Imetamispäevik. 1. nädal: õppisime üksteist tundma

“Tere, mina olen sinu emme!” – kõlab päris hästi, mis? Selliste mõtetega on alanud minu tutvumised oma äsjasündinud lastega. Kõvasti pole ma aga seda (oma mäletamist mööda) kunagi öelnud. Laps ju ootab midagi muud, kui meie, täiskasvanute, maailmas selgeks õpitud formaalsused. Lapsega tutvumine on midagi teistsugust. Ja lapsega tutvumisel on väga suur roll imetamisel.

Karl sai minu rinnale puhta ja mähituna. Pean väga oluliseks nahk-naha kontakti ja lapse kõhule asetamist, kuid seekord olid asjad teisiti. Kuna poisil oli nabaväät kõvasti ümber kaela ning sealjuures oli see veel ka väga lühike, tuli nabanöör kiiresti läbi lõigata ja vaadata, et pojakesega ikka kõik korda saaks. Minu jaoks andis see veidi aega, et hingeliselt sünnitusprotsessist välja tulla ning hetkel, mil ta enda juurde sain, olin oluliselt adekvaatsem kui eelmistel kordadel.

Esimene hetk, mil beebi rinnale tuli, oli ikkagi kerge ebakindluse varjundiga. Ma ju ei tunne teda veel selliselt ja tema mind… Loomulikult olen ma teda üheksa kuud kõhus kandnud, aga see oli teistsugune suhe. Üsas ei pidanud ma muud tegema kui ise sööma (see oli käkitegu ja nautisin seekord seda ehk isegi liialt), nüüd aga oli vaja tita sööma saada. Kas me tuleme toime? Ma pole ju peaaegu aasta aega kedagi imetanud, saati siis veel vastsündinut…

Ämmaemand ütles mulle rahustuseks midagi sellist: “Sinul on kogemused, nüüd peab tema õppima hakkama. Küll see tuleb!”. Igal juhul ei tekkinud mul tunnet, et saaksin omalt poolt midagi kihva keerata. Tuletasin meelde eduka imetamise põhialused ning ootasin, mida beebi teeb…

Ja ta hakkaski imema!

Järgmised ööpäevad võtsin beebi rinnale nii tihti kui võimalik. Esialgu haiglas, siis kodus. Esimestest ternespiima tilkadest sai peagi pärispiim.

Ent siis läks midagi valesti…

Ühel hetkel, enne esimese elunädala täitumist, sain ma aru, et laps ei haara rinda õigesti. Teoreetiliselt oli kõik nagu õige: lapse asend rinnal ja puha, aga ikkagi polnud see tegevus efektiivne. Teadsin, et õige imetustehnika jaoks peaks laps haarama suurema osa nibuväljast ning imemisel peaksid kõlama neelamisklõnksatused. Meie poiss aga tahtis haarata vaid nibu ja seda niisama lutsutada… Loomulikult polnud ma sellega päri!

Mäletan ööd, mil ühe toidukorra ettevalmistamiseks ehk beebile rinna õigesti suhu saamiseks läks 1,5(!) tundi… Lõpuks ma juba tundsin, kuidas pisarad voolavad ja pähe hiilisid mõtted stiilis: “Ole siis söömata, kui sa seda õigesti teha ei taha!”. Kui ta lõpuks rinna ilusasti vaakumisse haaras (“lukustas”, nagu mulle meeldib öelda), mis oligi see probleemkoht, tundsin siiski kergendust ja häbi eelnevate mõtete üle. Aga tegin seda veel korduvalt läbi. Eemaldasin rinna toidukorra algul üha uuesti ja uuesti beebi suust, sest ta võttis selle valesti suhu või ei “lukustanud”. Iga kord võitlesin sealjuures oma tunnetega.

Ja siis said need võitlused läbi. Nii äkki kui probleem tekkis, oli see jälle kadunud. Kui pojake nüüd rinna suhu võttis, haaras ta selle, nagu oleks see kõige loomulikum tegevus ja tema tõeline professionaal. Kuulasin neelamisklõnksatusi ja olin endaga rahul: arusaamine, et midagi on viltu ning tegutsemine, et midagi muutuks, oli viinud selleni, et nädalapäevad peale sündi näitas kontrollkaalumine, et Karl oli ületanud sünnikaalu ja seda tilkagi piimasegusid saamata.

Meie imetamisteekond oli alanud. Esimene võitlus oli võidetud, teatav sünkroonsus saavutatud. Ma tundsin nüüd oma Karli oluliselt rohkem ja tema mindki.

 

Eduka imetamise eeldused:

Olgu imetamisasend milline tahes, emal peab olema mugav.

Lapse kõht peab olema vastu ema kõhtu, lapse nina kohakuti rinnanibuga.

Laps peab olema kindlalt toetatud ning ta ei pea rinna haaramiseks pead pöörama.

Beebi suus on suur osa rinda, kusjuures nibuväli on rohkem haaratud alt kui ülalt.

Imiku alahuul on väljapoole pööratud.

Beebi lõug ja ninaots on vastu rinda, tekkida võib topeltlõug.

 

 

Advertisements

Imetamispäevik. Sissejuhatus

Imetamissuhe on üks kaunemaid ja erilisemaid suhteid, mida elus kohata võime. Iga lapse ja iga ema vahel on see side kaunis omal kordumatult moel. Minul on võimalus seda juba neljandat korda kogeda ning selles areneda. Et aga lähemalt rääkida praegusest imetamisest, alustaksin ma ülevaadet sellest, millised on minu senised kogemused.

Esimese lapse sünni eel oli imetamine minu jaoks midagi võõristust tekitavat. Valdavalt olid beebid minu ümber üles kasvanud piimasegude peal. Kuigi ma tean, et mu ema imetas mu noorimat õde üle aasta, oli seegi kuidagi minust mööda läinud. Selle kõige foonil ma tõepoolest ei kujutanud ennast ette imetava emana. Kuna ma aga lugesin palju raseduse ja beebidega seonduvat, sain üha rohkem aru, et imetamine on miski, mis tasub vähemalt katsetamist. Ja nii ma siis proovima hakkasingi.

Ma kahtlustan, et kui oleksin ette teadnud kõiki neid probleme, mis kaasnevad imetamisega, nagu koostööst mittehuvituv laps, piimapais, valusad rinnanibud, mastiit jne., siis ma polekski julgenud proovima hakata. Olles aga juba alustanud, tulin kõigist neist asjadest läbi (tihti hambad ristis), kuni ühel hetkel märkasin, et need raskused sel teel on ikkagi väga pisikesed võrreldes kõige selle heaga, mis rinnaga toitmine annab. Mul ei olnud kunagi vaja kaasas kanda piimasegusid, ma ei pidanud mõtlema pudelite steriliseerimisele, ma ei pidanud imiku toidu eest midagi maksma – kõik oli siinsamas ja käepärast, kuhu iganes beebiga minna. Ja lisaks olin ma üles ehitanud ühe väärtuslikema suhte oma elus. Ma usun, et keegi, kes on imetanud oma beebit, ei saa vastu vaielda, et pisikesed silmad sind vaatamas, samal ajal vaikselt piima klõnksates, on midagi väga erilist. Ja kui nad veel käe sinu rinnale panevad või samal ajal sinu sõrmest haaravad… – oehhhh…

Tänaseks olen ma läbinud kolm sellist võrratut imetamissuhet. Kõik need on olnud erinevad:

* Esimene laps sai rinda 9,5 kuud. Esimestel kuudel sai ta korduvalt ka imikute piimasegu, kuna kahtlesin endas ning kuna üritasin beebi kõrvalt käia koolis ja last tuli korduvalt hoidjate hoolde jätta;

* Teine laps sai rinda 11,5 kuud. Piimasegu sai vaid korra sünnitusmajas;

* Kolmas laps sai rinda 10 kuud ja veel umbes nädala. Piimasegu sai tema sünnitusmajas umbes kolmel korral.

Kõigile lastele hakkasin lisatoitu pakkuma 6-kuuselt. Praegu on nad kõik tublid sööjad. Toiduallergiaid meil esinenud pole.

Kuigi seni pole ükski mu laps saanud täpselt aasta rinnapiima, on sel olnud erinevaid põhjuseid ja otseselt piimapuuduse taha see jäänud pole. Usun, et olen suutnud neile ikkagi anda küllaltki hea stardipositsiooni.

Imetamisega seob mind veel miski. Nimelt läbisin ma 2014. aastal UNICEF’i imetamise nõustajate baaskoolituse, mille viis läbi Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing (SIET). Kuigi ma pole peale seda imetamisnõustajana töötanud (mu elu on siiani hõivanud teised tegevused), pean ma väga kasulikuks kõike mis õppisin ja usun, et see ühing koos kõigi toredate nõustajatega teeb igati head ning tänuväärset tööd.

Nii palju siis minu arvamusest imetamise kohta, minu kokkupuudetest selle teemaga ning kogemustest. Nüüd aga olen jälle selle teekonna alguses. Meie neljas beebi Karl on sündinud ning temastki on saanud “tissitita”. Siinkohal tahaksingi alustada oma blogis uue sarjaga, kus räägin sellest, kuidas see protsess meil kujuneb. Võib-olla on sellest mõnele lugejale abi, aga ennekõike saab see ühel päeval olema mälestus ühest suhtest, mis kunagi ei kordu.

 

Kas teadsid et:

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja UNICEF soovitavad:

Imetamine peaks algama juba lapse esimesel elutunnil.

Kuuenda elukuuni peaks rinnapiim olema ainus toiduaine, mida laps saab (lisatoiduga alustatakse individuaalsetest vajadustest lähtuvalt 4-6 kuu vanuselt).

Rinnaga toitmine jätkub ka teisel eluaastal või kauemgi.

 

Võid lugeda ka: https://kailikirjutab.wordpress.com/projekt-mis-ootab/miks-otsustada-rinnaga-toitmise-kasuks-kp/

 

 

Haiglas

Mööduksid vaid kõik haiglasolekud nii meeldivalt, kui seda on aeg, mis järgneb beebi sünnile! Tänapäeva perepalatid on ülimalt luksuslikud ning mida veel tahta, kui sa ei pea koristama ega süüa tegema ning kõigi su vajaduste eest on hoolitsetud…

Esimesel õhtul olin ma muidugi väga väsinud. Helistasime Lauriga oma vanematele ja teatasime uudist. Reaktsioonid olid päris põnevad: näiteks ootasid mu ema ja õde, et helistan neile, et nüüd hakati esile kutsuma või muud sellist, aga seda, et mul tita juba kõrval on, nad küll oodata ei osanud. Sõnumeid ma seekord kellelegi ei saatnud, kuna seoses telefonivahetusega olid mul kõik numbrid kadunud ning tänu haigetele silmadele ei saanud ma ka trükkida (eriti nutitelefonil, mis minu jaoks on ikka veel tundmatu maa).

Kui mina voodis unelesin, surfas Laur internetis. Tal oli põhjus ka: vaja oli leida poisile nimi. Olime siiani jõudnud vaid selleni, et esimene nimi saab tõenäoliselt olema Karl. Laurile lihtsalt meeldis see nimi ja muuga ta seda põhjendada ei osanudki.

Kuulasin poole kõrvaga erinevate nimede kirjeldusi ning vahepeal suigatasin mõneks minutiks. Siis jälle virgusin beebit vaatama. Kõige enam aga takistasid mind sügavasse unne vajumast nö. järelvalud. Iga kord kui järjekordne valuhog saabus, lõin küüned patja või pigistasin Lauri kätt. Et neid valusid tagant utsitada (tähendavad need ju seda, et emakas tõmbub tagasi kokku ja kiire taastumine on väga oluline), pidin imetamiste alguses tabletikese põske pistma. Kujutate nüüd ette minu hingepiinu, kui ma sadistlikul moel endale tableti keele alla pistsin, et seejärel valudega võidu imetada…

Öö oli rahutu. Käisin korduvalt silmi puhastamas. Lisaks imetasin, mõtlesin sadu mõtteid ja imetlesin oma titat. Varahommikul päästis Laur mu piinadest, võttis beebi täielikult enda hoolde ning mina magasin lõpuks umbes 1,5 tundi.

Hommikuks oli ämmaemand meile Lauriga silmaarsti visiidi organiseerinud. Olime seni proovinud rohtu, mille vanema poja perearst välja kirjutas ning mis kahjuks ei toiminud ning ka mingit Lauri kirjutatud rohtu, mis samuti vaid kergelt leevendas olukorda. Nüüd vaatas silmaarst meid üle ja kirjutas välja kolmanda rohu. Uurisin, et kui beebi peaks ka haigestuma, mis siis saab… Arst rahustas mind ja ütles, et sedasama rohtu võime kogu perega kasutada.

Pärast seda tulid meile külla mu vanemad. Kuigi ma poleks õnnelik suurte hordide külaliste üle, on alati tore, kui keegigi vaatama tuleb. Pikalt nad siiski olla ei saanud ja koos nendega lahkus Laurgi, et oma vanemate juurest Rain ära tuua ning koju kütma ja loomadega tegelema minna. Tüdrukutel oli luba veel vanavanemate juures olla.

Mina läksin poisiga lastearsti visiidile. Kaalu oli pesamuna kaotanud (kui ma nüüd õigesti mäletan) 120 grammi, mis polnud sugugi hull. Ka muus osas võis pisikesega igati rahule jääda.

Juba peale sünnitust arvati, et mul on lootust koju saada 48. tunni pärast. Varem ei saanud seetõttu, et fenüülketonuuria uuringuks pidi beebi just nii vana olema. Seega tuli mul nüüd beebiga sisustada ära järgmised rohkem kui 24 tundi.

Ennekõike tegelesime me söömisega. Peamiselt siis sõi beebi, aga ega ma ka kurta saanud, sest Lauri puudumisel toodi temag toit mulle. Lisaks võtsin endale ülesandeks teatada suurt uudist ka facebookis. Kahjuks ei jõudnud ma küll kuigi palju lugeda saabunud õnnitlusi, sest silmad olid nõrgad ja arvutis käimine vaevaline. Veel oli mul vaja ära teha nö. “kodutöö” – nimelt joonistas Liise mulle kaasa merineitsiga pildi, mille pidin ära värvima. Vildikadki pani kotti ja kirjakese kirjutas juurde. Ja siis muidugi ei saanud ka Melissa temast maha jääda: joonistas samuti merineitsi ning lisaks kopeeris pildi oma lemmikmultikast – “Mina ja Mia” – pärit ükssarvikuga. Värvisin neid pilte vahelduva eduga järgmise lõunani 🙂

Ja oligi käes neljapäev! Öö vastu seda oli veidi rahutum, kui esimene öö, aga sellegipoolest keeldusin ma lisapiimast, mida valves olev ämmaemand pakkuma tuli. Olin otsustanud, et seekord me sünitusmajas asenduspiima ei võta ja kodus mind see niikuinii ees poleks oodanud.

Kui Laur lastega meile järele saabus, huvitas mind kõige enam Raini reaktsioon. Võib öelda, et see oli ootuspärane. Nagu omal ajal Liisegi, hoidis ta minust ja titast eemale. Kui Laur julges korraks tualetti minna, viskus Rain lausa põrandale ja pistis kisama. Igal juhul keeldus ta ka perepildist osa saamast…

Lõpuks kutsuti meid beebi viimast analüüsi andma ning peale seda läks kiireks. Andsin küll pisikesele natukene rinda, kuid ta ilmselgelt ei tahtnud enam rahuneda – kes tahakski kui talt on vägisi verd välja pigistatud? Ka Rain oli pahas tujus. Saatsin Lauri vanemate lastega autosse ära ja panin veel viimased riided beebile selga ning kussutasin teda veidi. Lõpuks oli aga meie lahkumine ikagi tõeline tormikiirusel väljajooks, kus vaid kiiruga jõudsin valvepostis olevatele õdedele-ämmaemandatele head aega soovida, et ometi beebiga ruttu autosse jõuda.

Ja argipäevad võisidki alata! 🙂

Meie luksuslik haiglapesa:

collage-2016-01-23

Pakike lastelt:

collage-2016-01-23(1)

Värvitud pildid:

DSC_0135

Perepilt:

DSC_0141gm

Ja Rain, kes hoidis eraldi:

DSC_0140

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pesamuna sünd

DSC_0133Öö vastu 12. jaanuari oli rahutu. Nägin juba unes ebamääraseid valusid alaseljas ja – kõhus ning ärgates sain kinnitust: mul käisid pidevad toonused. Mingi hetk otsustasin hakata telefonilt aega võtma. Erilist usku mul sellesse tegevusse polnud, kuid üsna varsti sai selgeks, et toonused käivad regulaarselt iga 10. minuti tagant. Otsisin muudkui mugavamaid poose ja lõpuks uinusin taas.Ärkasin umbes tunni aja pärast. Toonused polnud kuskile kadunud. Nüüd näitas kell, et vahed olid 8 minutit. Kuigi asi oli edenenud, polnud mul ikka oma kehasse kuigi suurt usku ja nii ma siis mõtlesin ja ootasin ja vaatasin, mis saab edasi. Lõpuks ma hoopis uinusin.

Järgmise virgumise ajal käisid valud 9-minutiliste vahedega. Arvata võiski: libavalud, mis muud… Pettumuses vähkresin veidi ja lootsin, et mul õnnestub enne hommikust ämmaemanda visiiti natukenegi veel magada. Natukene õnnestus tõesti.

Ärgates tundsin end sandisti. Valud olid ebaregulaarsed, aga kõndida oli maru ebamugav: tunne oli justkui oleks tita eriti raskeks muutunud ja avaldaks eriti suurt survet minu alakehale. Silm ka valutas tublisti ning ajas muudkui kipitavat vedelikku välja. Hea, et Laur pidi sel päeval autojuhiks olema, sest mina ei suutnud oma haiget silma täielikult avadagi.

Jõudsin külastusele täpselt õigel ajal. Kui arvestada lumiseid teeolusid, meie haigeid silmi (jah, ka Lauri silm oli kergelt punetama hakanud) ja kahe lapsega rändamist (Liiseke oli koolis ja ööbis vanavanemate juures), oli see isegi veel hästi.

Kõigepealt sain teada oma kaalu – täpselt 71 kg., mida oli 300 g. vähem kui eelmine kord ja 16 kg. rohkem kui rasedust alustades. Kuigi kaalumisel mängivad rolli sada asjaolu, tundsin end siiski hästi: ikkagi 300 grammi kergem oli olla 🙂

Muus osas ma nii entusiastlik polnud. Toonuseid oli vähe, need olid ebaregulaarsed ja talutavad, aga survetunne oli küll hirmus. Rääkisin ämmaemandale oma öistest läbielamistest. Esialgu ei osanud ta seepeale miskit öelda, aga mõne aja pärast vaatas ta mind (ilmselt olin ma üks näide haledast raseda varjust: silm kinni nagu mingil löömamehel ja nägu magamatusest kõnelemas…) ja tundus, et tal hakkas minust kahju: igal juhul pakkus ta, et kui ma järgmine kord valutama peaksin, võiksin igaks juhuks ikka kontrolli minna – äkki aidataks natukene asjade käigule kaasa.

Enne lahkumist sai veel rasedakaartile kirja, et minu viimane epk oli 39 cm. ning kõhuümbermõõt koguni 104 cm. Lahkusin teadmisega, et kui ma nädala jooksul sünnitama ei hakka, saan järgmiseks reedeks saatekirja esilekutsumisele. Nagu juba eelmises postituses mainisin, oleks see olnud too “imeline” päev, mil Laur uuesti valvesse pidi minema.

Kui autos ootavale abikaasale kogu loo ära rääkisin, otsustas ta juhtimise enda peale võtta. See on tema puhul tavaline ja pean ausalt ütlema: juhtimine tuleb tal kohutavalt hästi välja. Kui omal ajal Viljandisse Melissat sünnitama läksime, küsis sealne arst, kas meil erisoove ka on , ning tol korral teatas Laur, et ainus soov oleks laps veel sama kuupäeva sees kätte saada (esimene mai). Melissake sündis 13 minutit enne südaööd 🙂 Kui Raini sündimise aeg tormiliselt lähenes, aga Laur oli kohustuslikus korras Kevadtormile arvatud, võttis ta ühendust tuttava arstiga Valga Haiglast ja lõpuks lahenes seegi kenasti. Ka nüüd teatas ta, et teeb samale arstile, kes mu looga tuttav, telefonikõne ja läheme pärastlõunal kontrolli.

Vahepeal läksime koju kütma. Kella üheks riietasin lapsed, et jõuaksime kella kolmeks kokkulepitud visiidile Valga Haiglasse. Enne oli vaja aga Melissa ja Rain toimetada vanavanemate juurde. Õnneks olid just need päevad sellised, kus tüdrukute tädi oli viimaseid päevi vaheajal ja sai vajadusel lapsi hoida.

Kui lapsi viima sõitsime, olid valud jälle veidi tugevnenud. Kuni me ootasime laste tädi, kes iga hetk Tartu bussilt pidi saabuma, käisin mina sooja duši all. Minu arvates on see üks lollikindlamaid meetodeid saamaks aru, kas tuhud on päris või mitte. Pärisvalud tugevnevad sooja vee käes, libakad aga jäävad samaks või kaovad.

Asusime Valga poole teele. Ma kohutavalt närveerisin. Valud olid täitsa olemas ja sõidu kestel saime aru, et käisid 8-10 minuti tagant ning olid küllaltki ebamugavad. Oma keha tundes, oli aga mul vähe lootust sellesse, et need midagi tähendaksid. Laur seevastu ergutas iga kord kõrvalt, et väga hea ja jätkaku ma samas vaimus. Nagu mida!!!??? Ma tõesti oleks tahtnud talle millegagi virutada, aga tema põhjendas seda ergutamist ainult sellega, et siis usutakse äkki päriselt ka, et ma sünnitama hakkan… Mida veel – nagu saaks sünitamist kuidagi teeselda?! Ma ise olin igatahes valmis, et mulle öeldakse, et emakakael on ebaküps, nagu ma seda oma valutamiste peale kordi elus varem kuulnud olen ja tegelikult poleks ma isegi imestanud, kui mulle kohale jõudes öeldud oleks, et olen rohkem suletud kui kunagi varem…

Jõudsime kohale veidi enne kolme. Kuni osakonna ukseni üritasin Lauri veenda, et äkki me ikka keerame ringi ja läheme tagasi. Üritasin natukene aega võita ka tualetikülastusega ja seal siis otsustasin, et saagu mis saab, aga ma usaldan Lauri ja usaldan Jumalat ja usaldan natukene oma keha ka… Ja ikkagi oli mul tunne, kui Laur lõpuks arsti tervitas, tema selja tagant välja ilmudes, et siin ma nüüd olen – see naine, kes ise sünnitada ei suuda või lihtsalt on kohutavalt kärsitu…

Kõigepealt saadeti mind tegema KTG’d. Suur oli mu üllatus ja kergendus, kui kuulsin, et tohter kutsus sama ämmaemandat, kes ka Raini sünnituse vastu võttis. Ma olin sellest vaid ähmaselt unistada julgenud, aga kui suur on ikka tõenäosus, et mitmetest ämmaemandatest oleks minu sünnituse ajal just tema tööl? Nüüd mul tekkis küll tahtmine kohe sünnitada 🙂 Teadsin, et kuigi eneses ebakindel, olin ma heades kätes, sest minuga olid sama arst ja sama ämmaemand, kes olid kursis ka minu eelmise looga ja kellest oli juba eelmine kord palju abi olnud.

KTG isegi näitas valusid. Mitte suuri ja tihedaid (umbes 10-minutiliste vahedega), aga kui arvestada, et vanemad aparaadid mujal haiglates pole mul üldse midagi näidanud, siis see oli isegi hästi.

Kui ämmaemand küsis arstilt, kas kirjutavad mu sisse, olin üllatunud, et too vastas jaatavalt. Äkki ma polegi üldse avanenud? Igal juhul arvas arst, et kui midagi enne käima ei lähe, saab järgmisel päeval kaasa aidata ja Laur saadeti palatit valima.

Pärast KTG’d kutsuti mind läbivaatusruumi. Laur oli veel asju palatisse viimas. Värisesin kui haavaleht ja tundsin ka põnevust: ma nii tahtsin teada, kas mu valutamisest on mingit kasu olnud. Vähe puudus sellest, et ma oleksin rõõmuhõiske kuuldavale lasknud, kui arst ütles, et vähemalt 4 sentimeetrit avatust, pea õigesti laskunud ja emakakael täiesti küps ning pehme. See oli hetk, kus kõik ülejäänu oli mulle juba peaaegu ükskõik – ma uskusin, et saan selle lapse sünnitatud ega jää seegi kord igirasedaks, läheb kuidas läheb. Laurgi jõudis sel hetkel tagasi ja sai rõõmust osa.

Arst arvas, et anname kehale hommikuni aega ja kui siis ikkagi vaja, teeme veekoti katki. Ämmaemand pakkus, et äkki teeks siiski koti kohe katki ja sünnitaks selle lapse ära. Laur oli temaga päri. Mina olin kõigega päri! Ka tohter leidis lõpuks, et ilmselt on nii mõistlik, kuna ämmaemand arvas, et tal on kergem töötada sünnitajaga, kes on ühe, mitte kaks, ööd magamata. Pealegi argumenteris Laur, et 12 on ikkagi ilusam kuupäev kui 13…

Kuigi veekoti avamine tundub alati veidi hirmus, on see tegelikult selline protseduur, mida ma kunagi tundnud pole. Ühel hetkel lihtsalt tajud, kuidas vesi sinust väljub ja kuidagi kergem hakkab. Ja siis jõuab teadvusesse SEE tunne – teadmine, et tagasiteed pole ja nüüd ma igal juhul sünnitan, saagu mis saab…

Kell oli umbes kolm pärastlõunal.

Mul oli 9 kuud aega, et harjuda sünitamise mõttega ning viimased nädalad olin ma seda lausa meeleheitlikkuseni oodanud ja ometigi tundsin nüüd ennast ärevana. See on pigem selline meeldiv ärevus: kerge hirm, ootus ja põnevus läbisegi… Esimese osas mõtlesin ma natukene järele ja otsustasin, et selle jätan nüüd küll tagaplaanile. Meenutasin eelmisi sünnitusi ja tahtsin, et see sarnaneks kõige rohkem Melissa ilmaletulekuga, mil olin justkui omamoodi “pilves” ja seda ühtegi valuvaigistit kasutamata. Teadsin, et pean selleks püsima võimalikult pikalt püstistes asendites ning liikuvana.

Kõigepealt sunniti mind aga pikali, sest vaja oli teha KTG. Peale veekoti avamist on oluline jälgida, kuidas beebi ennast tunneb. Kui KTG alguses tundsin end veel küllaltki kõbusalt, siis iga uus valu läks aina hullemaks ning kõigele lisaks pidin Lauri korduvalt paluma, et ta mu silmi puhastaks, sest valude vaheajal tundus mulle, et nende kipitus muutus aina hullemaks. NIi palju siis neist juttudest, et sünnituse ajal kogu muu organism tagaplaanile hoiab… Minu silmadel ei paistnud plaaniski olevat tagaplaanile hoida.

Viimaste valude puhul, mis KTG all tulid, tõmbusin juba poolistuli ja olin valmis selle anduri ise endalt ära koristama – niisugune piin oli juba pikali olla. Õnneks tuli kohe ka ämaemand ja vabastas mu ise sellest katsumusest.

Nüüd sain ma sünnitustoas vabalt edasi-tagasi kõndida. Tohter käis uurimas, kas valutab. Valutas ikka! Ämmaemand teatas, et KTG väitel isegi kolme minuti tagant. Laurilt küsiti selle kohta üle, aga ta ei osanud kommenteerida: kella me jälginud polnud. Küll aga teadis ta, et valud on tugevamaks muutunud.

Nii ma seal toas siis tammusin ning vahepeal toetusin aknalauale või Lauri õlale. Viimane polnud just kõige parem variant, kuna vaeseke oli 2 päeva tagasi jõusaalis selja ära tõmmanud… Olime me vast sünnituspaar: kummalgi mitu viga küljes 🙂

Ämmaemand lahkus natukeseks, enne andis veel tableti keele alla – viimaseid sain terve sünnituse vältel korduvalt. Laur tegi mulle vahepeal ettepanekuid stiilis, et äkki filmime sünnitust, kuna see tõenäoliselt ikkagi viimane. Või teeks minust vähemalt pilti… Kuna hirmus valus oli, tekkis mul juba mitmendat korda päeva jooksul tunne, et tahaks talle virutada… Talle tuleb siiski au anda: kuigi ma olen iga sünnitus rääkinud, et ta ei teeks nalja, sest minu jaoks on selle protsessi juures asi naljast kaugel, oli ta seegi kord järjepidev. Noh ja vahepeal ma isegi hakkasin naerma, aga kujutage ise ette, kui te olete just naerma hakkamas ja siis tuleb jube valus valuhoog: tekib tunne, et tahaks sellele naljatajale… eee… – virutada… Njaaa, tundub, et sünnitus võib naised tõesti vägivaldseks muuta!

Üldse ei teinud mulle nalja, kui Laur hakkas kellaaegu raporteerima, nagu ta seda ka eelmisel sünnitusel tegi. Ta oli kindel, et seegi ei tule oluliselt üle nelja tunni, sestsiiani on kõik meie lapsed sündinud natuke rohkem või vähem kui nelja tunniga. Praegu teatas ta, et 40 minutit on möödas ja maksimaalselt 3 tundi veel jäänud. Esimene osa sellest oli tore, kuid mõte, et ma peaksin veel mitu tundi niimoodi olema – see ei tundunud sugugi tore…

Kusagilt ilmus välja kits. Mitte see, kes metsas elab ega ka see, mida võimlemistundidest teame, vaid selline, mida haiglas kasutatakse. Alguses vaatasin seda elajat väga kahtlevalt ja teatasin, et see on minu jaoks liiga kõrge. Ämmaemand siis timmis seda parajamaks ja näitas ette, kuidas valuhoo ajal  sellele nõjatuda. Proovisin kohe järele ja see toimiski. Selge: selle korra leevendus oli olemas.

Hakkasin uurima, et kui mul nüüd valud ikkagi hullemaks lähevad, kas naerugaas on endiselt saadaval. Eelmisel sünnitusel kasutasin seda innukalt ja ka esimesega sai naerugaasi hingatud, kuigi tagantjärele ma mõtlen, et siis ma vist küll seda õigesti ei kasutanud ja tol korral oli Laurile küünte selga löömisest rohkem abi… Igal juhul sain ma aru, et gaas on täitsa saadaval ja see rahustas mu maha. Muid valuvaigisteid mulle pähe ei tulnudki.

Arst käis meid korraks vaatamas. Ämmaemand teatas, et valud käivad kahe minuti tagant. Mina muudkui kükitasin seal kitse najal ja kõik ergutasid, et mul läheb väga hästi.

Kui tohter läinud ja ma järgmise valu ajal ennast juba väga kükki lasin ja õõtsutasin, teatas ämmaemand, et ta tahab mind kontrollida, aga selleks pean ma sünnitusvoodile minema. Ta tõstis selle kenasti üles, et saaksin seal poolistudes olla ja puha, aga minu ainus tingimus oli, et mul lastaks võimalikult ruttu sealt uuesti välja ronida ning, et protseduurid saaks ruttu tehtud enne kui mul uus valu tuleb. Muutusin voodis kärsituks: kuni ämmaemand valmistus, teatasin, et ta peab kiirustama, sest mul kohe tuleb valu… Tema siis teatas, et tegelikult ta tahabki mind valu ajal kontrollida. Oleks ma seda teadnud, poleks ma ilmselt sinna voodisse roninudki! Nüüd siis ootasime valu.

Kui valu tuli, muutsin oma meelt ja mõtlesin, et enam ma sellest voodist küll üles ei jaksa tulla. Küsisin hoopis naerugaasi. Selle peale teatas ämmaemand: “Nüüd, Kaili, pole enam mingit naerugaasi, nüüd me hakkame sünnitama!”. Ausalt öeldes ei jõudnud see mulle kohale: ma ju teadsin, et mingi 2 tundi peaks ikka veel aega olema… Pealegi polnud ma veel üldse naerugaasi saanud, kuidas ma siis järsku ENAM seda ei saa?

Ämmaemand seletas, et emakakael on peaegu täielikult avanenud, vaid üks servake on veel ees. Praegu vajab ta mind adekvaatsena, sest “purjus” ja uimasena ei saa sünnitada. Nii palju siis naerugaasist!

Ma ei mäleta, mitu valuhoogu mul jõudis olla, aga juba varsti teatas ämmaemand, et nüüd hakkame pressima. Kohale olid tulnud ka hooldaja, õde ja tohter. Kes täpselt millal tuli, see mulle küll meelde ei jäänud.

Juba esimene press oli tuttav: korduva kogemuse põhjal teadsin, et tita saabumine on lähedal. Ämmaemand oli valmis teda vastu võtma, arst kuulas kõhult beebi südamelööke.

Ma ei tea, mitu korda ma pressida jõudsin, kui järsku ämmaemand teatas, et nüüd enam pressida ei tohi. Ta õpetas, kuidas pean seda kinni hoidma. Ma ei saanud aru, mis või mis või mida… Tahtsin hoopis järjekordse pressiga veel tugevamini suruda.

Kui mind nüüdki keelitati ja kuulsin ka muud juttu, sain aru, et beebi oli osaliselt väljas (ok, seda tundsin ka mingil määral) ning, et tal on lühike nabanöör, mis tugevalt ümber kaela. Kõik sagisid ja sain aru, et beebit üritati vabastatda poovast nabaväädist.

Mingi hetk anti mulle luba veel pressida ja laps tuligi välja. Ikka veel polnud ma tema häält kuulnud. Personal toimetas temaga, mina surusin endiselt Lauri kätt ja ootasin, et beebi teeks oma esimesed häälitsused. Kuulsin, et talle anti hapnikku ja räägiti midagi sellest, et tita on sinine. Lõpuks tuli ka vääksatus, mis oli kauneim hääl, mida tol hetkel kuulda võisin.

Kell oli 16:28. Poolteist tundi peale haiglasse saabumist sündis meie pesamuna, kellel kaalu 3695 grammi ja pikkust koguni 52 sentimeetrit. Sain pisikese varsti oma rinnale, aga erinevalt eelmistest lastest, siis alles peale platsenta väljutamist ning juba korralikult mähituna. Kiire töö järel nentis ämmaemand, et kõik läks hästi ja ilmselt polekski beebile kõiki asjaolusid arvestades hea olnud veel terve öö sündi oodata.

Kui ma pärast sünnitust Laurile teatasin, et see oli küll viimane, imestas kõrval seisev tohter, et kas tõesti viiendat last ei tulegi. Laur arvas ka, et ikka ei tule… Igal juhul leidis arst, et peaasi, kui poisist tuleks günekoloog (Lauri vanaisa oli günekoloog ja sealt teadis vanem proua mu meestki ning rääkis juba ammu, et õpetaks Lauri günekoloogiks välja 🙂 ), et oleks keegi, kes töö üle võtaks 🙂 Ma usun, et valiku, kelleks ta kunagi saab, jätame pojale endale, aga kindlasti on põnev seda ühel päeval meenutada.

Meie Pesamuna oli lõpuks saabunud – milline imeline tunne! Suurimad tänud abivalmile tohtrile ja väga toredale asjalikule ämmaemandale! Pean ütlema, et hetkeks tekkis mul tänu neile ja mõnusatele haiglatingimustele (ilmselt ka kiirele ja kergele sünnitusele) isegi mõte, et mis nii viga viiendat saada… 😀 AGA(!!!) – see oli vaid uitmõte 😉

(Pildil oleva mütsiga on selline tore lugu, et alguses oli pojal peas armas paeltega vastsündinute mütsike, aga see oli talle väike ja ka palatis leiduv asendusmüts oli pisike ning see päkapikututiga mütsike oli ainuke, mis beebile justkui valatult istus – kasutasime seda haiglasoleku lõpuni 🙂 )

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pesamuna sünni eel

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema. Kui rääkida minust sünnitajana, ei saa üle ega ümber sellest, et kõik mu lapsed on vajanud mõningast abi ilmale tulekul. Õigemini on minu keha see, mis on väikest lisatõuget vajanud, et beebid saaksid sündida. Nii on enamasti kõige lollikindlamaks osutunud veekoti avamine.

Olin juba algusest peale üsna kindel, et ka meie viimane laps ei tule 100% loomulikult ja ise. Nii nagu kahe eelmisegagi, käisid mul libavalud, mis kohati regulaarsekski muutusid, juba mõned nädalad. Seekord ei häirinud need siiski minu ööund ega igapäevaseid tegemisi, lihtsalt veidi segasid ja andsid asjatuid lootusi. Just viimaste osas oli raske: psühholoogiliselt olin päris kurnatud, sest ootasin  pisikese tulekut väga. See on selline kummaline tunne: tead ju, et laps tulemata niikuinii ei jää, aga samas rahulikult ka võtta ei suuda. Õnneks oli Lauril puhkus ja nii sain paluda tal rohkem lastega tegeleda, sest ma ise olin lihtsalt kohutavalt plahvatusohtlik ja eelistasin võimalikult palju omaette olla. Sellel kõigel oli lõpuks veel üks põhjus: nädal enne sünnitust nakatas Rain Meinhard mind ning sain endale väga ägeda silmapõletiku. Minu sünnituseelsed päevad möödusid peamiselt voodis, pimendavad kardinad akna ees. Minu haigem silm avanes ülivähe, oli veripunane, kipitav, valutav, ajas välja ebameeldivat vedelikku ning nägi kõike häguselt… Tervem silm oli sarnane, lihtsalt tugeva punetuseta ning polnud nii kinnine. Lisaks valutas kogu silmaümbrus, kui näiteks pead keerasin või kummardasin ning paistes olid ka lümfisõlmed. Ühesõnaga: kogu olukord oli selline, et kaalusin tõsimeeli esimeseks igirasedaks jäämist – emakas ju niikuinii tegi tühja tööd (sellele saime kinnitust, kui 6. jaanuaril Valga Haiglasse kontrollkülastuse tegime ning mulle teatati, et emakakael on täitsa ebaküps) ja silm oli nii kohutav, et ma lihtsalt ei kujutanud end ette selliselt sünnitamas. Ja ometi igatsesin ma beebiga kohtumist väga. Peale pressis ka aeg: Lauri puhkust oli alles jäänud alla kahe nädala.

12.01 oli mul ette nähtud eelviimane ämmaemanda visiit. Eelviimane, kui ma ise sünnitama ei hakka. Viimane oleks pidanud tulema nädala pärast, mil ämmaemand oleks mulle andnud paberi esilekutsumisele. Täpselt Lauri esimeseks valvepäevaks sel kuul… – milline “oivaline” väljavaade”.

Mul ei olnud erilist soovi minna korralisele ämmeemanda visiidile. Mitte, et mul midagi oma ämmaemanda vastu oleks – vastupidi, ta on väga tore ja meeldiv inimene, kellega suhelda. Ma lihtsalt ei tahtnud järjekordselt tõdeda, et olen ikka veel rase. Et natukenegi suurendada tõenäosust enne visiiti sünnitama hakata, tegin eelmisel õhtul suurema koristamise ja käisin kuumas saunas, kuigi see kõik oli üsna ebamugav. Õnneks oli mul sel hetkel juba võimalik ka haigemat silma poolavatuna hoida. See siiski ei päästnud mind sellest, et nõude pesemise järel avastasin, et need polnud kaugeltki nii puhtad, kui tervete silmadega tegutsedes… Lohutasin end siiski sellega, et sünnitamisel on silmadega vähe pistmist, kui välja arvata mingi ähmane hirm, et äkki ma pressin oma silmad katki või palju reaalsem oht: nakatan haiglapersonali ning vastsündinut.

Kui ma ööl vastu kaheteistkümnendat magama läksin, olin lihtsalt väsinud. Mitte miski ei viidanud, et vähem kui 24 tunni pärast hoian oma pisikest juba kätel…