Pühadetervitus

Imelist jõuluaega!

FotoFlexer_Animation

Advertisements

Kuidas me Põrnikate kokkutulekul käisime

Mis sunnib üht ema ärkama hommikul kell 5:45, jalutama päeva jooksul 10 kilomeetrit, proovima rongisõitu poole-aastasega ja paneb seda kõike sealjuures nautima? Minu vastuseks on Põrnikate kokkululek.

Algatuseks tahaksin selgitada, et ma pole vahepeal hakanud entomoloogiks. Põrnikateks kutsume me koos grupi vahvate emadega beebisid, kes sündinud käesoleva aasta (2014) mais ja juunis. Suhtleme me beebiemmedega internetis ja kokku on meid alla 40-ne. Enamik meist (emadest siis) on juba teise või kolmanda lapsega, aga on ka väga asjalikud esmasünnitanud. Igal juhul moodustab see kõik kokku mõnusa seltskonna. Ja nii mõnusat seltskonda lihtsalt peab oma silmaga nägema 🙂

10. detsembril helises seega minu äratuskell 05:45. Ainult hetkeks oli mul raske dilemma, kas põõnata edasi või karata ropsuga voodist välja. Voodi jäi sedakorda kaotajaks, mis siis, et selja taga oli öö, kus unetunde jäi väheks ning kõik lapsed kordamööda tähelepanu nõudsid.

Vahepeal peaksin ilmselt mainima, et mul on ülierakordne “anne”, et ükskõik, mis kellaajal ma ärkan ja tegutsema hakkan, mul jääb ikka mingi 10 minutit puudu… Ka nüüd avastasin ma, et oleme väljasõiduvalmis plaanitust hiljem ja sealjuures olid plaanid tehtud väga täpselt… Mind valdas paanika ja jõudsin autosõidu alguses juba helistada Triinile (räägin temast kohe pisut pikemalt), et me vist ikka ei jõua õigeks ajaks. Olukorra päästis Laur, kes on hea juht ja oskas lisaks Tartusse kiiremat teed pidi siseneda.

Nüüd ma siis räägin veidi, kes on Triin (kasutan tema enda loal lühendatud nimeversiooni). Õigesti arvavad need, kes pakuvad, et ta on ühe “põrnika” emme 🙂 Tänu temal abile ma selle käigu ette võtsingi. Mul nimelt puudub korralik esindusvanker, millega linnavahel jalutada või mis üldse oleks kuigivõrd transporditav. Seda kuulnud, pakkus Triin, et laenab mulle oma turvahälli raami või kuidas seda iganes nimetatakse, aga jutt käib ühesõnaga sellest ratastel turvahälli versioonist, mis hiljem kasutatav ka kergkäruna. Mõte oli, et Tartus kärutame koos Tallinna rongile, seejärel Balti jaamast Revali mängutuppa ja hiljem jälle teistpidi tagasi.

Kui ma Tartusse jõudsin, oli niiiii pime… Ja me olime graafikus. Titad said vankritesse ning meie kolmekilomeetrine jalutuskäik rongijaama võis alata. See oli ühtaegu värskendav ja undpeletav ja samas tundus kuidagi nii sürr… Me mõlemad Triiniga nentisime, et tavaliselt sel ajal põõnaksime koos beebidega veel paar mõnusat tunnikest.

Rongile saime ilusasti ja sõit möödus mõnusalt. Eriti mõnus oli kiusav uni, mis rütmilise liikumise peale kallale kippus. Paraku polnud beebid selles osas meiega päri ja nende jaoks oleksime võinudki meie, emmed, magama jääda, aga nemad pidid tingimata ärkvel püsima. Ja tegelikult oli meil, emadelgi, päris tore, sest saime omavahel rohkem tuttavaks ning juttu jätkus korralikult. Minu pisikesel pelgusel, et äkki reaalses elus kohtudes oleme kui tummahambad, polnud mingit alust ja suhtlus klappis kenasti.

Tallinnas ootas meid luksuslik vastuvõtt kahe emmega kärutiimi poolt. Nelja emme ning kuue lapsega jalutasime mängutuppa ja põnevus oli jõudnud haripunkti.

Nüüd veidi kokkutulekust.

Olen kolme lapse kasvatamise jooksul saanud osa mitmest beebide ja veidi suuremate tegelaste ühisviibimisest. Tavapäraselt ma neile erilisi ootusi ei pane, sest elu on näidanud, et tihti jagunetakse suuremal kokkusaamisel gruppideks ning inimesed ei julge sama vabalt suhelda, kui seda tehakse internetis. Iseenesest on see loomulik, sest enamasti on sul raskusi isegi iga näo ja tema netikuju kokkuviimisega, rääkimata sellest, et ühtäkki oleks nagu kõik see, mida oled kellegi kohta teada saanud, peast pühitud või täiesti sassis mõne teise tegelase looga ja kindluse mõttes tasub oma jutuga ettevaatlik olla. Piinlik oleks ju kogemata näiteks Kati emale öelda, et küll su Mati on ikka kena laps…

Kui end tagasi teemasse suruda, siis seekordse kokkutuleku juures meeldis mulle, et kohe alguses tegime mõnusa tutvumisringi ning lapsed tundsid end kõik kuidagi hästi ja olid sama tutvumisaltid kui emadki. Rain Meinhard oli muidugi veel eriti tutvumisaldis… Tal on nii suur beebide vaimustus, et kui ta mõnd nägema juhtub, ronib sellele kaela, tahab igatepidi katsuda ning kui vaid võimalus antaks, siis ka maitsta… Õnneks suutsin ma suuremad kahjud ära hoida ja kõik kaaslased lahkusid jälgedeta tema kahest hambapojukesest, millega ta koduseid komposteerida armastab 🙂

Hästi vahva on see, et meie beebigrupis on väga andekas fotograaf, kes kokkutulekul viibis ja ilusaid pilte klõpsis. Ma kahtlustan, et päeva naelaks sai just grupipilt beebidest… Kõik titad olid selga saanud ühesugused bodyd, mille neile tellisime ja kus rinnal ilutses igaühe nimi ja nüüd nägi plaan ette, et asetame nad kõrvuti kõhuli ja kõik 17 naeratavad või nunnutavad niisama kaamerasse, misjärel tulevad ülikõvad mälestuspildid. Idee oli hea… Seda, et teostus jättis veidi soovida, saime aru, kui suur osa beebidest pistis kisama. Pakun, et sellise nutukoori kõlamine oli kordumatu heli mu elus 🙂 Seda ei oskagi kirjeldada, aga pean ütlema, et sealjuures polnud see kurvakstegevalt dramaatiline ning kõrvaltvaatajad oleksid meie emmesid lausa lapsepiinajateks pidanud, kui oleksid näinud vaatepilti solvumiskisas lastest ja nende naervatest(!) emmedest.

Lapsed tutvunud ja emmed tutvunud ja pildid klõpsitud, asusime keha kinnitama. Üksikasjalikku menüükirjeldust keegi vaevalt lugeda tahab, aga toiduelamuse krooniks oli võrratu tort, millel käsitsi nikerdatud beebid. Üks neist oli poiss ja teine tüdruk. Kui ilusasti ja peensusteni nad suhkrumassist välja olid voolitud! Mul õnnestus neid väga lähedalt uurida, sest ühel hetkel prantsatas esimene neist (poiss!) minu koogilõigule. Vahvad aktivistidest emmed mäletasid, et ma tahan varsti neljandat ja nüüd nad arvasid, et kulub ehk marjaks ära… Aga oleks ma siis sellega pääsenud! Beebisid oli ju kaks ning kaaslastele tuli pähe, et äkki meil siis võiksid juba kaksikud tulla… Seal ma siis istusin ja vaatasin tõtt tordilõiguga, kus ilutsesid kaks nunnut titat ja miski mu ajudes vist oli juba magamatusest ja titadest nii sooda, et ma isegi ei vaielnud kellegagi. (PS! Kui mul peaks järgmised kaksikud tulema, siis ma, siis… ma ei teagi, aga see ei oleks normaalne 😀 )

Tagasitee läks jällegi igasugu viperusteta. Tegime väikese sihipärase jalutuskäigu Tallinnas, jõudsime uuesti rongile ja nautisime oma magamisest vähe huvituvaid beebisid. Seekordsel rongisõidul nautisid ka titad ise teineteist rohkem ja suhtlesid keeles, millest me miskit ei mõiganud. Enne sõidu lõppu õnnestus neil siiski magama jääda ja nii jõudsime rahulikult Tartusse. Arvestades, et Rain juba andis põhjust karta suuremat sorti protestikisa, milleks ta vaikselt tuure võttis, oli see väga hea lahendus.

Seekord peatus rong teisel perroonil ja jaamast väljumiseks pidime maa-aluse tunneli läbima. Iseenesest poleks sel ju miskit viga olnud, kui meile poleks vastu vaadanud pikk trepirida, mingi jalgrattale sobiv kaldrajake ja puldiga juhitav tõstuk, mis liikus nii aeglaselt, et me kaotasime allajõudmisega oma 15 minutit. Sealjuures viisime me alla vaid ühe käru, sest mul oli lihtsam turvahäll lahti ühendada, see eraldi alla viia ning seejärel käru süles järele tuua. Kui selline liikumislahendus on kellegi nägemus heast naljast, siis meie huumorimeel ei ühti, aga kui tegu on lihtsalt läbi mõtlemata variandiga, jääb üle loota, et seal ei liigu kuigi palju üksikuid abivahenditega (vankrid, ratastoolid jms) inimesi, kel kiiresti vaja järgmisse punkti jõuda.

Rongijaama me ei jäänud ning jõudiski kätte aeg, kus jätsime Triiniga hüvasti (et paari tunni pärast taaskohtuda internetis 😀 ). Laur juba ootas mind ning temal ja tüdrukutel oli selja taga sündmusterohke päev Peedul. Nüüd saime üheskoos koju sõita, kus ootasid loomad söötmist, kodu kütmist ja kus voodi nii ahvatlevalt oma rüppe kutsuda püüdis…

Kas varajane ärkamine, kümme jalutatud kilomeetrit ning käimiskulu tasusid end ära? Jaa 😀 Ma ärkaksin vabalt samal ajal, rändaksin koos oma kalli Rainiga ning naudiksin seda kõike, aga lihtsalt natukese aja pärast…

Järgmise kokkutulekuni, Põrnikad ja nende toredad emmed! 😉