Me käisime Türgis

2015 aasta märtsis käisime Lauriga meie kummagi esimesel palmireisil. Vähemalt teoorias pidi see olema palmireis: keskmine tepmeratuur oli umbes 15 kraadi, kuid nautisime ka 20-kraadist päikselist päeva ning lumesadu … Meie sihtkoht oli Türgi, mille suhtes oli mul palju eelarvamusi. Laur suhtus aga reisikohta täitsa neutraalselt: kuna me pole siiani kuskil koos reisinud, siis Türgi tundus talle sama hea kui iga teine koht.

Minul oli enne reisi vaja paljud hirmud selgeks mõelda. Esiteks lastega seonduv, eriti pisikese Rainiga. Kuidas nad minuta hakkama saavad? Mis lastest siis saab, kui meiega midagi juhtub… Ja juhtuda saab ju nii palju: moslemiriik, välisministeeriumis antud hoiatus ISIS’e tegevuse osas Türgis, lisaks lennureis, mida ma elu varem kogenud polnud… Pabistasin ikka üksjagu, kuni jõudsin äratundmisele, et pole ju mõtet kristlane olla, kui Jumalat ei usalda! Tegingi siis nii, et andsin meie käigu Jumala kätte ja võin juba etteruttavalt öelda, et olime hoolitsetud ja hoitud.

Meie ekskursioon hõlmas päevi Alanyas, Antalyas ja Kapadookias. Reisi voucheri ostsime Cherry.ee’st. Seitsme päeva vältel käisime läbi mitmeid ja mitmeid sihtkohti, mille juures saatis meid giid. Viimasega vedas meil väga. Puutusime reisi vältel ka teiste giididega kokku, aga jõudsime järeldusele, et meie oma oli parim 😀 Oma karismaatilise olekuga ja lõbusa jutuga tegi Mehmet kogu Türgi kultuuri, ajaloo ja elu-olu meile väga lõbusaks.

Tooksin välja mõned põnevad punktid, mis meie reisil avastasin:

1) Türgi on rahvastiku osas väga kiirelt kasvav riik. Oma roll on seal ka välismaalastel, kes pensionipõlve palmi alla veetma tulevad, kuid teine osa on traditsioonidel. Teisel päeval, kui alustasime esimest ekskursiooni, rääkis giid meile nende miljonite elanikega väikelinnadest ja mainis muuseas: “Ma ei saa aru, mida te veel siin teete: minge koju ja tehke lapsi!”. Karm reaalsus on see, et meie Euroopa riikides, kus inimesed näevad väljundit ennekõike karjääris ning riigilt on peredele väike toetus, toimub vaikne väljasuremine. Moslemiriigid, kus traditsioon on keskmiselt 5-lapseliste perede poolt, aga aina kasvavad. Juba tänasel päeval võime näha, kuidas Saksamaal Türklaste kogukond aina kasvab (kusjuures, kasvab ennekõike nende arvelt, kes aastakümneid tagasi sinna rändasid ja uusi põlvkondi moodustavad, sest tänasel päeval on Türgist väljarändamine väikeseks jäänud), samas kahaneb sakslaste endi osakaal. Tuleviku osas on igal juhul, mida mõelda!

2) Oli väga hea näha, et üks riik kasutab sedavõrd palju oma ressursse. Igal teisel sammul rääkis giid meile nende agriculture’st (põllumajandus). Kus võimalik, kasvatatakse kõikvõimalike vilju nii endile söögiks kui müügiks/ekspordiks. Giid näitas ja rääkis selgelt sellest, kuidas kõik need aedades sees kasvavad mandariinid ja banaanid on nende endi peredele söömiseks, kuid kaugematele jäävatel põldudel kasvatavad nad vilju mujale saatmiseks. Neid viimaseid nad kunagi oma lastele ei anna, need on keemia. See keemia-asi iseenesest tore pole, aga tänasel päeval paratamatus. Vähemalt on türklased leidnud oma maas ja selle harimises võimalused ja seeläbi oma majandusse kõva panuse andnud. Täiesti toimib ka loomade kasvatamine ja nahatööstus, mis lammaste peale ehitatud. Nagu ütles meie giid nende majandusliku seisu kohta: “Aastaid tagasi palusime meie, et saada Euroopa Liitu, tänasel päeval vajab Euroopa Liit meid, kuid meie ei kavatsegi tulla Kreeka võlgu kinni maksma.”.

3) Ma läksin moslemiriiki, kuid sain palju kristlikku infot. Kristlik ajalugu põimub palju Türgiga. Pauluse ja Efesose näide on vaid üks neist. Paar päeva oma reisist veetsime me Kapadookias, kus on meeletult suured mägedesse raiutud asulad. Tänasel päeval neis üldiselt enam elada ei tohi, kuid paljud kasutavad neid veel justkui keldrite/sahvritena ja nii mõnegi ees sai nähtud korralikke džiipegi seismas…Ajalooliselt asusid roomlaste tagakiusu eest sinna piirkonda elama kristlased. Käisime ka mitmes kaljusse raiutud kirikus. Igas neist olid vastavale ajastule omased pühapildid maalitud (muide, näod olid neil kõigil maha kratsitud ja giid põhjendas seda moslemite teoga, mille aluseks on kümme käsku, kus öeldud: “Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!”). Eriline vaatepilt oli näha, kuidas kaljude vahelt tõusid õhku tuviparved. Tuvisid kasutasid kristlased omal ajal sidepidamiseks.

4) Religioosses mõttes tekitas Türgi minus segadust. Giid rääkis muudkui, kuidas islam on tegelikult rahuarmastav religioon ja kuidas nad armastavad kõiki. Teisalt oli näha siiski teatav lõhe meeste ja naiste vahel ning loomulikult suhtumine omasse või võõrasse. Nad on turistidega valdavalt silme ees lahked, kuid see paistab ennekõike omakasu eesmärgil. Meenub, kuidas käisime ostutänaval ja üks mees tahtis meid poodi kutsuda, samal ajal meid soomlasteks pidades. Üks meie kaaslastest ütles naljaga, et oleme venelased. Müüja ei tahtnud seda uskuda ja karjus meile järele: “Idi nahhui…”, mille peale me kohmetusime ja naerma puhkesime. Mees oli natuke ehmunud ja hüüdis järele midagi selle kohta, kas me saime tõesti aru, mida ta ütles…
Aga tagasi tulles religiooni juurde, siis kõik nad pidid olema väga usklikud, aga kui ma üldist pilti jälgisin, siis polnud kuskil näha, et viis korda päevas mošeesid reaalselt ka tormijooksud vallutaksid ja mehed südamest palvetama asuksid. Paljud olid endale leidnud alternatiivi palvehelmeste näol, mis siis ka asja peaks ära ajama. Minu jaoks on see nii võõras ja kummaline teema, et ma ei oska seda isegi kommenteerida, kuigi tean neid ka tradistsioonilistes kristlikes kirikutes kasutatavat.

5) Positiivsetest asjadest tooksin veel esile türklaste avatuse. Kui kuuled, kui mitmeid keeli nad räägivad, et turistidega ja üldse inimestega suhelda, kerkib vaid uuesti esile ajatu küsimus meie riigis elavate venekeelsete inimeste osas. Türklased räägivad vähemalt kahte või kolme keelt ning oskavad tihti aäljendeid veel mitmetes muudes keeltes. Seda küll muidugi ennekõike turismipiirkondades, kuid mujal pole ka see vajadus nii suur.

6) Negatiivse poole pealt riivas mind ennekõike mustus. Ma teadsin, et paljudes lõunariikides on prügiga probleeme, kuid Türki jõudes oli see ikkagi ehmatus. Uskumatu, kuidas inimesi huvitab see, mis on nende aias sees, kuid väljaspool seda valitseb kaos. Ka suurtes hotellides on nende endi õueala puhas, aga mõni meeter eemal asub mustusega uputatud tühermaa… Jääb vaid rõõmu tunda, et meil õnnestus alati saada aknad sinna poole, kus vaade oli pigem kena.

Lisan ka mõned pildid meie käigust:

Esimene hotell oli mere-teemaline:
DSC_0185

Esimest korda mošees:
DSC_0167

Paadireis Manavgati jõel:
DSC_0183

Islamikultuuri muuseumi õuel:
DSC_0193

Vaibatööstuses:
DSC_0206

Külmetasime maalilise kaljulinna taustal Göreme vabaõhumuuseumis:
DSC_0234

Meie grupp, eesotsas giid Mehmetiga:
DSC_0273

Suveniirid:
DSC_0303

Lendu tõusvad tuvid:
DSC_0313

Maastik Kapadookias:
DSC_0330

DSC_0350

DSC_0366

DSC_0397

Kaamel:
DSC_0425

Türgi teemaõhtu:
DSC_0459

Tagasiteel Kapadookiast Alanyasse sadas mägedes lund:
DSC_0498

Nägime ikka troopilisemat kliimat ka:
DSC_0539

DSC_0574

DSC_0589 DSC_0592

Meie reis ei olnud mitmes mõttes see, mida ootasime, kuid jäime Lauriga mõlemad siiski väga rahule! Kultuuri- ja turmismireisina julgen taolisi pakette iga kell soovitada. Eeldusel, et jätkub piisavalt kannatust pool päeva bussis loksuda. Selle viimase juures saabki eriti oluliseks giidi temperament, kes suudab rahvale oleku rõõmsamaks teha või sõidu igavaks loengutega pikitud teekonnaks muuta…

Väike reisipisik on nüüd sees ja loodan, et lähiaastatel võtame ette juba järgmise reisi kuskile teise kultuuri ja keskkonda.

Advertisements