Koera uus magamisase

Möödunud hilisõhtul kutsus Laur mind vaatma, kuhu koer on magama heitnud. Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et Raini käruunedele on konkurent tekkinud.

Õnneks on meie käru väga kodune ja ideaalne siinsetes maatingimustes, seega ei pea ma muretsema, millise mulje see teiste ette ilmudes jätab. Küll aga pean ma nüüd mõningase koristustöö ikkagi ette võtma, sest kärusse on sattunud liiv ja koerakarvad. Kusjuures, sarnast nähtust märkasin juba eile päeval, aga eeldasin, et ilmselt on kass vankri kallal käinud. Selle peale, et suur Kesk-Aasia lambakoer seda teha võiks, ma tulnud polekski 🙂 Vähemalt sain teada, et päevinäinud käru peab vastu ka üle 50kg kaaluva koera all 🙂

DSC_0001gm

Advertisements

Poiss või tüdruk?

Mis on populaarseim küsimus raseduse ajal? Õige,see küsimus on: “Kumb tuleb: poiss või tüdruk?”. Ja kuna mina olen hetkel õnnistatud seisundis, siis kuulen seda üksjagu. Tegelikult on minu rasedus veel nii lühikest aega kestnud, et sellele vastamiseks ühtegi adekvaatset alust pole (tähtaeg jääb jaanuari algusesse). Aga naljaga pooleks tuli mul ühtäkki pähe kirjalikult vaagida, kummale poole praegu lapse sugu võiks kalduda. Võtsin aluseks erinevad tundmused, sümptomid ja soovid, mis mind eelmiste rasedustega on tabanud. Valmis päris vahva tabelike, mida kunagi hea meenutada ja kuhu veel täiendavaid linnukesi saan tõmmata. Võtan seda kui lõbusat meelelahutust, sest tegelikult on mul seni kõik rasedused erinevad olnud (ka kahte tüdruk oodates) ning igasugused ennustamised pole minu rida. Samuti pole minu jaoks see esmatähti, kas tegu poisi või tüdrukuga.

Tabelisse kirjutasin mõlemad sood ning tunnused, mida rasedustega kogenud olen. Tegin kummagi soo poolele skaala ühest viieni, kus 5 tähistab vastava tunnuse alusel seniste kogemuste põhjal eriti suurt tõenäosust sellest soost lapse sündimiseks. Hetkeanalüüsi tulemused kalduvad pigem poisi poole 🙂

DSC_0018

Minu karjäär, minu armastus II osa: Miks mitu?

Selle postituse esimese mõttena avalikustan asjaolu, et jaanuaris 2016 on meie peres oodata järelkasvu.

Kes seda veel ei teadnud, mõtleb minu jaoks praegu huvitavaid mõtteid. Ma annaks tõesti küllaltki palju, et neid mõtteid lugeda oskaksin. Oleks päris huvitav teada, kuidas suhtub valdav osa mu enda tuttavaid neljalapselisse peresse. Et ma aga teie mõtteid lugeda ei saa, teen avalikuks enda omad.

Juba lapsest saati olen unistanud suurest perest. Olen ise pärit perekonnast, kus 5 last, abikaasa kuue lapsega perest. Sellise taustaga on küllaltki loogiline, et juba tutvudes rääkisime sellest, et meil endalgi saab olema mitu järeltulijat. Esialgu oli vaid küsimuseks see, kui mitu siis on see mitu?

Lapsepõlvest ja teismeeast mäletan enda puhul kuue lapse soovi. Ideaalis oleksid need veel võinud olla 3 paari kaksikuid 🙂 Tänaseks olen kaksikute unistusest võõrdunud ja pigem ehmataks see mind tõsiselt.

Laur vaatas asjadele ratsionaalsemalt. Tema arvates on alati olnud (vähemalt meie tutvusest saati) 4 last täitsa sobiv number. Pärast esimest rasedust otsustasin täielikult tema paati astuda ja 4 last on olnud see tee, mille suunas oleme sammunud.

Algusest peale sai meile selgeks, et eelistame asja teha ära võimalikult kiiresti ja kompaktselt 🙂 Oleks ju võimalik saada 4 last nii, et iga beebi sünni vahele jääks mitmeid aastaid kosumise ja taastumise aega, nagu otsustab teha suur osa peredest. Meile see mudel siiski ei sobi. Juba tüdrukud tulid väikese vanusevahega ning kolmandatki last planeerides teadsime ette, et neljas peab samuti peagi saabuma.

Miks väikesed vanusevahed? Paljud ütlevad, et me oleme tublid, et sedasi jaksame ja proovivad meis näha eriti agaraid lapsevanemaid. Vastus on tegelikult palju maisem ja viitab pigem meie laiskusele. Me kumbki ei taha kogu selle rasedus- ja beebivärgendusega uuesti ja uuesti alustada… Paisuv kõht, rasedusaegsed kaebused, sünnitusjärgne segadus, lõputud imetamised, mähkmevahetused ja vähe aega teineteisele – see kõik on pisikeste nimel täiesti talutav, aga meie jaoks on lihtsam teha seda võimalikult järjest, mitte alustada uuesti ja uuesti nullist olukorras, kus eelmise lapsega just läks kergemaks. Paraku on kuni kolmeaastase lapsega igal juhul palju jändamist ja järeljooksmist ning minu arvates ei ole sealjuures erilist vahet, kas neid on üks või kaks korraga.

Aga tuleme veel tagasi laste arvu juurde. Pole saladus, et neljanda lapse sünniga astume me väheste lasterikaste perede hulka. Arvestades, milline nõiajaht viimasel ajal taolistele peredele ajakirjanduses toimub, võib jääda mulje, et oleme oma otsusega lausa hullumeelsed. Pidev leierdamine, kuidas suuremad pered on vaesed, laste käekäik halb ning kuidas enamik neist pisikestest tehtud raha pärast (ma tean palju suuri peresid ja võin ikkagi mainida vaid üksikuid, kus see tõesti ehk nii on; paljud pered on pigem supertublid), tõmbab ilmselt nii mõnegi pere jaoks taolistele unistustele vee peale. Ühiskond on selles osas küllaltki halastamatu! Võimalik, et meid endid häirib see sedavõrd vähem, et oleme ise toimivatest suurperedest, teame, et taolised hoiakud on alati õhus olnud ning kõik see, mida 4 last meile annavad, on kordades olulisem, kui see, millega hirmutatakse, sildistatakse jne.

Aga miks on minu jaoks 4 last hea? Ma alustan mõnedest päris üldistest mõtetest ja proovin jõuda isiklikemateni:

1) Ma täidan Jumala üht esmast käsku inimesele: saagu teid palju 🙂 OK, inimkonna varasemas kontekstis pole 4 sünnitust küll palju, aga tänases päevas siiski päris kõva tulemus.

2) Ma täidan oma kohustust riigi ees. Tegelikult ma ei arva, et olen kohustatud oma riigile rahvast sünnitama, kuid ma armastan oma kodumaad ja mulle meeldib mõte, et siin on kasvamas ka pisikesi eestlasi. See kõik meenutab muidugi natukene peaga vastu seina jooksmist, sest enamikega võrreldes ujume vastuvoolu ja on ju ammuteada tõde, et rahva kestmajäämiseks vajaks me, et igas peres, kus vähegi võimalik, oleks vähemalt 3 last. Paraku tundub see unistus, milleni meie rahvas ei pruugi enam kunagi küündida. Siiski pole see vaid eestlaste probleem, vaid enamik lääne ühiskonna mure. On päris huvitav jälgida, kuidas taolises olukorras meie “üliarukas” kontingent vaikselt hääbub, kuid tugeva perekondliku taustaga islamiriigid ning lihtsalt kiiresti paljunevad aafriklased aina oma rahvaarvu kasvatavad.

3) Ma annan oma lastele sarnase eeskuju, mis on antud mulle. Ma ei õpeta neid pidama paljulapselisust ebatavaliseks ning näitan neile, et ka taoline valik võib olla hea lahendus.

4) Mu lastel on alati ümber lähedased kaaslased. Õdede ja vendade suhe on väga eriline. Enamasti tekivad suurtes peredes väga tugevad sidemed laste vahel, kes ka täiskasvanutena on üksteisele head kaaslased. Võin oma kogemusest öelda, et mul on õdede ja vennaga väga erinevad suhted, kuid on olukordi, kus mõni neist on ikkagi positsioonil, mida ei suuda asendada ükski sõbranna.

5) Suured pered on põnevad. Suures peres kogu aeg toimub midagi. Suurtes peredes on rohkem pidusid ja sünnipäevi, rohkem rõõmu ja naeru, rohkem seiklusi. Seda kõike ikka seetõttu, et on rohkem lapsi. Ja teate, mis: üks eriline väärtus on näha lapsi, kelle vanemad on paljulapselistest peredest – meie lastel on 6 tädi ja 3 onu ja mõelge, kui tore on, kui nad näiteks käivad külas, kutsuvad endile ja oma lastele külla jne. Ma arvan, et selles osas on mu laste lapsepõlv palju rikkam, kui oli mu enda oma.

6) Ma armastan lapsi. Vahel on lastega väga raske ja mõnikord lausa väga-väga raske, aga need hetked mööduvad ja ei kaalu kunagi üles seda, kuidas enamasti on lapsed lihtsalt võrratud!

7) Meil lihtsalt tuleb see lastevalmistamine hästi välja! 🙂 Ma pean silmas seda, et kõik mu kolm last on nii vahvad ja tublid, et ma usun, et neid võib julgelt ka 4 olla 🙂

8) 4 last on minu jaoks kõige ratsionaalsem arv. Vähem lapsi ei tuleks kõne alla juba kõigi nende punktide tõttu, mis eelnevalt said mainitud. Rohkem lapsi läheks liiale. On küll inimesi, kes pakuvad, et hiljem sooviksime ilmselt veel järeltulijaid, kuid neile suudan päris resoluutselt vastu vaielda. Esiteks oleks järgmine loogilisem aeg, mil otsast alustada, vanuses 35+-…, mida ma ei pea enam parimaks ajaks laste sünnitamiseks. Teiseks on meil Lauriga mõlemal plaanis, et edaspidi me pühendume laste kasvatamisele ja oma eludele. Kuna esimene tütar sündis juba aasta jooksul peale abielu, pole meil üksiolemise aega peaaegu olnudki, mistõttu me ei kujuta ette, et viiekümnendates oma aja alaealistega tegelemisele paneksime. Unistustes naudime me seda aega mõnusalt kahekesi…
4 on mõistlik ka seetõttu, et isegi kui midagi peaks juhtuma (mis iganes), usun ma, et ükskõik kumb meist oleks suuteline nelja lapse üleskasvatamisega üksigi toime tulema.

Nüüd olen oma lugejatele lausa kahe nurga alt oma karjäärist rääkinud. Minu karjäär teostub meie kodus, kus ma kasvatan meie lapsi ning hoolitsen ka abikaasa ja majapidamise eest. Minu karjäär pole mõõdetav palganumbrites ega töötundides. Minu karjäär on midagi, mida ma naudin ja mis on minu poolt täielikult läbi mõeldud. Ma olen hetkel oma elus täpselt selles kohas, kus olla tahangi – oma kodus ja üheskoos kõige armsamatega!

Kõik naised tööle! Või siis mitte…

“Töötavatel emadel on edukamad tütred ja hoolivamad pojad”, teavitab meid üks Postimehe veebilehtedest Naine24.

Alles ma kirjutasin teemal, miks ma eelistan olla kodune ema ja täna siis komistasin sellise artikli peale. Komistamiseks on seda muidugi liig nimetada, sest see lausa karjus mulle näkku. Avasin loo ja tahtsin teada, miks siis ikkagi minu tütardest tulevad vähemedukad naisterahvad ja miks mu poegadest saavad hoolimatud eksemplarid.

Artikli väidetavaks allikaks on võetud üks Harvardi ärikooli uurimus. Konkreetsele algallikale viide puudub, kuid see on tänases ajakirjanduses tavaline. Seetõttu ma reeglina kõikvõimalikke “uuringuid” tõepähe ei võtagi. Tänasel päeval on ju teada seegi, et õige nurga all tehtud uuringuga on võimalik tõestada kõike. Ja see “kõike” on päris tõsimeeli kohe…

Aga vaatame lähemalt artiklit ja seda, miks ma tollele vastu vaielda soovin.

Esimene väide artiklis on, et töötavate emade lapsed käivad suurema tõenäosusega tööl. Braavo! Ei pea olema geenius, et taibata, et vanemate käitumismudelid ja perekondlikud tavad liiguvad paljuski edasi põlvest põlve. Minu ema ei käinud mu lapsepõlves tööl, mu abikaasa ema ei käinud enamus tema väikelapseeast tööl ja ka mina ei käi praegu tööl. Kui mu lapsed otsustavad (see on ainult nende endi teha!) ühel päeval sama rada käia, ei näe ka mina selles probleemi.

Uuringu juhid väidavad, et nende jaoks tuli suurima üllatusena leid, et töötavate naiste tütred on rohkem tegevad juhtivatel kohtadel, täpsemalt: “töötavate naiste tütred tegelevad 4,5 protsenti ( ! – minu kommentaar) suurema tõenäosusega ettevõtlusega kui naised, kelle ema on olnud kodune”. Seega on nende jaoks eriti üllatav asjaolu, et mida töökam on ema, seda suurema tõenäosusega saab tema tütrest kunagi teiste ülemus.

Miks võivad suurema koduvälise koormusega naiste tütred olla juhtivamad? Esimesena tuleb mulle loomulikult pähe eeskuju, millest sai põgusalt juba räägitud. Teiseks kindlasti soov end tõestada. Kui ma olen üks väike tüdruk, kelle emme on kogu aeg tööl ja ma näen, et see on talle ülioluline (ehk isegi tunnen, et minust olulisem ja vajalikum…), siis tekib mul ilmselt alateadlikult soov ennastki sel moel tõestada. Ma tahan ka nii palju jõuda! Ei, tahan isegi kaugemale jõuda, tahan saada võimu, märkamist ja tähelepanu! Ja kuna see on ka mu emale tähtis, siis tõenäoliselt utsitab ta mind selles kõiges juba maast madalast takka… Kas pole mitte loogiline?

Kolmandaks tahaksin ma rääkida midagi väärtushinnangutest. Ellu kaasa tulnud hoiakud on tihedalt seotud eelmiste punktidega, mille üle arutlesin. On väga tõenäoline, et lapsed, kes tulevad eri perekondadest, saavad kaasa erisugused vaated elule. Mis siis, kui koduste emade tütred avastavad, et nende jaoks on elus midagi olulisemat kui karjäär ja teiste juhtimine? Äkki kõik ei tahagi olla juhid?

Aga läheme nüüd poiste juurde.

Tsitaat artiklist: “Uurimusega leiti ema tööseisu märgatav mõju ka poiste arengule. Nimelt kujunevad nende poegadest hoolivamad isad, kes teevad kodus rohkem majapidamistöid.”.

Njaa, see poiste osa oli juba veidi suurem pähkel. Mida ma võin kodus valesti teha, et mu poeg hakkab majapidamist väheväärtuslikuks pidama ning muutub teiste suhtes hoolimatuks? Kui ma ise õpetan pojale hoolivat suhtumist, siis miks temast selline inimene ei peaks tulema? Ja kui me mehega teeme mõlemad koduseid töid, miks poeg peaks neid põlgama hakkama?

Teate, selles viimases küsimuses leidsin mina enda jaoks ka vastuse. Uuring tehti väidetavalt hõlmates 24 eri riiki, kuid valdavalt jäid kõlama sellised riigid kui Ameerika ja Suurbritannia. On üsna tõenäoline, et ka enamik teisi maid olid lääneliku kultuuriga pigem majanduslikult heal järjel arenenud riigid. Milline on sellise riigi keskmine kodanik? Ta käib tööl, tal on maksimaalselt paar last, ta rõhub soolisele võrdõiguslikkusele jne. Milline kodanik, räägime antud juhul konkreetselt emadest, sellises riigis tööl ei käi? Minu loogika ütleb, et valdavalt (kindlasti on palju ka teisi, aga ma siiski arvan, et ei pane oma mõttekäiguga päris puusse) sisserännanud ning teistsuguste usu- ja kultuuriväärtustega inimesed. Sellistel juhtudel räägime me tihti ülikonservatiivsetest ja traditsioonilisuses lausa äärmustesse kaluvatest perekondadest. Kui sellises peres, kus ema on teatud tavade tõttu alla surutud ning rangelt on jaotunud meeste ja naiste tööd, kasvab üks poeglaps, siis ilmselgelt õpibki ta ka ise maailmale samamoodi vaatama. Kui poiss näeb, et naiste tööd on tema isa jaoks põlatud, miks peaks ta ise nendes kunagi osaleda tahtma?

Selliseid mõtteid tekitas see artikkel minus. Loomulikult ei pruugi minu seisukohad olla 100% tõde, aga ma ei usu ka, et nende uurijate tõde oleks see päris tõde. Artikli viimased laused kõlavad mulle pigem (aja)kirjanduses leiduva tüüpilise propagandana, mis soovitab emadel tööle minna ja kõik süümepiinad unustada: “Teadur soovib, et kõik töötavad naised oleksid oma positiivsest eeskujust laste arengule teadlikud. «Kui sa lähed tööle, aitad oma lastel mõista, et neil on elus väga palju võimalusi,» lisas McGinn.”.”

Viide artiklile: http://naine24.postimees.ee/3235531/tootavatel-emadel-on-edukamad-tutred-ja-hoolivamad-pojad

Minu karjäär, minu armastus I osa: Miks kodus?

“Millal sa tagasi kooli lähed?”, “Kas sa päriselt tööd tegema ei tahagi hakata?”, “Kas sul kodus igav ei ole?”, “Kuidas sa küll suudad?” – need on küsimused minu argipäevast. Loomulikult on nende ajendiks asjaolu, et olen juba 6,5 aastat pühendunud oma laste kasvatamisele. Isegi, kui mul oli töökoht ja kui ma olen hobikorras üht-teist ära suutnud teha ning end kõrvalt koolitanud, olen ma ennast ikkagi ennekõike tituleerinud koduse emana. Ma olengi ema, see on minu esmane karjäär ja ma tõepoolest armastan seda!

Kodustes emadest meie ühiskonnas palju ei räägita. Vaikivad seisukohad on, et tegu on asotsiaalsete ja oskusteta isenditega või mehe rahakotil passivate tibilike muidusööjatega. Kui nüüd neist kahest valida, siis ma ilmselt kalduksin pigem teise poole, kuigi minu isiklik arvamus on, et ükskõik, milline üks kodune naine avalikkusele paistab, on meie lood tõenäoliselt palju sügavamad ja isiklikumad, kui see, mida kõikvõimalikud kommenteerijad, kritiseerijad ja lihtsalt kadedad inimesed arvata suudavad.

Toon punkthaaval välja mõned põhjused, miks ma armastan olla just kodune ema:

* Ma kasvatan oma lapsed ise! Kui paljud meie tänastest lapsevanematest saavad öelda, et nad kasvatavad oma lapsed ise? Kui palju on meie lastel kaasas kodunt saadud väärtusi ja kui palju lasteaiatädidelt ning -kaaslastelt omandatut? Julgen öelda, et enamik perede puhul on see vähemalt 50/50. Kindlasti mängib siin rolli see, kui vanalt laps lasteada pandi või kui tugev, ühtne ja koostegutsev on selle lapse vanematepere. Mina eelistan, et minu lapsed on oma elu alguses võimalikult oma kodu ja vanemate nägu, et minnes kollektiivsesse ellu, on nende mõtlemise alustalad ja kindlus kodus, kus neid toetatakse, mõistetakse ja kus on maailm, millega nad end samastavad.

* Ma ei poolda lastaiasüsteemi. Siinkohal tahan kohe välja tuua, et ma pole lasteaedade paadunud vastane, aga ma ei soovi seda lihtsalt enda lastele. Ma näen, et need asutused teevad head tööd ja enamik kasvatajaid annavad tõepoolest parima, aga ma ei usu sellesse süsteemi. Ma ei usu, et laps vajab paariaastaselt kärarikast seltskonda, mitut erinevat autoriteeti, pikki õppepäevi… Kõik see tuleb koolis niigi! Mida enam ma vaatan oma lapsi ning teisi koduseid lapsi ja võrdlen neid tihti väsinud või ülierutatud lasteaialastega, seda rohkem ma tunnen, et minu jaoks ei ole ma midagi valesti teinud. Ja ma tean, et siinkohal tuleksid paljud mulle turja ja räägiksid, kuidas kodus pole võimalik last samamoodi arendada, kuidas lapsed ei saa piisavaid sotsiaalseid oskuseid (mu lapsed käivad trennis, pühapäevakoolis, kohtuvad sõpradega – nad ei ela ka kodustena isolatsioonis!) või kuidas neil lihtsalt pole võimalik lapsi kodus kasvatada. Sellest viimasest ma saan aru. On fakt, et enamik peresid vajab seda raha, mille teenib ema ja kodus olemine pole sel juhul mõeldav. Aga mina isiklikult olen tüdinud sellest, kuidas teised emad mulle õhates või ohates ikka räägivad, kuidas lasteaed nende lastele nii palju annab ja nemad iial ei jätaks oma lapsi sellest kogemusest ilma… Ma olen ise lasteaias käinud ja kuni on minu teha, jätan suurima rahuga oma lapsed sellest kogemusest ilma! (kusjuures ma ei olnud konfliktne laps ja meil oli tore lasteaed)

* Ma ei lähe kodus hulluks! Täiesti tõsimeeli: mult küsitakse väga tihti, kas ma kodus hulluks ei lähe või mul igav ei hakka… Need on natukene erinevad tunded, aga millegipärast annavad enamik inimesi mulle signaali, et kodus olemine pole normaalne ja nemad seda ei suudaks. Kui ma nüüd 100% tõtt ütlen, siis on ka mul tõesti päevi, mil olen oma tööst ja rutiinist tüdinud, tahaksin ehk teistmoodi täiskasvanute seltskonda jne, aga ma ei vahetaks seda kindlasti elu vastu, kus ma pean sama tööd tegema pärast kellast kellani töötamist ja oma lastest lahusolemist. Vot, see oleks elu, mis ajaks mu hulluks!
Ja teate veel, mis: ma ei tunne, et ma oleksin kodus olles ka kuidagi lollim, kohutavalt üksikum või halvemates tingimustes kui teised emad! Ma võin südamerahuga jätta muude ametite karjääritegemised kõigile teistele, kuniks minu lapsed on piisavalt vanad ning mina piisavalt valmis, et tegeleda asjadega, mis minu jaoks hetkel vähemolulised tunduvad.

* Mind tõesti huvitavad lapsed ja nende kasvatamine. Ma loen palju lastega seonduvat kirjandust ning püüan end tööalaselt täiendada. Ma tahan oma lastele parimat pakkuda ja kuigi alati pole ma täiuslik, olen ma nende kõrval. Me tunneme üksteise häid omadusi ja vigu ning tunneme rõõmu üksteise seltskonnast.

* Baasoskuste õpetamisega saab tahtmise korral iga lapsevanem hakkama! Paljud hakkaksid siinkohal kahtlema. Aga ma küsin teilt, millist kõrgemat teadust õpivad lapsed lasteaias, mida ka kõrghariduseta ema ei suudaks oma lastele edasi anda? Ennekõike pakuvad lasteiad rikkalikult kogemusi ja põnevaid aspekte ümbritsevast elust. Kas meil endil pole võimalik külastada mõnd talu (meie pere lapsed muidugi kasvavad niigi loomade keskel ja pigem külastame linna), teha õppekäike, külastada muuseume, teatreid jms? Kas me ise ei saa oma lastega joonistatud, kleebitud, voolitud? Enamasti ei vajagi laps sealjuures ettenäitaja professionaalsust, vaid seda, et talle antakse voli oma loomingu loomiseks. Ja kas me ei saa oma lastele numbreid ning tähti õpetatud? Tavaelus tulevad need tihti käigupealt ning ma pole neid pidanud kunagi olulisimaks lapse arengus. Ometi hakkasid mu lapsed küllaltki varakult lugema ning vanem tüdruk tundub küllaltki osav ka matemaatiliselt.

* Mul lihtsalt on võimalik olla kodune ema. Nagu eelnevaltki mõista andsin, saan täiesti aru, et paljud ei saa seda endale lubada. Meie perele aga on see isegi ratsionaalseim valik. Võib-olla tundub see kummaline, aga mõnikord on maal elades targem, kui kõik ei käigi tööl. Talu vajab niigi hoolitsemist ja ainult väga hea tasustatus tasub end ära, et käia kaugel tööl. Selge on see, et taolised ametikohad ei kasva puu otsas.

Ma võiksin ju veel rääkida, kuidas mul on kodus lapsi kergem armastada, aga tegelikult pole mu mõte halvustada töötavaid vanemaid. Ma ei usu, et keegi oma last seetõttu vähem armastaks, et temaga päevas vähem või rohkem aega veedaks. Ma siiski usun, et mu lastel on samamoodi kui minul neid, võimalik mind rohkem tunda. Nad näevad ööpäevad läbi oma ema tema tugevuste ja nõrkustega. Nad armastavad mind sellena, kes ma olen ning ütlevad mulle: “Ma tahan ka kunagi saada emaks, täpselt nagu sina, emme!”. Kui mu lapsed niimoodi ütlevad, siis see ju toimib, eks? Ja kui üks perekond toimib teistmoodi, aga siiski toimib, siis ärme teeme seda maha lihtsalt pelgalt oma arusaamade tõttu!

Parim rabarberikook

Laine-Liise ja Laur valmistasid maailma parima rabarberikoogi:

Põhi:
200g nisujahu
1 muna
100g võid
4sl suhkur

Täidis
300g hapukoor
1 muna
5-6sl suhkur
5dl rabarbereid

Vahusta pehme või suhkruga, lisa toasoe muna ja mikserda ühtlaseks. Lisa jahu ja sega kokku tainas. Aseta kilesse mässitult 30min külma.

Vahepeal sega hapukoor, munad ja suhkur ühtlaseks. Haki rabarber.

Suru muretaigen koogivormi põhja ja seintele. Pane 30min külma ootele. Eelküpseta põhja 220 kraadi ca 12 minutit (kuni põhi kuldpruun).

Laota peale tükeldatud rabarber ja vala peale hapukooresegu. Alanda ahju tmperatuur 175 kraadi juurde ning küpseta, kuni täidis hüübinud (ca 20min).

Kahjuks ei jõudnud ma teha pilti ega ka üles märkida retsepti algallikat.

Rain sai aastaseks

Maikuusse mahub rohkelt sünnipäevi. Kui meie peres tegi alguse lahti Melissa, siis juba nädala pärast oli käes Raini kord.

Beebide ja väikelaste puhul on ikka tavaks rääkida, mida nad teha oskavad/ei oska, millised on nende füüsilised näitajad ja muud seesugust. Ma ei hakka seekord erandit tegema, sest tore ju oleks, kui tulevikus tabab mind mõte: “Mida küll Rain aastaselt tegi?”, piisaks mul lihtsalt blogi avamisest ja mälu saakski värskendatud.

Aastane Rain kaalub vähemalt 7,9kg ja on umbes 72cm pikk. Tema suus on 6,5 hammast.

Aastane Rain:
* käputab hullupööra. Ma reaalselt ei jõua teda vahel taga ajadagi 🙂
* seisab tugede najal;
* kui ennast unustab, seisab käed lahti. Kui aru saab, et toetuspunkti pole (vahel võtab see pikalt aega), laseb enda istuli;
* armastab ronida, näiteks trepiastmetel;
* on väga aktiivne;
* sööb peaaegu kõike, joob peaaegu kõike. Talle ei meeldi väga riisi- ja tatraterad. Toitu sööb nii oma kätega kui ka minu poolt toidetuna, sest ma lihtsalt ei armasta seda tohutut laga koristada, mis ta vahel teha suudab…;
* joob peamiselt kõrrest, aga ka üle tassi ääre saab hakkama;
* sõnadest on kindla tähendusega “Õde” ja “Mämm-mämm”. Lemmikhäälitsused on põrisemine-tirisemine. Ilma naljata: see laps sai r-hääliku suhu juba 6-kuuselt 🙂
* hea meelega magab päeval õues kergkärus. Ööd mööduvad rahulikult ja magab need ühe jutiga. Hommikuti võtab kerge eine ja tavaliselt teeb seejärel veel pisikese iluuinaku 🙂
* hiljuti õppis selgeks plaksutamise (õdede võimlemishooaja lõpupeol) ja hetkel on see väga pop;
* tehnika, autod ja kõik, mis teeb “põrr-põrr”, meeldib talle väga. Üks põhilisi erinevusi, mida olen tüdrukutega võrreldes märganud, ongi huvide osas

Oma loomult on meie poeg rõõmsameelne ja vilgas tegelane. Ta toob meie kõigi päevadesse palju päikest. Noh ja natukene ka nuttu ja pahandusi ja keelamisi ja… – ühesõnaga: ta on täitsa normaalne poisslaps! 🙂

IMG_7319

5 aastat Melissakest

Esimene mai on väga tore päev. Esimene mai on vaba päev. Esimene mai on Melissa sünnipäev!

Me pole kunagi pidanud pikalt juurdlema, millal pidada Melissakese sünnipäeva: millal siis veel kui ikka esimesel mail 🙂 Tänavu liitsime sellele päevale ka vennakese aastaseks saamise, kuid temast räägin ma eraldi teemas. Igal juhul oli meil suur ja vahva pidu, mis peaasjalikult toimus õues. Melissake luges juba ammu päevi oma sünnipäevani ja palvetas, et sel päeval oleks ilus ilm. Palved kandsid vilja ja saimegi terve päeva õues veeta: ratsutasime, vaatasime loomi, grillisime, tegime tünnisauna ja veel mõndagi muud.

5-aastane Melissa on juba suur tüdruk. Võiks öelda, et 5 ongi minu jaoks see number, kust alates lapsed on juba suuremad ja asjalikumad. Viiesega saad sa juba juttu rääkida, asju arutada, ühiseid ettevõtmisi teostada… Sellise lapsega on väga tore aega veeta!

Mida meie viiene tütreke oskab?
* Ta on väga tubli joonistaja. Melissat võiks naljaga pooleks kutsuda pildivabrikuks, sest iga päev teeb ta mitmeid ja mitmeid pilte, mida lahkesti mulle, issile või õele pühendab. Iga päev tuleb ta korduvalt meie juurde, käed seljataha peidetud, ja küsib: “Kummast käest?”. Seejärel ulatab ta järjekordse joonistuse, mis on äsja valminud. Vahel on mul tunne, et meil on kodus paberit rohkem kui kõike muud…
* Ta väga armastab rattaga sõita. Kaherattalisega sõitma õppis ta sel kevadel õe kõrvalt. Nüüd teeb ta seda igal õueskäimise korral 🙂
* Ta on tubli võimleja. Maikuus lõpetas Melissa oma teise aasta iluvõimlemises. Oma grupis on ta noorimate hulgas, aga väga palju asju teeb ta juba tublisti ja talle tegelikult võimlemine väga meeldib. Loodan, et see ind püsib tal edaspidigi.
* Ta oskab lugeda. Sellel olen varemgi peatunud, seega hetkel pikemalt ei räägi.
* Ta on väga tubli abiline venna hoidmisel. Kui esialgu oli mul Lainest Raini hoidmisel rohkem abi, on viimasel ajal Melissake hakanud aina rohkem vennaga vabatahtlikult tegelema. Arvestades seda, kui hoolivad on tüdrukud venna suhtes, pole ilmselt imestada, et poja esimene päris sõna oli “Õde” 🙂
* Melissa on armas, lahke ja heatahtlik. Tema tagasihoidliku pealiskesta all peitub siiski ka omamoodi tugevus.
* Melissa on tõeline printsess! Tema õrn tüdrukulikkus mõjub meie peres tihti tasakaalustavalt. Kohati võib tema kleitide ja ilu lembus tüütuks muutuda, kuid siis tuletab jälle mulle endale ja Lainelegi meelde, et tegelikult on ju tore olla tõeline tüdruk 🙂

On väga suur rõõm, et oleme 5 aastat saanud olla ja kasvada koos Melissaga. Usun, et ta on meile palju õpetanud ja koos õpime me kõik üksteiselt ka järgmistel aastatel veel palju põnevat.

IMG_7316gm

Pildistanud Liivia