Meditsiinilised õhtujutud

Teisipäeva õhtu. Liise: “Issi, räägi, kuidas kopsupõletikku ravitakse!” Kuna lühike vastus Liiset ei rahuldanud, saime ülevaate, kuidas erinevatel patsientidel seda parem teha oleks. Pärast seletust ja natukest muud juttu, nõuab Liise edasi: “Issi, räägi mulle kopsuverejooksust ja neerukividest!” Ja lõpuks jõudsime me nahahaigusteni… Päris targaks võib nii saada!

Aususe mõttes olgu siiski öeldud, et issi loeb enamasti ikka tavapäraseid unejutte. Vahvad muinasjutud tulevad nii raamatutest kui ka täitsa peast. Mulle meeldib kõige rohkem kuulata päris omaloomingulisi jutte, mida viimasel ajal kahjuks vähemaks on jäänud. Pean vist ise hakkama soovilugusid tellima 🙂

Advertisements

Veel üks pilguheit tagasi

Ma pole ammu midagi sügavamõttelist kirjutanud ja ega seegi kord saa erandit teha. Pean edasi kroonikat oma pereelust. Kuna ma niigi harva siia lehele klõbistama satun, siis tuleb need väärtuslikud hetked kasutada selleks, et tulevikus oleks ikka teada, kes millal midagi tegi või tegemata jättis ja kuidas kõik ikka täpselt välja nägi. Paraku olen viimastel kuudel nii väheaktiivne olnud, et mitmed neist mälestusväärsetest sündmustest tuleb nüüd kiirkajastada punkthaaval käesolevas postituses. Ja mis siis siin ikka pikalt lobiseda, alustan oma loeteluga:

* Kõik kolm meie last põdesid tuulerõugeid. Esimesena (novembri teises pooles) haigestus Rain. Huuh, tal olid mõned eriti koledad punnid… Kui ma neid esimest korda nägin – suured ümmargused villid – olin täiesti ehmunud, et mis asjad need veel on. Jõudnud mõistmisele, et tegu tuulerõugetega, oli see minu jaoks mõningane kergendus. Teisalt tuli üle elada rahutu periood punnide ja palavikuga. Ja siis jääda ootama teiste laste punne, mis lasid end oodata kaks nädalat. Kõige kergemalt läks põdemine Liisel. Suuremate lastega oli kõige tüütum jälgida seda, et nad koorikuid ei kratsiks. Igal juhul on tulemus siiski selline, et kõigil kolmel on tulevikus tõenduseks ikkagi mõni arm.

* Kusagil tuulerõugete põdemise ajal õnnestus Rainil kasvatada ka teine alumine hammas. esimene kiku hakkas endast märku andma täpselt poisi kuuendal minisünnipäeval. Praegu mingit progressi toimunud pole – poiss laseb liugu ikka nende sama kahe hambakse peal.

* Detsembrikuise pidude hooaja avas võimlemisklubi Rütmika aastalõpupidu, mis traditsiooniliselt toimub Vanemuises ja kus ka tüdrukute rühm oma kava esitas. Tänu tuulerõugetele oli meil pea lõpuni “põnevus” õhus, kas tüdrukud ikka lähevad sinna või mitte. Nad läksid ja nende vihmavarjukava… Noh, võib öelda, et see oli… Äkki võib öelda, et “huvitav”?

* Jõululaupäeva viibisime traditsiooniliselt Liina juures. Sel hommikul leidsid lapsed mõned kingitused ka koduse kuuse alt. See oli vaid soojendus õhtuseks kingisajuks 🙂

DSC_0194

* 25 detsember oli Laur valves. Meid ootas kriku jõulupidu. Seekordse peo tarvis panin mina kokku näidendi. Põhiteemaks oli traditsiooniline jõulugu, mida ingel esitas väikesele tüdrukule, keda kehastas Liise. Tüdruk oli väga tubli – tekst sai kenasti pähe õpitud ja julguski ei vedanud teda alt. Järjekordne tõestus, et Jumal on talle lahkelt andeid jaganud.

* 26. detsembril läksime Viljandisse, kus tähistasime vanaisa sünnipäeva (appike, mitmes see küll oli? ma seda küll ei suuda meenutada 😛 ). Saime seal mõne tunnikese veeta ning liikusime edasi Pärnusse. Laur oli meile broneerinud juuniorsviidi Strand hotellis. Rainile oli see esimene kord hotellis ja ka esimene kord spaas. Tore, et talle meeldib vesi ja lõppkokkuvõttes polnudki kõik nii hull, kui karta oleks võinud. Siiski: ma ütlen teile, et kolme lapsega spaapuhkus on pigem nagu spaatöö või nii…
Järgmisel hommikul käisime spordihallis vaatamas, kuidas suured inimesed võidu kiiguvad. Lauri uus huvi, kiiking, on igal juhul päris põnev.

* Kui enne jõule hakkas Rain end tugede najal põlvili tõmbama, siis pühadejärgselt sai ta ka “jalad alla”. Nüüd seisab ta tugede najal juba nagu proff ja võib ühe käe juba lahtigi lasta ning sellega midagi muud toimetada. Liise pakkus, et suvel võiks Rain Lambri mängude jooksuvõistluse kinni panna…

* Aastavahetuse veetsime oma kodus. Külalised käisid ka. Kümblustünni kütsime ka, liha sai ka söödud ning tegime muid tavalisi aastavahetuse-asju 🙂

* Lõpetuseks tahaksin panna mõne pildi meie viimasest jõulukuusest, õigemini selle erilistest ehetest. Juba kuskil novembris tuli Liisel plaan, et seekordne kuusk peab saama ehteiks isetehtud meisterdused. Nädalate jooksul me siis joonistasime, kleepisime, lõikasime, värvisime jne. ning tulemus sai selline:

DSC_0144gm

Mõned ehted lähemalt:

DSC_0146 DSC_0152

Meie tubli Melissa

Mitte alati ei jõua mu blogisse kõik jutud, mida rääkida tahaksin. Tegelikult ei jõua ma kajastada enamikke sündmustest, millest oleks vahva kirjutada ja tõenäoliselt ka huvitav lugeda. Põhjuseid on mitmeid, alates laiskusest kuni ajanappuseni välja. Aga küllaltki kahju on mul, et nende põhjuste keskele on kadunud meie Melissake. Mulle tundub, et olen temast kõige vähem kirjutanud ja seetõttu alustan uue aasta esimest postitusest sellest, kui tubli oli möödunud aastal Melissa.

Meie keskmine laps ja noorim tütar sai mitu aastat nautida pesamuna staatust. Kohati tundus mulle, et see ei mõju talle just kuigi hästi. Mõtlesin, et äkki olen midagi valesti teinud, et ta kipub vanemast õest rohkem minu külge klammerduma, lisaks esinesid tal jonnihood, mida ma Liise puhul kunagi kohanud polnud… Tüdruk oli juba neljane ja ikka veel võis ta väga pisikese asja pärast jonnituuri üles võtta ja siis see kisa lihtsalt ei lõppenud ega lõppenud… Esimestel kuudel pärast Raini sündi oli mul kohati isegi tunne, et mul on raskem oma keskmise lapsega kui beebiga. Minu isiklikud tunded olid selles osas väga erinevad – vihast enesesüüdistuseni. Küsisin endalt, et mida ma valesti teinud olen, sest pealtnäha ju kasvatasin lapsi ühte moodi, aga kahtlesin, et äkki ikkagi olin talle kuidagi vähem armastust näidanud… Pelgasin, et Melissa ei õpigi oma tundeid kontrollima. Kõigi tarkade raamatute kohaselt oleksid ju pidanud jonnihood kolmandaks eluaastaks kadunud olema. Või siis vähemalt kolmandal aastal kaduma… Ühe raamatu järgi oli siiski antud ka piir, et 5 aastat on see aeg, millest jonnihood edasi kesta ei tohiks ning peaks abi otsima. Number 4 sai ette ja esimesed kuudki läksid ning mitte midagi ei paistnud muutuvat…

Ja siis, ühel päeval, keset sügist, jõudsin ma järsku mõtteni, mida kohe Lauriga jagasin. “Kas sa oled tähele pannud, et Melissa pole enam paar nädalat jonninud?”, uurisin mehelt järgi. Tõepoolest, ka tema oli seda märganud ja järgnevatel nädalatel see tõdemus ainult kinnistus. Algul hoidsin küll hinge kinni ja pelgasin, et see vahe on vaid ajutine, kuid nüüd võin öelda, et juba paar kuud käitub Melissa nagu täiesti tavaline neljane tüdruk. Loomulikult on tal oma kehvemad hetked ja virisemist ning pisijonnigi ikka satub päevadesse, aga rasketest emotsioonipursetest, kus lapsega polnud võimalik kontakti saada ning mis meie päevad ja käigud ettearvamatuteks muutsid, oleme nüüd üle. Ja mitte ainult: Melissa tahab ise iga päev paista silma ennekõike oma tublidusega. Mõned eriti tublid väljundid, mis tema 2014. aastat meenutama jäävad:

* ta hakkas käima trennis koos suuremate lastega. Liise ja Melissa vanusevahe on 1,5-aastat. Pikas perspektiivis pole see suur vahe, kuid koolieelikute puhul annab nii vaimses kui füüsilises arengus tublisti tunda. Nii polnudki imestada, et kui praktilistel kaalutlustel (kaugelt käimisega seonduv ajakulu) palusin lapsed ühte rühma panna, mistõttu sattus Melissa kokku endast vanematega (ja ühega, kes temast noorem ning samuti suurematega oma õe tõttu ühines), läks tal väga raskeks. Oli hetki, kus ma tundsin end kohutava emana, sest Melissa ei tundunud üldse õnnelik. Kodus tegi ta hea meelega ja nautides kõiki harjutusi, aga trennis enamuse ajast üldse keeldus proovimast. Alles ajaga koorus lahti asjaolu, et ta on omamoodi perfektsionist. Kuna ta tundis end trennis teistest nõrgemana, ei julgenud ta seal enamik harjutusi kaasa teha. Õnneks hakkas koduse pealehakkamise ning trennide ühismõjul olukord paranema ning nüüd on ta paljudes harjutustes kenasti järjel ja naudib ja ootab ka ise uusi treeninguid.

* novembri alguses, 4,5-aastaselt, hakkas Melissa lugema. 7.detsembril tegin Facebooki järgmise sissekande:
“4,5-aastane Melissa: “Emme, ma nii armastan lugemist. Ma tahaks iga päev kõige rohkem raamatuid läbi lugeda!”.
Kõik sai alguse umbes kuu aega tagasi. Melissa, kes tundis heal juhul mõnd üksikut tähte, tuli ühel hommikul raamatuga minu juurde voodisse ja teatas, et tema tahab nüüd lugema õppida. Umbes nädalaga saidki tähed selgeks ja nägime tüdrukut järjepidevalt raamatuid sirvimas. Järgmiseks töötasime läbi emme-issi lapsepõlveaabitsad (loetava osa) ning detsembri alguseks oli tüdrukul 3 suurte tähtedega raamatut läbi loetud. Kõik ikka tema enda soovil. Eile õhtul astusime sammu edasi ning otsustasime õppida tavalisi väiketähti/kirjatähti. Heaks alguseks tundus “Minu esimene Piibel. Igikestvad Piiblilood lastele”, kus on üksjagu pilte, sobiv kirjasuurus ning kerged tekstid. Tänaseks lõunaks sai loetud juba 40 lehekülge. Jääb vaid uskuda, et Melissa mõtleb seda tõsiselt, kui ütleb: “Ma nii armastan lugemist!””
Tänasel päeval ta jätkuvalt tunneb huvi raamatute ja lugemise vastu ning muutub selles aina osavamaks.

* üsna samal ajal lugemisega, õppis Melissa ära ka r-hääliku õige hääldamise. Ka see on üks asi, mis paljudel juba varakult selge, kuid mille kohta lugesin, et kriitiline piir võiks olla 5 aastat. 4,5-selt oligi see ühel hetkel lapsel suus ja mina sain jällegi julgustust, et lastele tuleb aega anda, et nad saaksid liikuda omas tempos.

* Melissast on saanud tõeline abiline. Mis saab ühele emale suuremaks rõõmuks olla, kui laps, kes tahab aidata koristamisel, söögitegemisel jne.? Mul on selles osas mõlema tütrega väga vedanud. Loomulikult on neil omi hetki, mil nad ei taha ja ei viitsi toimetada, aga kellel siis poleks? Melissa on viimase aastaga tublisti kasvanud ja talle on paljud tegevused jõukohasemaks muutunud. Süda kohe heldib, kui ta ütleb: “Emme, ära nüüd üles tule – ma kutsun su, kui kõik on korras!”. Ja enamasti tähendab see kõik tõesti päris tublit tööd, sest tegu on ikkagi meie pisikese perfektsionistiga 🙂

Kuigi ma ei kirjuta alati kõigist lastest ühepalju, ei väljenda mu sissekanded seda, kui palju ma ühte või teist neist armastan. Nad kõik on väga erilised ja imelised ja võrratud ja üleüldse kõike ülivõrdes 🙂 Aga ma pole muidugi selles vallas arvamuse avaldamiseks kuigi erapooletu… Igal juhul, teemasse jäädes, usun ma, et 2015 aasta tuleb meie kallile Melissale väga tore ja elamusterohke aasta!

msloeb