisse oma saamata jäänud paid 🙂

Eilne päev algas nagu iga teine. Õhtupoolikul olin lõpetamas oma pikaleveninud ühepajatoidu valmistamist. Teadsin, et mehed tulevad umbes poole tunni jooksul ja jõudsin lauagi katta. Kõik see tegi aga kärsituks Laine-Liise, kes on õppinud avama välisust. Miinu hõivatust kasutades poetas ta end sealt välja. Läksin mõne minuti pärast teda tuppa kutsuma…

Edasise kopeerin tekstina, mida jagasin oma lähedasemate foorumisõpradega (foorum, millest ma räägin, on loomulikult Omaklubi). Siin see on:

Tänast ma täpselt ei näinud. Läksin Liiset, kes omapäi välja läks, sisse kutsuma, kui Lauri noorem õde hüüdis, et TomTom on aias ja lammas vaba. Ajasime vaba lamba endi vahele nö lõksu ja saime kätte. Sellal ehmus teine lammas, millest koer pöördesse läks ja tolle karjusest välja kihutas. Meheõde jäi kinnipüütut hoidma, mina suundusin teise järele. Kõik kolm meest olid umbes kümne kilomeetri kaugusel sõidus… Majaõuel jäi lammas seisma ja tundus oma võimalusi vaagivat. Ka koer oli sellal, kui lammas seisis, rahulikum. Ent siis pistis meie juures ajutiselt peatuv kutsikas kiledalt haukuma ja lammas ehmus taas. Koer jooksis talle järele, mina koerale. Lammas oli valinud ainsa vaba suuna, mis viis järve äärde… Ma jooksin ja karjusin rohkem kui kunagi varem, aga ikkagi polnud piisavalt kiire ega piisavalt mõjuvõimsa häälega, et koera taltsaks sundida. Nägin mõnikümmend meetrit eemalt, kuidas koer täpselt kaldal lamba pikali tõukas, too end vabaks rabeles ja vette suundus. Jõudsin kohale kui koera saba oli minust veel nii kaugel, et oleksin seda suure küünitamise peale haarata saanud… Lammas vaatas väga rahulikult  ja ainiti minu poole, justkui usaldaks nüüd oma olukorda, sest mina olen siin, kes ma korduvalt olin aidanud teda tema rohuplatsile, kus rahulikult süüa saab… Aga nüüd ma tardusin, kartsin koera ja seda kuidas ta oma tigedas olekus käitub, sest ta haukus meeletult ega teinud mind kuulmagi… Ma õppisin alles möödunud aastal esimest korda ujuma enam, kui kolm-neli tõmmet, ja minu füüsiline jaks on veel väga napp,lisaks satun vees väga kergesti paanikasse, samuti  ei teadnud ma selle kalda sügavuse kohtagi midagi (kui kiirelt see järseneb). Kartsin, et võin rüseluse käigus pinna kaotada ning ise kannatajaks jääda, sest kedagi peale meheõe ju polnud, kes väga kaugel lammast hoidis ja toimuvast miskit ei teadnud. Tundus, et  ka koer oli segaduses ja ei saanud isegi aru, mis toimub, midagi sellist ta nähtavasti ei plaaninud… Aga lammas oli otsuse teinud – ta kartis koera veest rohkem  ja järgmiseks ta vee alla kaduski, vill, mis oli vett täis nõrgunud, muutis selle olukorra sekundiliseks. Ja nad olid minust juba piisavalt kaugel. Nägin veel vaid, kuidas koer seisis (ujus, hõljus…)selle koha peal, kus lammas oleks võinud veel proovida pinnale tulla…

Suutsin vaid paar hetke vaadata ja teades, et ma oma arguse ja oskamatusega midagi teha ei suuda, pöörasin tagasi vaatamata otsa ringi ja läksin meeleheitlikult nuttes tagasi. Hoidsime meeste tulekuni teist lammast ja ma ei suutnud kõigest soovist olenemata oma nuttu jätta…

Terve ülejäänud õhtu oli minu jaoks raske. Algul kartsin teiste süüdistusi, kuid kui neid ei tulnud, hakkasin end ise süüdistama. Iga kord, kui tahtsin silmi kinni panna ja neile veidi puhkust anda, nägin silme-ees lamba rahulikku pilku ja mõtlesin sellele, et oleksin ma vaid õigel hetkel küünitanud või vette järele läinud ning hakkasin jälle nutma. Pimeduse saabudes kartsin, et magama jäädes hakkan õudusunenägusid nägema. Lõpuks vajausin sügavasse ja hoopis teistele radadele viivasse unenäkku, olles tugevalt kerratõmbunud oma kalli mehe kaissu.

Ma ei ole maalaps. Lapsepõlvest mäletan, et meil on olnud paar kassi. Kõik nad elasid meil pikki aastaid ja võtsin neid pereliikmena. Võib-olla on selleks, et maal hakkama saada, vaja võtta looma teinekord rohkem lihtsalt loomana… Aga see ei ole ilmselt inimesele omane, sest kiindumus, see miski, mis paneb sind hoolima, tekib sinu tahtest hoolimata. See teebki ilmselt inimesest inimese…

Sel suvel õpin ma korralikult ujuma ning ilhvin veel nii mõndagi oskust, mida siin tarvis võib minna. Juba mõned aastad on mul juhiload, kuid me kõik teame väljendit “load ei sõida”. Kunagi ei tea, millal vajan siin head sõiduoskust, et lastega kusagile ümbermobiliseeruda… Ja ujumine on alati oluline… Järgmine kord võib hädas olla inimene ja kui oma lapsele tõttaks isegi nappide oskustega järele, siis tekib küsimus, mida teeks sellises olukorras võõra inimesega…? Ilmselt ei pea ma sellega kunagi kokku puutuma ja nii ongi hea, kuid veel parem on kindlasti tunda, et ka kriisiolukorras on minu võimuses midagi enamat kurbmängu abitust jälgimisest.

 

30. mai 2011. a. kell 11:59

Lubatud marutõvest ning sellest, kuidas miniseelikus lambaid püüdes nii mõnigi mõte elus paika loksub

Ma pidin rääkima, kuidas me marutõvest pääsesime… Aga, kes seda ikka enam kuulata viitsib, mul on hetkel kihk kirjutada värskematest sündmustest, et siis vahepeal jälle möödaniku-lugude juurde naasta.

Ma muidugi võin lühidalt öelda, mis toimus. Meie õuele tuli üks kuri kährik, kellega meie koer kakles. Igal juhul tuli Laur tol päeval varem töölt koju, vaktsineeris TomTomi (koera, mitte kähriku – talle me nime panna ei jõudnud) marutaudi vastu ning lõi kähriku maha – vigla otsa ja kaikaga vastu pead – nii oligi, ise nägin. Nüüd paikneb kährik meie külmkapil ja näeb väga suursugune, koguni võidukas, välja. See on ilmselt tingitud sellest poosist ja nendest tehis-silmadest, mis topisetegija talle omistas.  Ja külmkapp asupaigana on tingitud sellest, et toas pole veel spetsiaalset riiulit.

Järgnevate päevade jooksul hakkasin kuulma igasugu jutte marutõvest ja marutaudist. Tundus, et inimesed ise ka ei tea enam, mida kokku räägivad ja meedikudki polnud selles vallas kõige pädevamad. Näiteks võin ma öelda, et mingiks hetkeks teadsin rohkem (enam ei mäleta väga), kui perearstiliinil mulle marutõve kohta öelda osati. Helistasin sinna siis, kui mul oli kuuldud ja loetud juttude põhjal tekkinud sportlik ning hirmusegune huvi. Kõik lõppes hästi, aga seda saite te kindlasti juba siis aru, kui kirjutasin, et räägin, kuidas me marutõve käest PÄÄSESIME. Vähemalt on nüüd koer vaktsineeritud ning loodetavasti hoiavad edaspidi kährikud meist eemale. Üks rebane paistis küll sellest õppust võtvat ja silkas talve hakul väga suure rutugal meie majast mööda. Ma ise poleks märganudki, kui Laine-Liise poleks aknal karjunud: “Hobune, hobune!”.

 

Nüüd praegusest

Me läksime tülli. Viimasel ajal on see pigem erand, kuid seekord sai mõõt täis. Lauril selle pärast, et tal oli pikk ja raske töönädal seljataga ja ta ootas selle järel toredat rahulikku ja harmoonilist abikaasat. Minu karikas hakkas üle ajama pikast nädalast üksi kahe haige lapsega, kellest üks oli väga kehvas seisus. Me mõlemad nägime asja oma mätta otsast, eks mõneti näe siiani… Igal juhul garanteeris see volüüminupu välja lülitamise pärast seda, kui see maksimumvõimsusel järele sai proovitud (aususe mõttes olgu lisatud, et minul). Aga sain aru, et pole mõtet pikemalt tüli keerutada ja vaikimine tundus parima lahendusena ning paistis Laurilegi sobivat.

Siis jõudsid lambad kohale, kaks isendit. Me hoidsime omaette ning Laur otsustas, et saab nendega üksi hakkama. Aitab nad autost välja ja juhatab neile eraldatud ahvatlevale muruplatsile. Lammastel oli ahvatlusest siiski teine arvamus. Kui läksin välja, seljas lühike teksaseelik ja hele linane pluus, tegin suured silmad – lambad kõndisid kartulipõllul. Mõtlesin sellele, kas Laur tõesti arvas, et tutvustab neile algatuseks veidi ümbrust…

Kui lähemale jõudsin ja uurima hakkasin, mis toimub, teatas Laur midagi sellist, et see on see, kui appi ei tulda… Tahtsin plahvatada ja saata ta kogu oma lambakupatusega kuu peale… Mis mõttes, pealegi ma tulingi just uurima, kas saan aidata… Õnneks oli mõistuse hääl südame häälest sedakorda tugevam ja uurisin, kuidas aidata. Saanud vastuse, jooksin ruttu Lauri jooksujalanõusid tooma. Ulatasin need talle sel hetkel, kui lambad rahulikult kartulipõllu-äärset metsatukka uudistasid.

“Mine teisele poole põldu metsatuka äärde. Kui lambad sinu poole tulevad, hirmuta neid, mitte mingil juhul ära lase neil metsa pääseda!”, kõlasid Lauri õpetussõnad. Need kulusid tõepoolest ära. Ma olen küll varem lammast näinud ja ehk isegi mõnele pai teinud, aga muus osas oli mu linnalapselikus peas tühi koht, mida ühe rohusööjast määgijaga peale hakata…

Laur hakkas vaikselt liikuma, lambad ka. Minu suunas. Vehksisin naljakalt kätega ja üritasin hirmuäratav olla (arvan, et Laine-Liise ei saanud naerukrampe emme käitumise peale vaid seetõttu, et ümbritsev tegevus talle nii põnev tundus). Lambad liikusid õiges suunas ja mesindusmajast astus justkui imeväel õigel hetkel meie poole Lauri õde, Helli-Tiiu. Laur kamandas Helli-Tiiu kolmandale poole vastu ja suure jooksmisega saigi lambad karjusest sisse aetud.

Nüüd jooksis Laur elektrit sisse lülitama. Sekundid jooksid minutitena, sest nägin, kuidas lambad liiguvad kiirel sammul teisel pool asuva aiaääre juurde. Just vahetult peale hetke, mil Laur meie suunas kiirustas ja teatas, et elektrikarjus on sisse lülitatud, olid lambad äkki jälle vabaduses… See käis nii kiiresti, et ma ei saa siiani aru, kuidas see juhtus… Lihtsalt nägin hiljem, et traat oli alla paindunud.

Suutsime nad siiski mõnikümmend meetrit karjusest eemal kolmnurkselt moodustunud lõksu ajada. Tundus, et lambad vaagisid võimalusi. Ühel küljel seisin mina, minu vastas Helli-Tiiu, kolmandal küljel Laur ja neljas oli seesama nurk, kust lambad äsja põgenenud olid. Paistis, et nüüd on nad kohe aias…

Siis juhtus midagi ootamatut. Minu taga seisev Laine-Liise tegi valju häälega kiired sammud lammaste poole. Vaid viivu vältel oli näha, et lambad tegid otsuse ja põrutasid seejärel Helli-Tiiu suunas ning tuhisesid omasoodu edasi.

Lammaste järel jooksis Laur.

Lauri järel jookis Helli-Tiiu.

Mina jooksin Helli-Tiiu järel.

Lõpus sörkis Laine-Liise, kellele see mäng tasapisi tundus järjest vähem meeldivat.

Võiduajamine oli meeletu. Ühel hetkel oli Laur lammastega kadunud, sest meie, naisterahvad, neile järele ei jõudnud.

Helli-Tiiu võttis Laineka enda hoole alla ja mina liikusin kiirel sammul Laurile järele. Nägin neid vastu tulemas oja lähedal. Oja aga on juba suurele teele väga lähedal. Suur tee on aga juba peaaegu kilomeeter majast ja õigest lammastele mõeldud kohast kaugemal.

Lauri juhatuse peale taganesin veidi ja peitsin end metsatukka, et ma lambaid ei ehmataks ja Laur nad koju tagasi saaks juhatada. Ikkagi läks kaua, kuni nad minuni jõudsid. Seejärel astus metsatukast ka Helli-Tiiu välja ning moodustasime pea kolmnurga nende tagasi ajamiseks.

Ma ei tea, mis siis juhtus, aga hetkel, mil majagi enam kaugel polnud, pistsid lambad uuesti omasoodu plehku.

Meie Helli-Tiiuga ei osanud enam midagi peale hakata, kuid Laurist oli näha, et kogu oma jõudu kokku võttes sööstis ta lammaste poole. Järgmisel hetkel nägin, kuidas Laur hüppas lambale peale, oli seejärel juba peaaegu ise alumine ning seljatas (pigem kõhutas, kui selline sõna olemas on) lamba enese alla.

Teine lammas jälgis mängu ohutus kauguses.

“Tulge ja hoidke teie seda lammast kinni, teine ei julge kaugele minna, kui üks on siin!”, õpetas jällegi Laur.

Istusime Helli-Tiiuga kahele poole lammast, talle pooleldi peale nõjatudes ja teda karvast hoides. Jube, kuidas ta haises 🙂

Julguse osas alahindas Laur teist lammast. See oli kangest soost ja pani tuhatnelja plehku, Laur järel.

Meie Helli-Tiiu ja Laine-Liisega jäime endiselt “kõhutatud” lammast hoidma.

Sääsed, nüüd avastasime me sääsed. Õigemini avastasid nemad meid. Peagi sain aru, et lühike kellukesekujuline seelik andis sääskedele pika toidulaua. Ja Helli-Tiiu oli äsja loovutanud oma kampsuni, mida nüüd Liiselt tagasi lunis 🙂 Olime seal kruusateel poolpikali haisva lamba ja verejanuliste sääskedega, julgemata eriti liigutadagi. Ainult Laine-Liise jooksis ümber meie. Või noh, pigem me isegi tahtsime, et ta jookseks ümber meie ja niimoodi sääski peletaks, kuid ta tantsiskles ja naeris veidi meist eemal 😛

Vahepeal käisin jooksuga Melissa-Maile pilku heitmas ning Helli-Tiiu sai selleks ajaks üsna rahulikuks muutunud utekesega väga kenasti hakkama.

Ma ei tea kui kaua me Lauri ootasime, kuid kindlasti ei olnud see lühike aeg. Ilmselt polnud see aeg siiski ka nii pikk, kui meie kuumast ning sääskedest tüdinud meeltele tundus. Aga ühel hetkel ta tuli. Justkui mõnel vanal maalil või kusagil filmis ilmus käänaku tagant Laur, kellel oli lammas kukil. Esijalad olid mehe ühes käes, tagajalad teises haardes.

Nüüd võttis Laur mõlemal lambal turjast ja hakkas neid aia poole juhatama. Meie pidime lambaid tagant lükkama. No selles mõttes tagant, et ikka selja pealt, kui keegi peaks midagi muud mõtlema… 🙂 Meiega lamanud lammas kuuletus väga hästi, kuid jäärapäisemat ( 🙂 )  oli mul üksjagu vaja utsitada. Kui jõudsime tagasi mahatallutud karjuse juurde, heitsin mina kangekaelsema tegelase peale poolpikali, Helli-Tiiu aga teise peale ja jäime ootama, millal Laur kettidega tagasi jõuab… Oli selge, et kui elektritraat ei pea, tuleb nad esialgu kinni siduda.

Nii me seal kuuma päikese käes lammaste ja Helli-Tiiuga ootasime…

Mulle meenus hiljuti loetud artikkel sellest, et lambad on väga targad loomad (vist Tarkade Klubist). Inimesed ikka räägivad, et “loll, kui lammas”, teadmata, et lamba aju on tegelikult väga intelligentne. Kui seda esimest korda mõtlesin, oli mul kohe hea meel Piiblile mõelda… Piibel räägib kristlastest tihti kui lammastest ja Jeesusest kui tallest… Arvestades, et lambaid aga seni miskipärast rumalaks on peetud, polnud sellel kõigel just parim mekk… Nüüd aga siis tegid teadlased uue avastuse (kui üles leian, võin siia kommentaaridesse kunagi ka täpsustada), mis kinnitas lammaste intelligentsust.

Nähes kõrvuti maas rahunenud lambaid ja mõeldes sellele, kui palju nad koos tegutsesid, sain ma aru, et lambad on tõesti targad. Olukorras, kus nad olid sattunud kahekesi võõrasse ja raskena näivasse situatsiooni, tegid nad enamuse samme koos. Alati põgenesid nad ühes suunas (muidugi seni, kuni Laur ühe kätte sai)… Lõpuks nad ka rahunesid külg külje vastu hoides…

Mida tegid lambad siin teisiti, kui meie, inimesed? Ma ei ütleks, et selles oleks olnud olulist erinevust. Või kui, siis ehk seda, et meie võimuvõitlust ja individualiseerumist täis maailmas on pigem inimesed need rumalad, kes raskustes tihti üksi võitlevad ega koondu. Õnneks oli täna kõik teisiti läinud… Me Lauriga olime lammastega pikalt mässanud, kuid mitte kordagi ei olnud meie vahel seda tüliõhkkonda, mis hommikupoolikul omavahelist suhtlust lämmatas. Kui meie ees oli tõeline oht kaotada see, mille nimel olime koos töötanud (aiapostide jaoks metsa teinud, varjualust ehitanud, ühist raha välja käinud), tegutsesime me ühtse meeskonnana. Me käitusime nii nagu loodus ilmselt intelligentsetele olevustele ette ongi näinud…

Nüüd lambad magavad ja minagi olen nende omamoodi leha endalt maha pesnud. Loodame siiralt, et nad on rahulikud ega poo end kogemata üles kettidega, millede küljes nad on, nagu siin kunagi ammu, minu arusaamist mööda Lauri lapsepõlves, juhtus. Pime tuli peale ja me ei jõudnud tervele aiale ristiseid lisaposte kinnitada, mis lambaid tagasi hoiaksid.

Lõpetuseks on mul väga hea meel, et ma õppisin täna tundma lambaid. Kes oleks seda veel viis aastat tagasi arvata võinud? 😉

248928_1806853690279_2426343_n

 

23. mai 2011. a. kell 0:36

Uus maja ja uue elu algus

Majaehitus kui protsess oli minu jaoks võõras. Tunnistan ausalt, et õppisin akudrellil ja löökdrellil vahet tegema samal ajal, kui mu kahene tütar. Kusjuures, tema omakorda võis eksimatult ulatada issile akudrelli, kuid jääda hätta pildil lehmale osutamisega.

Minu panus uude majja ei olnud vähimalgi määral võrreldav Lauri omaga. Esimene suurem töö, milles aidata sain, oli välisseinte värvimine. See oli lõbus ja mitte just kuigi kontimurdev töö. Igasugune värvidega mökerdamine on mulle lapsest saati meeldinud, mille vastu mu abikaasal miskit olla ei saanud – nemad vennaga olid vastupidiselt meelestatud. Ilmselt polnud mina koduse kirjutuslaua taga ja kooli kunstitundide külastamisega end piisavalt välja elada saanud, kuid nendel oli ammendav värvimisküllastus tekkinud loendamatute mesitarude võõpamisega.

Kui värvimine jäi veel suveperioodi, mil Lauri pere oli maal, siis paljudes hilisemates tegevustes olin ainsaks arvestatavaks lisajõuks mina. Nii virnastasime me laudu, et vajalikke juppe saagida ning seejärel sai need hööveldatud-lhvitud. Lõpuks ulatasin neid kätte, et saaks nad oma õigesse kohta asetatud. Laine-Liise ulatas sealjuures kätte kruve ja naelu. Kui mul asjalikumat teha polnud, ulatasin neid mina – tundsin, et peaasi on see, kui saan veidigi Laurile, kes üksi peale tulevate külmade ilmadega võitles, abiks olla.

Tähendab, nüüd ma veidi liialdasin. Jaan, mehevend, käis ka võimalusel õhtuti meil abiks. On ilmselge, et päris ainult minu abiga poleks me toime tulnud. Mõistsin seda näiteks siis, kui hakkasime Lauriga ette tõstma kolmandat akent ja kohale jõudis Jaan. Ma poleks enne kunagi uskunud, et aknad on nii rasked ja nende paigutamine nii tülikas. Hoidsin iga kord hinge kinni, kui laur ütles: “Lasen nüüd lahti, hoia sina akent paigal”. Vaimusilmas kujutlesin korduvalt oma kätt värisemas ning akent miljoniks killuks purunemas…

Õnneks saime oktoobri alguseks maja elamiskõlbulikuks. Vähemalt enam-vähem. Esialgu polnud meil sees veel vett, mis tähendas, et süüa tegime endiselt vanas majas. Ja hoolimata luksuslikult läikivast uhiuuest tualettpotist pidin ikkagi lapsed tihti ülehelikiirusel riidesse panema ning jooksma peldikusse, mis meie majast juba veidi kaugemale jäi.

Tegelikult algas nüüd minu lemmikosa. Külastasime üha rohkem sisustuspoode. Minu jaoks olid need hingematvalt rõõmsad päevad, mil sain siit eemale. Saate ju aru – mul polnud siin internetti, isegi mu mobiil levis ainult pead aknast välja pistes ning sedagi mitte alati (loomulikult vahetasin ma pea operaatorit). Kuna ma polnud vel sellise üksindusega harjunud, mõjus seltskonda pääsemine minu jaoks kui suur annus energiattoovat süsti. Oeh, millised soovid mul veel pealekauba olid. Laur sai vaid kahe käega peast kinni hoida, kui tema ümber seisid kaks võitlevat leeri, mis teda lämmatada üritasid – ühelt poolt minu visioonid maja sisustamisest ja teiselt poolt reaalne eelarve.

Poodide külastamine tähendas enamasti seda, et lapsed sõitsid meiega umbes viis-kuus tundi mööda Tartu linna. Polnud teisi kusagile mujale panna. Melissa-Mai õnneks magas enamuse ajast ja Laine-Liise muutus virilaks tavaliselt alles päeva lõpus.

——

Esimene ööpäev uues kodus

Ma polnud veel maal üksinda ööbinud. Nüüd oli sellistest olukordadest saamas reaalsus. EMOs töötamine tõi Laur jaoks kaasa ööpäevased valved. Juba mõned päevad enne esimest valvet olin rahutu. Mulle ei meeldinud mõte terve ööpäeva veetmisest täielkus vaikuses, ilma levi ja internetita.

Tol hommikul keerasin esimese asjana lahti raadio, mille eelmisel päeval kõrvalmajast kaasa haarasin. Et vaikus nii ahastav ei tunduks. Esimese asjana virgutas mind uudis tundmatust mehest, kes möödunud ööl Tartumaal kaks eakat daami oli mõrvanud ja nende majad seejärel süüdanud. Milline imeline algus! Kujutasin ette, kui lihtne oleks kellegil tulla siia ning saata korda kõikvõimalikke kuritegusid, kui mina, suhtlemisvõimaluste ja transpordita, oma kahe lapsega siin pesitsen. Ainus lohutav asjaolu oli koer. TomTom oli juba tõestanud, et suudab võõraid rünnata nii, et pärast veel tükk aega arstide vahet jooksma peab…

Lõpuks tuli abi ootamatust kohast. Hakkasin lugema kaasa võetud raamatut “Põgenemine Jumala juurde”. Kristlasena on minu jaoks kristliku raamatu lugemine täiesti loomulik tegevus. Mida ma aga oodata ei osanud oli see, et see hakkab hetkeolukorras nii tugevalt koos minuga “elama”. Raamat ise on lugu perekonnast, mis oli Ameerika mõistes isegi üsna edukas. Suuremast soovist õppida tundma Jumalat, jättis see pere kõik tsivilisatsiooni mugavused ja kolis piirkonda, kus neid ümbritses metsik loodus. Nende kõrval oli meie elu kilomeetri kaugusel elavate naabritega ning seitsme kilomeetri kaugusel oleva poega päris roosiline. See raamat aitas mul üle elada kõige raskemad hetked, sest lohutav oli lugeda katsumustest, milledest teised läbi tulid ja hakkama said. Teadsin, et ka mina suudan seda, kui suudan vaid end meelestada õigesti mõtlema. Just sellega ma tegelema hakkasingi ja tegelen siiani. Õpn usaldama oma instinkte ja olema loomulikult rahumeelne ning õnnelik – taastama neid omadusi, mis on aastatega eri põhjustel minus rikutud.

See kõik selleks. Lugesin raamatu läbi ja alustasin uut tiiru. Vaikus oli lihtsalt nii ahastav, et pidin saama oma mõtteid eemale ja hoidma neid positiivsetel radadel. Lõpuks, umbes nelja paiku öösel, võttis uni mu üle võimust.

Hommik oli aga kaunis, nagu nad kõik siin. Nüüdseks olengi tohutult hakanud hindama neid hommikuid, mil Laur valvest tuleb. Tavalselt on need päevad ja ööd, kui teda ei ole, ikkagi raskemad, kui tavapärased ööpäevad. Vahel eelneb juba valvele väga tegus töönädal. Lõpuks olen ma vaimselt väga kurnatud. Tunnen puudust täiskasvanutest, kellega suhelda, sellest, et üldse saaks rääkida. Ma räägin muidugi lastega ka, aga see on natuke teistmoodi… Pealegi on Laur ka ainus täiskasvanu, keda ma vahel nädala või isegi pikema peroodi vältel üldse näen.  Igal juhul sain ma juba esimesel korral aru, et tema saabumishommikud on hindamisväärsed. Isegi kui päike ei paista, on need päevad selgemad ja säravamad. Selline hommik oleks justkui üks sügav ohe ja selle tagajärg – sa lased kogu pinge endast välja, lõdvestad end ning lähed lootusrikkalt edasi.

——-

Me elasime oma isiklikus majas. Meil polnud köögilauda, meie veevärk ei funktsioneerinud, pool elamisest oli veel ehitusrämpsuga läbisegi. Meil polnud isegi enamikke isiklikke asju. Kord e sobinud ühele Peedule minek, siis teisele. Laur muudkui rääkis, et aega on nende asjadega… Eks tal oli õiguski. Kõik vabad hetked panustasime me endiselt maja kallal nokitsemisse – millal me oleksime jõudnud kusagile minna? Mäletan neid õhtuid. Enne unnevajumist, mis tuli kiirelt, istusime teineteise embuses akna all ning vaatasime tähistaevast, mis tohutult avaralt meie pea kohal laius. Rääkisime, kui rahul me oma maja üle oleme ning sellest, kui uskumatu see kõik meile tundub. Ja rääkisime sellest, kui raske see kõik on olnud. Kõik see, mida inimesed meie ümber pidasid toredaks, mida ka ise (Laur veidi rohkem) tegelikult nautisime, kuid mille nimel nii palju end ohverdama pidime. Laur räägib siiani, et tal ei olnudki 2010 aasta suve. Mna meenutan seda, kuidas olin mingi hetk kokku vajumas kõige uudse ja ebastabiilse koorma all. Kohati tundus algus suure võitlusena. Küll saime me veevärgi kaevatud, paar päeva hiljem ütles see üles ning Laur pidi selle uuesti käsitsi lahti kaevama. Lõpuks kadus joogivesi üldse ning tänaseni toome joogivee kanistritega Peedult, Lauri vanematekodust. Igasugu asju juhtus, mõnest räägin veel siingi täpsemalt, kuid paljud asjad lihtsalt ununesid. Kunagi ehk tulevad nad mälusopist uuesti välja, kuid praegu olen isegi õnnelik, et neid endaga ei kanna. Raskusi pole kunagi hea liiga palju endaga kanda – varem või hiljem vajutavad nad su kössi. Seevastu helged mälestused – neid tuleb hinnata. Ja neid embusi, seda tähistaevast, tunnet meie endi kodust – seda ma ei unusta! Ilmselt ka mitte Laur. Miks muidu on sealtmaalt selle poole aasta sisse mahtunud rohkem romantilisi õhtuid, jutuvestmisi ning lihtsaid kallistusi, kui eelnevate abieluaastate peale kokku…

Aga nüüd aitab uinamuina jutust ja tundmuste kirjeldamisest. Keskenduks rohkem reaalsetele olukordadele. Järgnevas märkmes räägin teile sellest, kuidas me pääsesime marutõvest 🙂

 

28. märts 2011. a. kell 10:59

 

Vana maja

“ÄMBLIKUD – ma vihkan ämblikke!”, mõtlesin põlglikult, kui enda ümber ringi vaatasin. Ja siiski, see mõte neist põlastusväärsetest olenditest ei olnudki hetkel nii määrava tähtsusega, kui veel mõned nädalad tagasi oleksin võinud arvata. Tegelikult oli mul nii palju muud, mille üle muret tunda, et ma isegi ei teadnudki, kas see, mida ma enam tunnen on mure, hirm ja vastumeelsus või on mu tundeid vallutanud täielikult robotlik apaatsus.

Istusin vana tugitooli käsitoel ja imestasin endamisi neid inimesi, kes siin elavad. Ma pole kunagi aru saanud, kas siinne elu on imetlus- või taunimisväärne. Igal juhul on see kõvasti TEISTMOODI… Selgitan veidi.

Igal suvel võtab mu äi kaasa oma asjad, lapsed ja loomad ning tuleb maale elama. Üksjagu puhkuslikke kaalutlusi on selles kindlasti ka, kuid see on rohkem töö ja armastus, mis neid, täpsustan: teda, siia toob. Tööks on ennekõike mesindamine. Igal astal saab siit tonnide viisi värsket suussulavat nestet, mille mesilased hoolega kokku korjavad ja äi perega inimestele sobivasse konditsiooni töötab. Armastus on aga nende mesilaste ja selle kauni maakoha vastu, millest ma juba varem kirjeldasin. Puhas loodus, privaatsus, oma mets, omad järved, oma rand – mida veel võikski ühelt suvelt tahta…

Aga siiralt paneb mind imestama kõik see, millest siia tulemisega loobutakse… Me ei räägi vaesuses elavatest inimestest, kuid siia tulles saab nii mõnigi, kes tegelikkuses elab oluliselt väiksemate sissetulekutega (lisame aususe mõttes: liisingute ja pangalaenudega), šoki. Üks linnaproua suutis siinse elu kohta öelda vaid sõna “sürr!”.

Räägin veidi sürrealistlikust maaelust. Kindlasti on eriti “sürr” kanalisatsiooni puudumine. Kraanikaussi asendab veenõu. Vesi tuuakse kaevust, ämbritega. Sõna WC sobib siinse käimla kohta samavõrd hästi kasutada, kuivõrd need kaks tähte sobivad traditsioonilisse eesti keele tähestikku. Üldse ei sobi! Nimetame asju õige nimega – see on majast veidi eemal asuv, poolläbipaistvaks kuivanud, ähvardavalt laguneva väljanägemisega peldik! Ja maja ise jätkab sama vaimu. Pikkade aastate tagune remont, välisukse ja uksepiida vahele jääv mitmesentimeetrine vahe, betoonist köögipõrand, ajahambast puretud ja loomuliku tolmukorra omandanud mööbel… ÄMBLIKUD, ämbblikuvõrgud, ajahambaga kogunenud mustus… Loodus ja inimene pea loomulikus harmoonias 🙂

Sel õhtul, kui ma seal tugitoolis istusin ning ämblikest ja tolmukorrast mõtteid heietasin, oli mulle langenud osaks au saada järgnevateks nädalateks selle maja perenaiseks. Hetkeolukorras tundus muidugi aust asi kaugel olevat ja oleksin tahtnud lihtsal tend tühjaks karjuda. Pererahvas oli tagasi sõitnud, et lapsed saaks uut kooliaastat alustada ning mulle jäi arusaadavalt nende kiirustamisest tulenev segadus, lisaks loomulikule “harmooniale”, mida eelnevalt kirjeldasin. Ja loomulikult olin ma ainuke, kes selles olukorras end kuidagi kummaliselt tundis. Abikaasa on mul vana kala ideoloogiates: “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, “sitasurma pole keegi surnud (või polnud see sel juhul tõeline sitt)”, “inimese nõrk immuunsus tuleneb liigsest puhtusest” jne. Eks omajagu on tal õiguski, aga millegi pärast on ta siiski valmis vajadusel ka ise harja ja lapi või nõudepesusvammi kätte haarama, kui olukord seda nõuab 🙂 Ja mis lastesse puutub, siis neljakuusel ja alla kahe aastasel on täiesti kama, kus nad elavad. Peaasi, et nendega sobival määral tegeletakse. Ilmselt ei häirinud Melissat ka karvavõrdki, et ööd pidi ta veetma vankris ja kombenisioonis, sest vahepeal olid ilmad sügiseseks kiskunud. Ega häirinud Laine-Liiset, et nii toas kui õues võis käia kummikute ja jopega…

 

—–

Esimese asjana kolisime me oma voodiriietega mehe vanemate voodisse. Kaks päeva nautisime tõelist luksust, sest tegu oli kokku lükatud puitvooditega, kuhu pole raatsitud osta madratsit (kellele seda ikka vaja, kui ainult kolm kuud aastas seal magama peab 🙂  ). Võimalik aga, et nemad hindasid seda samavõrd, kui meie. Te saite õigesti aru – me nautisime kõva, väga kõva, magamisaset. Olime nimelt juba kolm aastat igatsenud endile normaalset voodit, aga kõik oli ikka ruumipuuduse ning raha taha jäänud. Pealegi, Laur leidis alati, et pole mõtet vanasse korterisse asjade ostmisse investeerida, kui varsti oma maja saame. Tollal polnud meil aimugi, kunas see varsti olema saab….  Nii me olimegi maganud “banaanist” diivanvoodil ehk siis sellisel diivanil, mille mõlemad küljed, nii peats kui jaluts, on ringjalt ülespoole. Lisaks ebaergonoomilisele kujule oli meie asemete osasse tekkinud suured pehmed lohud, mistõttu oli vahel nii, et kui ma pikali olin ja Melissa tissi otsa panin, oli ta kõrgemal kui mu tiss. Ühesõnaga võib sellest järeldada, et kivikõva taluvoodi oli isegi suur pluss paljude miinuste kõrval, mis tasapisi niikuinii lahtuma hakkasid. Pealegi, iga hetk pidime minema järele uutele Dormeo madratsitele, milledest sai omamoodi uue elu sümboliks: uues majas uued mugavused!

Öö möödus segaste tunnetega. Kohati ärkasin ehmatades, sest tundsin, kuidas minu peal ronivad ämblikud. Tegelikkuses olid need mu juuksekarvad või voodipesu niidid, mis mu pingul närve kõditasid. Kella kahe paiku virguin unest naeru peale. Melissa-Mai oli ärganud ning arvas, et käes on parim aeg jutustamiseks ning naermiseks. Seejärel pistis südamest kisama Laine-Liise, kes oli õudusunenägusid näinud. Viimaste kuude kaootiline elu, mis vaheldus Peedul, Viljandis ja maal olemisega, oligi kõige rängemalt talle mõjunud. Ta oli pidevalt närviline ja öösitigi demonstreeris ta seda järjekindlalt, kui äratas mind luust ja lihast läbi närivate karjatustega.

Kuidagi sai siiski öö veedetud ja hommikul saatsin abikaasa tööle.

Järgnevate päevade elu oli täis ootamatusi. Minus kasvas ja tugevnes pidev apaatsus. Tundsin, et vajan seda säilitamaks tervet mõistust ja vaimset vastupidavust. Kõik oli minu jaoks niivõrd uus. Ühe asjana sai pooleli jäetud potitrenn, mida Laine-Liisega alustanud olime. Tundus, et soojendasin juba lõputult vett selle nimel, et pisikesi riideid käsitsi pesta. Aluspüksid läksid kus seda ja teist ning hakkasime jälle üllal eesmärgil töötavaid mähkmefirmasid kena lisakopikaga toetama. Teiseks õppisin oma jõudu rakendama. Seda võib koguni plussiks nimetada. Võin öelda, et alates esimestest iseseisvatest maaelu-päevadest on mu muskel kasvanud ja kaal kahanenud 🙂 Kui Laur oli esimest päeva tööle läinud, seisin silmitsi sellega, et suures koristamistuhinas, kus mul vana talumaja peaaegu särvaks õnnestus kraamida, olin ära raisanud kogu olemasoleva vee. Ega midagi, tuli kaevule minna. Mäletan, et olin kord varem, suvel, Lauriga üritanud sealt vett vinnata ja tol korral pahandasin kõvasti, kui ta julges kõrval naerda ja ergutada, justkui oleks tegu olnud lapsemänguga. Sel korral aga otsustasin, et maksku, mis maksab, pean ämbri üles saama. Tasapisi tekkiski mul vilumus, kuidas nööri vähehaaval üles sikutada, seda sealjuures põlvega kinni hoida ning täis veeämber üles vinnata. Iga päev tegin nii palju töid ja toimetusi, et õhtuti uinusin kiiremini, kui see kunagi minule omane on olnud.

Ja nii see elu läks… Ootasin, et saaksime ruttu uude majja, mis peaaegu valmis olevana meie ees kõrgus iga kord mil õue läksin.  Laur oli mulle pühalikult lubanud, et elu vanas talumajas kestab kõige rohkem poolteist nädalat. See kestis peaaegu kuu aega. Selle aja jooksul jõudsin ämblikud minu jaoks täiesti ükskõikseks jätvateks tegelasteks muutuda. Hinges olin ka mõelnud ja valmistunud selleks, kui maja asustavad talvised elanikud, hiired. Kujutlesin, et hakkan neid nähes kiljuma või jätab süda mõne löögi vahele. Kui see hetk ükskord kätte jõudis, vaatasin ükskõikse pilguga, kuidas imekiire karvakera üle toa veeres ja jätkasin puupliidil tule tegemist, et perele süüa valmistada. Järgmine kord kutsusime juba Laine-Liisegi hiirt vaatama 🙂

Võtsime sügisest veel viimast, mida võtta andis. Nii sõitsime Melissa-Mai vankriga üle kändude ja juurikate ning läksime Lauri ja Laine-Liisega seenele. Välja nägi see (minu poolt) nii: “Kallis, tule palun siia ja ütle, mis seen see on?”, “Kuuled või, tule juba rutem!”, “Kas need seened ka süüa kõlbavad?”, “Aga need…?” 🙂 Ma ei imesta, miks see käik kuigivõrd pikaks ei kujunenud. Kalalkäigud olid samuti omanäolised – passisime umbes veerand tundi õngekonksude juures, mina kramplikult Liiset jälgides. Kui kala ei näkanud, jätsime õnged endisesse kohta ning tulime tulema 🙂 Aga kõik need vabad hetked olid äärmiselt armsad ja nauditavad. Oli kahtlemata minu elu romantilisim sügis, mida mõjutas hipilik elu ning eriliselt süvenev lähedustunne abikaasaga. Vana majagi sai mulle lõppkokkuvõttes armsamaks, kui kunagi arvanud oleksin. Ma ei tahaks ise rohkem sellistes tingimustes elada, kuid enam ei pea ma sealset elu ka imetlus- või taunismisväärseks, vaid lihtsalt… kui selle sõna välja mõtlen, ütlen, kuid hetkel arvan, et sinna lünka võiks kirjutada “loomulikuks”.

23. märts 2011. a. kell 18:54

Taustainfo ehk see osa, millest lihtsalt silmad üle lasete ja otsustate, kas edaspidi lugemist jätkata :) (maaelu blogi)

Alguses oli ilus mägine ja metsistunud maatükk veidi eemal Otepääst. Üks tubli mees ehitas sinna maja ja nautis loodetavasti kõiki selle paiga võlusid koos oma perega elupäevade lõpuni. Võib-olla elas seal sedaviisi koguni mitu peret – ei oska öelda, sest ajalugu pole enam ammu mu lemmikvaldkondade hulgas. Ühel heal päeval aga ostsid selle kas meest. Isa ja poeg. Isa oli vahva mees – günekoloog. Ma küll ei ole teda isiklikult tundnud, aga kui sa oled mees ja sa oled günekoloog ja seda mitukümmend aastat ajas tagas võttes, siis on ilmselge, et sa lihtsalt pead vahva olema. Ega poegki maha jäänud – tema on kardioloog. See ei kõla enam pooltki nii vingelt, kuid seda tõsisemalt teda võtma peaks. Oma lühikese elu jooksul olen nimelt õppinud, et paljud olulised asjad ei peagi vahvad olema.

Minu tegelik lugu aga algab ühest pisikesest poisist. Oma isa ja vanaisa kõrval õppis ta armastama kauni maatüki võlusid ja väärtusi. Avatud silmade-kõrvade ja meeltega ahmis ta endasse kõike, mida vanemate kõrval nägi ja kuulis. Nii nagu kasvas tema, kasvas ka igatsus tema südames – soov ühel päeval ise maale kolida ning sinna oma kätetööd panustada. Mida rohkem aastaid möödus, seda enam see õnnestus. Ja nii oli ühel päeval tema kord saada vahvaks täismeheks ning hakata oma isiklikku elu ja peret rajama.

Nüüd tulen mängu mina. See osa mulle meeldib 🙂 Endast rääkimine, ma mõtlen. Ja loomulikult meeldib mulle ka see osa, kuidas ma mängu tulen. See juhtus nimelt sellega, kui leidsin rate.ee-st ühel talvisel päeval alljärgneva kirja:

Tere! 

Kuna väga raske on loengutevahelise ajaga midagi asjalikku peale hakata, siis täna loovutasin doonorikeskuses pool liitrit punast elueliksiiri–verd. Ja siis ma tundsin, et pole tähtis, mis ümberringi toimub, loeb see, mida inimene ise sisimas tunneb ning mina tundsin, et päike paistab eredalt. Paistab minu peale nagu südasuveisel keskpäeval metsajärve ääres muru niites ja mul ei olnudki enam nii külm. Tõesti hea tunne oli. Olgugi, et ükski heategu ei jää karistamata, leian mina, et see tasub ennast ära. Heategude tegemine, ma mõtlen. Olgu see siis hääletaja pealevõtmine, jalakäija ületee laskmine, kellegi võhivõõra auto käimatõmbamine, vereandmine või kodutule kassile kodu leidmine. Siis see sisemine päike soojendab ja laseb üle elada ka kõige suuremad tormid. 

Elagu päike! 

Ah jaa… mina olen Laur:) ja mulle meeldisid Su pildid ka ntukene, võibolla… Tegelikult kirjutasin, kuna mind hakkas huvitama, et kelleks Sa seal meditsiinikoolis õpid. Et äkki juhtume kunagi tulevikus uues ehitatavas haiglas kokku:)

See kiri oli 100% see, mida oodanud olin. Minu unelmate mees kirjutas mulle kauni kirja (mitte, et hiljem sain ma teada, et ta kirjutas veel seitsmele tüdrukule sarnase 🙂 ) ja edasi läks lahti pikem jutuajamine. Ärge nüüd lootma hakake, et teile ka ülejäänud kirjad avaldan – mulle küll hirmsasti meeldib enesest rääkida, kuid mingisugune privaatsus võiks inimesele alles jääda. Selle asemel võtan edasised sündmused punkthaaval kokku:

* veebruari lõpus sain eelmainitud kirja;

* märtsis kohtusime esimest korda näost näkku;

* aprillis käisime teatris ja järgmisel päeval, 14ndal, hakkasime nö käima;

* 27nda mai õhtupoolikul me kihlusime;

* 22 detsember pandi meid Jumala ja inimeste ees paari, peale mida kolisime pisikesse asulasse;

* järgmise aasta veebruaris jäin lapseootele;

* isadepäeval sündis väike armas ilmaime Laine-Liise;

* järgneva aasta augustis jäime teise lapse ootele;

* märtsis 2010 saabusin koju haiglast, kus olin enneagse lapse sünni ohuga paar päeva veetnud. Oskasin ilmselt vaid sügavamõttelise “aaaa” öelda, kui Laur teatas, et hakkame maale maja ehitama. On äärmiselt raske seisukohta võtta, kui su mees on sõnapidaja, kes tühja juttu ei puhu, kuid samas pole sa kunagi varem näinud, et keegi õhust ja armastusest maju ehitaks. Selline mulle meie olukord aga paistis;

* esimesel mail 2010 sündis Melissa-Mai (eks ole mu lapsed oskavad oma sünnipäevi ideaalselt ajastada 🙂 );

* jaanipäeva-paiku oli Lauril taskus arstiteaduskonna diplom ning majaehitus algas. Mitte miski ei takistanud teda enam, mitte miski ei takistanud meid enam. Seljatasime linnakära ning põliselt metsade poole hoidev mees ning põliselt linlik naine olid alustanud midagi, mis kohe kindlasti muutis nende elu. Ja sellest ma teile rääkima hakkangi, kallid sõbrad, kuidas meie elu ning iseloomud on siin kujunenud. Loodetavasti jõuan kunagi piisavalt järjele, et hakata ka reaalajas toimuvaid sündmusi kajastama. Millal ja kuidas selle loo teile edastamise lõpetan sõltub paljudest asjaoludest, kuid fakt on see, et hetkel ei tea seda isegi mina. Jälgige mängu!

 

17. detsember 2010. a. kell 16:52

Maaelu blogi: Sissejuhatus ehk see osa, mida mujale mahutada ei oska :)

Tänasel lumisel talvehommikul otsustasin, et pean hakkama kirjutama. Mõtted on mu peas ammu mõlkunud ja keerelnud, kuid inimlik laiskus on need omasoodu lendlema jätnudki. Nii nad muudkui kuhjuvad ning mahtu ületama hakates ka järjest kustuvad. Kui ma kohe midagi ette ei võta, lämmatab laiskus need ilmselt lõplikult ning ma ei saagi jagada teiega seda, kuidas üks pisike perekond – emme ja issi ja kaks last – võttis oma seitse (no selle võite vabalt tuhandega korrutada) asja ning kolis metsa ning mis kõik neid seal ees ootas. Arvate, et see on igav? Ehtsat filmilikku actionit jääb ehk tõesti mõnevõrra vajaka, aga igavusest on asi kilomeetrite kaugusel!

 

17. detsember 2010. a. kell 16:39

Märts 2010

30.03.2010

Nii, käes on märtsikuu eelviimane päev ja minu blogi oleks justkui talveunne vajunud. Küllap on see kõik seletatav sellega, et mina, vastu kevadet, olen mõnusa rasedusrammestuse otsa komistanud. Tõsiselt ka: mida päev edasi, seda rohkem tahaksin iga vaba hetke kasutada silma looja laskmiseks. Mõneks ajaks on minu jaoks möödanikku vajunud ööd, mil kella kolmeni siin istusin ja iga hinna eest päevasündmusi kirjeldada proovisin. Et aga mulle ei jääks “musta auku” kahetuhande kümnenda aasta märtsikuust, panen siia lühikokkuvõtte viimaste nädalate eredamatest mälestustest.

06.03.2010

Mul on kolm õde, üks vend ja ametlikult ka kaks kasuõde, kes mulle tegelikult täditütred. Üks mu õdedest ja üks mu täditütardest on minuga ühel ajal käima peal. Viimasega on meil lausa paaripäevane tähtaegade vahe, õega kuskil kolmenädalane. Peab ütlema, et see pole kindlasti mitte tavapärane olukord (seda enam, et me ei klapitanud aegu teineteise järgi) ning seetõttu otsustasime, et taoline üheksakuune “hetk” tuleb talletada. Kolmekümnendate rasedusnädalate algus olevat fotograafide sõnul parim aeg kõhupiltide tegemiseks ja meil just siia selline aeg langes. Ja just eelmisel päeval olin Laine-liisega Viljandisse sõitnud, nii et tegu tuli teoks teha.

1 001 2 001

Tegelikult pean ma ütlema, et pole nende piltidega sada protsenti rahul, aga selle eest emotsiooniga ning sellega, et nad jäävad väga hästi ainulaadset aega meenutama, olen küll. Mulle meeldis vist üleüldse ainult üks pilt tõsiselt neist, mis me tegime, kuid kaalukausile jäid need kaks.

Millega ma siis ei lepi? Mul on tunne, et pole üldse imestada, et Laine-Liise juba viimases ultrahelis välja nägi nagu pisike hamster (seda siis arsti jutu järgi; meie Lauriga ei osanud taolist pisiasja mustvalgelt, titakeha meenutavalt, pildilt kuidagi välja lugeda). Ma arvan, et hamstrigeenid võivad vabalt tuleneda minu raseduse lõpu välimusest. Mulle meenutab mu nägu täispuhutud pallikest ja ma kujutan ette, et kui rasedus kestaks veel kümmekond nädalat või veelgi kauem, ei saaks ma enam kuskil reisida ega tunneks ka mu tuttavad mind ära, sest ainuke, mida identifitseerida saaks, oleks kaks ümmargust põske ja rasvane lõug – prrr…… Õnneks suudan ma siiski väärikalt lapseootuse lõpetada!

07.03.2010

Sellest päevast mäletan ainult korralikul kombel süümepiinu ning Laine-Liise söömahullust.

Esimene probleem algas hommikul, kui Laine-Liise otsustas ärgata minu jaoks talumatult vara, aga seda ma küll ei mäleta, mis see kell olla võis. Olime Viljandis ning seal suur lage tuba ja ma mõtlesin, et pole hullu, kui lasen silmakese korraks uuesti looja. Magasin tund aega ja ärkasin päris käriseva heli peale. Mõtlesin, et kui silmad uuesti kinni panna, osutub atud moment vastikuks unenäoks, kuid pean tunnistama, et rahuloleva näoga Laine-Liise, käes suur tükk mu vanematekodu tapeedi portet, oli üsnagi reaalne nähtus. Hea, et hiljem selgus, et mu vanematel on rull portet veelgi varuks ja suurt kahju sellest ei sündinud.

Teine süümekate hetk oli seotud sellega, et reedel olin pidanud tegema suure valiku: kas jätta suurkoristus, mida sünnipäeva-eelselt tegin, pooleli või jätta Viljandisse minemata. Valisin segamini elamise ja Väikese reisi, sest teadsin, et nädalavahetusel pole korralikult Laurigi kodus ja nii ei saa oluliselt kellegi ees piinlikkust tekkida. Paraku, just sel nädalavahetusel ostsime ära mu vanemate vana (korraliku) külmkapi ning nad tulid seda siia transportima. Kujutate siis ette, kuidas ma oleks tahtnud peaga vastu seina joosta, kui mu vanemad, kes külastavad meid kuskil paar korda aastas, sattusid just sellise segaduse ajal külla. Mul on üldse tunne, et kui ma igati koristan ja mässan, ei tule kedagi kuskilt otsast, aga kui ma toad unarusse jätan, voorib ühtäkki külalisi uksest ja aknast sisse. Ei tea, kas peaksin seda teadmist ära kasutama teinekord, kui sotsiaalselt tõrjutuna end tunnen ning väga seltskonda ihkan…?

Pidasime seitsmendal minu vanemate perega ja vanavanematega mu sünnipäeva. Lane-Liise jaoks oli see võimalus demonstreerida, kuidas ta sööb absoluutselt kõike ja absoluutselt kontrollimatutes kogustes 😀

08.03.2010

Vahetasime Lauriga nädalavahetuse muljeid. Sain teada, et temas on idanenud kindel plaan, et septembriks valmib meie esimene majake. Oma kodu, eriti veel maja näol, on tore mõte, kuid siiski ei suutnud ma esimese hurraaga lakke hüpata. Ma nimelt pean ikka veel harjuma mõttega, et kolime täiesti maale, lähimad naabrid kilomeetrite kaugusel… Ja talvel on seal karud, metssead ja kes kõik veel – loomaaed missugune tasuta kaasas. Ilmselt hakkavad minu pimedad sügis- ja talveõhtud mööduma lukustatud uste ja akende taga, kus ma värisen iga väiksemagi väljast tuleva krabina peale ning põletan tulesid, et metselukaid eemale peletada. Ei, ma loodan, et saan oma foobiast siiski üle (mis ilmselt ei tähendaks, et ma siiski lastega seal pimedatel talveõhtutel välja kipuksin).

Positiivsest küljest vaadatuna on see ikkagi meie oma kodu ja selline, nagu meie tahame. Mu pea on paksult täis sisekujundusideid, mis kõik ootavad realiseerimist. Lõpptulemus peaks igal juhul armas olema ja eriti rahul olen ma sellega, et Laur nõustus minu sooviga, et meil tuleb üks, päris suur, ruum üksnes garderoobiks.

09.03.2010

Sünnipäev. Mis ma oskan öelda? Päev nagu päev ikka, aga rohkem askeldamist-küpsetamist ning külalisi. Ma jäin rahule, kuid midagi olulist välja tuua ei oska. Lauriga oleme siiski nõuks võtnud, et peale tita sündi lubame endale ka mingi lõõgastava tegevuse. Või noh, et ta on selle mulle võlgu 😀 Kingitustega jäin ka igati rahule: soovisin ma ju just uut rahakotti ning käekella ning raha teenimine selle eest, et ma aastaid tagasi siia ilma tulin, on ka päris mõnus 😀 Martiina toodud martsipanimuffinitest ma ei hakka parem rääkimagi 😀

15.03.2010

Tundub, et seekord käivad minu jaoks rasedus ja pikad jalutuskäigud käsikäes. Järjekordne arstivisiit tuli Elvasse ette võtta ning õnneks oli meheõde kenasti nõus selle maa minuga kaasa jalutama.

Kummalisel kombel hakkas arst mulle rääkima rasestumisvastastest vahenditest ning andis isegi vastavasisulise brozüüri. Järgmine aeg anti 31.seks märtsiks “juhul, kui veel ühes tükis olen”. Oli päris ehmunud, sest 31 märts oleks mul veel mõned päevad enneaegne beebi, saati enne seda. Ilmselt oli see siiski rutiinne jutt ning ma ei pea kahtlustama, et arstil on kuri eelaimdus nagu ma hakkaksin liiga vara pudenema.

16.03.2010

E tea, kas mõjus eelmise päeva jalutuskäik või arsti sõnad, kuid oli üks toonusterohke ja ebamugav päev, mis lõppes siiski vahvasti Martiina sünnipäeval. Laine-Liise sai jällegi tõestada, et ta suudab tõsiselt palju süüa, kuid seekord päädis tema tõestamine sellega, et suure müramisega ei suutnud ta kuidagi tagasi hoida osa toidust, mis lõpuks keset vaipa “ilutses”.

 

PS! Antud blogisissekanne läks veel edasi, kuid on ajaga ja mitmete vahepeal puuduvate postitustega kaotsi läinud.

09.01.2010

Ma ei hakkagi parem mainima, et laps magab. Saaksin ilmselt selle avalduse eest varsti blogipidajate seas aasta igavaimate alguste preemia. Iseenesest on see muidugi fakt ja üsnagi loogiline fakt. Paljudel emmedel siis ikka aega kirjutamiseks, joonistamiseks või muudeks salahobideks jääb sellal, kui lapsed ärkvel?

Vaatan siin ühe silmanurgaga telekat, teisega klõbistan arvutiklahve. Aeg-ajalt pööran siiski pead ja imetlen kahe silmaga, mitte üldse nurgakestega, oma magavat last. Oeh, ma vist ei kujuta ette kaunimat pilti, kui magav laps ema jaoks. Kindlasti mängib sin ka see rolli, et päev otsa oled sa teda kantseldanud, ennast vahel isegi peaaegu roheliseks suutnud vihastada ja siis, lõpuks ometi, näed teda rahulikuna. See, et järgnevatel tundidel ei jonnita sinuga, ei hammustata sind, ei kiusata kassi vms polegi nii oluline – oluline on see imearmas ilmsüütu ilme, mis magava lapse näost vastu peegeldub. Sel hetkel tunned, et oled olnud paha koll, kui ei täitnud lapse jonnisoove, lubanud end hammustada ega kassi kiusata. Seda õnnist rahu nähes võiksid tuua tema ette kuu ja tähed ja kõik muu, kui ta vaid seda paluks. Jah, magavad lapsed on armsad! Aga ma pidin meenutama möödunud ööpäeva, mitte rääkima tillukestest puhkavatest kehadest, suud vaikselt matsumas ja juuksed armsalt segamini, unesegused muiged suul – seda kõike on näinud iga ema ja tundnud korduvalt sama meeleliigutust, mida mina tunnen.

Üht-teist teile juba rääkisin. Vastab tõele, et meie tütrel kerkib üha rohkem esile üks iselaadi loom – Iseloom. Jonniga käib riidesse panemine, jonniga käib söötmine, jonniga käib potil istumine. Palju puuvilju ja mänguasju aitavad potil (viimased kaks päeva on väga edukad olnud), väike menüüvahetus aitab söötmsel (vahetasin ühepajatoidu portsjoni välja kartuli ja seenesousti vastu), kuid raske on leida midagi, millega last paigal hoida, et ta riietumisel ei streigiks. Võib minna väga pikalt, enne kui saad ühest “paljast porgandist” korraliku tüdruku, kui ta igatepidi vingerdab, end pulka, viskab ja teeb sadu muid trikke, et näidata, kui vähe tal on huvi selle pealesunnitud tegevuse vastu.

Aga nii palju vahvat on ka. Ma pole vist siiani rääkinud, et viimastel nädalatel on Laine- Liise väga usinalt hakanud end paidega premeerima. Kui emme ütleb, et laps on tubli või pai, silitab laps selle eest enda pead – keegi ju peab pai tegema. Paitamise juurde lausub Liise alati hästi armsalt, isegi pisut häbelikult: “Täi, täi, täi…”. Tegelikult ka, meie peres pole kellegil täisid ja pole me keegi lapsele sellealast loengut pidanud, aga tema arvab ikkagi, et juuste silitamise juurde öeldakse “täi”, mitte “pai”. Ma kujutan ette, kui mõnusalt piinlik võiks selline olukord olla, kui satuksime mõnele peenele kõrgklassi koosviibimisele. Täitsa õnn, et oleme kõigest lihtsad inimesed.

Murejuttugi jagub mul tänasesse päeva. Laine-Liise on hakanud köhima ja öösiti kuulen, et tema hingamine on pisut kiunuv või vilisev. Ise võtan Viljandis käies igapäevaselt allergiatablette, kuna ei talu kasse. Tähendab, ma sallin kasse ja nad isegi meeldivad mulle, aga nende karvad kutsuvad mus esile äärmiselt ebameeldivaid rekatsioone punastest silmadest ja nohust raske hingamiseni välja. Nüüd tundub mulle, et Laine- Liisegi on millegi või kellegi vastu allergiline. Nii kurb on seda vaadata-kuulata ja ma tõesti palvetan, et see nii poleks. Hea vähemalt, et võtsin siia tulles inhalaatori kaasa ja tegin talle seekord enne uinumist auru, sest päeval mängides ja ringi joostes tundub kõik korras olevat, kuid pikali pannes tunnen varsti, et käe all miskit krõbiseb, kui selle rinnakorvile asetan.

08.11.2009, isadepäev

Aasta tagasi: Ärkasin sel hommikul kella nelja ja viie vahel ning läksin tualetti. Tagasi tulles ja voodisse hetes tundsin nagu uriini voolaks edasi. Tõusin elevuses istukile ning järgmisel hetkel kais “pauhh” ja minust hakkas välja voolama koletumal kombel vett. Kuna seda vett tilkus veel järgmiselgi päeval ehkki kandsin extra-large sidemeid, jääb üle vaid imestada, et sünnitustegevuse käigus oli veel vaja lootekott katki teha, et kõik vesi (ma ei saa aru, kust see “kõik vesi” veel sinna jäänud oli) välja saaks tulla. Sünnitus ise leidis asset üheksanda novembri õhtupoolikul, kõige õnnelikumal isadepäeval.

Täna: Isadepäeva hommikul sõitsime Tartusse kirikusse. Laine-Liise on koguduses käimisega harjunud ja alguses seadsimegi sammud julgelt keskmiste pingiridade poole. Liise muidugi tahtis pinkide toel ning roomates (tegelikult ei meeldi mulle, kui ta igal pool kättpidi roomab, aga teda on ka raske takistada) ringi liikuda ja inimesi uudistada. Meie ees istus üks väike tüdruk, ilmselt vanaemaga, ning tema roosad saapad olid ilusasti tooli alla asetatud. Laine-Liise nägi saapaid ja tegi ilme, mis ütles: “see on alles saak!”. Tüdruk nägi seda ja tegi ilme, mis ütles: “ma hakkan nutma, kui see pisike tita mu saapad endale võtab!”. Otsustasime, et kolime istmeridade võrra kõvasti tahapoole ning ülejäänud aja veetis Liise mängunurgas pliiatseid, värviraamatuid ning mänguasju uudistades.

Peale kirikut võtsime suuna Viljandisse. Kuna Laine-Liise sündimine sai alguse eelmise aasta kaheksandal novembril ning lõppes isadepäeval ja sel aastal olid kaheksas ning isadepäev ühel päeval, otsustasime minu vanematega pidada sel päeval tüdruku sünnipäeva.

Viljandis oli tore. Lisandra oli oma emme ja issiga juba kohal ning saime neilt kingituseks roosa beebinuku ja tudukombe. Vanaema ja vanaisa kinkisid Liisele auto, kuhu saab eri kujudega klotse sisse panna. Onu Tarvilt olid kingituseks mõnusad paksemad sukkpüksid. Viljandisse olid saabunud ka Lisandra ja Leine-Liise Omaklubi särgid ja pea askeldasidki mõlemad roosades särgikestes ja sukkpükstes.

Minu ema ja isa pidid vahepeal haiglas käima mu vanaema vaatamas. Olin kurb, et vanaema haiglas on ja veelgi kurvem, et mina teda vaatama minna ei saanud. Kuna olen viimastel päevadel päris haige olnud ja lisaks veel rase ka, ei tahtnud riskima hakata, et saan veel mõne pisiku juurde või viin omalt poolt midagi haiglasse. Aga minu vanavanematelt oligi juba eelmisel korral kingitus saadud – imearmas komplekt fliisist mütsi, salli ja kinnaste näol.

Võtsime mehega hommikul kodust kaasa uhke kintsu lambaliha, mida mu vanemate haiglaskäigu ajal mees valmistama hakkas. Mina otsustasin sellal hakata ennemalt mainitud klotsiautole kleepse peale kleepima, et asi ikka ilus ja värviline oleks. Liise vaatas huviga pealt ja ega ma sel hetkel mingit ohtu aimata ei osanud. Kui mu töö valmis sai, tuli aga välja, miks on väga vale sellist asja lapse silme all teha. Väikesel nimesel on ju ka loogika ja tema loogika ütles, et kui emme need toredad värvilised pildid mänguasja peale saab, käivad need ka ära (ilmselt tuleneb see ka meie kodustest harjumuspärastest mängudest, kus mina puzzlesid kokku panen ja Laine-Liise neid jälle lahti võtab). Minu pusimistöö lõppes siis sellega, et natuke aega oma asjadega tegelenud, sain näha, kuidas laps sööb autokleepse. Kuna kirjutan selle päeva mälestusi veidi hiljem võin öelda, et järgmiseks hommikuks oli veel üks kleeps alles ja lõunaks oli seegi maha tiritud ja kaunistab nüüd mänguasjakasti.

Lihapraad oli mõnus, ehkki mees ei jäänud päris rahule. Kuna ta pole varem nii suurt lambatükki korraga teinud, jäi tema jaoks roog veidi magedaks, aga samas söödi kõik ära ja mina küll mingit probleemi ei näinud.

Kohale tuli ka Laine-Liise ristiema (noh ok, ametlikult on ristimistalitus veel toimumata, aga kui me teame, et see niikuinii sedamoodi olema saab, võime teda ju juba praegu sellesse rolli kuuluvaks lugeda), emme ammune hea sõbranna Triin. Ristiema kinkis Laine-Liisele ksülofoni ja Elevandi, kes ütleb: “I love you!!”. Ütleme nii, et selle ootamatu ingliskeelse mänguasja peale tegi sünnipäevalaps esimese hooga päris hapu näo.

Kõige viimased külalised olid tädi Sirli, Ats ja nende koer Dexter. Nemad kinkisid tibule ilusa juturaamatu “Hambahaldjas” (see raamat oli nii armas, et õhtul kiirelt lugedes tuli lausa pisarake silmanurka) ja pudeli asjalike vidinatega, milledest osa kohe käiku läksid.

Kahjuks polnud perekondlikule koosolemisele siis saabunud ei mu vanavanemad ega täditütar, kellega meil praegu paralleelselt kulgev rasedus käsil on. Mõnus päev oli siiski – sai mõnusat vanaema (minu ema) valmistatud saia-küpsist, maitsvat lihapraadi ning emme patustas üle aasta esimest korda ka alkoholiga – võttis pool pokaali shampust (eelmine kord kui üle pika-pika aega alkoholilonksu võtsin oli see samuti shampus ja Laine-Liiset oodates). Ja pole midagi vaja imestada, et kirjutan selle päevaga seoses toidust – ma olen ju ikkagi lapseootel ja kõigil, ka lootel, on õigus kuidagi peost osa saada.

06.11.2009

“Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud”, meenuvad sõnad kaunist talvelaulust. Talveöö, talvehommik, lumi ja jää – selles on kõk koos: võlu, ilu, kurbus, külmus. Just külmast ja jääst ma täna mõelnud olengi. Hommikul silmi avades märkasin, et mu viimaste nädalate suur igatsus on täide läinud ning õue katab valge lumekord. See igatsetud vaatepilt oli imeilus.

Külmus ja jää on õues ilusad ning vahel häirivad. Mis aga siis, kui külm ja jää pole enam üksnes väljas, vaid ka sees – sügaval hinges? Tunnen, et minu hinge on koos emadusega tulnud palju jäist külma juurde. Tean, et ma pole ainuke – nii mõnigi tuttav emme on rääkinud, kuidas emadus ei muuda neid üksnes pehmemaks ja armastavamaks, vaid ka ükskõiksemaks ja karmimaks. Mitte ükskõiksemaks oma laste suhtes, vaid külmemaks ümbritseva suhtes. Emaks olemisega ei jõua sa enam hinge võtta kõiki teiste muresid,  sest sinu igapäevane murekoorem koorem on niigi laienenud lapse (laste) võrra. Kui palju üks hing ikka teiste koormaid kanda jõuab? Emaks olles ei jõua sa enam head nägu teha neile, kes sulle halba soovivad, sinust lugu ei pea. Sa ei saa lasta enam end ülekohtuselt kohelda, sinuga halvasti rääkida, lihtsalt selle pärast, et soovid olla kena inimene. Ei, inimesed ei saa enam sellisel kombel sinu pehme sooja loomuse käes peesitada. Külma on vaja, et ise ellu ja tugevaks jääda, külma on vaja, et oma lapsi teiste eest katsta, külma on vaja, et maailm märkaks – mina ei ole kaitsetu, minu pere ei ol kaitsetu. Nii ongi – kui keegi teeb haiget ühele emale, tema vanematunnetele, tema perekonnale või kõige enam:  tema lastele, võib see inimene aastateks saada ühte südamesse lume ja jää alla maetud.

Miski on veel, miks emadusega ei sa ainult soojus ja pehmus kaasas käia. Vahel on väga vaja jäist enesevalitsust, et olla üle kurnatusest. Õnneks kasvavad meie võimed enamasti koos lastega. Plahvatustunne on aga iga päev nii ohtlikult lähedal. Vahel, keset lapse lõputut virisemist ning pahandusi mõtled, et milleks neid tundeid üldse vaja on. Ei olegi, mitte sel hetkel – sel hetkel pead lülitama end välja, muutuma külmaks oma emotsioonidele, et mitte suure leegiga põlema minna. Kui mu laps niigi äärmiselt suure tähelepanuvajaduse pärast nutab, miks ei või ma lihtsalt jätta teda hetkeks teise tuppa üksinda halama, minna hingata mõned meetrid eemal paar korralikku sõõmu pingevabat õhku ning minna tagasi sinna, kust alustasin? On hea, et on olemas aeg – vahel on nii palju abi sellest, kui vaatad kella ja mõtled: “Abikaasa tuleb kahe tunni pärast” või “Tunni aja pärast läheb laps magama ja ma saan võtta vähemalt pool tundi arvutis olemiseks, vanni minemiseks, raamatu lugemiseks…”. Sel hetkel tulen välja oma kaitsvast kookonist, rahustan end maha ning olen lapse ärkamise ajaks jälle pehme ja värske emme, et õhtul taas rampväsinuna ja küsimusega “miks just nii” magama minna.

Ma ootan aega, mil mu laps kasvab suuremaks, et saaksin talle oma armastust lihtsamalt väljendada, kui üksnes süles hoidmisega, mil saaksin talle öelda, et armastan teda ka siis, kui ta õues jalutades ei saa mu süles olla, vaid peab kärus olema, ka siis, kui ma süüa tehes või nõusid pestes ei saa teda sülle võtta, ka siis, kui ma pean minema tualetti. Ma armastan teda, aga just selleks, et armastada, peab oskama ka külmaks jääda. Armastada oma last nii palju, et mina ei langeks depressiooni, et mina ei kaotaks sidet maailmaga, et minust ei saaks õnnetut inimvaret, kel tema jaoks enam hingevarusid ei jätku.

Külm talv väljas on ilus. Külmus emasüdames on samuti ilus, kui see on samasugune aastaaeg nagu talv väljas. Aastaaegade võlu on nende vaheldumises, siis on see uudsus ning võimalused, mis nendega kaasas käivad, kosutavad. Inimsüdames peavad ka külmus ja soojus vahetuma, aga see peab käima kordades kiiremini, kui loodusringis. Jää ja lumi, soe ja paitav päike – iga hommik ärgates loodan, et minu päeva jagub neid kõiki.

04.11.2009

Nädal aega olen Laine-Liiset igati jälgnud, saamaks aru, kas tal on esimesed sõnad tekkinud. Isegi tema emana pean tunnistama, et oli üksjagu tegemist, et mõista, kas hiljuti ilmunud sõnad on teadvustatud ning mis on nende tähenduseks. Nüüd saan siis rõõmust teatada, et meie esimesed sõnad on:

• Da-taa, mis tähendab “head aega” ning millega kaasneb lehvitus

• Atää või ataa, mis tähendab aitäh ning mida õeldakse tavaliselt siis, kui enda käest mõni ese emmele või issile ulatatakse. Teiste puhul seda sõna veel käibelolevana pole kuulnud.

• Tita või tata, mis tähendab titat, kuid mis laieneb ka näiteks kõikvõimalikele inglite kujukestele ning mänguasjadele.

Saan nüüd jälle rõõmustada selle üle, et mu laps areneb täiesti normaalselt. Ikka on ju nii, et kuni esimesi liigutusi pole, esimest hammast pole või esimesi sõnu pole, kardad, et äkki tal neid ei tulegi. Aga tuleb ja siis on nii hea tunne!

Nüüd pean minema mehega lapse sünnipäevast rääkima. Üheksandal saab Laine-Liise aastaseks ja tänaseks on paigas, et pühapäeval tähistame tema sünnipäeva Viljandis minu vanemate ja ülejäänud perega ning esmaspäeval kodus, mehe perega. Loomulikult oleks mulle meeldinud, kui saaks kõik inimesed kokku tuua, aga hetkeolusid arvestades ei tundu see reaalne. Oleme mehega mõlemad paljulapselistest peredest ning nii mõnelgi meie pereliikmel on juba omakorda kaasad ja lapsed. See kõik moodustab ühe suure seltskonna inimesi, keda meie kahetoalisse kokku suruda pole mõtet. Las siis Laine-Liisel olla see aasta kaks sünnipäeva – nii on ilmselt talgi lõbusam, kui kahel päeval leidub inimesi, kes talle kuhjaga tähelepanu jagavad. Vähemalt on tal hulk potensiaalseid huvilisi, kellele oma äsjaavastatud verbaalset osavust näidata.

02.11.2009, hingedepäev

Hingedepäeva hommikust saati ootasin, et näha üht uut pisikest hingekest, kes oma uude koju pidi naasma. 29. oktoobil sündis meheõel laps – tüdruk. Viis, kuidas Laur sellest mulle teatas, oli siiras rõõmutundes pahvatatud: “Mul on ikkagi võimalus saada esimene meessost järeltulija!”. Nojah, see võimalus on olemas, nagu on ka võimalus, et minu kõhus kasvab veel üks väike tüdruk. Tegelikult on see huvitav tõesti, et mehel ja ta õel on nüüd kahe peale kokku neli tüdrukut ning minul ja mu õel kaks tüdrukut. Minupoolsesse perekonda on isegi suur tõenäosus üks pisike poiss ka vudima saada – nimelt ootan mina koos kasuõega aprillibeebit, õde mailast. Tunduks ju veidi kummaline, kui siit ka puha tüdrukud tuleksid?

Aga nüüd siis tagasi teise novembri juurde. Ootasime mehega õhtut, et minna pisikese sündi tähistama. Kui mina Laine-Liisega pea aasta tagasi haiglast välja sain, võtsime esmajoones suuna poodi, kuna mees suutis mulle selgeks teha, et peretraditsioon on, et õhtul tullakse titat vaatama ja me peame kooki pakkuma. Nüüd siis tuli meile üllatusena, kui meheõde teatas, et neil polegi kooki, aga et täna on vanaema juures ilmselt hingedepäeva tähistamine. Nii, siinkohal peab tunnistama, et juba teist aastat järjest olime mehega maganud maha fakti, et teine november on hingedepäev. Mis seal siis ikka, kooki pole, aga titat vaatama tahtsimeme siiski minna, eriti mina. Minu uudishimu tulenes juttudest, et küll olevat alles suur tita. Iroonia seisnes selles, et meheõe esimesed lapsed, kaksikud, kaalusid kumbki alla kahe kilo ning nende kõrval räägiti meile pidevalt, et küll meie laps, kes sündis 2,6 kg-sena, on ikka suur. Vahel pani see meid mehega nördima, sest ise tundsime pidevalt muret, kui arstide poolt juhiti meie tähelepanu asjaolule, et mahutame Liisekese vaevalt kasvukõvera alumisele joonele. Nüüd aga oli meheõde sünnitanud tütre, kes kaalub kaks korda rohkem, kui tema esimesed lapsed kokku ning loomulikult ka rohkem, kui Laine-Liise. Oli mõningane kergendus, et enam ehk ei peeta meie pisikest põngerjat “marusuureks” lapseks. Tegelikult aga ei jaganud ma abikaasa arvamust sellest, et neli kilo kaaluv laps eriliselt suur oleks – vastsündinud on minu jaoks alati kaalust olenemata ühesugused välja näinud. Kui me hiljem Laine-Liise ja Lauriga beebi hälli kõrval seisime ja teda rahulikku und magamas vaatasime, pidin veelkord tõdema, et just nii see ongi. Midagi nii armast ja erilist on neis pisikestes ilmsüütutes hingekestes, kes äsja siia ilma saabunud, et silmanurka tungib vägisi pisar ning kurku tõuseb heldimusklomp. Vahel tundub mulle kristlikest tõekspidamistest hoolimata, et saan aru, kust tuleb teooria, et väikesed vastsündinud on hinged, kes on tagasi meie juurde pöördunud – seda eriti siis, kui vaadata neid õndsas ja üleolevas rahus lähedaste keskel magamas.

Hannaliina sai pisikese nimeks. Kui Laur mulle seda nime esimest korda mainis, kõlas see nagu kõik teised nimed, mille kohta tema alles seisukohta võtta üritab. Praegu aga tundub see nimi nii armas ja, olles beebit ennast näinud, usun et ka väga õige. Loodan, et Hannaliinast ja Laine-Liisest saavad kunagi mängukaaslased.

Elame kahekorruselises eramajas. Meie all korrusel alab mehe vanaema. Üle hoovi, tagasiteel koju, astus mees sisse vanaema juurde, et uurida tänasem hingedepäeva pidamise kohta. Nende peres on traditsiooniks, et mu äia pere ja tema venna pere tulevad ema juurde kokku, söövad õhtusöögi ja peavad meeles lahkunud hingi. Enda peres ma sellist traditsiooni ei mäleta, küll aga meenub, et hingedepäeaval jäeti tavaliselt laud kaetuks ning süüdati küünlad.

Läksime üles, oma koju, teadmisega, et kui miskit toimub, siis üksnes juhul, kui mehe lell siia saabub. Nojh, erilist lootust me selles ei näinud – kell oli juba kaheksa. Hakkasime vaatama multikat Car`s. Isegi lapsele meeldis – esimesed veerand tundi – seejärel väsis ta silmnähtavalt, viisime ta tuttu ning jätkasime omavahel filmi vaatamist. Ühel hetkel võpatasin, kui välisuksest hüppas sisse mehe noorim vend ja küsis: “Noh, te ei tulegi alla või?”. Ilmselt pole vaja olla teab mis hiromant, et ette kujutada, millise torisemisega filmi kiirelt lõpuni vaatasime, end riidesse sättisime ning alla läksime. See oli esimene kord, mil jätsin Laine-Liise üksinda magama. Õhtusöök oli loomulikult hea, seltskond oli meeldiv, kuid tänu organiseerimisküsimustele, istusin pidevalt kangena mõttest: “Äkki ärkab laps üles ja röögib lohutamatust üksindustundest end uuesti magama?”. Käisin korra ka üleval ukse taga kuulatamas, kuid õnneks kostus seestpoolt üksnes vaikus.

See oli huvitav hingedepäev. Ma peaaegu ei jõudnudki mõelda kadunud hingedele, keda igal aastal meeles pean, ma ei süüdanud unise peaga õhtul isegi mitte küünalt, vaid mõtlesin magama minnes hoopis uue ilmakodaniku peale. Jõudsime mehega järeldusele, et vastsündinutes on tõesti midagi väga erilist, sest olime mõlemad beebit vaadates tundnud suurt igatsust enda kodus samasugust pisikest imet näha.