(P) Kummalised väljendid, mida beebiemmed kuulevad

Tähelepanu! Antud kirjutis pole suunatud personaalselt kellelegi mu tutvusringkonnast! Ma ei ole kunagi halvasti mõelnud neist, kes alljärgnevaid väiteid on kasutanud, aga tahan omapoolselt põhjendada, miks need minu jaoks on kummalised.

On olemas väljendeid, küsimusi ja arvamusi, mis inimeste seas nii juurdunud, et me isegi ei mõtle nendele süvitsi, et leida sealt tagant tõelist loogikat. Beebidest rääkimine on üks selline teema, kus taoliste sõnadega kokku puutume. Tahaksin alljärgnevalt välja tuua mõned levinumad kummalised laused ja põhjendada, miks need paljudele emadele, minule sealhulgas, tegelikult veidi naljakad või lausa solvad võivad kõlada:

“Kas beebi on ka hea laps?” No mida? Kuidas ma peaksin sellele küsimusel vastama? Tõsiselt kohe – see tekitab parajat kimbatust. Isegi suuri lapsi on kuritegelik jagada headeks ja halbadeks, aga titasid… Beebide aju ja kogu nende elu töötab reflekside ja vajaduste rahuldamise ümber, seega ei saa olla nende käitumises midagi tahtlikult halba või head. Üldiselt olen siiski aru saanud, et selle küsimuse all mõeldakse enamasti näiteks küsimusi, et kas imik laseb öösel magada, kas ta nutab tihti ning kui palju tema kõrvalt vaba aega jääb ja üritangi vastata nendele punktidele tuginevalt.

* “Kas beebi jonnib palju?” Veel üks kimbatust tekitav küsimus. Teaduslikus mõttes peetakse jonni all silmas teatavas mõttes teadlikku (see ei tähenda just pahatahtlikku) tegevust väikelapseeas, milleks beebid võimelised pole.

“Tita on sul nii tihti süles, sest oled ta ära hellitanud!” Müüdid võimalusest, et beebit saab “ära hellitada”, on pärand kaugetest aegadest. Ükski tänapäeva vanem ei tohiks sellistele märkustele liialt tähelepanu pöörata. Tsitaat raamatust “Sünnist saati nutikaks”: “…soovin, et haiglast igale vastsündinule kaasa antavates dokumentides oleks see suurte tähtedega kirjas: Te ei saa imikut mingil moel üleliia hellitada.”* Panite tähele eelmises lauses väljendit mingil moel? Tõepoolest, ei süles hoidmine, pidev rinna pakkumine ega ka kiire nutule reageerimine mõju ühelegi beebile kahjulikult. Imiku aju pole veel arenenud selliseks, et ta saaks teadlikult hakata kellegi usaldust kuritarvitama – ta lihtsalt ei suuda veel luua taolisi seoseid.Tegelikult on lapse jaoks eluliselt väga oluline, et tal tekiks lihtne usaldus selle vastu, et tema põhivajadused saavad rahuldatud.

Eelnev lõik käis beebide kohta. Väikelast on võimalik ära hellitada ja nende aju manipuleerimisoskus on juba hoopis teine teema 🙂

* “Su beebi sööb liiga tihti, järelikult peaksid talle asenduspiima lisaks andma!” Beebide toitumisharjumused on väga erinevad. Mõni beebi sööb kiirustades, teine uneleb ja naudib iga hetke, mida rinnal veeta saab. Samuti on väga erinevad vahed, mida imikud toidukordade vahel peavad. On oluline, et värsked emmed ei võtaks liialt südamesse iga kõrvalseisja arvamust. Isegi meie emad-vanaemad omavad tihti iganenud arusaamasid. Tõenäoliselt oskab parimat infot lapse vajaduste kohta anda perearst või -õde, kes jälgivad lapse kasvamist ning arenemist. Lisaks on muredega alati võimalik pöörduda imetamisnõustajate poole (www.siet.ee).

* “Su beebi on nii suur, et peaksid hakkama talle lisatoitu andma!” Oh, jälle üks armastatud toiduteema! Laenaksin siinkohal ämmaemanda ja imetamisnõustaja Ülle Lemberi sõnu: “Millest see laps siis nii suureks on kasvanud?”. Rinnalapsele, kes kosub kenasti, piisab emapiimast kuuenda elukuuni täielikult ning igasugu muud katsetused võivad pigem olla hilisemate probleemide aluseks.

* “Su laps on nii suur/väike!” – kui seda hüüatatakse imestunult või käivad sinna juurde võrdlused mõne teise lapsega, võib see paljusid vanemaid väga sügavalt puudutada. Meie ühiskond on kuidagi nii kinni mingite raamide ja normatiivide piirides, et see mõjub kohati lausa ahistavalt. Minu soovitus kõrvalseisjatele on beebi kaalu ja pikkuse teemal igasuguseid üldistusi ja võrdlusi vältida ning lapsevanematel soovitan lihtsalt asja rahulikult võtta. Etteruttavalt võin öelda, et praktikas on see siiski nii põnev valdkond, et ma ei suuda isegi alati sel alal neutraalseks jääda 🙂

* “Su laps ei oskagi veel seda, seda ja seda…” (tihti üllatunult ja küsivas vormis) Kui eelmises punktis ma lihtsalt soovitasin teemat vältida, siis siinkohal ma tungivalt soovitan ettevaatlik olla. Nii nagu lapsed toituvad ja kasvavad erinevalt, nad ka arenevad erinevalt ja ma olen päris kindel, et enamik vanemaid teavad ülihästi, mida nende lapsed parasjagu oskavad või mida mitte. Tavaliselt jälgivad lapse arengut ka peremeditsiini töötajad ning vahel rohkemgi asjatundjaid, seega on tavalise kõrvalseisja kommentaarid liiast ning võivad koguni suure pahameeletormi põhjustada.

Mõned laused, mis puudutavad konkreetselt emaks olemist ja mida tasub vältida:

* “Vanasti sünnitasid naised kapsapõllul ja peale seda jätkasid tööd…” Wow! Ma ei imesta mitte seda, kuidas nad seda tegid, vaid seda, kust selline arvamus on tulnud! Nii palju, kui mina olen varasemate aegade raseduse ja sünnituse teemasid lugenud või nendega kokku puutunud, pole ma leidnud ühtegi tõendit kapsapõllu-teooria kohta, küll aga olen ma avastanud, et vanasti koheldi äsjasünnitanuid erilise austusega. Nurgavoodi-aeg oli naise elus üks vähestest perioodidest, kus ta sai vabastuse muudest töödest ning tema ja lapse eest kanti hoolt, kuna see aeg oli riskiks nii emale kui lapsele. Miskipärast on mul tunne, et sellisel väitel põhinev mõtlemine võib pärit olla nõukogude ajast, kus tugev tööinimene oli musternäide. On selle pärinemisega, kuidas on, aga kui minu arvamus käesolevas küsimuses tõele vastab, on ääretult alatu viidata tänapäeva naiste nõrkusele pärast sünnitust.

* “Kas sul jäi veel üks beebi kõhtu?” Selle lausega saavutate te parimal juhul nutuklimbi värske ema kurgus, halvimal juhul tõsise vihahoo. Kui küsimuse esitaja näeb seda mõnusa naljana, siis ema enda hormoonidemöll võib selle pöörata rünnakuks tema vastu. Tegelikult võib ema end peale sünnitust tunda ülimalt kerge, pisikese ning ilusana ja selles valguses pole imestada, et ükski vastupidisele viitav kommentaar pole teretulnud.

* “Mida sa päev otsa kodus teed?”, “Kas sul kodus igav pole?”, “Kas sa juba päris tööle minna ei tahaks?” Mu tita magab päevad läbi, ma ise lösutan diivanil, kugistan jäätist ja klõpsin telekapulti ning… Aah, mis ma siin ikka lahmin! Ma arvan, et beebiemmeks olemine on rohkem kui täiskohaga töö ja siia taha tuleb rasvane punkt. Ma võiks sel teemal lõputult heietada, aga kuna mu põhiarvamus jääb siiski selleks, et koduseid emasid tuleks austada ja aktsepteerida, siis ma seekord pikemalt siin ei peatu.

 

Kokkuvõttes tahaksin öelda kõigile, kes eelnevaid lauseid minu puhul kasutanud on, et ärge muretsege 🙂 Kuigi mingil hetkel ja mingis kontekstis võivad need laused kohatud olla, pole need mind isiklikult kuidagi kahjustanud ja loodan, et sama väidavad ka teised emmed. Nüüd te vähemalt lihtsalt teate mõningaid minu argumente, miks ma vahel mõningaid väljendeid kummaliseks pean.

* Jill Stamm, Paula Spencer. Sünnist saati nutikaks. ERSEN (2011)

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s