Kuidas me lastega vildikaid katsetasime

“Blogijad, kellel on laps/lapsed vanuses 3-10, mul on Teile kaks toredat pakkumist, üks seoses blogimisega, teine seoses teleekraani vallutamisega” – sellise kuulutuse avastasin ühel päeval oma facebooki seinal. Infovoogu sattus see, kuna olen liige Eestimaa blogijate grupis. Ja kuigi ma siiani pole seal end reklaaminud, hoian pisitasa toimuval silma peal.

Kuna mul on 2 last vanuses 3-10, tekkis mul huvi, et mis need pakkumised siis ikkagi endast kujutavad 🙂 Kirjutasin kuulutajale ja jäin põnevusega vastust ootama. Sain ruttu teada, et ekraanivallutuse pakkumine on meile sobimatu ja ülikiiresti täitunud ning edasi rääkisime juba teisest pakkumisest. See teine pakkumine oli nii huvitav, et ma isegi ei hakanud pikemalt mõtlema ja kahtlema, kas osaleda. Muidugi ma soovisin seda! Loomulikult polnud ka Lauril ja lastel selle vastu midagi.

Ettevõte Tomson (www.tomson.ee), kes on “Baltimaade ja Skandinaavia juhtiv arendavate ja uuendusmeelsete mänguasjade maaletooja, jae- ja hulgimüüja”*, otsib Eestis ja naaberriikides blogipidajaid, kes tutvuksid nende müüdavate toodetega ja teeksid sellest ülevaate. Minu osa pidi olema küllaltki lihtne – ma pean vastu võtma postiga saadetava kingituse, me peame lastega sellega tutvuma ja laskma neil siis seda lihtsalt nautida 🙂 Ja muidugi teeksin ma lõpuks oma blogisse sellest kõigest sissekande.

Esimese paki saime kätte täpselt minu sünnipäeval. Karbist tulid välja põnevad vildikad. Et aga oli tähtpäev, siis polnud meil aega nendega lähemalt tutvuda ja kiirete aegade tõttu pidid joonistusvahendid veel mõne päeva ootama.

Kui ma lõpuks ütlesin lastele, et nüüd, täna ja praegu, on mul aega teiega uusi vildikaid uurida, olid nad vaimustuses.

Alustasime sellest, et üritasime välja nuputada, mis imevidinatega on tegu. Vaadake, need polnud päris tavalised viltpliiatsid. Üsna kerge oli aru saada ühest komplektist, millel olevad illustratsioonid tegid kohe selgeks, et kaks pakis olevat vildikat omavad kumbki kolm otsa ja teevad nö triple-joonistusi. Teises pakis oli kolm pliiatsit (kõigil omakorda 2 vastastikku asetsevat erivärvilist toimivat otsa), aga nende eripära jäi esialgu selgusetumaks. Vaatasime ja nuputasime ja jõudsime järeldusele, et nende kolme pliiatsiga peab saama teha eri varjunditega värve.

Mõlemale pakile oli vanusesoovituseks märgitud alates kuuendast eluaastast. Sellegipoolest ei näinud ma põhjust, miks kolmikvildikat ei võiks 4,5-aastasele Melissale usaldada ja tema asus kohe õhinaga enda pildi kallale.

Meie Liisega jäime teisi vildikaid uudistama. Uurisime ja puurisime ja lõpuks nuputasime välja, et igat vildikat tuleb keskelt keerata. Korgil oli kenasti nooltega näidatud, mis suunas seda teha. Kui pliiatseid õigesti keerad, siis peaksid kaks vastastikku olevat otsa kokku puutuma ning need värvid omavahel mingil määral sulanduma, misjärel saab tekitada vikerkaare-efektiga värve. Maru keeruline selgitus, eks 🙂 Aga ma panen postituse lõppu pilte ning linke ka ja siis kindlasti saate paremini aru, mida mõtlen.

Minu jaoks oli üllatav, et vildikaid nii suure jõuga keerama peab. Mõtlesin, et Liise küll sellega hakkama ei saa… Tuleb välja, et ma alahindasin oma last ja peale minu enda esimesi katsetusi tegi tema kõik värvisulandamised iseseisvalt. Mulle kohe torkas pähe, et ilmselt nende vildikate puhul on vähemalt 6-aastaseks olemise soovitus täitsa asja eest – väiksematel lihtsalt pole piisavalt jõudu, et parimat tulemust saada 🙂

Ülejäänud tunnid võisin lapsed rahumeeli vildikate hoolde usaldada. Pilte tuli nagu Vändrast saelaudu!

Kui olin lastest fotod ära teinud (tahtsin ise seda jäädvustada) ja mu isiklik uudishimu sai rahuldatud, istusin arvutisse omi asju tegema. Rain magas, tüdrukud joonistasid ja mina sain omaette olla… Ja just siis, kui ma peaaegu olin juba põnevad kingid unustanud, tulid tüdrukud ükshaaval minu juurde, kallistasid mind ning tõid mulle kirju-mirjud kaardid. “Emme, ma mitu päeva mõtlesin, et mul ei ole sulle kingitust ja nüüd ma tegin sulle täpselt sellise kaarti, nagu ma tahtsin!”, ütles Liise 🙂 Loomulikult olin ma südamest liigutatud 🙂

Tuleb välja, et facebooki konto omamine võib väga mitmeti kasulik olla. Tänu blogijate grupile sain ma endale väga vahvad triibulised kaardid ja seda veel just sel ajal, kui mu lapsed niigi mulle korduvalt olid meelde tuletanud, et neil on uusi vildikaid vaja… Mina lihtsalt suutsin selle poodi minnes ikka ja jälle ära unustada 😛 Nüüd saan veel mõnda aega oma kehva mäluga vabalt võtta.

Joonistamas:

DSC_0121

Niimoodi käis vildikate keeramine:

DSC_0095

Lõpuks avastasin ühe vahva nüansi – stiilinäide, kuidas joonistavad preilid:

DSC_0132

Kes hästi otsib, leiab mu juubelikaartide seast triibulised eksemplarid:

DSC_0118

— —

* http://tomson.ee/kontakt/

Vildikate lingid:
1) http://tomson.ee/toode/trio-pens-twin-2-tk-blisterpakendis/
2) http://tomson.ee/toode/blendy-pens-12-varvi-pakendis/

Advertisements

Liise “kaotas” hamba

Liise hakkab sel sügisel koolis käima. Vähemalt teeme selleks jõudsaid ettevalmistusi. Ma ei pea silmas lapse dressuuri, vaid seda, et juba lähinädalatel ootavad meid ja last mitmed kohtumised tulevaste klassikaaslaste, õpetajate ja veel igasugu tegelastega.

Kooliküpsus jaguneb mitmeks osaks. Üks oluline osa on füüsiline areng. Veel hiljuti avaldas Laine muret, et kuna tal pole ühtki hammast ära tulnud, ei saa ta äkki ikka kooli minna… Teistel lastel ju on tulnud… Pealegi ta nii tahtis teada, mis tunne see ikka on, kui hambad ära tulevad.

21 veebruar vaatasime poole silmaga Kanal2’st filmi “Hambahaldjas”. Kusagil selle käigus katsus Liise igaks juhuks ka oma hambaid ja avastas, et üks alumine on loksuma hakanud. Võite ette kujutada seda elevust ja eufooriat! 🙂 Meil kõigil oli hea meel.

Viimased paar päeva oli tüdruk kärsitu. Korduvalt mainis ta issile, et tahab juba hambast lahti saada. Kuna see oli veel siiski arvestatavalt kinni, pakkusime, et olgu nädalavahetus veel ilusasti ära (peame siis minu ja Lauri isa sünnipäeva ning ilmselt tuleb ka pildistamisi), kuid see idee talle väga ei sobinud. Nii siduski Laur eile Lainele niidi hamba külge. Pool päeva käis tüdruk ringi ja logistas seda niidiga. Siis otsustas, et aitab jamast ja proovis välja tõmmata. Võta sa kinni, millest lõpuks puudu jäi – julgusest või jõust või mõlemast – päris hästi see siiski ei õnnestunud, kuigi hammas logises aina rohkem. Lõpuks lasi ta issil oma piinad lõpetada 🙂

DSC_0088 DSC_0089

Ära tulnud hammast hoiab Liise nagu reliikviat. Ta hakkas lugema raamatut “Hambaraamat”, millega kaasas oli topsike hammaste hoidmiseks. Oma esimese hamba otsustas laps alles hoida ja nüüd see pesitsebki seal karbis ja seda imetletakse umbes nii 100 korda päevas… Seega: esimese hamba kaotamine polnudki nagu päris kaotamine, vaid pigem avastamine 🙂

Hambutu naeratus:

DSC_0130

Kui Melissa nägi Liise suust tulevat verd, tuli ta kaamena vannitoast, istus diivanile ja tõdes tõsiselt: “See ei ole üldse tore!”. Saab põnev olema, kuidas tema ükskord hambaid vahetab…

Naistepäeva pildiseeria lastest

Nagu ma varemgi maininud olen, siis ma küll ei oska pildistada (professionaalses mõttes), aga armastan seda. Ja mu lapsed, eriti 2 neist, armastavad pildile jääda. Pole vist raske arvata, kes seda ei soovi…

Tänasel naistepäeval on ühtlasi Raini 10. kuu minisünnipäev. Olen ikka üritanud neid pisikesi tähtpäevi jäädvustada. Seekord tahtsid aga tüdrukud ka kindlasti pildile saada ja kuna meil käisid täna väga toredad külalised, kelle ees oli vahva eputada, siis selle jätkuks taheti kaamera ees tippmodelle mängida. Vähemalt nii kujutavad nemad ette tippmodelliks olemist ja las siis olla pealegi nii.

Poisi pildile saamine oli keerulisem. Ta oli pahas tujus ja ei tahtnud üldse paigal püsida ega head nägu teha. Viskasime talle siis kiiresti Melissa käes olnud mängukaardi, et ta seda uudistaks. Lõpptulemusena sain kaks enam-vähem klõpsu 🙂 Facebookis kirjutasin alljärgneva pildi pealkirjaks: “Emme ei andnud minisünnipäeva puhul kaarti numbriga 10, seega ei sobi ja tuleb ära süüa…”.

DSC_0053gm

collage-2015-03-08

Ps! Liise kannab piltidel ise disainitud, õmmeldud ja tekstiilivildikatega kujundatud seelikut. Selle valmimise lugu sai alguse ühel hommikul, mil ärgates avastasin ta voodilina lõikumas, et saaks endale seeliku teha…

Lõpetuseks viskas Melissa silda:

DSC_0038