Laps autos ehk kuidas minust halb ema sai

Kui keegi on oodanud, et ma millalgi midagi kirgliku ja skandaalset kirjutaksin, siis seekord see ilmselt juhtub. Suurem närv on mul seest läinud, aga neutraalselt ma käesolevat teemat siiski käsitleda ei suuda.

Olen ikka lugenud neid lugusid, kus kellelgi on laps jäänud autosse ning vaestele pealtnägijatele ei anna see muud moodi rahu kui facebookis õiglust nõudes. Olen mõelnud, et kuidas asjad ikka tegelikult olid. Kas alati on facebooki hüsteerilistel kisajatel õigus? Tean väga mitmeid peresid, kes jätavad vahel poes käies  või muus taolises olukorras lapse(d) autosse ning olen vajadusel seda ka ise rakendanud. Alati jälginud, et väiksemaga oleks keegi surem, et autol oleks vajadusel aknad lahti või hoopis soe/külm sisse lülitatud. Kust ma aga tean, mis on olnud neil juhtudel, kus kedagi teist kirutakse ja sõimatakse…? Ja need sõimamised – need on teinekord lausa tipptasemel, kuna facebooki piltide all pole selliseid moderaatoreid nagu leiab Postimehe kommentariumis. Nii soovitatakse neil emadel end põlema panna ja muid selliseid toredaid näpunäiteid, mida terve mõistusega inimene kindlasti üllitada ei suuda.

Laur on praegu Kevadtormil. Paar aastat tagasi liitus ta Kaitseväe meditsiinipoolega ja praegu mängitakse õppustel läbi kõikvõimalikke meditsiinilisi variante, mida loodetavasti reaalses elus kunagi nägema ei pea.

Kui Laur on ära, siis mina olen lastega. Kes vähegi meid tunnevad, teavad, et elame metsas ja pood pole meil päris naabruses. Käin paar korda nädalas poes ja seda siis, kui tüdrukud on trennis. Tavaliselt on sel ajal Laur pisikeste poistega kodus. Või olen mina kodus ja Laur läheb tüdrukutega. Igal juhul ei puutu see hetkel asjase, vaid antud juhul on oluline see, et seekord ei olnud mul lapsi kuskile jätta.

Tüdrukud läksid trenni ja mina jäin poistega Spordihoone ette autosse. Rain magas ja Karl uudistas oma kõristit. Tegin aknad lahti ja kuulasin raadiosaateid, kuni Rain ärkas. Ulatasin vanemale poisile mänguauto ja tõin Karli kõrvalistmele, et teda imetada. Kui jäänud oli 10 minutit trenni lõpuni, panin Karli tema kohale tagasi ning võtsin rahutuks muutuva Raini autost välja. Karl oli vaikselt ning istusime vanema poisiga üle tee olevale kiigele kiikuma. Auto aknad jätsin lahti, et vajadusel Karli kuulda ning õhutus tagada.

Tüdrukud tulid peagi ja kõik lapsed olid rahulolevad. Paraku seisis nüüd ees senisest suurem väljakutse. On ilmne, et ei saanud poodi kaasa võtta nii Raini kui Karli, sest selliseid ostukärusid, kuhu panna korraga beebi ja väikelaps, pole lihtsalt veel disainitud. Rain, kes üldse ei kannata, kui emme silmapiirilt kaob, tuli minu ja Melissaga poodi ning Laine ja Karl jäid autosse. Kahetsesin vaid, et Lainel oli telefon maha ununenud, mistõttu poleks ta saanud vajadusel mulle helistada.

Hakkasin just kassasse suunduma (jäänud oli vel haarata vetsupaber), kui kuulsin üht vanemat prouat ähmiga otsimas, kelle laps võib olla autos. Küsisin kohe ise täpsustust. Proua selgitas energiliselt ja ilmselgelt endast väljas olevalt, et laps autos hirmsasti kisab ja õde kõrval ka nutab. Muud ta ei täpsustanud ja loomulikult selle peale juba jooksin õue suunas, jättes Melissa korraks Raini ja käruga. Hiljem mõtlesin, et Raini oleks ju võinud ka kaasa haarata…

Auto juures avanes mulle ootamatu pilt. Ühtegi kisa ma ei kuulnud ning üks meesterahvas (hiljem sain aru, et ta oli olnud koos poodi tõtanud kohutavalt muretseva prouaga) hoidis vist kätt poolavatud aknal ja rääkis Karliga. Laine istus rahulikult ja tundus veidi kohkunud. Mees rääkis, et poiss just ilusasti rahunes ja puha, aga ma olin nii šokiseisundis, et ei osanud teda tänadagi. Kartsin ju õue tormates, et midagi hirmsat on juhtunud… Nüüd aga hakkasin aimama, et Karl nuttis ja kõrvaltvaatajale jäi mulje, et ta on hüsteerias. Loomulikult nad reageerisid adekvaatselt, kui tulid otsima ema. Küll aga ei tundunud mulle adekvaatne järgnev…

Olete te kunagi olnud seltskonnas, kus te kedagi ei tunne, aga kes jälgivad teid kui tõenäolist sarimõrtsukat? Minu puhul võiks pigem öelda, et uuesti poes vaadati mind kui oma lastest mittehoolivat ema, ajudeta ema või muud seesugust… Mõni ilmselt kandis mu maha ainuüksi selle põhjal, et sai aru, et mul on mitu last – saripaljuneja, mis muud! Mõni ehk kujutas ette täiesti suletud autot, kuhu lapsed praadima jätsin… Kui ma seal järjekorra minuni jõudes ühes käes beebit hoidsin ja teisega ladusin letile sööki ning rasket arbuusi (jah, see polnud hädapärane ost, aga ma ostsin ka selle!), saatsid mind  altkulmu põrnitsevad silmapaarid (vähemalt mulle tundus nii). Abikäsi muidugi ei pakkunud keegi… Arusaadav, tõenäolisi mõrtsukaid (loe: halbu emasid), ka ju keegi vabatahtlikult ei aitaks! (jätame siinkohal pidamata diskussiooni, kas “häid emasid” korralik eestlane aitama hakkaks…)

Mu beebi oli söödetud. Kahene poeg oli poes kaasas. Vanim tütar oli beebiga. Aknad olid lahti, auto käis ning konditsioneer töötas. Kuna beebi oli ka võõra poolt ikkagi rahustatav ja minu süles ta pigem jutustas, ei saanud tema vajadused olla täielikult ignoreeritud. Nende kõigiga oli ok (kuigi ma ei taha öelda, et olukord oleks ideaalne olnud – ma ehk oleks pidanud tõesti keskenduma vaid hädavajalikule – jätma ära näiteks laste jäätised ja arbuusi – ent ma kindlasti ei veetnud seal ka pikalt aega). Lõpuks jäi selles olukorras üle veel vaid vanem tütar…

Laine kuulis, kui ma nuttes oma õele helistasin ja loo ära rääkisin. Hiljem ei tahtnud ta tuppa tulla ja oli äärmiselt kurb. Järgmiseks ütles ta mulle: “Emme, ma ausõna ei nutnud!”.

Seletasin lapsele, et tema polnud tegelikult milleski süüdi. Ta tõesti ilmselt proovis vennat aidata, aga ta ei saanudki seda teha, sest selles olukorras oli vennake keskendunud oma probleemile… Ka siis, kui mina oleks sellal autos olnud ja Karli rahustanud, oleks ta ilmselt natukese aja pärast ikkagi nutma hakanud. Karlil oli nimelt mure, mida kohe kui ta autost haarasin, selgelt tundsin. Pojal oli kaka mähkmesse tulnud…

Ilmselt ma selle nädala jooksul enam poodi ei lähe. Praegu on tunne, et sinna poodi ma üldse enam ei lähe… Aga need on vaid hetketunded.

Igal juhul tänan inimesi, kes muret tundsid (prouat, kes mind üles otsis ja meest, kes Karli rahustas) ja panen kõigile südamele – ärge tehke järeldusi esmase vaatluse põhjal! Olukorrad on erinevad ja kakane mähe ning sellest tulenev nutt võib tabada beebit ka olukorras, kus ema on kõrval. Kes aga tahab minust kui halvast ja hoolimatust emast mõelda: teil on selleks täielik vabadus.

 

Advertisements

Sünnipäevatort tassikookidest

Kas teate, mis on tassikoogid? Mina polnud selles päris kindel, kuni möödunud nädalavahetuseni, mil nendest torti teha soovisin.

Algas kõik sellest, et Melissa ja Raini ühissünnipäeva teemaks sai juba kuid tagasi valitud “Haldjad ja hobused”. Otsisin mõni aeg ideid, kuidas pidu teostada ning muuhulgas jäid silma tordid, mis olid hobusekujulised ning lähemal uurimisel osutusid tassikookideks, millest taoline figuur kokku oli seatud.

Järgmiseks pidin enda jaoks selgeks tegema, mis vahe on ikkagi muffinitel ja tassikookidel. Tuleb välja, et põhimõtteliselt saab muffinist tassikook, kui sinna on lisatud täidis ja enamjaolt ka väga külluslik kate kõikvõimalike kaunistustega. Retseptide osas on tassikoogid üldiselt mahlasemad ja ennekõike rasvasemad.

Valisin välja kaks erinevat retsepti. Ühe tavalise nisujahuga ja sokolaadise variandi ning teise gluteenivabade kookide juhendi, mis sisaldas mandlijahu. Kuigi viimased koogid olid ennekõike mõeldud minu ja Lauri õdedele mõeldes, siis minu õde lahkus enne torti ning üllatuslikult tuli välja, et Lauri õde ei söö lisaks nisujahule ka muna, mistõttu jäid temalgi need proovimata. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et ega need gluteenivabad tegelikult suurem asi maitseelamus olnudki (võimalik, et rolli mängis riisijahu, mida olin sunnitud lisama, kuna tainast jäi ilmselgelt väheks): nisujahust koogid kergelt kohvise kattekreemiga (mis läks tegelikult pisut untsu…) saavutasid seekord võidu.

Kookide retsept – http://toidutare.ee/rahvusk%C3%B6%C3%B6gid/ameerika/19382/?ignore_active ja http://nutrilligent.ee/retseptid/magustoidud/vaarika-sokolaadi-muffinid/

Kohvikreem – http://toidutare.ee/toidust/kokakool/v%C3%B5tted/1937F/

DSC_0034