Mis küll toimub?

Laur on mind naljatledes “süüdistanud”, et mu blogi jätab meie elust äärmiselt positiivse – sellise ihha-haa-hahha-haa – mulje. Mõtlesin, et sedakorda siis murran seda optimistliku elu visiooni ja halan natukene.

Kas mäletate, et kui sünnitama läksin, olime kõik silmapõletikus? Sellest ajast peale on mul  olnud tunne, et meie elu on vaid üks haigus teise  otsas.

Kui beebiga koju jõudsime, ravisin veel silmapõletikku. Jaanuari lõpuks sai kõik korda ning veebrauari alguses tundus juba elu päris ok olevat. Lapsed olid terved ja mind kimbutasid üksnes pidev väsimus ja nõrkus ning isutus. Arvestades asjaolu, et sünnitusest polnud veel kuigi kaua möödas ning minu viimane rauanäitaja oli kukil 90. juures, polnud see aga midagi imekspandavat. Ja isutus lausa sobis mulle: ühegi varasema lapsega pole ma nii kiiresti kaalu kaotanud.

Vebruari teises pooles jäime haigeks. Liise tuli koju palaviku ja köhaga. Ka mina, Melissa ja Rain saime seda kogeda. Samal ajal ilmus mu rinda selle imetamisperioodi esimese põletikuline tükike. Palavik oli kõrge, valu tugev ning nahk punetav. Imetasin palju ja tegin kõiki muid asju, mida teadsin rinnapõletiku puhul tehtavat ja mis mind enamasti on hädast välja aidanud. Nimelt olen ma neid elu jooksul nüüdseks juba oma kümme korda kogenud ja alati ikka sama asi: valu, kiirelt tõusev palavik ning lihasvalud. Nendest kordadest vaid kahel korral olin kasutanud antibiootikumravi, ülejänud korrad leevenes põletik ise, kui olin ennast valust läbi imetanud ning muud seesugust teinud ja veidi ppuhata saanud. Nüüd aga vajasin ma jälle ravi. Palavik võis ju ka viirusest olla, aga punetus ja valutunne rinnast ei kadunud ka 48h jooksul, seega tundus paslik antibiootikum appi võtta.

Saime umbes nädalaga asjad korda. Alles jäi ikka minu nõrkus ja peale seda tuli mul veel mõnel korral pisikeste tekkida soovivate põletikualgetega tegeleda. Sain aga varakult jälile ja kõik lahenes hästi.

MIllalgi märtsi alguses oli ühel ööl oksendamisepisood Rainiga, kuid mis täpsemalt toimus, seda ma isegi ei mäleta.  Naistepäevaks tabas meid aga järjekordne suurem haiguselaine. Üllataval kombel avastasin ühel hommikul Raini silmadel korralikult rähmase katte. Ka minu silmad muutusid vesiseks ja kleepuvaks ning Melissa omadki punetasid. Laur tõi meile sedakorda kohe ravimi, mis eelmine kord aitas, ning järgmised päevad tegelesime sellega.

Aga mitte ainult sellega ei tulnud tegeleda. 9 märts on minu sünnipäev. Kui Laur hommikul viie paiku alla kööki hiilis, et mind pannkookidega üllatada (mul on emana supertaju igasuguste helide vastu, seega poleks ta saanud kuidagi seda nii teha, et ma poleks midagi kuulnud), tundsin rinnas nõrka valu. Kella seitsmest saatsin Lauri tööle ja Liise kooli ning proovisin nii palju kui võimalik Karli toita. Lõunast sai selgeks, et minu pingutused ei kandnud vilja. Vähem kui tunni ajaga oli palavik jälle 39,3. Tundsin end täiesti lööduna ja korraks isegi tekkis tunne, et seekord ma annan alla – lihtsalt ei jaksa enam võidelda. Aga palavikust tuleb igasuguseid rumalaid mõtteid pähe ja pärast seda, kui inimesed muudkui õnnitlusteks helistasid, ei saanud ma enam niimoodi mõelda. Pealegi on ematunded nii tugevad, et kõigest valust hoolimata, oli Karl peagi taas rinnal. Ma usun, et kui imetamine laias laastus ka kunagi ununeb, siis need beebide silmad, kui nad rahulolevalt ja jäägitult nautides oma silmadega juskui sügavale minusse vaatavad, aimamata tegelikult millist valu ema veekalkvel silmad peidavad – seda ei saa unustada.

Aga ma ei taha pikalt peatuda rinnapõletikul ega oma sünnipäeval. Sellest paranesin juba järgmiseks päevaks. Lugu läheb siiski edasi.

Eelmise nädala teisipäev kandis kuupäevanumbrit 15. Laur pidi peagi koju jõudma, kaasas Liise. Seejärel oleksin mina pidanud mõne tunni pärast piigadega trenni minema.

Plaanid olid head, aga kohe kui oma tütart nägin, teadsin, et midagi on viltu. Tema silmavaade oli teistmoodi… Küsisin, kas tal on paha olla. Liise vastas, et ei ole. Ta tahtis minna trenni ning minu soov ta pead katsuda pani ta nina kirtsutama.

Kui ma Liise pead katsusin, olin kohe kindel – tal on väike palavik… Mida ma aga ei aimanud, oli see, et väikese palaviku numbrid näitasid 39,3.

Sel päeval ta trenni ei läinud. Melissa sel päeval veel läks. Nüüd pole kumbki tüdruk juba mitmest treeningust osa saanud, aga eks haigus ole veel ka värske…

Palavik, mis üle 39, kestis Liisel 5 päeva. Lisaks köha, mis oli päris kole kuulata.

Järgmisel päeval hakkasin mina lõunasööki tegema, kui tundsin ihuliikmetes aina tugevnevat nõrkust. Kui ma kanasupi lõppjärgus klimpe kokku segasin, tekkis vastupandamatu tunne lasta pea laual olevasse taignataldrikusse kukkuda ja lihtsalt magada. Sealt edasi ütlesin Laurile, et söögi tulelt eemaldamine ja lastele jagamine jääb tema hooleks – mina lihtsalt ei suuda. Kõige parema meelega poleks ma seda suppi üldse vaadanudki ja selle söömisest keeldusin esialgu täielikult. Laur tõi siis söögi mulle voodisse ja pika veenmise peale tühjendasin lõpuks kogu taldriku. Tal oli õigus – see andis natukene jõudu juurde.

Minu palavik ei tõusnud väga kõrgeks – maksimum oli 38,5. Mis mind üllatas, oli see, et mul oli põhimõtteliselt sama ebameeldiv olla kui rinnapõletike ajal, mil temperatuur oli oluliselt kõrgem. Tundus, et aeglane temperatuuritõus kurnas isegi rohkem.

Järgmisel päeval mul palavikku enam polnud. Nõrkus oli jäänud ning lisandunud tunne, nagu oleksin nõelapadja alla neelanud. Õhtul vaatas Laur mu kurku ja teatas, et üleval pool pole väga midagi, aga tundub, et veidi sügavamal on tõesti punetus.

See valu läks mul iga päevaga kehvemaks ja vabaks pole ma sellest tänaseni saanud. Nüüd on mul lihtsalt hääl ka juba moondunud ja uued hädad tekkinud… Võin vist sündmustest ette rutata ja öelda, et eilsest olen jälle mõõdukas palavikus ning lisandunud on köha ja kergelt põletav tunne rinnaku taga. Lauri kodus pole – ta on 24-tunnises valves.

Tulen siiski tagasi laste juurde.

Neljapäeval läks Melissa eelkooli. Saatsin sinna (enda teada) terve lapse ja tagasi tuli üks väga väsinud eksemplar, kellel palavikku umbes 38.

Melissa põdes haigust kõige kergemini. Enamasti jäi ta temperatur 37-kanti ning olulist köha tal polnud, samuti ei kurtnud valu ei kõrvas ega kurgus. Põhiline kõrvalekalle igapäevamustrist oli tema lembus enamus päevast voodis lebades veeta.

Reede oli Lauri ja Raini kord. Laur oli nagu tugevad mehed ikka, kui nad haigeks jäävad. Ta ei suutnud uskuda, et see talle külge hakkab ja enesetunne nii “rõve” võib olla… Laupäeval tegi ta endale rekordkuuma sauna ja peab ütlema, et tal isegi mingil määral toimis see.

Rainist oli mul kahju. Tema kõrge palavik kestis 3 päeva. Ühel nädalavahetuse ööl (ei mina enam mäleta, oli see reede vastu laupäeva või laupäev vastu pühapäeva) tõusis tema palavik nii kõrgeks, et ma teadsin juba katsudes, et see on suurem kui tema senine 39,3-kanti jääv temperatuuritõus. Nägime umbes kolm  tundi Lauriga vaeva, et ta temperatuur oleks umbes 39 ja vähem.

Kui Rain parasjagu ei maganud, istus haiguse algusperioodil ta rahulikult. See polnud üldse see Rain, keda mina tunnen! Tema aktiivsus on juba omajagu kuulsaks saanud, seega üllatas poja sellelaadne käitumine kõige enam.

Kaua see periood ei kestnud. Rainil oli valus ning paha ning nüüd demonstreeris ta ärkvelolekuperioodil seda väga tugevalt. Ühel ööl magas ta meie kaisus (tavaliselt magab seal beebi, aga neil päevil on ta pidanud leppima kohaga võrevoodis) ning pool ööd tegelesin tema kisaga. Lisaks sain pähe hoope nii jalgade kui ka tema peaga, kuna ta otsis unesegaselt sobivaid magamisasendeid ja miskipärast on tal tunne, et meie voodis peab ilmtingimata risti magama… Lõpuks, kui ta uinus, kolisin alumisele korrusele, tegin endale kuuma tee ja magasin tunnikese diivanil.

Kõige kurnavam osa minule oligi ilmselt psühholoogiline… Füüsiliselt tundsin end tervemana kui tavaliselt viimasel ajal, aga pidev põetamine ja Raini nutt mõjusid laastavalt. Ja siis veel Karl, kes tugevast tervisest hoolimata vajas ju ikkagi sama palju tähelepanu kui varem.

Nüüd räägiksin ma ühest teisest aspektist. Võib-olla mõtles mõni juba enne, aga teised jõudsid praegu selle küsimuseni, et kas mul peab siis nii palju väikeseid lapsi olema? Karm küsimus, kui nii mõtlesite! Aga vastus on: JAH! Nii sai otsustatud ja kuigi ma ei soovita enam kuigi julgelt teistele seitsme aasta sees neli last saada, on see vaid praegune mõte… Ja see haigusperiood on praegune. Ja tegelikul on põhimõtteliselt sama halb, kui sa näed oma üht ja ainust last haigena. Mõistate?

Minu eelnevate positiivsete sõnade tõestuseks on õues juba kevadine ilme. Lumi võib ju veel maas olla, aga päike soojendab ja sügavalt hingates võib tunda seda erilist lõhna – värskuse ja tervise lõhna, mis päev-päevalt tugevamaks muutub!

 

 (Tean, et mitmed ootavad minult kirja või midagi olulisematki, aga ma tõesti praegu ei jõua… Vabandan siiralt! Seda lugu kirjutasin ennekõike seetõttu – palavikust hoolimata – et asju endast välja saada. Ja ühel heal päeval on hea seda meenutada, et tulime ka raskustest läbi ning olla veel enam tänulik kõige eest, mis korras!)

 

 

Advertisements