(P, Ü) Septembri kolmanda nädala kokkuvõte

Järjekordselt on möödunud üks sisukas ja tihe nädal. Võtan alljärgnevalt selle suuremad ja väiksemad sündmused punktide haaval kokku:

Kõigepealt tahaksin öelda, et mälestus sel nädalal meie hulgast lahkunud võrratust inimesest ja koguduseõest, kalli Liivia emast, jääb meie kõigiga. Mul oli au ja privileeg selle armsa õe tundmisest, olgugi, et see tutvusaeg oli küllaltki lühike. Olgu Jumal tema lähedastega, sest ta ise on kindlasti juba Jeesusega!

Nüüd igapäevased punktid:

* Väljakutsed – neid te mäletate, eks? Tuletan meelde, et pidin septembrikuus võtma rohkem (varajast) aega Jumalale, vältima nisujahu ning tegema 6 päeva nädalas 30 minutit trenni. Käesoleva nädala jooksul ei pidanud ma täielikult kinni mitte ühestki oma väljakutsest! Mul on selle kõige pärast kahju ennekõike mu enda pärast, sest näen, et mu enesedistsipliin vajab veel ikka kõva harjutamist.

* Rain Meinhardi tervis on jätkuvalt olnud üks suurimaid võitlemisi meie peres. Aga ma endiselt usun, et ta on tubli ja tugev poiss ja tuleb kõigist tobedatest viirustest, mis teda rünnata üritavad, kenasti välja. Suur edusamm on see, et nüüdseks on ta pea nädal aega olnud palavikuvaba. Järelköha ja -nohu veel esineb ning inhalaator saab meie peres kõva tööd teha 🙂

* Papagoid lahkusid meie hulgast. Ok, õigem on öelda, et ma andsin meie papagoid ära. Ühtäkki tundsin ma, et kasvõi ühest vähenevast kohustusest oleks abi ning lisaks hakkas mind kummitama mõte, et ma ei saa hästi hakkama nende puuriümbruse pideva puhtuse hoidmisega ning kohe-kohe on mul beebi, kes roomab ringi ja pistab suhu kõike, mis põrandal leidub… Ööl vastu esmaspäeva paningi Soov.ee keskkonda kuulutuse, et annan ära papagoid ning esmaspäeva hommikul oli helistajaid nagu murdu 🙂 Söelale jäid kaks peret ja üksik vanaproua, kes oli huvitatud pigem ühest papagoist. Kõigile ülejäänud soovijatele vastasin kohe eitavalt, sest kolm esimest sooviavaldajat olid juba nii kindlad, et mul oli tegelikult väga kahju sellest teisest perest, kellele mul polnud linnukesi anda ning ka vanaprouast. Loodan, et valik sai siiski hea ja praeguseks on papagoid uues kodus harjunud ja pererahvas tunneb neist rõõmu.

* Koristamine – beebiperes on koristamine kuum teema. Kui midagi asjalikku ära jõuad teha ja terve maja kena välja näeb, on põhjust rõõmustamiseks. Sel nädalal saime Lauri kampa ning sorteerisime laste mängunurka ja issi siis meisterdas neile sinna riiulid. Viimane oli väga hea mõte, sest saime lõpuks ometi kontorist ära viia äärmiselt erinevas suuruses lasteraamatud, mis seni pilku kippusid riivama. Laste mängunurk (vähemalt osa sellest) näeb nüüd välja selline:

DSC_0181

Poja sai endale beebinurga:

DSC_0179

* Tutvusime Maarja, Lukase ja Hannaga (ah-jaa, koer Robiniga ka 🙂 ) – seoses sellega, et laupäeval oli järjekordne päev, mis tuli läbida seoses imetamisõustajate baaskoolitusega ja meile oli antud järjekordne kodutöö, sain lõpuks kokku ühe emmega, kes elab praktiliselt Otepääl ja kel sama vana poeg kui meie Rain Meinhard. Külastasin neid nende endi kodus ning meil oli meeldiv aeg vesteldes lastest, imetamisest ja veidi üldisematest teemadest. Kahjuks sai see väga ruttu otsa, aga kindlasti kordame seda peagi 🙂 Ps! See oli see ainus kord, mil eksisin nisujahu-väljakutse vastu, sest ma lihtsalt ei saanud neid ahvatlevaid muffineid, milled Maarja oli minu küllatuleku eel esimest korda elus küpsetanud, proovimata jätta… 😛

* Laine-Liise songast vabanemine – kuna meil on isiklikud veekogud, käime me suviti palju ujumas. Laine-Liise õppis sel suvel seda isegi abivahenditeta tegema. Ja ühel sellisel ujumispäeval avastaski Laur Laine-Liisel songa, täpsemalt kubemesonga. Mõne aja pärast võtsime perearstilt saatekirja kirurgile ning ühel tööpäeval leppis Laur tuttava kirurgiga kokku, et läheme songa talle koju näitama. Mõeldud-tehtud ning edasi jäi vaid kuupäev paika saada. Kuna augustit ei peeta parimaks kuuks operatsioonide tegemiseks, saime aja septembrisse. Sel reedel, 19.09, lõikus teostuski.

Kahjuks ei saanud mina Liisega kaasa minna, kuna pean imetatava pojaga olema, aga Laur sobis selleks samuti väga hästi. Ja Laine-Liise oli olnud supertubli ning vapper! Ta üldse ei virisenud, nutnud ega teinud muud sellist. Koju tulles oli ta veidi unine, aga rõõmsameelne ja seda isegi sellest hoolimata, et ta suutis liikuda vaid roomates. Ma ütlen ausalt, et see laps suudab oma küpsusega ja ellusuhtumisega mind pidevalt üllatada!

Pildid koju naasnud Laine-Liisest, kes haiglast “meene” kaasa sai:

DSC_0188   DSC_0190

 

* Imetamisnõustajate baaskoolitus – ma polegi siiani selles blogis rääkinud, et õpin imetamisnõustajaks. Esimene koolitus oli juulikuus ning oktoobris saame kätte tunnistused. Koolituse korraldajaks on Sünni ja Imetamise Eesti tugiühing koostöös UNICEF’ga. Sel laupäeval oli eelviimane koolituspäev ning see toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikus, kus oli veidi teistmoodi koolituspäev, mille hulghas saime neonatoloogia osakonnas natukene ka praktikat. Meid jagati kolmestesse gruppidesse, kus üks liikmetest sai reaalselt astuda imetamisnõustaja rolli ja vestelda haiglas oleva emaga. Meie grupis oli see au minul 🙂 Ma ei saa öelda, et see oleks olnud tavapärane olukord ja oleks mul kuidagi väga hästi õnnestunud (muuhulgas ei õnnestunud mul näha reaalset toitmisprotsessi), aga kogemus oli see küll.

Ma usun, et imetamisest üldse, imetamisnõustamisest ja sellest koolitusest räägin edaspidi veelgi 🙂

* Kassipojad – meie pisikestel kiisukestel on nüüd silmad avanenud. Endiselt panen südamele, et kui teil on võimalik kuidagi aidata neile uut kodu leida, siis oleks see igati tänuväärne

Just nii palju ja rohkemgi veel mahtus sellesse nädalasse 🙂

 

Advertisements

(V) Unenägu

Täna öösel nägin ma und. Tähendab, ma olen selline inimene, kes näeb pea igal ööl värvikaid unenägusid, aga seekordne tundus veidi erilisem ja tähenduslikum.

Me olime teel, mina ja mu kaaslased. Meid võis olla kokku kolm või neli. Ma ei tea täpselt, kes koos minuga olid (ma otseselt ei näinud neid), aga mul on tunne, et Laur oli kuidagi üks neist seal ning samuti ma tunnetasin laste olemasolu, aga reaalselt viimased kindlasti mu kõrval polnud. Tahtsime jala tavapäratut teerada mööda koju suunduda, aga kaldusime teelt kõrvale ja jõudsime tupikusse. Nii kui me sinna jõudsime, teadsime, et oleme lõksus ja asjad on halvasti. Meie poole lähenes kamp, minu arusaamist mööda kolm sellist rullnokalikku tüüpi, kellede nägu ma ei näinud. Teadsin, et need “mehed” tapaksid meid. Mäletan, et mõtlesin, et ma olin arvanud, et pean varem või hiljem oma usu eest seisma ja võitlema ning julgema olla usklik ükskõik, mida see mulle kaasa tooks, aga et ma arvasin, et see tuleb palju hiljem ning tundsin, et ma ju ei ole veel selleks valmis…

Ümbrus oli väga omapärane. Sealt teelt, kust sisenesime, tulid need tüübid, kahest küljest ümbritses meid kõrge metallist võrkaed ning paremat kätt laius sügav meri. Seal oli mingi katusealusega platoo, kust edasi astudes oleksid olnud kohe meres, mille sügavus tundus lõpmatu ja mis ise paistis mäslev ning külm.

Ühesõnaga, seal me olime ning edasi läks asi personaalseks – ma teadsin, et mina pean võitlema. Mu variandid olid, kas lasen end piinata ja kiusata nendel tüüpidel või astun merre usus Jeesusesse. Mulle tundus, et nood tegelased seda tahtsidki. Tahtes öelda mulle, et mul niikuinii pole usku ja ma olen nende päralt. Et ma isegi ei julge proovida…

Ma otsustasin merre minna. Ma muide kardan unenägudes alati vett, milles ilmselt on oma põhjus selles, et õppisin ka reaalses elus alles viimastel aastatel ujuma. Aga nüüd ma otsustasin uskuda ja toetuda ainult Jeesusele ja enesetunne oli võimas. Teate, kui ma esimese sammu astusin, siis see meri polnudki enam põhjatu mulle üle pea olev mäslev hirmutis, vaid pahkluudeni ulatuv soe vesi. Ma oleksin justkui olnud suvises rannas, kust vaikselt vette läksin. See andis mulle nii suurt innustust ja vaimset tuge. Tundsin, et või aina sügavamale minna ja teataval määral mu hirm kahanes. Ma olin õnnelik, et usk tõesti toimib, Jeesus tõesti toimib 🙂 Mõtlesin, et pean usust kinni hoidma, et minuga ei juhtuks nagu Peetrusega, kes hakkas kahtlema ning vajus vette. Ma ei tahtnud, et meri muutuks uuesti külmaks ja hirmuäratavaks. Usk mu ümber oli nagu soe ja pehme pilv.

Nägin, kuidas ka tüübid olid imestunud ja tõmbusid tagasi, justkui mõistes, et ma tõesti olen Jeesusega.

Ma läksin edasi. Vahepeal ma keerutasin end rõõmustades seal vees ja tundsin end hästi.  Ma ei tea, kus täpselt, kuid kuskil umbes puusade või naba kõrgusel, tekkis mul uuesti kõhklusi. Ma ei tahtnud edasi minna. Ärevus oli jälle suurem kui kindlus. Mõtlesin, et järgmisel sammul võib kõik see puruneda, et olen kaldast kaugel ja võin sügavale vajuda.

Umbes sel ajal andsid tüübid mõista, et nad ei puutu minusse ja olen end tõestanud ning võin nüüd välja tulla.

See oli mulle tohutu kergendus, sest sisimas olin ju just hakanud hirmu tundma ja nüüd ma ei pidanudki end edasi tõestama.

Tulin järjest kaldale. Mäletate, seal oli varjualune, kust alt läbi minnes jõudis kas vette või kaldale? Kui ma sealt katuse alt läbi astusin, kukkus mulle pähe hiiglaslik kivi ja ma hukkusin…

See oli justkui mingi “game over”. Ma sain veel poolunes analüüsida, et mis siis nüüd juhtus – ma ju olin usus justkui kuskile jõudnud ja ikkagi juhtus nii…

—-

Hommik algas mul kenasti. Ma jõudsin seda unenägu analüüsida ja isegi mõned järeldused teha. Ma palvetasin ja ülistasin Jumalat duši all (mis teha, kui toimetava emana muidu aega väheks jääb 😀 ) nii, et kogu soe vesi otsa sai. Lõpuks läksin lastega kirikusse (Laur loli varahommikul tööle läinud). Lootsin, et äkki mul avaneb võimalus kirikus kellegi vanema õe või vennaga seda unenägu arutada, aga täna oli kõik natukene teisiti. Mulle ei tundunud ühtegi sobivat hetke tekkivat, et minna kellegi juurde ja öelda: “Tead, ma nägin und, mis sina sellest arvad…”. Nii ma siis otsustasin selle hoopis blogisse kirja panna 🙂

DSC_0012

 

(M, P) Mõnus jalutuskäik sõnas ja pildis

Meil on väga mõnus elukoht. Lisaks õuealale on meil päris palju isiklikku metsa. Kahjuks ei satu ma siiski kuigi tihti võsasse uitama, kuna üksi kolme lapsega ei kuulu see mu suurimate ahvatluste hulka. Eile (15.09.2014) oli aga issi Lauril aega, et meiega üks korralik metsatiir teha. Haarasin fotoka kaasa ning mõnus teekond võis alata.

Veel enne metsatukka oli mul vaja pildistada lumemarju, mis praegu nii kenad välja näevad:

DSC_0106

Kohe, kui metsa jõudsime, juhtis Laine-Liise mu tähelepanu kõikvõimalikele seentele, et ma neid ikka pildistaksin:

DSC_0107   DSC_0110

Melissa-Mai hakkas igasuguseid lehti koguma:

DSC_0113   DSC_0119

Me muudkui jalutasime ja koeradki olid meiega:

DSC_0122    DSC_0146

Tüdrukud olid väga tublid ja rõõmsameelsed:

DSC_0148    DSC_0157

 

Läbi tihniku murdsime end lõpuks tagasi tuttavale koduteele:

DSC_0161

Laine-Liise ronis issi julgestusel puu otsa:

DSC_0170

 

Ja päris lõpetuseks tegi emme veel paar pilti lihtsalt niisama:

DSC_0167   DSC_0174

Küll on ikka hea, kui on võimalik minna metsa 🙂

(P) Kummalised väljendid, mida beebiemmed kuulevad

Tähelepanu! Antud kirjutis pole suunatud personaalselt kellelegi mu tutvusringkonnast! Ma ei ole kunagi halvasti mõelnud neist, kes alljärgnevaid väiteid on kasutanud, aga tahan omapoolselt põhjendada, miks need minu jaoks on kummalised.

On olemas väljendeid, küsimusi ja arvamusi, mis inimeste seas nii juurdunud, et me isegi ei mõtle nendele süvitsi, et leida sealt tagant tõelist loogikat. Beebidest rääkimine on üks selline teema, kus taoliste sõnadega kokku puutume. Tahaksin alljärgnevalt välja tuua mõned levinumad kummalised laused ja põhjendada, miks need paljudele emadele, minule sealhulgas, tegelikult veidi naljakad või lausa solvad võivad kõlada:

“Kas beebi on ka hea laps?” No mida? Kuidas ma peaksin sellele küsimusel vastama? Tõsiselt kohe – see tekitab parajat kimbatust. Isegi suuri lapsi on kuritegelik jagada headeks ja halbadeks, aga titasid… Beebide aju ja kogu nende elu töötab reflekside ja vajaduste rahuldamise ümber, seega ei saa olla nende käitumises midagi tahtlikult halba või head. Üldiselt olen siiski aru saanud, et selle küsimuse all mõeldakse enamasti näiteks küsimusi, et kas imik laseb öösel magada, kas ta nutab tihti ning kui palju tema kõrvalt vaba aega jääb ja üritangi vastata nendele punktidele tuginevalt.

* “Kas beebi jonnib palju?” Veel üks kimbatust tekitav küsimus. Teaduslikus mõttes peetakse jonni all silmas teatavas mõttes teadlikku (see ei tähenda just pahatahtlikku) tegevust väikelapseeas, milleks beebid võimelised pole.

“Tita on sul nii tihti süles, sest oled ta ära hellitanud!” Müüdid võimalusest, et beebit saab “ära hellitada”, on pärand kaugetest aegadest. Ükski tänapäeva vanem ei tohiks sellistele märkustele liialt tähelepanu pöörata. Tsitaat raamatust “Sünnist saati nutikaks”: “…soovin, et haiglast igale vastsündinule kaasa antavates dokumentides oleks see suurte tähtedega kirjas: Te ei saa imikut mingil moel üleliia hellitada.”* Panite tähele eelmises lauses väljendit mingil moel? Tõepoolest, ei süles hoidmine, pidev rinna pakkumine ega ka kiire nutule reageerimine mõju ühelegi beebile kahjulikult. Imiku aju pole veel arenenud selliseks, et ta saaks teadlikult hakata kellegi usaldust kuritarvitama – ta lihtsalt ei suuda veel luua taolisi seoseid.Tegelikult on lapse jaoks eluliselt väga oluline, et tal tekiks lihtne usaldus selle vastu, et tema põhivajadused saavad rahuldatud.

Eelnev lõik käis beebide kohta. Väikelast on võimalik ära hellitada ja nende aju manipuleerimisoskus on juba hoopis teine teema 🙂

* “Su beebi sööb liiga tihti, järelikult peaksid talle asenduspiima lisaks andma!” Beebide toitumisharjumused on väga erinevad. Mõni beebi sööb kiirustades, teine uneleb ja naudib iga hetke, mida rinnal veeta saab. Samuti on väga erinevad vahed, mida imikud toidukordade vahel peavad. On oluline, et värsked emmed ei võtaks liialt südamesse iga kõrvalseisja arvamust. Isegi meie emad-vanaemad omavad tihti iganenud arusaamasid. Tõenäoliselt oskab parimat infot lapse vajaduste kohta anda perearst või -õde, kes jälgivad lapse kasvamist ning arenemist. Lisaks on muredega alati võimalik pöörduda imetamisnõustajate poole (www.siet.ee).

* “Su beebi on nii suur, et peaksid hakkama talle lisatoitu andma!” Oh, jälle üks armastatud toiduteema! Laenaksin siinkohal ämmaemanda ja imetamisnõustaja Ülle Lemberi sõnu: “Millest see laps siis nii suureks on kasvanud?”. Rinnalapsele, kes kosub kenasti, piisab emapiimast kuuenda elukuuni täielikult ning igasugu muud katsetused võivad pigem olla hilisemate probleemide aluseks.

* “Su laps on nii suur/väike!” – kui seda hüüatatakse imestunult või käivad sinna juurde võrdlused mõne teise lapsega, võib see paljusid vanemaid väga sügavalt puudutada. Meie ühiskond on kuidagi nii kinni mingite raamide ja normatiivide piirides, et see mõjub kohati lausa ahistavalt. Minu soovitus kõrvalseisjatele on beebi kaalu ja pikkuse teemal igasuguseid üldistusi ja võrdlusi vältida ning lapsevanematel soovitan lihtsalt asja rahulikult võtta. Etteruttavalt võin öelda, et praktikas on see siiski nii põnev valdkond, et ma ei suuda isegi alati sel alal neutraalseks jääda 🙂

* “Su laps ei oskagi veel seda, seda ja seda…” (tihti üllatunult ja küsivas vormis) Kui eelmises punktis ma lihtsalt soovitasin teemat vältida, siis siinkohal ma tungivalt soovitan ettevaatlik olla. Nii nagu lapsed toituvad ja kasvavad erinevalt, nad ka arenevad erinevalt ja ma olen päris kindel, et enamik vanemaid teavad ülihästi, mida nende lapsed parasjagu oskavad või mida mitte. Tavaliselt jälgivad lapse arengut ka peremeditsiini töötajad ning vahel rohkemgi asjatundjaid, seega on tavalise kõrvalseisja kommentaarid liiast ning võivad koguni suure pahameeletormi põhjustada.

Mõned laused, mis puudutavad konkreetselt emaks olemist ja mida tasub vältida:

* “Vanasti sünnitasid naised kapsapõllul ja peale seda jätkasid tööd…” Wow! Ma ei imesta mitte seda, kuidas nad seda tegid, vaid seda, kust selline arvamus on tulnud! Nii palju, kui mina olen varasemate aegade raseduse ja sünnituse teemasid lugenud või nendega kokku puutunud, pole ma leidnud ühtegi tõendit kapsapõllu-teooria kohta, küll aga olen ma avastanud, et vanasti koheldi äsjasünnitanuid erilise austusega. Nurgavoodi-aeg oli naise elus üks vähestest perioodidest, kus ta sai vabastuse muudest töödest ning tema ja lapse eest kanti hoolt, kuna see aeg oli riskiks nii emale kui lapsele. Miskipärast on mul tunne, et sellisel väitel põhinev mõtlemine võib pärit olla nõukogude ajast, kus tugev tööinimene oli musternäide. On selle pärinemisega, kuidas on, aga kui minu arvamus käesolevas küsimuses tõele vastab, on ääretult alatu viidata tänapäeva naiste nõrkusele pärast sünnitust.

* “Kas sul jäi veel üks beebi kõhtu?” Selle lausega saavutate te parimal juhul nutuklimbi värske ema kurgus, halvimal juhul tõsise vihahoo. Kui küsimuse esitaja näeb seda mõnusa naljana, siis ema enda hormoonidemöll võib selle pöörata rünnakuks tema vastu. Tegelikult võib ema end peale sünnitust tunda ülimalt kerge, pisikese ning ilusana ja selles valguses pole imestada, et ükski vastupidisele viitav kommentaar pole teretulnud.

* “Mida sa päev otsa kodus teed?”, “Kas sul kodus igav pole?”, “Kas sa juba päris tööle minna ei tahaks?” Mu tita magab päevad läbi, ma ise lösutan diivanil, kugistan jäätist ja klõpsin telekapulti ning… Aah, mis ma siin ikka lahmin! Ma arvan, et beebiemmeks olemine on rohkem kui täiskohaga töö ja siia taha tuleb rasvane punkt. Ma võiks sel teemal lõputult heietada, aga kuna mu põhiarvamus jääb siiski selleks, et koduseid emasid tuleks austada ja aktsepteerida, siis ma seekord pikemalt siin ei peatu.

 

Kokkuvõttes tahaksin öelda kõigile, kes eelnevaid lauseid minu puhul kasutanud on, et ärge muretsege 🙂 Kuigi mingil hetkel ja mingis kontekstis võivad need laused kohatud olla, pole need mind isiklikult kuidagi kahjustanud ja loodan, et sama väidavad ka teised emmed. Nüüd te vähemalt lihtsalt teate mõningaid minu argumente, miks ma vahel mõningaid väljendeid kummaliseks pean.

* Jill Stamm, Paula Spencer. Sünnist saati nutikaks. ERSEN (2011)

 

 

 

 

(M, Ü) Augustil on pojad

Ma ei hakka praegu lahkama, et miks ja kuidas, aga meie Augustil on pojad. See on siis kolmas pesakond. Esimene pesakond sai tervenisti uutesse kodudesse, teine pesakond hukkus koerte mõtlematu tegutsemise läbi ja praegused on kolmepäevased. Algselt oli kiisusid kolm, aga üks ei pidanud olelusvõitluses vastu. Nüüd oluline osa: kui on keegi või kellelgi keegi tuttav, kes teab kedagi, kes võiks tahta valget (pigem tubast) kassipoega, siis võtke julgelt ühendust! Kiisud saavad uude perre lahkuda alles paari kuu pärast, kuid juba praegu võib sellele mõtlemisega alustada 🙂

DSC_0097 DSC_0100

 

 

(P) Lepatriinupoiss ja suur õde

Vanaema Ülle saatis Rain Meinhardile vahva lepatriinukostüümi. Emme ei suutnud vastu panna ja pidi poega selles kohe pildistama. Paraku on pojake vahepeal palju asisemaks tegelaseks kasvanud ja niisama rahulikult pildi jaoks poseerima ta enam ei nõustunud. Appi tuli suur õde Laine-Liise, kes vennakest kenasti süles hoidis ning oma sõnadega teda lõbustas.

 

DSC_0069   DSC_0070

DSC_0072   DSC_0087

DSC_0078

 

Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂

 

 

 

 

Uups…

Täna oli Laur tööl, kui talle helistas keegi, kes soovis mett osta. Abikaasa helistas mulle, andis teate edasi ja ootasin nende tulekut, et asjad korda ajada. Õuele saabusidki kolm toredat vanahärrat. Kõik olid väga-väga meeldivad ja sõbralikud. Alles õhtul hakkasin mõtlema, et selle pika aja jooksul, mis nendega rääkisin ja tehingut tegin, kandsin ma lühikest särki. Mis seal siis halba on? Ma unustasin oma suured sinikad! Nüüd ei saa ma kuidagi üle sellest, et mida need mehed mõelda võisid… Perevägivalla kahtlus oleks Lauri suhtes nii loomuvastane, et võiks isegi naljakas olla, kui mul poleks täiega piinlik. Aga kes siis käseb keset sügist lühikese pluusiga ringi joosta…!?

(P) Kuidas ma pojal mähet vahetasin

Ärge laske end pealkirjast eksitada. Selles, et ma mähkmeid vahetan, pole tegelikult midagi uut ja enamasti teen ma seda umbes kuus korda ööpäevas. Täna hommikul oli see sündmus aga päris omapärane.

Kõigepealt ärkasin ma ise üles ja tegin oma asjad ära. Mõtlesin tagasi pikutama minna, kui märkasin, et magaval pojal oli küljealune märg. Kuna läheme temaga täna arsti juurde, siis mõtlesin, et võtan ta üles ning pesen kohe ära. Soe vesi titale meeldib ning sain ta korralikult puhtaks. Mässisin beebi suurde rätikusse ning viisin üles voodisse, et riietada. Kui avasin räti, oli see mõnusalt kollane – väikemees oli vaikselt oma asja sinna ajanud. Ok, läksime tagasi pesusse ja tulime teise rätikuga voodisse. Vaatasin, et pisikese voldikesed tahaksid veidi kreemitamist ning jätsin beebi õhuvanni võtma ja jooksin ise kreemi järele. Üles tulles nägin kohe ilusat “purskkaevu”, mis lapse voodis tööle oli hakanud. Kusjuures, mul on võrevoodis lina all kilest ristlina, kuid sellest sihiti mööda – ikka sinna, kus midagi pole. Läksin ja loputasin poja jälle ära. Nüüd saime ilusasti kõik pestud ja kreemitatud ning mähkmegi jalga. Panin talle selga lühikese bodi ning läksin otsima ülejäänud riideid. Tagasi tulles oli beebi toitu välja ajanud, otse särgikese õlale. Nojah, mis seal ikka… Mässasin veidi ja lõpuks sai poeg pea täielikult riidesse, ainult püksid olid veel lõpuni jalga tõmmata vaja. Siis käis uhke purrttsss ja vaja oli… mähet vahetada 🙂

DSC_0001

(V, Ü) 3 väljakutset septembrikuuks

Kas teate seda ütlust: “Kõik on uus septembrikuus!”? Ma arvan, et millegi uue alustamise jaoks sobib iga kuu ja iga päev, aga siiski… Tänavu otsustasin, et teen kolm asja septembris teistmoodi. Esitan endale väljakutse pidada kinni reeglitest, mis pole mulle omased. Olen nendeks tegevusteks mõtetes valmistunud juba mitu nädalat ja nüüd on aeg need teoks teha. Annan ka teile teada, mis need punktid on ja edaspidi kindlasti kajastan, kuidas mul nendest kinnipidamine läheb:
1)  Ma ärkan kell 07:00 ja võtan aega Jumala jaoks. Väga kummaline väljakutse, eks? Koduse emana võin ju peesitada voodis täpselt nii kaua, kui lapsed magavad… Või võin olla teinekord kell seitse täielik laip, kuna olen hilja magama saanud, öö otsa imetanud ning tegelenud teise lapse õudusunenägudega jne. Miks ma siis peaksin tahtma kell seitse ärgata? Ja veel Jumala jaoks!? (Tean, et mitmed lugejad isegi ei usu, et selline “tüüp” olemas oleks ja teised võivad mõelda midagi stiilis, et ah-haa, ta paneb end käsu alla, mitte armastuse suhtesse vms) Olgu öeldud, et minu päevad on praegu nii segased, et neis pole midagi stabiilset. Mu kodu on ühel hetkel korras, teisel segamini, ühel hetkel tegelen oma asjadega, järgmisel olen lõputul (tita) toitmise lainel. Õhtuti voodisse minnes on palvetamine mingi unesegune mõttelõng, mis muutub päris sürriks kätte ja Piiblit lugedes poleks abiks ka tikud silmade vahel, sest mu aju ei jaga neist asjadest enam möhkugi. Aga ma ise pole sellega rahul. Ma tahan Teda rohkem tunda ja Tema Sõnasse rohkem kaevuda. Hetkel tundub minu jaoks parim lahendus teha seda hommikuti ja septembrikuu jooksul ma nii proovingi.
Kusjuures, Piibli lugesmist alustan ma algusest. On olemas igasuguseid strateegiaid, kuidas Jumala Sõna lugeda, kuid mina vajan hetkel nullist lähenemist. Ma võin põigata ka Uude Testamenti, psalmidesse jne, kuid minu põhiline mõte on kaevuda järjekorras kõigisse sündmustesse. Uus Testament on mul korduvalt läbi loetud ja tunnen ka suurt osa Vanast Testamendist, aga seal on samuti mõned raamatud, mida ma polegi pea kunagi avanud. Tegelikult on lausa nii, et ma olen korduvalt lugenud algusest peale Vana Testamenti kusagil kolmanda Moosese raamatu keskpaigani, siis on mul tüdimus peale tulnud ja lugeminine soikunud. Vahele on jäänud kuristik ja Estri raamatust alates tulevad jälle need teosed, mis mulle huvi on pakkunud ja läbi loetud. Seekord tahan ma jõuda kõigi nende järjestikuse läbimiseni ja seega kehtib selle väljakutse Piibliugemise eesmärk seni, kuni see saab täidetud. Kellajad ja see, millal ning kuidas ma Jumalale aega leian, võivad peale septembrit muutuda, aga Piibli algusest lõpuni lugemist ma jätkan. Ja teate – täna oli lugemise esimene päev ning ma sain sellise ilmutuse osaks, et oh-ho-hoo! Sellest räägin ehk õhtupoole lähemalt…
2) Ma loobun nisujahust valmistatud küpsetistest. See on üks asi, mida ma olen oma elus varemgi teinud, aga vaid ajutiselt. Tagamaad peituvad nisujahu ebatervislikkuses, minu kehvas enesetundes peale selle söömist ning osalt selleski, et mu õel on tsöliaakia*. Lasin endalegi teha vereanalüüsid, et välistada selle haiguse võimalus. Õnneks olid need korras. See, et õde gluteeni ei talu, polegi minu puhul pigem põhjuseks, vaid motivaatoriks. Kui ma näen, et tema suudab seda teha ning ta piirangud on sealjuures palju rangemad, saan ka mina hakkama!
Minu otsus hõlmab esialgu kõiki magusaid nisujahuküpsetisi ning samuti soolaseid pirukaid, stritsleid, pelmeene jms. Ma ei loobu täisterapastast, kastmetest ja leivatoodetest, kus nisujahu on väikeses koguses ning lihast, kus on vähesel määral nisujahulisandit.
Väljakutse kestvus: kuni jaanuar 2014. Võiksin ju öelda, et kuni oktoobrini, aga see aeg on liiga lühike. Võiksin öelda ka, et igaveseks, aga ma ei ole nii julge, et suure hurraaga enda kohta alatisi lubadusi annan. Ma kahtlustan, et uue aastani on täpselt selline paras aeg, et ilmselt ma pärast enam lihtsalt ei soovigi neid asju 😉
Te võite veel küsida, et aga mis saab sünnipäevadest ja jõuludest…? Kõik need tordid, piparkoogid jms… See saab lõbus olema, arvan ma! Muide: torte saab teha ka näiteks tatrajahust ja ühed jõulud ilma piparkookideta pole kindlasti maailmalõpp (kui ma mingil kummalisel põhjusel peaksin ikkagi tahtma tulevikus valget jahu tarbida…).
3) Ma hakkan tegema trenni. Tänasest päevast peale teen ma 6 päeva nädalas 30min trenni. Vahele jäävad pühapäevad, sest siis ma hingan ja olen niisama tore 🙂 Nali naljaks, kuid tegelikult on asi päris tõsine. Ma pole üldse spordiinimene ja mind ei huvita ükski trenn, mistõttu sattus see väljakutse siia listi ainult tänu Laurile. Selle täitmine tundub väljakutsetest kõige raskem, aga ma usun, et saan siiski hakkama.
Alustan väga kergetest üldistest harjutustest video alusel, mis mõeldud sünnitanud naistele. Sellist lahjat värki teen septembrikuu jooksul ning seejärel vaatan üle, kuidas erinevate lihaste treenimist jätkata ning kui tihti ja millise intensiivsusega trenne edaspidi teha.
Tuleb põnev aeg! Olge minuga kaasas ja jälgige siin blogis, kuidas see kõik õnnestub.
 —-
*  Lähemalt tsöliaakiast: http://www.tsoliaakia.ee/?id=10595