Märgistused blogis

Iga blogisissekande ees hakkab nüüdsest olema üks järgnevaist lühendeist, milles peitub postituse teema:

1) V – vaimulikud teemad, kristlikud mõtted ja kristlik maailmavaade

2) P – pere ja lapsed

3) M – maaelu

4) Ü – ülejäänud teemad

Blogi küljeribal on nt teemad “Raamatud” Ja “Töövihikud”, kus ma tahan anda ülevaate erinevatest teostest, mis mind puudutanud ning abivahenditest, mis mind koduse emana aidanud.

Advertisements

Naeratus jäädvustatud

Beebide naeratus on kõige armsam naeratus maailmas. Rain Meinhard soojendab oma rõõmunäoga juba ammu meie südameid, kuid siiani pole mul õnnestunud seda jäädvustada. Kuni tänase hommikuni. Kella seitsme paiku toitsin tita ära, vahetasin tal mähkme ning hakkasin puhtaid riideid selga panema. Poisil oli erakordselt hea tuju ja siis tuligi mul pähe teha teoks ammune soov teda ühes vahvas särgis pildistada. Mõeldud-tehtud: panin lapse riidesse, võtsin fotoka välja ja hakkasin klõpsima. Minu tööd kandis edu ning nüüd on mul koguni kolm vahvat naerupilti. Tundub, et kolme pildiga sai poja jaoks norm täidetud ning ta keeras mulle selja ja hakkas tüdrukute roosat mängumaja uudistama 🙂

DSC_0009  DSC_0010

DSC_0012  DSC_0027

Ma olen endale ohtlik ehk: “Mis siis juhtus?”

Kas teate neid filme ja raamatuid, kus peakangelane (kangelanna) on täielik koba ja end pidevalt kogemata vigastab? Aeg-ajalt on mul tunne, et need filmid räägivad minust. Ma olen päriselus täpselt see tüüp, kes võib endale ukse vastu pead tõmmata nii, et mõneks ajaks sinikas otsmikul või valutab mitu järgmist päeva nina. Vahel aga suudan ma iseennastki ületada ning seetõttu käin lähinädalatel ringi hiiglaslike sinikatega.

Kõik sai alguse sellest, et ööl vastu eilset tekkis mul kurgus imelik tunne. Mul on varemgi juhtunud, et keset tudumist hakkab kurk kuivama ja pean vett jooma. Seekord olin nii väsinud, et ei viitsinud kuidagi ärgata. Aga keha oli juba pooleldi ärkvel ning andis märku, et peaks ka vannituba külastama. Tõusin siis püsti, osaliselt veel magades ja osaliselt ärkvel ning hakkasin alumisele korrusele minema. Olen tõsiselt mõelnud, et peaks äkki alumisele korrusele ümber kolima, et tualett nii kaugel poleks, aga samas suutsin isegi raseduse ajal need vahemaad edukalt läbida, seega polnud ma kuidagi valmis selleks, mis järgmiseks juhtus… Päris meie trepi lõpus, kuskil sellises kohas, mida ma täpselt meenutada ei suuda, astusin ma valesti ja sadasin trepist niimoodi alla, et kündsin enamuse oma kehaga iga trepiastme serva. Nii valus oli, et nutt tuli peale. Isegi Laur ärkas üleval voodis ning küsis unesegaselt, et mis juhtus. “Kukkusin trepist alla”, oigasin mina. Mehe aju tegi ilmselt oma selektsioonid ning sai aru, et elustamist ma ei vaja ja juba mõni hetk hiljem taipasin, et ta on uuesti uinunud. Ega midagi: ei tasunud sinna trepile unisena soiguma jääda ning läksin vannituppa. Silmad olid veel nii unesegused, et proovisin igatepidi kõõritades peeglist aimu saada, kas mul on ka nähtavaid jälgi. Mingi suuremat sorti marrastus tundus käe peal ja valusad kohad olid veel jalal ning seljal, aga samas ei midagi hullu. Voodisse tagasi minnes mainisin siiski Laurile, et mul on nahk marraskil ja valus, mispeale ta küsis, et mis sul siis juhtus… Vaadake, aastatega olen ma aru saanud, et Lauriga ei ole öösel mõtet mingeid asju ajada – mida iganes sa siis talle räägid või teed, hiljem ta seda reeglina ei mäleta. Ilmselt kompenseerib tema keha sel moel pidevat unedefitsiiti ja tööl ta kindlasti selline pole.

Hommik algas kerge tundega, et oleks nagu mingit lihastrenni teinud. Läksin siis vannituppa ja sain ikka paraja üllatuse osaliseks, kui leidsin kehalt mõnusalt suured sinised laigud. Sinikate kuninganna ilutseb mu käsivarrel ja veidi väiksem sõsar kintsul, mis tähendab, et jääb üle vaid rõõmustada, et kukkumine ei toimunud keset suvist kuumalainet. Järgmised nädalad pean kandma pikki riideid.

Kui Laur ärkas ja ma talle oma sinikaid näitasin, et näe, missugused jäljed mulle jäid, küsis tema: “Mis siis juhtus?”!!??!!

DSC_0056

 

Raske lapsepõlv

“Emme, mul on liiga, liiga, liiga raske lapsepõlv!”, tuleb Laine-Liise pimedas nuttes koju
MIna: “Sa ütlesid, et sul on liiga raske lapsepõlv, tule ja räägi mulle, mis juhtus!”
Laine-Liise tulebki minu kallistusse ja räägib ahastades: “Ma kuulsin enne all majas seenejuttu ja tulin koju, et seenele minemiseks valmistuda (pani selga kummiülikonna, otsis ise issi taskulambi). Siis ma läksin alla majja ja sain teada, et nad ei lähegi täna seenele, vaid hoopis homme, aaaga mina tahtsin täna minna!”, on tüdruk südamest õnnetu.
Ja, on see vast raske lapsepõlv, kui pimedas seenele ka minna ei saa…

 

DSC_0943

Vahepeal ma küpsetasin ja mätserdasin

Nisujahu meie peres üldiselt ei armastata, eriti valget sorti. Lähiajal on mul plaanis sellest täiesti loobuda, aga mis ja kuidas täpsemalt, sellest kirjutan edaspidi rohkem. Praegu on aga lood sellised, et katsun augustikuu jooksul veel ära süüa need nisujahust tooted, mille vastu on eriline isu. Nii saigi esmaspäeval küpsetatud keeks ja valmistatud pulgakooke.

Pulgakooke tutvustas mulle esimest korda Liina ja nende valmistamise valem on imelihtne, vähemalt see, mille järgi mina teen. Kõigepealt tuleb küpsetada keeks, mis võiks vähemalt ööpäeva seista. Seejärel tuleb keeksilt kõvem osa (koorik) eemaldada ja sisu kaussi pudistada ning segada juurde naturaalset toorjuustu parasjagu nii palju, et saaks mõnusalt mätsitav mass. Saadud massist vormida ümmargused pallid ja panna umbes veerand tunniks külmkappi. Kõvad pallid torgata tiku otsa ning kasta sulatatud šokolaadi sisse, misjärel tuleb lasta kookidel jahtuda/tahkuda ja valmis nad ongi 🙂

 

DSC_0410

 

PS! Nii kollased tulid pallikesed tänu oma kanade munadele 🙂

Kuidas tänased plaanid vussi läksid

Täna pidi tulema tähtis päev. Ootasin väga erilisi külalisi. VIPid oleksid seekord olnud pisikesed beebid, kõik enam-vähem Rain Meinhardi vanused. Kahjuks kulgevad aga asjad tihti meist olenematus suunas. Nii ütlesid järjest ära mitmed loodetavad tulijad ja viimane veel eile hommikulgi. Alles jäid meie pere ja veel kolm vaprakest. Ja just siis, kui ma eile keskpäeval teatasin, et meile võib julgelt tulla, sest põeme vaid mingit vana nohu (kaks nädalat on poisil olnud palavikuvaba nohukõrin ja sellest tulenev köha), hakkas Rain Meinhard nutma. Üsna pea selgus, et see pole lihtsalt nutt. Nutt oli väga kaeblik ning sellele lisandusid värske nohu märgid (ninast tuli lausa mulle), kerge temperatuuritõus ning vasaku käega pidev pea katsumine täpselt kõrvade kohalt. Täna me seega hoopis ravime, ravime ja veelkord ravime titat.
 
Ainus lohutus kogu asja juures on see, et meie sümptomid avaldusid eile ja mitte näiteks täna vahetult peale külaliste lahkumist, kes ilmselt haiguse kauba peale kaasa oleksid saanud. Ma loodan, et pisikesed VIP’id jõuavad aga meile näiteks kas või septembris…
 
Saa ruttu terveks, kallis pojake!

Kui tita nutab

Kui tita nutab, siis mina olen emme.
Kui tita nutab, siis mina olen titaemme.
Kui tita nutab, siis vanemaid lapsi ma ei kuule.
Kui tita nutab, siis meest ma ei märka.
Kui tita nutab, siis majapidamine ootab.
Kui tita nutab, siis pere maailm seisab.
Kui tita lõpuks rahuneb, siis lükatakse elule jälle hoog sisse.
Juba eilsest pärastlõunast saati on Rain Meinhard olnud äärmiselt rahutu. Palavikku pole, aga tuju on kehv ja teinekord pole tissi pakkumisestki mingit abi. Temal on mure ja ta peab selle lihtsalt välja karjuma. Ta peab seda tegema minu süles ja eelistatavalt siis, kui ma kõnnin. Sel tingimusel võib ta isegi natukeseks hinge tõmmata ja oma mure unustada.
Mõni hetk tagasi sain titakese magama. Ma loodan, et piisavaks ajaks, et midagi ka ära teha jõuda. Mind ootavad muuhulgas suurkoristusega alustamine, vanematele lastele juba mitu päeva tagasi lubatud pulgakoogid ja tomatipüree valmistamine… Ma loodan, et ärgates tita ei nuta…
DSC_0361

Muudatused

Tähelepanu! Muutsin privaatseks mõned kõige isiklikumad postitused nagu laste sünnilood. Edaspidi võib muudatusi veelgi tulla, kuna ma alles kujundan lehekülge ja visiooni sellest. Nii palju, kui mul selleks aega ja võimalust jagub, sest Rain Meinhardil on emme lisategevuste kohta oma arvamus 🙂

“Mina olen ookean”+kristlus=??? ehk usust ja teadusest minu pilgu läbi

Oma blogipidamise algusfaasis tahaksin ma võimalikult palju põhjendada oma nägemusi, et inimesed, kes seda loevad, mõistaksid tagamaid. Minu tutvusringkond koosneb väga erinavatest isikutest. Ühel pool on näiteks pühendunud usuinimesed ja teised on need, kes paljalt sõnade “usk” ja “kirik” peale tõmbuvad nii pingule, nagu ma oleks neile hoobi vastu nägu virutanud. Selliseid jagamisi võib veelgi teha, aga praegu on oluline peatuda just tollel jaotusel.

Ütlen kohe alguses ära, et minu eesmärk pole meeldida kõigile. Kes arvab, et tal on raske lugeda mu blogi, kui minu kirjutistes on palju mainitud usku, seda ma kinni ei hoia. Kes leiab, et räägin teenimatult vähe Jumalast, otsib ilmselt samuti midagi muud. Mina tahan rääkida ennekõike elust minu ümber. Justkui siin, ainult selles blogis, tiirlekski kõik ümber minu 😀 Päris selline egoism pole mulle omane, aga aitab ehk mõista üldpilti.

Eelmine raamatututvustus võis ehk tekitada küsimusi nii ülalmainitud skaala ühes kui teises otsas olevates inimestes. Kas kristlased usuvad teadust, kas teadusraamatute lugemine pole patt jms.?

Kuulge, ärge olge rumalad! Ma arvan, et kristlased on ka inimesed ja enamasti ei kõnni nad ringi silma-, ja kõrvaklappidega ning väga madala IQ-ga. Erandeid on muidugi igal pool, eks ole? Siiski pole mina veel näinud kedagi, kes usuks Jumalat ja jätaks sellepärast koolis käimata (tean mõnd üksikut, kes siiski ise on hiljem otsustanud teadusest eemale hoida, aga see on personaalne valik, milleks igaühel õigus). Enamik kristlasi tunnistavad paljusid teaduslikke aspekte samamoodi nagu mittekristlased ja ülejäänud mõtteid aktsepteerivad kui osa teiste maailmapildist. Inimene ei pea olema tingimata arenenud ahvist, et uskuda Maa külgetõmbejõudu või seda, et Jumal on loonud meid paljude pisikeste osade abil (ma arvan, et teadus teab Tema kõrval sellest kõigest vaid kübemeid 😀 ). Mina näiteks olen juba aastaid ajakirja Imeline Teadus lugeja ja tellija, kuid ma loen seda selektiivselt. Mind huvitavad tehnika uued saavutused, areng meditsiinis, looduses toimuv, silmad aga lasen ma üle või lappan edasi lehekülgi, kui juttu tuleb Maa tekkest, ahv-esivanematest ja muust sellisest. Ma arvan, et ka mittekristlased tegelikult valivad enamik asjade puhul elus samamoodi asju oma väljakujunenud tõekspidamiste ja väärtshinnangute kaudu.

Tegelikult tahtsin jõuda selleni, et kas siis ikkagi soovitada Sandra Steingraberi raamatut “Mina olen ookean” ka kristlasest lugejale. Kindlasti! Neile, kes pole end teadlikult otsustanud mittekristlikest teostest eemal hoida. Üks mu parimatest sõbrannadest, kes samuti usuteed käib, on selle raamatu kohta vaid kiidusõnu jaganud. Ka tema jaoks avardas teos maailmapilti.

Ma eeldan, et edaspidi ei pea ma hakkama iga raamatu juurde kirjutama eraldi punkte sellest, kas raamat sobib kristlastele. Eriti, kui tegu on lastekasvatusraamatutega. Kui miski on väga ebasobiv, märgin ma selle ilmselt kohe ära ja ma ei usugi, et vaevuksin taoliste teoste kajastamise peale oma aega raiskama. Küll aga leiab siit ilmselt edaspidi ka mõningate kristlike lugude tutvustust ja nende peale palun mitte pahandada ilmalike maailmavaadete esindajatel. Teil on alati vabadus neid mitte lugeda 😉

Järgmiseks tahaks ma midagi kirjutada lastest… 🙂

 

PS! Ma tunnen muide päris mitmeid tublisid ja edukaid kristlasi, kes tegutsevad reaalalteadustes, meditsiinis, pedagoogikas või muudel palju teadmisi nõudvatel aladel 😉

Minu lemmikraamat rasedus- ja imetamisteemadel

Mulle hirmsasti meeldib lugeda. Olen raamatute osas kõigesööja, armastusromaanidest populaarteaduslike teosteni välja (see on vaid üks üldine näide). Üle kõige aga armastan raamatuid, mis avavad lapsevanemaks olemise tagamaid: kuidas kujuneda emaks, kuidas kasvatada lapsi ja kuidas sealjuures ise ellu jääda (tegelikult ka, see on väga oluline punkt!). Aastatega on mu sellealane raamatukogu aina kasvanud ning tekkinud on mõned erilised lemmikud. Ühel neist, Sandra Steingraber’i teosel “Mina olen ookean: Lapseootel keskkonnateadlase päevik”, tahaksingi veidi pikemalt peatuda.

Kui minu vaimustus raamatust “Mina olen ookean” alguse sai, kadus neid poelettidelt nagu sooje saiu. Ilma naljata: arvan, et olen seda raamatut ostnud 5-7 eksemplari, mis pole just kuigi tavaline teguviis ühe isiku (isegi minusuguse friigi) poolt. Lõpuks ma juba katsusin vaadata, et millisest ketist ma jälle uue raamatu ostan või tellin, et kellelgi ei jääks muljet minu äärmiselt ühekülgsest lugemismaitsest. Tõe huvides saan siin ära mainida, et ma ise oman kõnealust raamatut vaid ühe eksemplari, ülejäänud läksid kingitusteks.

Mis selles raamatus nii erilist on? Teate, sellele polegi nii lihtne vastata, pean natukene ajusid ragistama… Ma arvan, et see on raamat, mis muudab maailma. Kui mitte üldises mõttes, siis vähemalt selle isiku maailma, kes seda loeb. Ja kas mitte nende väikeste mõjutuste kaudu ei muudeta maailma laiemaski mõttes? Tahaksin loota, et üksikisikute teadlikkuse kasvamine on heaks pinnaseks suurematele muutustele.

Raamat räägib lapseootusest ja imetamisperioodist ökoloogi silmade läbi. Sandra Steingraberi jaoks on bioloogia ja keskkond nii tööks kui ka südameasjaks. Kirjeldades seda, kuidas tänased sammud üha saastatumas ümbruses mõjutavad meie järglasi, on autor konkreetne ja pühendunud. Kogu raamatu vältel hargnevad justkui kaks lugu: lugu eostumisest ja lapse arengust tänases keskkonnas teaduse pilgu läbi ning personaalne lugu autori enda esimese lapse ootusest. Aususe huvides olgu öeldud, et tüüpilistele rasedusküsimustele leiab sealt vähe vastuseid, kuid kõik olulisemad tähised emakssaamise teel on minu jaoks mainitud. Kontekst on lihtsalt ehk veidi teine, tänu millele paljud “Mina olen ookeani” võib-olla natukene raskemat tüüpi lugemiseks peavad. Minule tuli seda raamatut lugedes kasuks põhilise meditsiiniterminoloogia tundmine, kuid ka sealjuures tuli kohati end läbi närida keerulistest kirjeldustest ning väljenditest. Ma olen selle raamatu vähemalt neli korda läbi lugenud ja pean tunnistama, et ikka on minu jaoks segaseid mürkide jms nimesid, mis kuidagi meelde ei taha jääda. Ma ei arvagi, et peaksid. Olulisem on mõte kõigi nende sõnade taga. Ma usun, et see muudabki teose nii armastusväärseks.

Kellele ma soovitaksin raamatut “Mina olen ookean”? Ma arvan, et järgnevatele inimestele võiks see huvi pakkuda:

* lapseootust planeerivatele ja rasedatele naistele

* imetavatele emadele

* ökosuhtumisega inimestele

* neile, kellele oluline meie planeedi ja järglaste saatus selles osas, mida ise mõjutada saame

* neile, kes armastavad populaarteaduslikku kirjandust

* kindlasti igaühele, kel tekkis huvi ja uudishimu minu eelnevat teksti lugedes.

Lõpetuseks link Petrone Print OÜ kodulehele, kust leiab omakorda lühikese sisututvustuse ning katkendeid raamatust. Lehekülg pakub lisaks viiteid erinevatele meedialinkidele, kus teost on kajastatud, kuid ise ma nendega lähemalt tutvunud pole.

http://petroneprint.ee/raamatud/mina-olen-ookean/  DSC_0339

Eino ja Lilian Lilleleht: Pühendudes kokku kasvanud (kp)

Viie lapse (vanuses 5-18a) vanemad Eino (38a) ja Lilian (39a) Lilleleht on oma tugeva ning pühendunud abielusuhtega paljudele innustuseks. Lillelehed jagavad ka meie lugejatega  oma mõtteid suhete teemal.

 

Olete oma ea kohta juba üsna pikalt abielus olnud – kas varakult abiellumine on andnud teie suhtesse mingeid eeliseid ja kui, siis milliseid täpsemalt?

L. Meie puhul on see hästi toiminud. Oleme saanud kokku kasvada. Usun, et noored on hea kohanemisvõimega.

E. Vaevalt see pika abielu garantiiks on. Astume ju kõik suhtesse oma tegeliku elu pagasiga – kes millisega. Meil mõlemal on oma noorpõlve taust. Mida vähem on nn keerulist taaka, seda kergem on värskele suhtele pühenduda ja seda ehitada. Meil on see õnnestunud.

 

Kas soovitate oma kogemuse põhjal teistelegi noorelt abiellumist?

L. Inimesed on väga erinevad ja ka ühiskond on muutunud. Sel ajal, kui meie abiellusime, oli tavaline, et peale keskkooli abielluti ja loodi perekond. Sel hetkel tundus meile, et olime abieluks valmis. Ega me täpselt teadnud, mida see tähendab. Meil ei ole olnud positiivseid eeskujusid. Me mõlemad tuleme lahutatud mittekristlikest peredest. Oleme pidanud ise koos Jumalaga leidma viisid, mis pere koos hoiavad ja tugevaks teevad. Aga vastuseks küsimusele ütleksin nii, et kas abielluda noorelt, see sõltub inimesest endast. Perekond tähendab vastutust. Kui oled valmis vastutama, töötama suhtega, jätma oma vanemad (mitte hülgama) ning hoidma oma mehe või naise poole, siis oled õigel teel. Samu asju peab tegelikult arvestama ka siis, kui plaanid abielluda 30-aastaselt.

E. Hea oleks juba see, kui inimesed üleüldse rohkem abielluksid. Mis aga puudutab varakult abiellumist, siis see sõltub minu arvates inimeste võimekusest vastutada. Mehe seisukohalt ütlen, et kui mees vajab veel ema, pole ta abieluks valmis.

 

Pastoreid ja nende peresid tuuakse tihti esile kui musternäiteid. Inimesed arvavad, et neil ongi teistest kergem, nende abielud eriliselt õnnistatud ja lapsed eriti tublid. Kas olete selliste (eel)arvamustega kokku puutunud? Kuidas selline suhtumine mõjutab pere igapäevaelu?

L. Ole sa pastor või mitte, abielu õnnestumiseks tuleb iga päev suhtega tööd teha. Ma ei usu, et paljud arvaksid nagu teenistujatel tuleks kõik lihtsalt. Tehes abieluseminare, oleme rääkinud sellest, et kui tahad, et su abielu toimib, tuleb sellega igapäevaselt tööd teha. Selleks et saada, tuleb anda. Mis puudutab lapsi, siis Jumal on andnud igale lapsele(mitte ainult pastorite lastele) anni, andekuse. Edasi on meie, vanemate osa see and ära tunda ja last õigesti suunata. Ükski laps ei ole ingel: täiesti sõnakuulelik, ei tee rumalusi, kuuletub alati – see lihtsalt pole nii. Aga tuleb meeles pidada seda, et eeskuju on oluline – lapsed ei tee su sõnade, vaid tegude järgi.

E. See on tore, kui kellegi eeskuju innustab. Samas ei ole ma kunagi ehitanud oma pereelu kui musternäidist teistele. Ma ei ole iial püüdnud õpetada oma lapsi elama “pastorilaste” kriteeriumite järgi ehk stiilis: “lapsed,käituge viisakalt nagu pastorilastele kohane…” . Selline suhtumine võib lastes tekitada trotsi ja vastumeelsust. Kuigi ma olen ametilt pastor, tahan ma oma lastele olla ennekõike hoolitsev isa, oma naisele hea mees.

 

Mida teete igapäevaselt, et paarisuhet hoida?

L. Kõige olulisemaks pean ma, et võetakse aega üksteise jaoks. Näen sageli paaride puhul, et ühel hetkel, kui lapsed sünnivad, saavad nemad kogu tähelepanu. Nagu öeldakse: “Kes kõvemini karjub, see saab!”. See on viga ja ma arvan, et see on paljude jaoks olukord, kus kasvatakse üksteisest lahku. Kui siis lapsed on kodust lahkunud, ei olegi enam nagu millestki rääkida ja põhjust koos olla. Väga lihtne, aga kasulik nõuanne: pange lapsed magama normaalsel kellaajal ja teil on igal õhtul aega ka enda jaoks.

Samuti pean oluliseks seda, et me teenime koos Jumalat. Armastus Jumala vastu liidab tugevasti kokku.

Teeme Einoga üheskoos igasuguseid asju, isegi poes käime koos. Koos Einoga käime jalutamas, reisimas, teeme aiatöid jne.

E. Ütleksin nii, et on asju, mida tuleb teha,ja asju, mis tuleb tegemata jätta. Me kõik oleme kuulnud, et naisele peaks rohkem lilli kinkima – see pidavat naise meele rõõmsaks tegema. Häda on selles, kui siinkohal ideed lõppevadki.

Minu arvates on oht selles, kui suhet hakatakse võtma kindlapeale. Iga pereinimene ju teab, kuidas töö ja kohustused sinust viimase välja võtavad. Siis on suur oht, et ka suhe võib muutuda mehaaniliseks ja kuivaks. Kõigile on oma kohustused teada, aga keegi ei märka et “kütus” on otsa lõppemas. Mina arvan, et seda märgata ja midagi ette võtta on ennekõike mehe vastutus.

Toon näite võimalikust situatsioonist: kunagi ei olnud mehel naise peale kahju raha kulutada, aga nüüd loeb ta igat senti. Igaüks võib teha arvutuse, kui palju ta raha kulutab maja ehituseks, autole, maksudeks, muudele “hädavajalikele” asjadele ja kui palju ta investeerib otseselt suhetesse. Seda nii ajas kui ka rahas arvutatuna. Olgem ausad, kvaliteetset suhtlemisaega võime paljudes peredes tegelikult arvutada ainult minutites. Kui see on investeering suhetesse, siis ei ole ime, et kasvatakse üksteisest lahku. Minu jaoks on kogu küsimus prioriteetides. Töö ja kohustuste kõrvalt on vaja leida aega ka n-ö funiks.

 

Kuidas hoiate abielusuhet värskena?

L. Üksteisele pühendudes.

E. See koosneb meie puhul väga paljudest suurtest ja väikestest asjadest. Ennekõike algab see isiklikust osadusest Jumalaga. Kui inimese suhe Jumalaga on korras, südametunnistus puhas, siis on ka kõigil pereliikmetel sinuga hea olla. Kes see jõuab kuulata kogu aeg üht vinguvat, kritiseerivat ja negatiivset inimest?

Meie alustasime oma abielu 60 krooniga. Meil polnud varaliselt mitte midagi. Meil polnud ka eeskujusid, kelle õpetuse järgi oleks võinud toimida. Pole me kunagi läinud sotsiaalabi ukse taha kolkima, et riik meid toidaks. Aga me oleme igas olukorras kokku hoidnud ja ka piskust rõõmu tundnud! Kõik on tulnud samm-sammult! Tänaseks oleme ehitanud oma kodu.

Otsustasime juba abielu alguses, et millises olukorras me ka oleme, me ei hakka üksteist süüdistama ja tüli me oma koju kaasa ei võta. Me oleme mõistnud sõnade väge. Üksteist solvavad sõnad on meie kodus keelatud.

 

Kuidas tulete läbi suhtekriisidest?

L. Suhtekriisid tekivad sellest, kui on vähe suhtlemist, rääkimist. Sellepärast tuleb leida aega olla kahekesi ja rääkida oma muredest ja asjadest, mis vaevavad, siis ei teki suhtekriisi. Kriisid võivad tekkida üksteisest mööda rääkimisest, nt kui sa ei tunne inimest väga hästi, kui sa ei saa tema naljadest aru vms.

E. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis see on. Oleme abikaasaga jõudmas 40 eluaastatesse ja siis oleme omavahel naljatanud eakriisist. Kui meie elus on olnud pingeid, siis need on peamiselt seotud töö ja kohustustega. Kui on ka olnud vaja midagi selgeks rääkida, siis nelja silma all ja rahulikult.

 

Kas oskus konfliktisituatsioone lahendada on abieluõnne suurim saladus?

L. Abieluõnne üks osa on küll oskus konflikte lahendada, aga parim on neid ennetada, selleks pead sa inimest hästi tundma. Üksteise tundmaõppimine on kogu elu kestev protsess. Kuigi meie oleme olnud kaua abielus, suudame siiani üksteist üllatada ja seda mitte halvas mõttes.

E. Pigem on see oskus konfliktsituatsioone vältida. Mismoodi see konflikt siis tekib? Minu jaoks tekib konflikt näiteks piltlikult öeldes siis, kui ma punase tulega üle tee lähen. Mees, kes hakkab himustama oma ligimese naist, on väga suure konflikti lävel. Kui istud ristis kätega ja laiskled 3 kuud diivanil telekat vaadates, ongi konflikt tegelikult juba käes. Pannes oma lapsed pidevalt teleka ette, kuna pole aega nendega suhelda, jõuad ka mõne aasta pärast konfliktini, sest lastel pole sinuga, millest rääkida. Konflikt võib tekkida siis, kui midagi jääb õigel ajal tegemata. Ka Pühakiri annab sellele kinnituse – sa ei lõika sealt, kuhu sa pole külvanud!

 

Eino, viitad oma jutlustes tihti Lilianile ning ei ole kitsi tema tunnustamisega koguduse ees. Kui oluline on see, millisena me ise oma abikaasat näeme ja teda teistele esitleme?

E. Mul on “kiusatus” rääkida Lilianist igal pool. Ma hindan ja armastan teda väga. Kes ei tahaks siis heast naisest kiidelda? Ta on suure südame, kõva töötahtega ja hooliv naine. Ta on väga naiselik ja võluv, kuid mitte primadonna, kes nõuab, et talle kõik asjad ette-taha ära tehakse.

 

Milliseid väärtusi proovite edasi anda oma lastele, et nad võiksid ellu kaasa võtta tugeva abielukuvandi?

L. Parim, mis saame lastele edasi anda, on see, et nad näevad, kuidas vanemad üksteisest hoolivad. Meie peres on kallistamine väga tavaline: me ei lahku kodust, ilma et teineteist kallistaksime. Lapsed on ka selle tava üle võtnud. Pere pesamuna viis selle kombe koguni lasteaeda – enne ei saa koju tulla, kui kõik sõbrad on kalli saanud.

Asjad, mida lastele õpetame, on üksteise austamine ja hindamine.

E. Ausus. Töökus. Vanemate austamine. Avatud suhtlemine.

 

Tänasel päeval seisame silmitsi sellega, et seaduslikke liite luuakse vähe ning lahutuste arv on kõrge. Kas olete mõelnud, kuidas võiks kirik käesoleval hetkel esile tõusta piibelliku õpetusega abielust?

L. Kahjuks on tõesti nii, et abielu ei ole enam au sees. Inimesed kardavad abielluda, sest paljudel on negatiivne kogemus juba lapsepõlvest oma vanematega. Ma arvan, et kirikul võiks küll olla osa selles, et perekond uuesti au sisse tõsta, aga see on raske ülesanne, sest ka kristlaste seas on palju lahutusi. Seega on meil ennekõike vaja teha tööd kristlastega, et me oleksime ise maa soolaks ja valguseks. Et ilmalikku mõtlemist abielust (tarbija mentaliteeti) ei oleks ennekõike meis endis. Meil on vaja kogudustes rääkida perekonnast rohkem ja anda praktilist Jumala Sõnal põhinevat õpetust.

E. Loomulikult peaksime selles olema maa sool ja valgus. Paraku on kristlikud abielud väga tugeva löögi all. Küsin tihti, kas meil on õpetuse puudus? Mis on meil siis teadmistes nii vajaka, et elada ei oska? Loomulikult on vaja pidevat õpetust ja nõustamist, kuid minu arvates on peamine probleem südames. Südamega on inimesel juba algusest peale halvad lood olnud.

Kui Jeesuse juurde tuldi küsimusega, kas naisest tohib lahutada ja miks andis Mooses loa seda teha, vastas Jeesus, et “teie kurja südame pärast”.

Kas me ei leia oma abikaasas vigu? Loomulikult leiame! Mõned mehed kurdavad, et naine ei mõista süüa teha või on teine liiga paksuks läinud, pole selline nagu alguses vms. Eemaldumise ja lahutuse suur põhjus on ennekõike kurjas südames.

Minu käest on küsitud tihti, millise mehega mitte abielluda. Ära abiellu vägivaldse mehega ja selle kinnituseks vaata, kuidas ta käitub oma emaga. Kui ta pole austav, toetav ja lugupidav oma emaga, pole ta seda ka sinuga.

 

Kas Elu Sõnas on projekte või programme, mis mõeldud abielusuhte tugevdamiseks?

L. Meil on piiblikoolis õppeaine Perekond, mida me Einoga oleme andnud, ja samuti oleme käinud kodugruppides sel teemal rääkimas. Mitmel korral on olnud noortele selleteemalised seminarid ning ka pühapäevastel teenistustel oleme abieluteemat käsitlenud.

 

Kui tihti tuleb teil inimesi nõustada nende paarisuhtes?

L. Eks ikka inimesi tuleb, aga tihti tullakse siis, kui probleem on juba väga suureks läinud ja ise enam hakkama ei saada. Ja siin on alati ka see pool, et kas tegelikult tahetakse nõu saada või hoopis endale õigustust valesti käitumiseks. Meil kõigil on üks Jumala Sõna ja Jumal peab abielu pühaks, meie peaksime seda samuti pühaks pidama. Tihti ongi probleem selles, et tahetakse ainult hüvesid ja mitte hinda maksta.

E. Ikka tuleb. Meie asi on neid suunata.

Kunagi juhtusin nägema seinal kirja, kuhu oli kirjutatud “Jeesus on vastus! – Aga mis on küsimus?”. Me tahame Jumalalt vastust, aga kas me julgeme avada ennast ja rääkida asjadest nii nagu nad on. Olen märganud, et teinekord ei vaja me “korrektset” vastust, vaid õiget ja ausat küsimust.

 

Millised on esmased soovid, mis annate kaasa värskelt kihlunud paaridele ja vastabiellunuile?

L. Esimene asi, mida rõhutan, on see, et kui sa oled kristlane, siis abiellu kristlasega: inimesega, kes armastab Jumalat ja tahab Teda teenida. Sellega väldid sa edaspidiseid probleeme näiteks lastekasvatamisel. Rõhutame seda, et abielu on andmine. Annad armastust, saad armastust.

Soovitan ka seda, et laste saamisega võiks oodata paar aastat, et üksteisega harjuda.  Leidke koos (vaimuliku – toim.) teenimise võimalus kohalikus koguduses, see liidab suhet.

E. Andke üksteisele aega kohaneda. Suur tähendus on sõnal “kompromiss”. Nii mees kui naine tulevad oma taustast, perekommetest jne. Üks pooltest ei saa teisest lihtsalt “üle sõita”. Jumal aga on kinkinud igale uuele perele väga palju vabadust korraldada oma ühine elu nii nagu nad seda õigeks peavad.

 

Mida soovi(ta)ksite meie lugejaile?

Kui sa oled leidnud endale hea kaasa, siis tuleb teda hoida ja kaitsta. Abielu on õnnistuseks.

 

Eino ja Lilian Lilleleht on 1991 aastast Tartu Elu Sõna Koguduse liikmed. 25.09.1992 Eino ja Lilian abiellusid. 2006 aastast on Eino Lilleleht Tartu Elu Sõna Koguduse pastor.

 

Intervjueerinud  Kaili Särg

Miks otsustada rinnaga toitmise kasuks? (kp)

Rinnapiim on eriline ime, mille Jumal on andnud värskele emale ja beebile. Ajaga on inimene leidnud siiski variante, millega see välja vahetada või luua sellele tehislikke alternatiive. Tänapäeval valmistatavad rinnapiimaasendajad vastavad rangetele nõuetele ning on väärtusliku koostisega, kuid ei suuda ikkagi asendada emapiima. Alljärgnevate põhjuste lugemine peaks andma igale lapsevanemale selguse, miks tasub pingutada imetamise nimel ning inimese loodud võimalused jätta eriolukordade tarbeks.

1. Piibel räägib imetamisest. Kas teadsite, et Piiblis on mainitud imetamist erinevates vormingutes ja kontekstides korduvalt? Esimese näite leiame üsna Piibli algusest. 1Ms21:7 loeme järgmist: “Ja ta ütles: “Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale tema vanas eas!””. Teises Moosese raamatus on aga lugu pisikesest Moosesest, kellele vaarao tütar halastas ning kutsus ammeks juhuslikult tema enda ema. Imetamine oli neil ammustel aegadel kõige loomulikum viis lapse toitmiseks.

Uues Testamendis tuuakse vaimulikult vähemkasvanute osas võrdlus piimast toituvate väetite lastega, kes veel ei talu tahket rooga.*  Tõenäoliselt on ka selles kontekstis mõeldud ikkagi emapiima.Vaadates sedakorda vaimset võrdlust kõnelemas igapäevaelu kohta, saame taas kinnitust, et imetamine on olnud meile loomuomane ning õigeim beebide toitmise alustamise viis.

2. Teadlased ja oma ala spetsialistid soovitavad imetamist. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) ning Eesti arstid ja ämmaemandad soovitavad kuuenda elukuuni pakkuda lapsele ainsa toiduna emapiima ning seejärel jätkata imetamist lapse teise sünnipäevani.

Tegelikult räägivad rinnapiima kasuks praktiliselt kõik uuringud**, miks muidu leiate isegi rinnapiimaasendajate pakenditelt ning reklaamvoldikutelt kohustuslikud imetamissoovitused?

Kasutegurid ema jaoks:

3. Imetamine on odav! Rinnaga toitmine on kõige mõistlikum viis säästa raha perioodil, mil väljaminekud on niigi suured. Piim, mida ema organism toodab, on sedavõrd täiusliku koostisega, et esimese poolaasta jooksul ei vaja terve ajaline laps ühtki lisakulu vedelike ega lisandite näol. Erandiks on D-vitamiin, mida tuleb manustada kõigile lastele.

4. Imetamine on ema jaoks kõige käepärasem toitmisviis. Kui pudelist toitmine nõuab spetsiifilisi ettevalmistusi, siis rinnaga toitmine vajab vaid ema ja lapse olemasolu. Imetada saab hõlpsalt ka väljaspool kodu – otsige selleks eraldi ruum või vaiksem koht ning kasutage privaatsuse loomiseks kas või suurt salli.

5. Imetamine on lihtne ja mugav. Rinnapiim ei vaja lisavahendeid ning on alati õige temperatuuriga ja värske.

6. Imetamine aitab kehal taastuda ning emakal kokku tõmbuda.

7. Imetamine aitab kaalust alla võtta. Rinnapiima tootmiseks kulutab organism igal ööpäeval üle 500 lisakalori.

8. Imetamine vähendab rinnavähki haigestumise riski.  “Teadlased on leidnud, et rinnaga toitmine alandab emal mõnede vähiga seotud hormoonide taset, vähendades nii haigestumise riski. Lisaks vabaneb naise organism imetamise lõpus kõikidest rinnas olevatest rakkudest, mille DNA võib olla kahjustatud. See omakorda vähendab rinnavähi väljakujunemise tõenäosust tulevikus.” ***

9. Imetamine pakub rasestumisvastast kaitset. Kui sünnitusest on möödas alla kuue kuu, naisel pole alanud veel menstruatsioonid ja ta toidab last ainult rinnaga, on imetamismeetodi efektiivsus 97-98%.  Silmas tasub pidada, et rasestumisvastane mõju on toimiv ainult siis, kui eelnevalt loetletud tingimused on täidetud. Kui kas või üks tingimustest muutub, siis rasestumisvastane mõju kaob.

10. Imetamisel tekkivat lähedast suhet peetakse tugevaimaks inimlikuks sidemeks. Paljud emad jäävad seda tunnet hiljemgi igatsema.

Kasutegurid lapsele:

11. Rinnapiimas on kõik vajalik õigetes kogustes. Emapiimas on sobival määral lapsele vajalikke valke, rasvu, vitamiine, ensüüme, hormoone jne. Võrdluseks võib tuua, et lehmapiim sisaldab vähem suhkrut (laktoosi) ning A-, C-, E- ja K-vitamiini, kuid rohkem soola ja valke. Mitmete erinevuste tõttu pole vastsündinutele lehmapiim sobivaks toiduks, rinnapiimaasendajad jäävad aga hätta kaitsekehade, hormoonide, elusrakkude jms. pakkumisel.

12. Emapiim hoolitseb lapse tervise eest, sisaldades antikehasid ja teisi kaitsvaid ained. Rinnalastel on vähem hingamisteede nakkusi ja kõrvahaigusi, gastroenteriiti, diabeeti, Crohni tõbe, autoimmuunsushaigusi, väiksem äkksurmade risk jne. Kaitsesüstimisel tekib rinnapiimabeebidel rohkem antikehasid.

13. Rinnapiim on “kujundatud” just teie lapsele. Iga naise piim on veidi erinev ning selle koostis muutub vastavalt lapse vajadustele.

14. Emapiim on kergesti seeditav. Enamasti ei põhjusta imetamine lapsele kõhulahtisust ega -kinnisust ning tekitab harvemini gaase ja kõhuvalusid kui kunstlik toit.

15. Rinnapiimale esineb harva allergiat. Imetaval emal tasub siiski olla ettevaaatlik tugevamat allergeenilist toimet omavate toitude osas, milleks võivad olla lehmapiim, tsitruselised, pähklid, šokolaad jms.

16. Rinnaga toitmine võib kaitsta last rasvumise eest.

17. Rinna imemine on kasulik lapse suuõõne arengule ning hambumuse kujunemisele.

18. Rinnapiimal võivad olla kaugemale ulatuvad mõjud. Mitmete uuringute tulemusel on leitud, et lastel, keda imetati, on suurem tõenäosus saavutada paremaid õpitulemusi. Rinnapiim sisaldab aineid, mis mõjuvad soodsalt aju arengule.

——

*  1Kr 3:2 “Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga, sest seda te ei oleks veel talunud. Kuid ega te nüüdki veel talu,”

Hb 5:12 ” Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu.”

Hb 5:13 “Igaüks, kes toitub piimast, on veel vilumata õiguse sõnas, sest ta on alles väeti laps.”

1Pt 2:2 “Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole,”

** Tänasel päeval, mil keskkond meie ümber on saastunud, leidub ka üha rohkem uuringuid, mis nendivad kurba tõsisasja, et rinnapiim pole jäänud mürkidest puutumata. Hetkel ei anna see siiski alust imetamissoovituste muutmiseks.

*** (https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/30558/lapse-imetamine-voib-vahendada-rinnavahiriski)

Kasutatud kirjandus: Kahjuks pole mul säilinud kogu kasutatud kirjanduse listi (eriti veebiaadresse) ja ma vabandan kõigi algallikate ees! Minu töös oli oma koht mitmetel internetilehekülgedel (nt paari asjaliku perearsti kodulehed) ning kindlasti järgmistel raamatutel:

 

* Sandra Steingraber (2009). Mina olen ookean: Lapseootel keskkonnateadlase päevik. Tartu: Petrone Print

* Reet Raukas, Oivi Uibo, Ain Raal (2006). Tervislik toit lapseootel naisele, imikule, väikelapsele. Kirjastus Valgus

Projekt, mis ootab…

Esimese lapse sünniga sai minu elus keeratud täiesti uus lehekülg. See pole lihtsalt klišee, vaid ma tõesti kinnitan, et poleks iial uskunud, kui teistmoodi on olla ema. Seda ei saagi enne teada, kui pole ise vanemluse radadele astunud. Täna olen seda teed juba üle viie aasta sammunud ja ma ei kahetse sellest hetkegi

Üks väga suur muutus on minu jaoks olnud vajadus end väljendada ja leida mõistmist. Mul õnnestus leida esmane suhtluskoht Pereklubi foorumis. Paraku oli seal tihti üks kirglik ning tülilõhnaline õhustik (vähemalt mõnes teemas 🙂 ) ning ühel päeval eraldus sealt mitukümmend noort ema, et luua omaette keskkond, kus elust ja lastest privaatselt rääkida. Mul oli au olla OMAklubi loomise juures ning saada osa sealsest arenemistööst veel mitme aasta jooksul. Tänaseks on OMAklubi kasvanud kõvasti suuremaks ning paljud teavad neid isegi pigem facebooki lehekülje kaudu (https://www.facebook.com/omaklubi). Mul on hea meel, kui neil läheb hästi ja kindlasti oli seal toimetamine oluline etapp minu elus. Et aga elus uusi uksi avada, tuleb eelmisi sulgeda, mistõttu otsustasin umbes poolteist aastat tagasi OMAklubi keskkonna aktiivsest elust tagasi tõmbuda.
Juba ammu enne OMAklubist lahkumist hakkas mu sees idanema uue idee seeme. Tundsin, et Jumalal on plaan, et kirjutaksin rohkem Temast ja elust kristlikus võtmes. Mitte mingit igavat traditsioonidest ja kommetest läbiimbunud soigumist, vaid tavapärasest elust elavas ühenduses Temaga. Minu unistuseks sai kristlik perelehekülg, mis tänaseni pole mitmel põhjusel valmis saanud. Ma pole enam isegi kindel, kas ja kuidas seda jätkata, kuid olen avatud koostööpakkumistele, et vajadusel need Vaimus läbi katsuda ning leheküljega edasi minna. Praegu aga kristlikpere.ee puhkab teadmata aja jooksul. Vähemalt minu jaoks teadmata. Ma tean nimelt kedagi, kes kindlasti teab, mis sellest leheküljest edasi saab 🙂
Kristlikpere jaoks sai loodud paar vahvat artiklit, mida oma blogi lugejatega jagada sooviksin. Usun, et siin on hetkel neile tekstidele rohkem lugejaid. Loodan, et mul õnnestub lähiajal siia postitada üks ammune võlg, mis kindlasti oleks tutvumist väärt 😉
Järgnevalt tulevadki siia keskkonda paar olulist sissekannet, mille taha märgin sulgudesse lühendi kp, et viidata nende algsele päritolule.

Kolm kuud Rain Meinhardiga pildis

Kaheksandal augustil sai meie pisipoeg 3-kuuseks. See aeg on lausa märkamatult mööda tuhisenud ja samas on sinna nii palju mahtunud. Pildikesi sellest on kogunenud piisavalt, et ühte albumissegi oleks raske mahutada 🙂 Ülevaade mõnest katsetusest ja toredatest pildistamiskogemustest pojaga:

21.05  DSC_0777

DSC_0913  DSC_0976DSC_0928  DSC_1103  DSC_0204

DSC_0079  DSC_0232