Esimene kõhupilt käesolevast ootusest

Kuigi plaanisin seekord väga korralikult kõhu kasvu pildistama hakata, olen jõudnud juba 14. nädalasse ja sain esimese nö. kõhupildi tehtud. Jagan seda kohe, et jälle ei jääks kuskile unustusehõlma, nagu viimasel ajal mitmete teemadega on juhtunud. Rääkida oleks nimelt väga-väga palju, aga aega kirjutamiseks kuidagi ei leia…

DSC_0051gm

Advertisements

Kuidas me Liisekesega ultrahelis käisime

Ultraheli ja tänasel päeval rase olemine – need käivad kokku nagu sukk ja saabas. Ei usu, et kuigi paljud beebiootajad jääksid ilma loote kuklavoldi mõõtmisest või suurest looteanatoomia uuringust ning mitmed võtavad (ostavad 🙂 )veel vabatahtlikult lisaks vingeid ultraheli-seansse. Viimastega pole ma kokku puutunud, aga kohustuslikud käigud on alati käidud saanud.

Kolme lapse kohta on mul juba üksjagu kõhus olevatest titadest tehtud pilte kogunenud. Kui Liisest ja Melissakesest on selliseid jäädvustusi üks, siis Rainist kordades rohkem. Taolised pildid meeldivad lastele. Aeg-ajalt vaatavad nad heldimusega jäädvustusi endast emme kõhus ning uurivad, mis ja kuidas ning siis me räägime neist asjadest. Nii ei tulnudki mulle suure üllatusena, kui Liise sedakorda teatas, et tema tahab ultrahelisse kaasa tulla. Tahab ka näha, kuidas seda tehakse ja milline ikkagi on üks kõhubeebi.

Alguses olin heal meelel nõus. Siis hakkasin natukene kahtlema. Niinimetatud kuklavoldi ultraheli (selle käigus mõõdetakse loote kuklavoldi suurus, mis aitab hinnata lapse riski Downi sündroomi esinemiseks) võib olla uuring, millelt ei tulda tagasi positiivsete uudistega. Kui lugeda teiste kogemusi, siis pahatihti avastatakse selle käigus raseduse peetumine või tuleb välja mõni muu probleem (kasvõi eelmainitud kõrgem risk kromosomaalseteks haigusteks). Mul tekkis väike kõhedus mõtte ees, et äkki ikkagi selgub midagi ootamatut ja kuidas siis tüdruk sellele reageerib…

Otsustasin, et räägime Liisega hästi põhjalikult ultrahelist, raseduste haprusest ning haigetest lastest. Meenutasime haigeid ja puuetega lapsi, keda oleme reaalselt kohanud. Rääkisime sellest, kuidas vahel ei lähe juba kõhus kõik nii, nagu peab. Samas rääkisime vastukaaluks ka palju sellest, milline on tavalise kõhubeebi areng sellisel perioodil. KUidas ta juba liigutab ja mis tal kõik juba välja on arenenud. Üritasin last mitte hirmutada, vaid rääkida ausalt erinevatest aspektidest. Meil tekkis meeldiv arutelu ja paistab, et ta sai kõigest kenasti aru.

Kuna ultraheli pidi toimuma täna, siis ootas Liise seda juba eile. Kuigi ta veetis öö telgis, tahtis ta, et teda hommikul kindlasti äratama läheksin. Seejärel sai ta selga kleidi ning mulle jäi mulje, et ta tundis end kuidagi eriliselt pidulikult. Kui me tervisekeskusesse kõndisime (parkisin auto natukene eemale), siis ta õhkas, kui hea värske lõhn õues on (oli mõnus suvine hommikupoolik) ning, et täna on väga ilus päev. Kõik see süstis ka minusse rahu ja kindlust 🙂

Arsti kabinetis selguski, et kõik on hästi. Liise istus natukene eemal toolil ja jälgis kõike toimuvat. Tagantjärele rääkis ta mulle, kuidas ta nägi tita pead ja keha, aga tema küll aru ei saanud, kus need käed ja jalad olid.. Eriti meelehärmi valmistas talle, et kuigi arst rääkis silmadest (täpsemalt: näha olevatest silmakoobastest), siis tema küll mingeid silmi ei näinud 🙂 Kui ma küsisin, et kas ta sellest sai aru, mis hääli arst vahepeal kuulda lasi, siis ta vastas ka eitavalt. Seletasin, et see, mida ta kuulis, oli beebi südametöö. Pärast ta siis proovis õele järgi häälitseda, et kuidas see kõhubeebi süda ikkagi lööb, aga nentis seejärel, et ega ta väga ikka oska seda seletada 🙂

Mis puutub lootesse ehk kõhubeebisse (kuidagi nunnum on teda niimoodi kutsuda, kuigi osa inimestes tekitab see sõna vastakaid tundeid), siis temaga oli kõik korras. Süda lõi kenasti 145 korda minutis, kuklavolt jäi täitsa normi piiresse, lapse suurus vastas senistele arvutustele ning kõik paistis olevat nii, nagu ühel 13 nädalat vanal kõhukodanikul olema peabki 🙂 Alati on rõõmustav taolisi asju kuulda ja näha: peale sellist käiku tundub isegi päike veel helgemalt paistvat 🙂

Oma suures õnneuimas avastasin alles hiljem, et unustasin visiiditasu masmata 🙂 Eks tuleb seda järgmine kord teha.

Tänane pilt kõhubeebist:

DSC_0121gm