Kuidas ponid endale kodu said

Mis on väikeste tüdrukute lemmikmänguasjad? Ja, nukud kindlasti, aga tänasel päeval võib julgelt neile lisada ka ponid. Mänguponid, eriti sarjast My Little Pony, on pea kõigi pisikeste tüdrukute suureks unistuseks.

Meie peres on eriline ponifänn Melissa. Peab ütlema, et ma pole seda ka liialt takistada üritanud ning viimase aastaga on hobuseid, ponisid, ükssarvikuid ja muid taolisi tegelasi meie asjakeste hulka päris üksjagu lisandunud. Ja mõned neist on ka juba teadmata kadunuteks kuulutatud…

Ühel päeval nägin facebookis värskelt sõbralisti lisandunud tuttava seinapostitust, kuidas nad tütrega olid ponidele pappkastidest kodu teinud. Näitasin seda oma hobufännist Melissale, kes seepeale leidis, et tema ponidele on ka tõelist kodu vaja.

Kõigepealt otsisingi ma välja sobivas suuruses pappkarbid. Teadsin, et suure osa tööst pean ikkagi ise tegema ja seetõttu sai meisterdamiseks valitud aeg, mil Rain magas. Otsisin välja põnevad meisterdusasjad, mis jäänud peaasjalikult veel ajast, kui möödunud aastal lastega kuusele ehteid tegime, ning töö võis alata.

Lõikusime, kleepisime ja sobitasime erinevaid materjale mitu tundi. Kuigi mul tiksus pidevalt peas sada muud kodust toimetust, mis tegemist ootasid, nautisin ma vaheldust, mis lapsega millegi lihtsa ja ilusa loomine pakkus. Mitte suur kunstiteos, aga armas siiski, on Melissa hobustel nüüd juba mõnda aega päris oma maja, millega tüdrukule väga meeldib mängida.

DSC_0092

Advertisements

Esimene lumepäev sõnas ja pildis

Täna oli esimene sügispäev, mil külm ilm oli maa kergelt valgeks võõbanud ning seda ei tohtinud kindlasti maha magada. Ei saa öelda, et mul praegu lastega väljas käimine lihtne oleks, mistõttu enamasti toimetab seal nendega Laur või käib näiteks Melissa üldse üksi õues. Minu lõpuraseda kõhtu arvestades pole mul Raini riietamine just kuigi mõnus, kuid lausa eriline väljakutse on viimasel ajal minu enda rõivastus. Alles paar päeva tagasi avastasin, kuidas veel nädala eest kenasti selga läinud jope keeldus tõrksalt lubamast mul hõlmasid kokku tõmmata. Ilma kinnise lukuta ma aga õue ei kipu ja nii sai teine jope välja otsitud. Olin täiesti kindel, et see ikka selga istub, aga – võta näpust – seegi vajas pisikest gümnastikat. Nimelt pidin ma selleks jope alla panema maksimaalselt ühe riideeseme, seejärel kergelt kummardama, kõhu võimalikult sisse tõmbama ja alles seejärel sain luku kinnitada. Aga vähemalt sain ma välja minna 🙂

Mis me siis õues tegime? Laur koristas hobuste koplis sõnnikut, Melissa istus hobuse seljas, Rain istus traktoris ja minule jäi pildistaja ning laste ülevaataja “ränk” töö. Valdavalt niimoodi me seal tegutsesime, kuni Rain väsis ning minuga tuppa tuli. Panin poja magama ning asusin koduste toimetuste kallale, mistõttu ülejäänud päeva nautisin valgenenud õuevälja vaid akende vahendusel. Melissa aga oli veel pikalt õues ja leidis, et varsti ikkagi peaks saama lumememme teha ning kelgumäel liugu lasta…

Traktorist Rain
DSC_0061 DSC_0080

Hobusesõber Melissa
DSC_0076 DSC_0077

Kas teeme võidu?
DSC_0084

Päeva tähtsündmus – lumi
DSC_0050

Kõrvitsasalat ja valged piparkoogid

Sedakorda tuleb mult lausa 2 toiduretsepti korraga ja juba teine sellealane postitus järjest. Kindluse mõttes võin siiski lohutada, et lähiajal mul taolisi kirjutisi rohkem plaanis pole.

Kõigepealt räägiksin kõrvitsasalatist.
Kõik sai alguse sellest, et sain lõikustänupühade järel kirikust kaasa kõrvitsa. Ilusa suure isendi. Veerand sellest lõikusin juba varsti püreesupi tarvis, mida mu lapsed väga armastavad, kuid mille vastu Lauril puudub igasugune sümpaatia. Nii saigi seda tehtud siis, kui mees tööl oli. Ülejäänud kõrvits jäi veel mõneks ajaks seisma ja ootama, mis ma sellega ette võtan. Variante oli 2: keeta sügavkülma püreed, mida talvel hea supi jaoks võtta või teha purki kõrvitsasalatit. Kuni viimase päevani olin kahtlev: kõrvitsadki olid kenasti Melissa poolt pisikestesks tükkideks lõigatud, aga mina ikka ei teadnud, kumma kasuks otsustada… Siis saumikserdasin kõrval piparkoogitainast, kui ühtäkki mikser kohutavalt haisema hakkas ning asja uurima kutsustud Laur tunnistas, et sellega pole tõesti enam miskit peale hakata… Lahendus tuli niisiis ise minu juurde: kui püreed teha ei saa, tuleb valida pisut tüütum variant ehk salat.

Helistasin emale, et teada saada sobivat retsepti. Tema rääkis, et on terve elu üht ja sama varianti kasutanud ja kuna mulle on see meelepärane olnud, kirjutasin selle endalegi üles. Ema kõrvitsasalatisse läheb:

4 kl. vett
1,5-2kl suhkrut
6-8 nelki
3 spl. äädikat

Sega kokku eelmainitud ained ning vala kõrvitsalõikudele. Kui on soov krõmpsuvamate kõrvitsate järgi, võib need ööseks marinaadiga seisma jätta, kuid sel juhul ma nelki veel ei lisanud, vaid panin alles mõne tunni enne keetma hakkamist.
Kõrvitsad tuleb panna lahuses keema ning keeta, kuni värvus hakkab muutuma. Seejärel tuleb salat ettevalmistatud purkidesse panna.
Nii lihtsalt mu kõrvitsadilemma laheneski.

DSC_0037

Nüüd aga räägiksin valgetest piparkookidest.
Jõulude eel on piparkoogid väga pop teema. Igal aastal on meie lapsed ära proovinud mitmeid poelettidel saadaolevaid piparkoogitainaid või olen ise sobiva taigna kokku meisterdanud. Selle kõige juures pole mulle aga rahu andnud mõte heledatest piparkookidest, mida välismaistes filmides tihti kohata võib. Nii otsustasingi teha väikest otsimistööd ja leidsin Google’i abil vähese vaevaga mitu valgete piparkookide retsepti. Kohe esimene tundus lihtne ja loogiline ning proovimist väärt ja nii asusingi taigent valmistama.
Retsepti allikas: http://www.siitnurgastjasealtnurgast.ee/2013/12/valged-piparkoogid.html

Kirjutan siinkohal valmistamise ka omalt poolt lahti:

Valged piparkoogid

250 g võid
250 g suhkrut
2 muna
500 g nisujahu
0,5 tl soodat
noaotsaga soola
2 tl piparkoogimaitseainet (mina prooviksin edaspidi pisut suurema kogusega)

Või ja suhkru vahustasin saumikseriga, misjärel tuli lisada ükshaaval munad. Omavahel segada kuivaine ning seejärel kõik ühtlaseks massiks sõtkuda. Tainast tuleks hoida vähemalt tund enne valmistamist külmkapis ning enne küpsetamist jällegi piisavalt soojas, et seda hea rullida ning vormida oleks. Mina proovisin koogikesi teha nii sama päeva kui järgmise päeva taignast ja ütlen, et ööpäeva seisnuna oli lõpptulemus oluliselt parem.
Edasi rulli tainas ja lõika sobiva kujuga küpsised.
Küpseta 180-200 kraadi juures umbes 8-10 minutit.
Soovi korral kaunista piparkoogid.

Minu valged piparkoogid jäid pisut tumedamad ilmselt seetõttu, et kasutasin valdavalt pruuni rafineerimata suhkrut.

DSC_0045

Mandlijahust mandariinikook

Teadupoolest ei pea ma toidublogi, kuid kokkamine käib minu elustiiliga paratamatult kaasas. Kui pere on suur ning väikestele lastele mõeldes tahad ka parimat toitu pakkuda, peab enamik toite ise tegema. Nii olengi ka maiuste osas eelistanud isevalmistatud suutäisi, kus saan asendada valge suhkru rafineerimata suhkruga, nisujahu mõne natukene tervislikumaga jne. Ja et eriti mõnusaid retsepte hiljem kergem oleks üles leida, satuvad osa neist ka minu blogisse.
Selle sügise põnevaim avastus on minu jaoks olnud mandlijahust mandariinikook. Niivõrd uudne oli toimetada mandlijahuga ning mandariinidega, mida tavaliselt harjunud vaid ühel kujul sööma – koorid ära ja lähebki suhu. Selle koogi tegi eriti uudseks mandariinide keetmine, aga sellest juba lähemalt retseptis.

Kuna ma pole suur leiutaja ja katsetaja, on seegi retsept leitud internetiavarustest ning originaalpostituse leiab siit: http://toiduteemal.blogspot.com.ee/2012/01/mandariini-mandlikook-sokolaadikatte.html

Mandariinikook

4 suuremat mandariini
5 suuremat kollast muna
2 dl. suhkrut
200 g. mandlijahu
1 kuhjaga teelusikatäis küpsetuspulbrit
150 g. 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi

Mandariinid tuleb katta külma veega ning keeta umbes 2 tundi vaiksel kuumusel, seejärel jahutada. Edasi näeb retsept ette, et mandariinid tuleb ristipidi pooleks lõigata ja seemned eemaldada, kuid viimane tegevus õnnestus minul küll vaid selektiivselt. Seejärel tuleb mandariinid ühtlaseks massiks purustada (mina kasutasin selleks saumikserit).
Vahusta munad, lisa suhkur ja jätka vahustamist. Sega mandlijahu küpsetuspulbriga ning lisa muna-suhkrumassile. Viimasena lisa mandariinimass. Ei tasu heituda: saadud taigen jääb küllaltki vedel. Vala taigen u. 24 cm. vormi ning küpseta umbes 1 h. 180 kraadi juures.
Lase koogil jahtuda ning sulata peale šokolaadikate.

DSC_0037

Koolilaps sai seitsmeseks

Kõik lapsed ei lähe kooli seitsmeselt ja ka meie esimene laps tundus küps enne kohustuslikku kooliiga. Kodune laps, aga väga tubli, oli ta ise juba aasta enne õppima astumist kindel, et nüüd on õige aeg. Ükski test, õpetajatega kohtumine või miski muu ei viidanud, et ta kuidagi eksiks ja nii saigi Liise seitsmeseks alles siis, kui paar kuud koolipingis istutud.

Kuna ma ikka olen teinud sünnipäevade puhul kokkuvõtteid laste oskustest ja saavutustest, siis väike loetelu ka seitsmesest Liisest:
* ta loeb palju. Oma klassis on tema lugemispuu kogunud enim lehti (räägin lugemispuudest mõnes järgmises postituses lähemalt);
* ta arvutab üksjagu;
* ta armastab sudokusid lahendada, ka ristsõnu teeb meeleldi;
* ta on üllatavalt sotsiaalne ja nagu üks õpetajatest kirjeldas, siis kollektiivis pigem populaarne tüdruk, mis tõestab veelgi, et sellised omadused sõltuvad pigem isiksusest kui sellest, kas ja kui palju on käidud lasteaias või -hoius;
* ta on äärmiselt õpihimuline;
* hetkel on tema elus periood, kus ta avalikult üritab end kuidagi võõrandada mängimisest (umbes: “See on tittede värk!”), aga tegelikult teeb ka palju mängulisi tegevusi;
* temas on tohutut iseseisvust, järjekindlust ja pealehakkamist, mis enamasti on positiivne, aga vahel võib ka pisut hulluks ajada :);
* ta oskab end päris hästi motiveerida, mida näen ennekõike trennides. Hiljuti oli treeneril nende grupiga diil, et kuu aja jooksul peavad nad kõik kolm võimalikku spagaati maha saama. Nägin, et mõlemad meie tüdrukud tõesti pingutadesid ja see andis ka tulemusi;
* negatiivsetest külgedest tundub mulle, et hetkel on problemaatilsim hoolsus (see ehk on pigem kodus probleemiks, koolis pole sellealaseid etteheiteid tehtud), aga see on ka paranenud. Esimestel koolinädalatel võis küll ta julgelt uksest väljuda nii, et kott jäi toanurka 🙂 Ma siiski annan aru, et selles vanuses ei saagi veel lapselt 100% vastutust nõuda;
* tema viimase aja suurimaid unistusi on olnud oma mobiiltelefoni saamine. Koolis ju kõigil (nojah, ikkagi peaaegu kõigil) on… Sünnipäevahommikul Liise igatsus täituski.

Nüüd tahaksin natukene rääkida sünnipäevapeost.

Plaanisime peo korraldada kodus. Lihtne ja loogiline! Paraku aga juhtusid asjaolud sellised olema, et võimatu oli leida normaalset kuupäeva, mis seda pidu võimaldaks. Lõpuks jäi ainsaks variandiks kesknädal ja õhtune aeg. Kuna suure osa külalistest pidid moodustama klassikaaslased ja Peedu Kooliga on meil teadupoolest oma suhe, siis sai lõpuks loogiliseks lahenduseks teha pidu seal.

Nagu juba mainisin, oli novembri algus meil äärmiselt kiire, mistõttu ei tekkinud probleeme üksnes sobiva aja leidmisega, vaid ka ürituse korraldamisega. Nii hakkasin ma lõpuks peoalaseid ideid otsima kolm õhtut enne lõplikku üritust. Tort sai küll juba eelnevalt tellitud peretuttavate kaudu, aga kõik muu jäi viimasele hetkele.

Kuna Liise sai mu ema käest hiljuti Lumivalgekese kleidi, siis oli tema põhisoov kanda peol seda. Eri võimalusi kaaludes, jõudsime lõpuks selleni, et seekordse peo teemaks saavadki muinasjutud. Külalistele me siiski riietumisalast nõuet ei esitanud, aga laste tarbeks sai kaasa võetud veidi lisaaksessuaare, millega oma olemist muinasjutulisemaks teha. Õnneks ei pidanud ma neid spetsiaalselt ostma: ainus juurdeostetud aksessuaar oli must parukas, mis sai täiendama peakangelase kostüümi.

Meie pidude osas tavapäratu oli see, et sedakorda ei pakkunud me sooja sööki. Kui ehk välja arvata Elva Peetri Pizzast kaasa haaratud pizzad ning minu vanaema poolt saadetud õrnalt soojad termospotis olevad lihapirukad. Näksimiseks meisterdasime Melissaga tikuleibu (tikud olid muinasjutuliselt mõõgakujulised 🙂 ) ning vahukommidest printsesse/baleriine. Mandariinidest ja kummikommidest tegin Tuhkatriinu muinasjutust inspireeritud kõrvitsakesed. Ilusad punased õunad toidulaual sümboliseerisid mürgiõunu 🙂

Õhtu kava sisaldas muinasjutulist viktoriini, kus nii traditsioonilisi küsimusi kui ka näiteks nuputamist, milline vari kuulub millise Disney muinasjutuprintsessi juurde. Samuti ajasime mõnede tegelaste nimed segamini ja saadud anagrammid olid päris lõbusaks peamurdmiseks. Lisaks nuputamisele oli igal lapsel võimalik meisterdada endale sobiv võlukepp või teha Liina abiga latern jalutuskäiguks pimedas.

Üks omapärasemaid õhtu osasid oligi ilmselt matk pimedas, valgustuseks endi valmistatud laternad. Mitte kõik ei saanud sellest osa, aga need, kes jalutamas käisid, jäid igati rahule.

Vot, selline vahva pidu oli meil, kui Liiseke sai kooliealiseks 🙂


Muinasjutulised maiustused:

IMG_9028 IMG_9029

Suupistelaud ja tort:
IMG_9056 IMG_9066

Rivistasime rahva ja Laur asus vägesid juhtima:
IMG_9079 IMG_9083

Mõned võistkonnad:
IMG_9097 IMG_9094

Laterna meisterdamine ja valmis latern:
IMG_9116 IMG_9106

Laternamatk:
IMG_9181

Melissa ja Rain õe sünnipäeval:

IMG_9121gm
IMG_9159

Sünnipäevalaps:

IMG_9145 IMG_9161

Pildistas Liivia