Unekoolist ja sellest, kuidas me pisipoega magama õpetame

Kuna viimasel ajal on tuttavate beebiemmede seas palju olnud juttu unekoolist ja inimeste arvamused on erinevad, siis tahaksin rääkida pikemalt enda kogemustest ja sellest, milleni mina jõudnud olen. Nii nagu iga muu loo puhulgi, on minu kirjutis vaid minu isiklikud mõtted ja kogemused. Kirjutamise eriliseks ajendiks sai see kirjutis – http://www.emmedeklubi.ee/emmede-klubi/minu-arvamuse-nurgake-unekool-4362/ – mis mind puudutas. Mu eesmärk pole seda arvamust maha teha ja 100% vastanduda, pean tolle loo autorist väga lugu ja paljuski olen tema vaadetega nõus, kuid mõnda asja näen veidi teistmoodi ja tahaksin seda selgitada. Saan aru, et ka too emme kritiseeris pigem ekstreemseid näiteid ja me tegelikult räägime laias laastus ilmselt samast ajast, pisikeste nüansierinevustega.

Kõigepealt: mis mind võib häirida teiste perekondade juures? Mind häirib see, kui vanemad üldse oma lapsi ei armasta ega neist hooli. Mind häirib, kui vanemad on oma lapse osas täiesti ükskõiksed. Vahel ajab ka natuke kriipima see, kui tean, mis peaks teoorias õige olema (näiteks imetamine), aga mida ei tehta.

Mis mind ei häiri? Mind ei häiri, kuidas üks või teine lapsevanem oma lapse ja pere elu kujundab. Kodusid ja peresid on ju tegelikult väga palju ning kõigis neis on erinevad tegevused, reeglid, elukorraldus… Kuigi alati see ei pruugi 100% õnnestuda, proovin alati vältida kellegi arvustamist tema valikute alusel. Eriti ettevaatlik katsun olla, kui minu arvamus võib teisti inimesi kurvastada ja nende pingutusi ning enesehinnangut alla tõmmata.

Unekoolist

Minu esimene laps pääses pea täiesti unekoolist. Esimestel kuudel täitsid tema öid pidevad nutt ja kisa ning istusime mehega vaheldumisi temaga üleval. Teisel elupoolaastal kadusid öised nutud ära ja vaikselt hakkas laps ka uinuma ise. Mäletan kordi, kus silitasin ta võrevoodis unne, kuid see polnud pikk periood ja mingit teadlikku unekooli me ei teinud.

Teine laps magas mul esimesed kuud terved ööd. Umbes viiendal elukuul, mil kolisime maale, see järsku muutus. Ilmselt elumuudatustel ja minu stressil oli selles oma roll. Ma ei jaksanud enam iga öise söögikorra järel teda voodisse viia ja avastasin end korduvalt olukorras, kus ma hommikuks isegi ei mäletanud, millal ja kuidas ma ta öösel kaissu võtsin või kui palju ta reaalselt sõi. Kogu selle olukorra juures oli hea, et õppisin enda instinkte usaldama. Sain aru, et paljuski soovitatud meetod, et magada lapsega koos, tõepoolest toimib. Mõned kuud me nii tegimegi.

Kuna teise ja esimese lapse vanusevahe oli mul küllaltki väike ja sel perioodil polnud mul veel alati võimalik piisavalt hästi ja tervislikult toituda, olid minu keha rauavarud ja ilmselt ka muud vitamiinivarud küllaltki otsakorral. Ma olin väsinud ja jõuetu ning enne lapse aastaseks saamist otsustasime, et pean ta öösiti magama saama, et minu jõud päris ei raugeks.

Uurisin mitmeid unekoolide variante. Otsustasime selle kasuks, et päev-päevalt liigun lapsest ja ta voodist kaugemale. Paraku: leebest unekoolist oli asi kaugel… Asjaolu, et ma talle rinda ei andnud, sai määravaks. Ma ei tea, kummale see periood traumeerivam oli – mulle või tütrele – kuid hiljem, kui lapsel mingeid käitumisprobleeme esines, kippusin end süüdistama. Äkki ma unekooliga rikkusin lapse närvikava ära…

Alles nüüd, kolme lapse emana ja piisavalt lapsi näinuna, olen aru saanud, et lapse isiksuses jms mängivad rolli veel sajad muud tegurid ning üks lühike unekooli periood ei saa kindlasti olla ainuke, mis määrab tema olemuse. Mõnes olukorras on sealjuures võimatu teha järeldusi, mis on põhjus ja mis on tagajärg.

Kolmas laps, kes on meie pere esimene poiss, on jälle omamoodi olnud. Tema hakkas algusest peale minu kaisus magama. Kui lugesin praegusel ajal nii laialdaselt saadavaid raamatuid, mis räägivad turvalisest kiindumussuhtest, sain lohutust, et olen õigel teel.

Raamatust “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” lugesin muuhulgas: “Beebid, kellega und jagatakse, mitte ainult ei kasva füüsiliselt, vaid saavutavad oma täieliku potentsiaali ka emotsionaalselt ja intellektuaalselt. Arengut stimuleerivad ilmselt lisaannus piima koos sagedaste puudutustega.”* Kui lohutavad laused! Ja kõik see jutt emade tugevatest instinktidest… Esimest korda ei pidanud ma poolzombiena öösiti ringi komberdama. Ma ei ärganud hirmuhigis, et äkki mu laps on liiga kaua maganud ja ei hinga ning tormanud läbi une komistades vaatama, kas mu laps ikka on veel elus… Selliseid asju juhtus eelmiste lastega minu puhul korduvalt.

Öiste koosmagamiste kasuks rääkis ka asjaolu, et päeval olin paljuski seotud koduse majapidamise ja kahe suurema lapsega ning palju muu argisega. See, et laps öösel minu ligi oli – see oli täiesti meie aeg. Ja tegelikult oli see natukene ka lapse ja issi aeg, sest temagi magamisaegne hingamine ja häälitsused said lapsele kindlasti tuttavaks ja omaseks.

Kuidas magamine välja nägi? Lapse ja isa vahele panin alati padja. Laps oli kergelt küljega minu poole. Teki asetust jälgisin alati hoolega ning ma ei maganud lapsega sama teki all. Kui öösel oli vaja rinda vahetada, ärkasin tema vaikse nohina peale, tõstsin padja ja lapse teisele poole ennast ja uinusime taas üheskoos.

Nautisin täiel määral oma öid, kus me mõlemad lapsega end kenasti välja puhkasime.

Ühel päeval oli siiski aeg unekooli käes…

Milline on minu arvates ideaalne unekool? Ma arvan, et parim unekool on selline, et unekooli sisuliselt polegi. Et laps ise jõuab oma arengus sellise küpsuse tasemele, et suudab iseseisvalt magama jääda. Kui tihti seda aga juhtub? Nii palju, kui olen kokku puutunud eri emadega, siis üliharva. Markantseimate näidetena võin tuua hoopis lood, kus veel paariaastaste laste emad käivad igal ööl nende juures… Kui see perele sobib, siis on ju kõik hästi, aga kui kõik osalised on kurvad, tekib ikkagi küsimus, et kuskilt oleks äkki saanud mingeid mustreid ja harjumusi palju enne korrigeerida…

Poisiga polnud mul algul mingit unekooli plaanis. Igal juhul kindlaid plaane mitte… Mõtlesin, et võib-olla kuskil seal kümnendal kuul midagi, kui laps selleks ajaks ise und korrigeerima ei hakka.

Elu tegi omad korrektuurid ning abikaasa tahtis mulle kinkida reisi soojale maale. Lastevaba reisi.

Mis oli minu esimene mõte? Mitte mingil juhul! Ausalt kohe – ma mõtlesin oma kiindumussuhtele pisikesega, oma suurematele lastele, oma lennuhirmule jne. Emale, kes oli valmis mu lapsi hoidma, sai öeldud kindel “ei”.

Ja siis, nädalate möödudes, ma hakkasin mõtlema. Ma hakkasin mõtlema meile abikaasaga. Oleme abielus olnud 7 aastat, tundnud veidi rohkem. Reaalset kahekesi olemise aega pole meil olnudki, kuna jäin varsti peale pulmi lapseootele. Meie aastad on olnud täis vahvaid hetki lapseootusperioodides, lapsi kasvatades ning perekonnana arenedes. Oleme võtnud endile igal aastal ühe ööpäeva kahekesi ja sellega meie omavaheline eraldioleku aeg on piirdunud.

Minu ees oli nüüd võimalus midagi muuta. Mõtlesin sellele, kuidas paljud inimesed meie ümber lähevad lahku ja teevad seda ka pisikeste laste kõrvalt. Mõtlesin, kuidas mitmed inimesed ütlevad, et lapsed on neile kõige tähtsamad ja siis nad lahutavad ja jätavad lapsed katkistesse perekondadesse. Mõtlesin, kuidas suhet partneriga meie tänases ühiskonnas alatähtsustatakse. Sest partnerid ju tulevad ja lähevad… On palju põhjusi, miks asjad nii võivad minna, aga see pole see, mida mina meile sooviksin.

Mina tahan oma mehega olla koos ka vanaduspõlves. Ma tahan, et mu lapsed teaksid, et ennekõike olen ma olemas nende isa jaoks ja kohe seejärel nende jaoks. (Selle reegli ainus erand oleks, kui isa teeks midagi lapsi kahjustavat, aga praegusel juhul saan selles osas täiesti oma abikaasat usaldada, mis tähendab, et mu prioriteetides pole vastuolusid) Ma tahan, et kui mu lapsed ühel päeval kodust lahkuvad, võiksid nemad ja pisikesed lapselapsed tagasi tulla meie ühisesse koju, rääkida meie mõlemaga. Ja ma tahan, et mina ja mu mees naudiksime aega, mil jääme lõpuks ometi kahekesi 🙂 Selleks tuleb tööd teha juba praegu.

Mul on väga suured unistused 🙂 Aga ma tahtsin hoopis muust rääkida.

Tulles tagasi unekooli juurde, siis tegin lõpuks otsuse ikkagi meie kahe ja reisi kasuks, mistõttu lapse magama harjutamine kerkis päevakorda. See polnudki kõige hullem, mis seoses reisiga otsustada tuli. Palju raskem oli jõuda otsusele, et sedakorda lõpetan ma imetamise lapse 10-kuuseks saades. Ma olen imetamist nautinud väga ja kaalusin pikalt varianti, kus säilitaksin rinnapiima andmise võimaluse kas või lutipudelit kasutades, kuid mitmetel põhjustel (mida ma praegu lahkama ei hakka) sai otsus tehtud teisiti. Seega naudin viimaseid nädalaid imetades ning olen umbes kolm nädalat poega eraldi magama harjutanud.

Kuidas meil on läinud? Kas oleme pääsenud hüsteerilise unekisata? Ei, ütlen kohe, et seda kisa on olnud. Esimesel ööl oli seda kaks korda. Hiljem on kokku olnud kolmel ööl igal üks kord, kus laps on pikemalt kisanud ja mõned ööd, kus on olnud natukene vigisemist (need ööd pole olnud järjestikused ja sinna on jäänud ka hammaste kasvatamine). Need kisamiskorrad on olnud meeletult rasked. On olnud hetki, kus peidan pea patjade alla, löön küüned madratsisse ja nutan ise ka vaikselt kaasa. See on olnud ka minu võitlus – ka minu jaoks lõpeb üks suhe ja üks periood.

Mina näengi unekooli kui ühte üleminekuperioodi elus. Jah, see on raske, aga see ei jää viimaseks. Terve meie elu on täis muudatusi, mis kõik ei ole meeldivad. Kas see nullib selle meeldiva, mis enne oli või võtab ära võimaluse, et edasine tee oleks meeldiv? Ei, lihtsalt see ebamugav aeg, mil kõik pole veel selge ja välja kujunenud, tuleb üle elada…

Kuidas me seekord unekooli teinud oleme? Kuna poeg hakkas viimasel ajal minu kõrval nii magama, et tiss oli pidevalt suus ja see pani ka häirekellad tööle, siis minu esmane plaan oli saada laps uinuma oma voodis ning öised söötmised saada maksimaalselt kahe korra peale.

Kui laps väga nutma hakkas, käisime abikaasaga tema juures. Kui ärgates aeg näitas, et tal võiks juba söögivajadus olla, võtsin ta rinnale. Hoidsin end vägisi üleval ja panin ta vahetult enne tissi otsas uinumist voodisse tagasi. Seal uinus ta kenasti. Problemaatilised olidki vaid ärkamised, mis tulid ilmselt mingitest une üleminekufaasidest ja mille puhul oleks ilmselgelt vara olnud uuesti rinda anda.

Ma arvan, et kuna laps on harjunud issi läheduses magama, siis seetõttu oli mehel kergem teda uuesti magama saada. Kui laps ei jätnud nutmist, käis mees vähemalt viie minuti tagant teda silitamas ja soovis head ööd. Mitme sellise korra järel on poeg lõpuks uinunud. Kui meest kodus pole, olen teinud seda mina ise. Mulle on oluline, et laps teaks seda, et oleme olemas, aga et praegu on aeg magamiseks.

Kuidas meil läinud on? Kolme nädala jooksul on olnud mõned väga rasked ööd. Ma pole meelega võtnud kella pealt aega, kui kaua laps nutab vms. See fakt ei muuda midagi. See on nii ehk naa raske nii talle kui mulle, toimugu see 10 minutit või 1,5 tundi. Ilma abikaasata ma seda suutnud poleks. Eriti, kuna mul on hinges kummitanud, kuidas eelmise lapsega see kõik nii raske oli. Aga siis ma tegin seda üksi, mul oli pikemaaegne kuhjunud väsimus, ma olin füüsiliselt nõrgem ja ilmselt polnud laps ka nii valmis, kui poeg praegu olevat tundub.

Mille järgi ma arvan, et poiss oli unekooliks valmis ja teeme praegu õiget asja? Ma mainisin, et on olnud raskeid öid, aga ma kirjutasin ühtlasi ka, et me oleme seda nüüdseks kolm nädalat teinud. Enamus neist on olnud täiesti vaiksed ööd, kus annan kaks korda öösel pojale rinda. Viimasel ajal on ta ise korduvalt ka maganud nii, et olen pidanud teda vaid ühe korra toitma. Laps on ise oma unesid vaikselt pikendama hakanud ja sellest ma usungi, et tegelikult sattusime selle kooliga, mida nimetatakse unekooliks, õigele ajale.

Mida ma soovitaksin teistele vanematele? Mina julgustaksin kõiki vanemaid, kellel on kodus pisikesed tudujad, valima endile sobiv elukorraldus. Kui teile on sobiv, et laps magab ema kõrval, ärge lõhkuge seda enne, kui teile kõigile sobib. Kui teie laps magab algusest peale oivalisi pikki unesid oma voodis, ärge lõhkuge seda. Lõppkokkuvõttes ei ole need asjad, mis näitaksid, kui palju te oma last armastate. Lihtsalt armastage oma last ja kui ühel päeval on käes midagi tema uneharjumustes muuta, leidke endale sobiv viis unekooli läbiviimiseks ning jätkugu teil siis visadust ja kindlust alustatu armastuses lõpule viia! Ärge kahelge liialt endis, sest end halliks muretsev vanem küll lapsele sellega teenet ei tee. Lapsevanemaks kasvamine ja laste kasvatamine ei pea olema raketiteadus, sest siis kaob sealt rõõm, mida me kõik väga vajame.

DSC_0928

* William Sears &Martha Sears. “Kuidas luua TURVALINE KIINDUMUSSUHE oma lapsega”. OÜ Väike Vanker, 2007

Advertisements

Ingel

Melissa käib ringi ja piilub muudkui üle õla oma varju. Seejärel teatab ta mulle: “Emme, mul on ingel selja taga!”

Kui küsisin, miks ta nii arvab, siis ta vastas, et ta lihtsalt teab – kirikus ju on selline ingli laul. Jutt käib laulust “Mul on üks ingel”.