Kes on pildil?

Vahel jääb mulje, et beebi kõrvalt on väga vähe vaba aega, aga ikka leidub hetki äärmiselt totrateks mõteteks. Ühed sellised tabavad mind iga kord siis, kui ma panen beebile selga teatud tudukombe. Seal peal on 4 looma. Siinkohal esitangi teile küsimuse, kes need loomad on:

DSC_0162gm

Õige, seal on:

  1. Ahvid
  2. Lõvid
  3. Jõehobud
  4. Kaelkirjak

Nüüd aga küsimus: kui viimane on kaelkirjak, siis kus on tema kael? Ma tõsimeeli mõtlen selle üle ja olen isegi lastelt küsinud, et kes see on ja nemadki vastavad, et kaelkirjak.

Laur pakkus, et tegu on pealtvaates pildiga ning seetõttu kael ei paista.

Igal juhul tuleb mul edaspidi otsustada, kas ma tahan imetamise ajal sügavuti juurelda joonistatud kaelkirjaku puuduva kaela üle või pean kasutama teisi beebirõivaid…

Advertisements

Liise esimesed võistlused

Ma ei ole kunagi olnud kuigi sportlik inimene. Uhke ma selle üle pole ja teadsin kohe, et oma lastele ma sama saatust ei soovi. Nii sai Liise juba enne kolmandat sünnipäeva iluvõimlemise trenni pandud. Kolmeselt ootas sama Melissat. Poisid on veel liiga noored, et neile sobiv trenn leida, aga koos Lauriga on Rain juba liikumise vastu huvi üles näidanud ning sõna “trenn” on tal samuti selge.

Pärast aastaid harjutamist ja mõningaid esinemisi, jõudis Liisel kätte aeg esimesteks võistlusteks. Kahjuks polnud mul endal enne seda pea üldse aega temaga tegeleda ja harjutada, mida oleme tavaliselt esinemiste eel teinud. Beebi tulek ja muutused elukorralduses – ma lihtsalt ei leidnud jõudu ja energiat ning aegagi, et sellega tegeleda. Kuna ma ei saanud ka nendega trennis kaasas käia, polnud mul niikuinii aimu sellestki, kuidas lõplik kava oleks pidanud välja nägema.

Aga võistlused tulid ikka. Paraku andis Liise meile neist teada alles nädal enne õiget päeva 🙂 See tähendas, et Laur oli sel päeval valvesse määratud ja mina ei suutnud mõelda, mis valemiga ma lähen mitmeks tunniks nelja lapsega rahvarohkesse kohta… Karli pärast ma väga ei muretsenudki, isegi mitte viiruste osas, sest neid võib meile ka koolilaps või issi koju tuua. Ma lihtsalt teadsin, et Rainiga koos on see mõte juba eos hukule määratud. Tema peab saama kõva häälega jutustada ja ronida ja joosta, mis sellise ürituse puhul oleks mõeldamatu.

Lõpuks leidsime lahenduse tüdrukute tädi näol, kes pidi Liisega kaasa minema. Melissagi saatsin kaasa, et ta reaalseid võistlusi näeks. Lisaks liitus nendega vanaisa. Ja õnneks ei morjendanud meie võistlejat seegi, et mina kaasa ei läinud ning vennakestega koju jäin.

Liise oli tubli. Ma tean, et tal ei läinud kõik õigesti ja ennekõike kippus ta kiirustama, aga ta ikkagi esitas oma kava ära. Kuigi ta rääkis, et oli veidi segaduses ja natukene närvis. Esimene kord siiski!

Esimese kuue hulka tüdruk oma vanusegrupis ei jõudnud, aga seevastu sai ta Otepää parima võimaleja tiitli oma vanuserühmas. Kuigi selles kategoorias teisi võistlejaid polnud, oli tal endal ja meilgi ikka hea meel medalist, diplomist ning kingituseks saadud rätist 🙂 Igal juhul ei võtnud esimene kogemus tüdrukult soovi edaspidi veel rohkem pingutada ja kunagi taas võistelda. Melissagi arvas, et ta küll väga ei julge, aga kunagi tahaks samuti võistelda…

Meie sportlik tütreke (foto pärit VK Rütmika facebooki leheküljelt):

12695057_1218268188202745_4699619340610472967_o

Ära kunagi usalda vaikust!

Vaikus on kahtlane! Väikeste lastega peres on see pigem reegel kui erand. Ometi kipun ka mina oma kogemuste juures seda unustama ja see pole just kuigi tark tegu…

Olin poistega kodus, Laur läks tüdrukutega trenni. Valmistusin järgmiseks päevaks, et vastu võtta grupp katsikukülalisi. Kraamimist sai juba üksjagu tehtud, kui otsustasin, et vahelduse mõttes teeks midagi toredamat. Kaunistaks näiteks kodu… Teeks midagi ilusamaks…

Panin Raini tarvis videolt käima Tweenie Põngerjate laulude plaadi. Tegelikult pole multikad ega televiisor talle siiani huvi pakkunud (ja hea ongi!), aga muusika talle meeldib ja hoogsad lastelaulud tundusid hea variant, kuidas ta veidi langenud tuju turgutada. Minu üllatuseks aga mõjus see nii hästi, et ta tundus täiesti kaasa haaratuna. Mitte, et ma tahaksin oma lastest telekasõltlasi teha, kuid pärast pikka päeva koristamist, jauravat Raini ning pidevat beebi toitmist, tundus see hea variandina, kuidas leida natukene vaba aega, et tehagi midagi toredat…

Kui Rain sündis, ehitas Laur oma vennaga meie magamistuppa kapi, mille peal saaks ühtlasi beebit mähkida. Kõik oli muidu väga tore, aga uks jäi ehitamata… Sellega oli nagu puuduvate liistudega meie majas: “Küll jõuab veel!” ja siis nii need ootama jäävadki… Kasutamist see aga ei seganud ja nii said sinna riiulitele kastid, mis mahutasid beebiriideid. Nüüd tundsin siiski, et aitab neist inetutest kastidest – kleebin neile parem ilusad paberid ümber (vähemalt ühte külge 😀 ) ja loon sellega toale uue ilme.

Tulles tagasi Tweenie’de ja Raini juurde, siis see sobis ideaalselt kokku minu plaanidega kaste kaunistada. Karl magas ja tema poolt takistusi polnud. Jätsin Raini alumisele korrusele ja asusin jändama kastide, teibi ja värvilise paberiga.

Olin meisterdades lõõgastunud alla kümne minuti, kui mu aju järsku registreeris ohusignaali… All oli totaalne vaikus (kui Tweenie’de laulud muidugi välja jätta). Järsku tajusin nagu ära, et see küll enam normaalne pole. Marakratid, kes pole varem telekat vaadanud, ei passi järsku nii pikalt vaikselt – see lihtsalt pole loogiline! Ja kohe kui ma trepile jõudsin, sain aru, et mul oli totaalselt õigus…

Rain oli vahepeal kõvasti “lõbutsenud”. Kogu elamine oli halli kihiga kaetud. Justkui lumesadu oleks üle käinud, ainult et sedakorda hallides toonides. Isegi tolmuimeja oli hallikirju. Poeg oli vahepeal teinud ära issi tegemata töö ning tühjendanud pliidi tuhast. Nüüd istus ta toidulaual, ise pealaest jalatallani tuhane. Peale vaadates poleks keegi osanud pakkuda, et ta alles eelmine päev saunas käis.

Viisin Raini sõnagi lausumata pessu. Olin lihtsalt nii šokis, et ei osanud midagi öelda… Tegelikult käis mu peas aga ringi miljon mõtet. Peamiselt sellest, kuidas talle kunagi tagasi teha 😀 (ilmselt ei hakka ta tulevikus ise oma kodu koristama, seega peab see olema midagi peenemat, kui üks-ühele vastamine) Vahetasin tal riided ja panin ta istuma beebile mõeldud hällvoodisse, mis asub samuti alumisel korrusel ning mis õnnekombel oli puutumata jäänud. Seal ta siis istus ja vaatas, kuidas ma tolmuimejaga koristama hakkasin. Silmad olid tal suured nagu tõllarattad – võimalik, et ta ootas mingit minupoolset kommentaari või reaktsiooni oma teole, mis jäi aga tulemata… Lõpuks vajus ta lihtsalt pikali ja suikus unne. Ning mina… – mulle jäi koristamist veel mitmeks tunniks.

collage-2016-02-07

 

Kolm päeva hiljem:

Olin mina parasjagu oma kõige tavalisema tegevuse juures: söötsin mugavas voodis Karli. Äsja olid lahkunud Lauri õed oma peredega ja Laur ise oli minu kõrvale voodisse tulnud. Rääkisime paar sõna juttu, kuni mees sügavasse unne vajus. Kell oli küll napilt seitse õhtul, aga tal oli seljataga raske valve magamata ööga.

Alumisel korrusel olid Melissa ja Rain. Kõik oli nii mõnus ja vaikne….

Järsku kuulsin kolinat ning seejärel Raini nuttu. Mõtlesin kohe ehmunult, et mis siis nüüd juhtus… Melissa hüüdis mulle: “Emme, keefir kukkus!”.

Teel trepist alla avanes mulle juba küllaltki tuttavlik vaatepilt. Seekord polnud terve tuba hall, vaid osa toast valge – maas oli maitsestamata jogurt. Rain oli sellega vist trepist üles tahtnud tulla, kui see kukkus ning poisi ära ehmatas. Valge ollusega olid kaetud osa trepiastmeid, trepi all olev põrand, natukene mõlemast vaibast ning loomulikult Rain ise. Viisin siis poja pessu, vahetasin tal riided ja tõin voodisse tuttu. Seejärel koristasin põranda.

Kui ma põrandapesulapi järjekordsest töökoormast vabastasin, mõtlesin sellele, kuidas küll mõni laps oskab ja jõuab… Ja kuidas küll ma nii hajameelne olin olnud, et ei ennetanud olukorda ega tõstnud jogurtit peale külaliste lahkumist tööpinnalt külmkappi. Nimelt olid nad selle kaasa toonud ja kõnealune pakk oli toiduvalmistamisest (meile tehti maitsev puuviljasalat) alles jäänud. Enamik inimeste jaoks on tööpind ilmselt loogiline koht, kuhu selline asi jätta, aga mitte meie peres. Mitte sellises peres, kus on väike maailmaavastaja, kes tahab kõike uurida ja haarata ja ise teha… Oligi vaid aja küsimus, millal Rain tolle avastab 🙂

Hakkasin juba ülemisele korrusele tagasi minema, kui avastasin toa teisest otsast veel ühe korraliku laigu jogurtit… Ilmselt oli see poja käest lausa kahel korral kukkunud. Mis seal siis ikka: põrandapesulapp ja emme asusid taas tööle!

DSC_0158

 

Imetamispäevik. 2. nädal: kuivlutist, soorist ja valusatest rindadest

Vaevalt olime beebiga esimese takistuse ületanud, kui ees ootas uus väljakutse. Poiss tegutses söömisrindel nii suure professionaalina, et kartsin muutuda inimlutiks. Nagu Laur mulle ütles: “Sa pole ka kunagi rahul: alles sa hädaldasid(!), et ta ei söö, nüüd on häda, et sööb liiga palju!”. Minu sünnitusjärgsetele emotsioonidele ei mõjunud see kuigi hästi: sõna “hädaldama” võttis pisara välja ja pani end veel suurema hädaldajana tundma.

Ühesõnaga: ma olin hädas. Kuigi eelmine laps, Rain, oli kasvanud väga tihedas kontaktis minuga (s.t. vahepeal olin nagu 24/7 kasutatav lutt-toidulaud), tundus mulle, et kolme lapse kõrvalt ei jätku mul selleks aega ega energiat. Ainus lahendus, mis sealjuures pähe tuli, oli võimalik kuivluti ostmine ja selle pakkumine, aga see oli tegelikult miski, mida ma vältida soovisin.

Miks ma ei tahtnud lutti kasutada:

Teadupoolest võib varajane luti kasutusele võtmine kahjustada rinnaga toitmist (me just saime selle selgeks!)

Lutt on üks lisavidin, millest last hiljem peab võõrutama

Lutitita puhul on oluline, et lutt oleks alati kaasas, lisaks tuleb hoolitseda selle hügieeni eest

Ennekõike oli aga asi selles, et kartsin läheduse kadumist beebiga, tema võõrandumist minust ning seda, et minu praegune mugavus maksab hiljem kätte. Lutititad on enamik emmede jaoks musterlapsed. Reeglina peab nendega tegelema 2x vähem kui mittelutilistega. Paraku tähendab see aga seda, et lutt asendab emalt saadava läheduse ning lapsel jääb seega teatav puudujääk hoolitsusest, olulistest kontaktidest ning mitmetest nüanssidest, mis aitavad kaasa lapse edasisele arengule. Mitte, et ma tahaksin sellega väita, et meie Melissa, kes oli siin peres seni ainuke lutilaps, oleks kuidagi kehvem kui teised, aga ma ikkagi mõtlen vahel, et kas mõned hilisemad probleemid poleks olnud ennetatavad, kui ma oleksin tema loomulikke vajadusi beebipõlves vähem alla surunud (teate küll: beebi hakkab nutma ja paned talle luti suhu ning ta jääb vait, aga tegelikult pole see üldse see, mida ta sel hetkel vajab…).

Ühel hetkel sai aga minust võitu kurnatus. Rain nõudis häälekalt tähelepanu, Karl aga tahtis selajuures tissitada ja kodu koristamist ja teised lapsed ja mees ka tähelepanu… Murdusin ja ütlesin Laurile, et järgmiselt poetiirult naasku koos lutiga. Tal iseenesest polnud selle vastu midagi: tema arvates oli Melissa ideaalne beebi oma lutitamistega ja vähese tähelepanunõudlusega… Seletasin siis talle teooriat, miks lutt tegelikult hea pole. Igal juhul tundus, et minu argumendid panid ta isegi kõhklema, ent ometigi oli tal poest tulles lutt kaasas.

Paar päeva nautisime seda, et Karl tõesti tahtis lutti lutsuda. Kuna Liise ja Rain olid 100% ise keeldunud luti võtmisest, oli see nagu erilise tähendusega. Justkui lohutus endale, et ta ju tahabki seda… Ja lapsed said ka siitpeale rohkem beebiga tegeleda – käia talle lutti suhu panemas.

Kui tita aina enam lutitas, muutus imetamine ise minu jaoks üha keerulisemaks. Probleem polnud mitte poisis ja tema imemisvõttes, vaid minu rindades. Need tulitasid iga korraga rohkem ning õigem oleks öelda, et neist käisid läbi pidevad nõelatorked. Enamjaolt oli valu teravaim sel ajal, kui poega toitsin, aga sellised torked tulid vahepeal ka suvalistel hetkedel. Teinekord oli see nii piinav, et pisarad või valukarje tahtsid valla pääseda…

Ja siis vaatasin ma ühel hetkel poja suhu. Ma teadsin, et tal on valge laiguke keelel, aga olin unustanud Värskat osta, mida laste perearst soovitas selle eemaldamiseks. Nüüd oli aga beebi keel valgem kui lumi (vahelepõikena: mis reaalsuses õuest keset südatalve lahkunud oli…) ja ka põskede tagumine osa ning suulagi olid täis valgeid laike. Karli suud ründas soor.

Mis see soor siis on? Tegemist on seeninfektsiooniga (Candida-infektsioon), millesse laps nakatub tihti sünnitusteid läbides. Kerge soor ei pruugi ravi vajada: beebi kasvab ja tema immuunsüsteem areneb, misjärel kaovad valged laigukesed ise. Abi võib olla Värska-veega puhastamisest. Raskematel juhtudel võivad aidata lokaalsed geelid või süsteemne seeneravi. Kirjanduse alusel olen aru sanud, et on mitmeid erinevaid koolkondi ja soovitusi, mis puudutavad soori ravi või mitteravi.

Mõnikord võib kandidoos kanduda ema rindadele. Rinnanibud võivad muutuda roosakaks (jah, sellised nad mul olid) ning rinnas võib esineda tugevaid torkeid, justkui nõelapisteid.

Mis soodustavad seene levikut? Kindlasti on nende asjade hulgas kuivlutt, nibukaitsmed jms., mis on pidevalt imiku suus. Seega olin enda teadmata Karli nakkust aina suurendanud ning tõenäoliselt sellega ka oma rinnaprobleeme süvendanud.

Kui tegin radikaalse otsuse, et enam me lutti ei kasuta, tundsin isegi mõningast vabanemist. Vähemalt ei pidanud ma enam süümepiinadega võitlema ja etteruttavalt võin öelda, et sealt edasi oli poiss ka väga “tubli” (imiku sildistamine heaks, halvaks, tubliks vms. tundub mulle tegelikult tobe) ning inimlutina pole ma õnneks end siiani enam tundnud…

Siinkohal tunduks sobiv lisada illustratsioon lutiga Karlist, aga kasutasime viimast nii lühikest aega, et pilti teha ei jõudnudki. Ja spetsiaalselt selleks ma toda asjandust beebile uuesti suhu ka ei pane. Kuigi sinine lutike on alles ja äkki isegi rändab Karli mälestusasjade karbikesse, et tulevikus meenutada, kuidas me paar päeva temast luitititat teha proovisime…

 

Kuidas me hetkel soori ravime?

Hea soovitusena olen leidnud variandi, kus tuleb kokku segada 1 tl. soodat ja 1 tass kedetud vett ning sellega suus olevaid laigukesi hõõruda (kasutan selleks apteegist ostetud marlilapikesi). Seda tuleks teha paar nädalat ning umbes 3 korda päevas. Paar nädalat pole veel möödas, seega lõplikku tulemust veel ei tea, aga võin öelda, et olukord on igal juhul paranenud.