(V) Unenägu

Täna öösel nägin ma und. Tähendab, ma olen selline inimene, kes näeb pea igal ööl värvikaid unenägusid, aga seekordne tundus veidi erilisem ja tähenduslikum.

Me olime teel, mina ja mu kaaslased. Meid võis olla kokku kolm või neli. Ma ei tea täpselt, kes koos minuga olid (ma otseselt ei näinud neid), aga mul on tunne, et Laur oli kuidagi üks neist seal ning samuti ma tunnetasin laste olemasolu, aga reaalselt viimased kindlasti mu kõrval polnud. Tahtsime jala tavapäratut teerada mööda koju suunduda, aga kaldusime teelt kõrvale ja jõudsime tupikusse. Nii kui me sinna jõudsime, teadsime, et oleme lõksus ja asjad on halvasti. Meie poole lähenes kamp, minu arusaamist mööda kolm sellist rullnokalikku tüüpi, kellede nägu ma ei näinud. Teadsin, et need “mehed” tapaksid meid. Mäletan, et mõtlesin, et ma olin arvanud, et pean varem või hiljem oma usu eest seisma ja võitlema ning julgema olla usklik ükskõik, mida see mulle kaasa tooks, aga et ma arvasin, et see tuleb palju hiljem ning tundsin, et ma ju ei ole veel selleks valmis…

Ümbrus oli väga omapärane. Sealt teelt, kust sisenesime, tulid need tüübid, kahest küljest ümbritses meid kõrge metallist võrkaed ning paremat kätt laius sügav meri. Seal oli mingi katusealusega platoo, kust edasi astudes oleksid olnud kohe meres, mille sügavus tundus lõpmatu ja mis ise paistis mäslev ning külm.

Ühesõnaga, seal me olime ning edasi läks asi personaalseks – ma teadsin, et mina pean võitlema. Mu variandid olid, kas lasen end piinata ja kiusata nendel tüüpidel või astun merre usus Jeesusesse. Mulle tundus, et nood tegelased seda tahtsidki. Tahtes öelda mulle, et mul niikuinii pole usku ja ma olen nende päralt. Et ma isegi ei julge proovida…

Ma otsustasin merre minna. Ma muide kardan unenägudes alati vett, milles ilmselt on oma põhjus selles, et õppisin ka reaalses elus alles viimastel aastatel ujuma. Aga nüüd ma otsustasin uskuda ja toetuda ainult Jeesusele ja enesetunne oli võimas. Teate, kui ma esimese sammu astusin, siis see meri polnudki enam põhjatu mulle üle pea olev mäslev hirmutis, vaid pahkluudeni ulatuv soe vesi. Ma oleksin justkui olnud suvises rannas, kust vaikselt vette läksin. See andis mulle nii suurt innustust ja vaimset tuge. Tundsin, et või aina sügavamale minna ja teataval määral mu hirm kahanes. Ma olin õnnelik, et usk tõesti toimib, Jeesus tõesti toimib 🙂 Mõtlesin, et pean usust kinni hoidma, et minuga ei juhtuks nagu Peetrusega, kes hakkas kahtlema ning vajus vette. Ma ei tahtnud, et meri muutuks uuesti külmaks ja hirmuäratavaks. Usk mu ümber oli nagu soe ja pehme pilv.

Nägin, kuidas ka tüübid olid imestunud ja tõmbusid tagasi, justkui mõistes, et ma tõesti olen Jeesusega.

Ma läksin edasi. Vahepeal ma keerutasin end rõõmustades seal vees ja tundsin end hästi.  Ma ei tea, kus täpselt, kuid kuskil umbes puusade või naba kõrgusel, tekkis mul uuesti kõhklusi. Ma ei tahtnud edasi minna. Ärevus oli jälle suurem kui kindlus. Mõtlesin, et järgmisel sammul võib kõik see puruneda, et olen kaldast kaugel ja võin sügavale vajuda.

Umbes sel ajal andsid tüübid mõista, et nad ei puutu minusse ja olen end tõestanud ning võin nüüd välja tulla.

See oli mulle tohutu kergendus, sest sisimas olin ju just hakanud hirmu tundma ja nüüd ma ei pidanudki end edasi tõestama.

Tulin järjest kaldale. Mäletate, seal oli varjualune, kust alt läbi minnes jõudis kas vette või kaldale? Kui ma sealt katuse alt läbi astusin, kukkus mulle pähe hiiglaslik kivi ja ma hukkusin…

See oli justkui mingi “game over”. Ma sain veel poolunes analüüsida, et mis siis nüüd juhtus – ma ju olin usus justkui kuskile jõudnud ja ikkagi juhtus nii…

—-

Hommik algas mul kenasti. Ma jõudsin seda unenägu analüüsida ja isegi mõned järeldused teha. Ma palvetasin ja ülistasin Jumalat duši all (mis teha, kui toimetava emana muidu aega väheks jääb 😀 ) nii, et kogu soe vesi otsa sai. Lõpuks läksin lastega kirikusse (Laur loli varahommikul tööle läinud). Lootsin, et äkki mul avaneb võimalus kirikus kellegi vanema õe või vennaga seda unenägu arutada, aga täna oli kõik natukene teisiti. Mulle ei tundunud ühtegi sobivat hetke tekkivat, et minna kellegi juurde ja öelda: “Tead, ma nägin und, mis sina sellest arvad…”. Nii ma siis otsustasin selle hoopis blogisse kirja panna 🙂

DSC_0012

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s