Hobused aias

Olen juba ammu mõelnud, et pole põhimõtteliselt ühtegi sõna kirjutanud meie hobustest. tegelikult elavad nad meiega juba umbes 5 kuud.

Ostsime me 2 hobust. Mõlemal pisikene viga küljes, aga meid need ei häiri. Retoorikal on üks vigane silm ning Revüü ei kannata väga suurt koormust, mida ta siin ei saagi. Tegelikult pidime ta vahepeal lausa dieedile panema, sest aktiivsus oli väike ja süüa sai palju.

Retoorikaga saime kaasa veel ühe põneva tegelase. Nimelt oli ta ostu ajal tiine. Praeguseks on tal 5-kuune varss, kes juba sel nädalal läheb oma edasisse päriskoju ehk sinna, kust me ta ema tõime.

Tänase postituse mõte oli aga näidata, kui lahe on elu hobustega 🙂 Nad on olnud tõelised muruniidukid ja paljud kõrge heinaga platsid on tänavu just tänu neile kontrolli all olnud. Ja kuna ka meie koduaias kipub muru kasvama ning Lauril on teadupoolest aega napilt, siis olid nad nii mõnedki korrad ka siin. Kujutate ette, kui lahe on süüa näiteks õhtusööki ja vaadata tõtt aknast piiluva hobusega? Ja vahel, kui aken lahti, pistsid nad peadki sisse, et uudistada, mis meil toimub. Viimasel korral õnnestuski mul seda kõike ka jäädvustada. Õigemini küll peaaegu kõike, sest hetkel, mil hobuse pea sees oli, hakkas fotokas streikima ja see konkreetne pilt jäi udune. Sama juhtus ka pildiga, kus lapsed aknal hobusega “mängisid”.

Valik pildikesi “aiahobustest”:

DSC_0016 DSC_0011
DSC_0013 DSC_0015

Advertisements

Kummitusmees õuel

Tänane hommik algas mõnusalt. Lauril on vaba päev ning Liise pidi kooli minemise asemel kella kümneks Põlva Talurahvamuuseumis olema. Laur otsustas tüdruku ise viia ja Melissagi sai loa kaasa minna.

Kõigepealt äratas mind Rain. Umbes veerand kaheksa. Lasin tal siiski oma voodis edasi jutustada ja ei mõelnudki veel üles tõusta. Siis tuli Liise meie voodisse ja natukene aega hiljem järgnes talle Melissa. Rainile selline asjade korraldus ei meeldinud, kus tüdrukutel on nii palju vabadust, ja tõstsin siis temagi voodist välja. Ega ma ise seepeale askeldama kippunud, vaid ronisin uuesti sooja teki alla. Jutustasime seal ja olime niisama mõnusalt, kui ütlesin tüdrukutele, et nüüd on teil küll viimane aeg pessu minna, kui õigeks ajaks muuseumi tahate jõuda. Nimelt läheb neil teinekord ka kõige lihtsamate tegevuste käigus mõte uitama ja siis nad lihtsalt unelevad ning kusagile jõudmine satub küsimärgi alla.

Saatsin tüdrukud pessu ja jäin veel Lauriga päevaplaane arutama. Samal ajal üritas Rain minu telefoni enda valdustesse saada. Peitsin selle siis padja alla, sest vastasel juhul lõppevad sellised aktsioonid minu jaoks otsimismänguga: “Kus on minu telefon?”. (Muide, hiljem ta sai selle ikka kätte ja leidsin selle trepilt…)

Kui aega oli jäänud nii, et oleksin pidanud toidu ja lasteriietega tunnikesega hakkama saama, võtsin end lõpuks kokku ja kõndisin alumisele korrusele. Tüdrukud olid just pesemise lõpetanud ning Liise tuli vannitoa uksel mulle vastu.

“Muide, üks mees oli ukse taga!”, teatas Liise järgmisel hetkel mulle.

“Mine räägi seda issile!”, oli minu esmane vastus. Ja tüdruk suunduski sinnapoole.

Hetk hiljem hakkasin ma mõtlema. Oot, mis? Mis mees? Meie ukse taga…

Nüüd tuli ka Laur voodist välja. Hakkasime Liiset usutlema.

“Kas sa tundsid seda meest?”, küsin mina.

“Ei”, vastab Liise.

“Kus ta oli?”, uurin edasi.

Tüdruk vastu: “Ukse ees, trepi peal.”

“Mis ta seal tegi?”

“Seisis ja ootas”

Väga imelik! Seletasime siis, et kui see on nali või valejutt, siis peaks ta küll järele mõtlema, sest sellised asjad on väga tõsised.

Natukene nüüd selgitust. Me elame metsas. Lähimad talud siia ei paista ja pisike tee, mis siia toob, meelitab vaid paar korda aastas ligi metsamehi, kahtlaste soovidega mustlasi ning üksikuid eksinud seenelisi. Lisaks on meil aias koerad (tihti ka aiast väljas, seekord olid kindlasti aias), suured Kesk-Aasia lambakoerad. Iseenesest on nendega muidugi see lugu, et haukuma nad ei kipu ja ründavad ka vaid siis, kui tunnetavad ohtu. Ometigi tundus uskumatu, et keegi tahaks ronida aeda, kus peesitavad kaks pingsalt jälgivat keskaaslast. Lisaks tegi loo veel segasemaks asjaolu, et siia jalgsi sattuda on vähetõenäoline, autode saabumist me aga reeglina kuuleme…

Melissa saabus pesust.

Mina: “Melissa, kas sa nägid õues meest?”

Melissa: “Ei näinud, aga Liise ütles”

Mina Liiselt: “Kas sa ütlesid kohe, kui meest nägid, Melissale?”

Tüdruk vastu: “Ja!”

Mina: “Ja sina, Melissa, ei näinud mitte kedagi?”

“Ei näinud!”, on tema kindel.

Liise: “Ma ausõna nägin teda vannitoa aknast ja kui ma pesust tulin, teda enam polnud”. (Lisan siia igaks juhuks ka asjaolu, et meil on vannitoas selline ribakardin, et välja näeb, aga sisse mitte)

Vahepeal on Laur kõigist akendest välja vaadanud ja tiiru isegi õue astunud ja kõikjal valitseb vaikus ja normaalsus. Minu peas valitsevad segased tunded. Liise ei ole siiani mingite fantaasiavälgatustega silma torganud ja aknast õue vaadates ei paistnud mulle ka midagi, mis võiks meesterahvana viirastuda.

Vahepeal andsin lastele valmis keenud pudru ette ja otsisin neile õueriided. Endal oli kõhedus sees, et kuidas ma siis ikkagi siia Rainiga kahekesi jään, kui ülejäänud muuseumisse lähevad ja üks neist alles natukene aega tagasi “kummitusmeest” nägema juhtus. Muuga ma seda selgitada ei osanud, kui mingit laadi silmapettega… Kuidas sai üks tüdruk kedagi näha, seejärel õele öelda ja õde enam mitte näha…?

Küsisin alles nüüd Liiselt: “Milline see mees välja nägi? Kas sa mäletad, mis tal seljas oli?”

“Oranž jope, helkuritega”, vastas ta kiirelt.

“Nii ja kas sa ta nägu ka nägid? Oli tal midagi peas või mis värvi ta juuksed paistsid?”

“Mustad juuksed. Ma nägin ta nägu ka, ta vaatas sinnapoole…”, osutas tüdruk käega ühes suunas.

Igal juhul tundus see kõik väga kummaline. Aasisin omavahel veel Laurile, et vaevalt see siiski miski kurjategija olla sai, kui ta oranži jopet kandis. Paraku ei võtnud see mu kõhedust siiski päriselt ära.

Laur läks õue loomadega tegelema, mina jäin tüdrukutele õueriideid andma. Oranžist kummitusest me enam ei rääkinud. Nüüd oli vaja kiiresti tegutseda. Südames mõtlesin vaid, et peaks äkki kindluse mõttes teiste lahkudes ukse lukku panema ja vähemalt ühe koera endaga tuppa võtma…

Kui Laur tagasi tuli, oli tal selline kahtlane pilk silmis. Selline: “ma tean midagi, mida teie ei tea!” Ta võttis Liiselt ümbert kinni ja ütles, et usub, et Liise ei valetaks talle ja räägib alati tõtt.

Ootasin, et ta ise midagi selgitaks, aga ei miskit…

Lõpuks pärisin kärsitult: “Kas sa nägid seda meest?”

Laur: “Ei näinud!”

“Kust sa siis tead, et ta päriselt olemas oli?”

“Sest Liise ei valetaks mulle kunagi!”. Põhimõtteliselt olin ma sellega nõus, et tüdrukul sellist tava pole, aga ikkagi oli asi kahtlane. Hakkasin mõtlema, et äkki see on hoopis mingi psühholoogiline nipp, kuidas teada saada, mis siis ikkagi toimus või muud sellist, sest kogu aeg oli tal ikka see kaval muie suul.

“No ja kas sa siis tahad öelda, et oranžis jopes mees oli päriselt ka õuel?”

Laur: “Õuel on RMK auto (jäi teiste hoonete varju) ja on tõesti väheusutav, et see auto ilma meheta siia sai!”

Ja nii lihtsalt see lugu lõppeski, lugu oranžist RMK kummitusmehest 🙂 Nüüd võin jälle rahulikult hingata ja Liise kohta taaskord tõdeda, et ta on terane ja taibukas tüdruk. Järgmiseks korraks panime talle siiski südamele, et ta meile sellistest olukordadest kohe teataks.

119514542

(RMK alad piirnevad meiega ja paar korda aastas käivad seal hooldusmehed, kes enamasti enne paluvad luba auto meie õuele parkida. Seni olen nende tulekut alati kuulnud ja ise õue läinud.)