Kool läheneb

Minu viimase nädala suurim avastus on olnud see, et esimene september on ukse ees. Kohe-kohe oleme jälle haaratud koolimöllu. Kuna Liise läheb teise klassi, siis võin öelda, et mingisugune ettekujutus mul juba on, missuguseks see aasta saab kujunema ja “möll” tundub igati hea sõna selle tarvis.

Enne, kui me hakkame sõitma pidevaid 40-kilomeetriseid otsi, tuletame meelde algtasemel õpitarkusi ja saame osa põnevatest kooliseiklustest, tuleb selleks pisut valmistuda. Meie pere jaoks on see ettevalmistus siiski küllaltki tühine. TERA’s ja ka TERA Peedu Koolis on kõik hästi lihtsaks tehtud: neil on koolivorm (Liisele läheb endiselt eelmine selga ja alles talveks on plaanis miskit täiendust hankida) ja neil on peaaegu kõik õppevahendid kooli poolt. Koolikott peab lapsel endal olema ja seda me kindlasti uut ei osta ning ka pinalit on vaja. Liisel oli möödunud aastal Lauri sõprade toodud armas riidepinal Austraaliast, mille ta suutis sõna otseses mõttes ära kasutada… Väljast on pinal endiselt küllaltki kena ja korralik, aga sisust oleks nagu närilised üle käinud.

Sel aastal oli seega uut pinalit vaja ja tellisin selle KUMA e-poest (kumapood.ee). Siinkohal tahan öelda, et see postitus ei sisalda tasustatud reklaami, räägin vaid oma kogemusest (üldse on mu blogis siiani olnud vaid üks reklaampostitus, kui meile saadeti proovimiseks joonistusvahendid)! KUMA pakub võimalust tellida erinevaid tooteid/meeneid oma fotoga. Olen varemalt tellinud KUMAst tüdrukutele trenni tarbeks nende piltidega joogipudelid ning nüüd tekkis huvi pinali vastu. Kujutasin ette, et mu pilt (otsustasin hiljuti mainitus perepildi kasuks) ei jää ideaalne, aga vähemalt oleks tulemus isikupärane. Tellimuslahtrisse sain veel kirjutada omapoolsed soovid, kus mainisin, et fotot võib lõikuda ja lisada kuskile sobivasse nurka tüdruku nimi ning jäin ootama…

Tulemus pani mind juba teistkordselt kord õhku ahmima. Kui kunagi joogipudelid sain, mõtlesin, et paremini poleks ette kujutanudki ja nüüd juhtus sama pinaliga. Kujundus oli igati ilus, armas ning tütarlapselik ja foto oli kenasti ära paigutatud.

Kui Laur pinalit nägi, ohkas ta: “Me oleme oma lapsed täitsa ära hellitanud; mina küll omal ajal midagi sellist ei saanud…”: Võib-olla on tal pisut õiguski, et see pinal oli nagu emotsiooni-ost, aga ma usun, et vahel võib seda endile lubada. Eriti siis, kui elu on tehtud nii lihtsaks, et muud ostma ei peagi. Praegu ma igatahes mõtlen, et me oleme kooliks täitsa valmis! Lihtsalt sellest ma ikkagi aru ei saa: kuhu see suvi siis nüüd kadus?

collage-2016-08-19

Advertisements

Kaltsuvaibad

Kas teile meeldivad kaltsuvaibad? Minule pole kaltsuvaibad kunagi meeldinud. Vähemalt oli see niimoodi tänavuse kevadeni. Ühtäki tegime me kodus suuri ümberkorraldusi ja vajasin uusi põrandakatteid.

Kui hakkasin internetist vaipu otsima, siis tundsin, et silme eest läheb kirjuks. Leidsin neid kõikvõimalikes värvides, hinnaklassides ja materjalides… Vali, mis vaid soovid! Ainus, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et ma ei taha kaltsuvaipa. Mulle pole see sõna kunagi meeldinud ja mõte kaltusvaibast tundus kuidagi odav… Ma saan aru, et asjad ei peagi uhked ja kallid olema, aga senimaani seostus see minu jaoks pigem negatiivse emotsiooniga… Ju ma lihtsalt polnud tõeliselt ilusaid kaltsuvaipu tänu oma eelarvamustele näinudki.

Ma ei mäletagi, milline oli esimene ilus kaltsuvaip, mis mu meeli kõditas, aga peale seda hakkasin internetis nende kohta rohkem otsima. Lõpuks leidsin facebookist lehe Kaltsuvaibad (https://www.facebook.com/Kaltsuvaibad-531247413622832/?fref=ts) ja kirjutasin sinna. Olin näinud tollel lehel eriti kauneid roheliste toonidega kaltsukaid ja tahtsin teada, kas on võimalik midagi taolist endale saada, kui kõrged on hinnad ja kui kaua sellega aega läheks.

Tellimustöö oli täiesti võimalik. Hind oli üllatavalt mõistlik, aga mitte mingil juhul vastavuses minu senise nägemusega miskist odavast. Ajaga oli keerulisem. Kuna iga selline vaip on käsitöö ja seetõttu ainulaadne, ei sünni see üleöö. Olles aga oma südame kord juba andnud, ei saanud ma enam loobuda 🙂

Kui esimene kaltsuvaip saabus, teadsime Lauriga mõlemad, et vajame veel teistki. Kirjutasin müüjale ja palusin üht suuremat lisaks. Teadsin, et ooteaeg on pikk, aga see pidi end ära tasuma. Lõppkokkuvõttes tasuski – saime imeilusad vaibad. Kahjuks olin ma aga natukene mitte liiga konkreetne oma tellimust esitades, seega sai meie pere jaoks pisut palju ebapraktilist valget värvi, aga mis seal ikka – praegu on vähemalt ilus!

Kuna mul tuleb üsna pea sisustada veel üks pisem ruum, mõlguvad mu peas mõtted, kas peaks ehk taas pisut rahakotti kaltsuvaiba võrra kergendama… 😀

DSC_0077

Mida arvate teie kaltsuvaipadest?

Tehtud!

Usun, et olete põnevusega oodanud, kuidas ma oma elu esimese tõukerattavõistluse lõpetasin. Kes lugejatest seda ei oodanud, peab ilmselt enne eelmisse postitusse süvenema*.

Jõudsime Sangastesse kenasti enne laste starti. Liise osales numbrimärgiga 1, kuna ta oli kõige esimene eelregistreeruja. Melissa kandis numbrit 2 ja mina olin 5. Mingit eelist tulemuste osas aga need numbrid ei andnud.

Valisin tõukeratta välimuse järgi. Ilus valge oli. Ainuke, mis jäi silma korviga. Tundus selline pisut naiivne ja linnanaiselik, kellena ma end hetkel tundsingi. Ma juba kodus mõtlesin, et selleks, et mitte jätta ekslikku muljet profist, kes omab nullvormi, peaks äkki isegi lendleva sitsikleidi selga panema ja tegema näo, et tulin linnulaulu nautima…

Kohe, kui oma elu esimesed tõuked tegin, sain aru, millest teised rääkinud olid. Mul polnud küll aimu õigest tehnikast või muust seesugusest, aga mõistsin, et tõukeratas mind hätta ei jäta. Ma poleks uskunudki, et kahel rattal võib end nii kindlalt tunda! Otsustasin siiski, et pikalt ei harjuta, kuna kartsin, et teisipäevasest rattasõidust väsinud lihased veavad muidu alt. Oht oli ka, et oleksin end muidu liiga ära väsitanud.

Laste sõit oli täis põnevust. Ootasin ärevusega, millal Liise ja Melissa lõpusirgele saabuvad. Kui Liise teise tüdrukuna finišisse jõudis, tuli mul pisar silma. Õnneks olid mul päikeseprillid ees ja tõenäoliselt ei märganud seda keegi. Ning kui märkaski, siis mul ei ole kahju oma rõõmupisaraid jagada. Ka tal endal oli suur rõõm nii tulemusest, medalist kui auhindadest, mis sisaldasid peamiselt Heleni pudruhelbeid ning vahvat Sangaste-alast turmisminänni.

 

Melissa oli tüdrukute arvestuses viies. Kokku oli ta üldse kõigist lastest viimane. Aga ta oli ilmselt ka kõige pisem. Üks poiss tundus veel päris väike, aga ma ei pannud tähele, kas ta ka võistles või harjutas vaid alguses oma lõbuks. Igal juhul Melissa jäi tulemusega teenitult rahule – uhkusega võttis ta vastu diplomi ja paki tatrahelbeid, et ikka suuremaks ning tugevamaks kasvada 🙂

 

H. (Lauri noorim vend) jäi poiste arvestuses teiseks. Siinkohal peangi mainima üht lõbusat seika tänasest päevast. Nimelt jätsime me oma ühe perekonnanimega omamoodi perekonna mulje. Mind ja J’i (Laurist järgmine vend) peeti abikaasadeks, H. oli selle järgi meie poeg (ma oleksin pidanud ta 15-aastaselt sünnitama…) ja tüdrukud meie nooremad lapsed. J. sai lõpus isegi kiita, et kogu oma pere kohale tõi. Tegelikkuses olime me küll põhimõtteliselt üks pere, aga natuke teistmoodi, nimelt Lauri vanemate kaudu. Seega osalesin mina tütardega ja tüdrukute mõlemad isapoolsed onud. Keeruline nagu Mehhiko seebikas, ma ütlen…

Tuleme nüüd täiskasvanute stardi juurde. Oleks vale väita, et ma ei värisenud 🙂 Olin ühel joonel kõigi meeste ja naistega, kaasa arvatud J., Lauri parim sõber ning tolle tüdruksõber. Viimasest oli hästi palju tuge – tema julgustas mind juba varemalt, et ma kindlasti saan hakkama. Ja ta rääkis, et temagi käib lihtsalt osalemas, mitte võitu võtmas. Lisaks oli stardis veel üks naine, kes rääkis, et ka tema pole kunagi varem tõukerattaga sõitnud. Seda oli päris lohutav kuulda.

Minu lohutus saatusekaaslase leidmisest kadus juba esimestel stardimeetritel 🙂 Sain kohe aru, et jään teistest maha. Esimest korda hakkasin reaalselt mõtlema, et mis see taktika ikkagi on… Võin öelda, et ma lõpuni ei mõistnud, kuidas on ikkagi õige tõugata. Proovisin vaadata teisi (kuni ma neid veel nägin), kuid enamasti katsetasin ise. Kord lugesin mingeid rütme, siis proovisin teiste järgi poolkummargil olla, siis olin mugavalt tikksirgena, nii et tekkis taas igatsus lendleva sitsikleidi järgi…

Kõige raskem oli sõidu teine pool, kuigi suurim lõpetamiskihk tuli esimese kilomeetri lõpus. Rada ise oli 4km. kergliiklusteed Sangaste lossist kirikuni ja tagasi lossi juurde. Kui mina kiriku juurest üles tagasi jõudsin, oli mul silmist kadumas Lauri sõbra pruut ja mulle eelnenud naine ehk eelmainitud saatusekaaslane. Mõtlesin, et kuidagi maru piinlik on sinna finišisse niimoodi minna, et teised on ammu lõpetanud.

Kui vaja oli kohale jõuda, higi tilkus ning tundsin, et pean andma ka lastele mingisuguse eeskuju (ma ju Melissale rääkisin, et mingil juhul ärgu andku alla ka siis, kui jääb teistest päris maha), ei mõelnud ma lõpuks enam piinlikkusele. Selle asemel keskendusin endiselt rütmide lugemisele ning naeratasin vastutulijatele. Näiteks neile, kes niisama jalutama olid tulnud 🙂 Tegelikult oligi rõõmus ja hea tunne, sest ma usukusin üha rohkem, et kõigest hoolimata ma selle sõidu ikkagi lõpetan.

Ma jäin naiste arvestuses kaheksandaks. Võiksin ju ka öelda, et jäin ülekaalukalt viimaseks, aga kaheksas kõlab paremini. Lauri sõbra tüdruk oli kuues ja tema aeg oli 29 minutit. Minu aeg oli 34:24. J. sai meeste arvestuses viienda koha ja ma ütleksin, et tal oli väga tubli tulemus. Esimesed sõitjad olid ikkagi väga tugevad võistlejad.

Kuidas siis lõppkokkuvõttes oli? Ma arvan, et võistelda ma edaspidi ei pruugi, aga suur soov tõukeratast omada tekkis küll 🙂 Esialgu aga mõtleme selle pigem lastele hankida. On ju meil kodus kasvamas tubli hõbemedalist 😀

Pisike pildike minust ja mu supertublidest tütardest:

13933514_10154880655676729_180323856_ngm
Lõpetuseks mõned tänusõnad: suured tänud Loodusturismile, et midagi nii vahvat tehakse (pole just palju alasid, kuhu saaks nii lihtsalt ja lõbusalt osalema minna)! Tänud kõigile, kes mind osalema meelitasid! Eriliselt tänulik olen aga oma ämmale ja Lauri õele, kes olid lahkesti nõus samal ajal poisse hoidma, kuni nende emme tõukerattal lõbutses 🙂

Pea ees tundmatusse ehk kuidas ma võistlema lähen

Kas olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks osaleda lendluudpalli* võistlustel? Kes ei tea, millest juttu, pole ilmselt oma elus Harry Potterit lugenud. Aga hetkel polegi teemaks, kas kõnealust teost peaks tundma. Kindlasti on lendluudupalli võistlused midagi sellist, kus meist keegi end ette ei kujutaks. Vähemalt ei näeks end võistlemas… Homme aga saan mina sooritama midagi, mis kõlab mulle üsna sarnaselt.

Kõik sai alguse sellest, et Lauri vend J. käis tõukerattavõistlusel. Loomult tubli ja andekas noormees tegi esmakordse sõidu kohta väga hea tulemuse. Ka Lauri sõbrad osalesid. Kuna eeskuju on nakkav, oli abikaasa kindel, et järgmine kord peab osalema temagi.

Ühel päeval toimuski Pühajärvel järgmine võistlus tõukeratastele. Korraladajaks Loodusturism.ee. Mingit erilist ettevalmistust see ei nõudnud ning ka varustuse sai kohapeal rentida. Et ala tundus põnev, said sedakorda kaasatud ka tüdrukud (mina jäin poistega koju). Võistlema nad ei kvalifitseerunud, küll aga oli võimalik neil kohapeal oma rõõmuks sõitmist harjutada. Pärast seda kuulen muidugi alatasa: “Tahame tõukeratast!”.

Homne võistlus toimub Sangastes. Ürituseks on Sangaste Rukki Päev ja kuigi ma tean sellest vaid nii palju, kui facebook on võimaldanud tutvuda, ootan homset päeva põnevusega. Ja hirmuga. Mis siis, kui ma ei saa hakkama…

Kuna mul praktika tõukerataste osas puudub, proovisin teha eeltööd teisel moel. Leidsin internetist üksjagu teoreetilist infot, näiteks see: http://www.kickbike.ee/opetused/toukerattaga-soitmine.html. Õhku jäi siiski küsimusi: mis siis, kui ma ei saa jalgade vahetamist selgeks või kui ma pidurid sassi ajan? Viimasel juhul on eriti hull, kui peaksin esipidurit langustel kasutama. Nii vähemalt ütleb teooria. Näis, kas praktilisel sõitmisel teooria üldse meenubki. Tõenäoliselt veab mind pigem alt vähene võhm.

Igal juhul olen ma homme osalemas. Tõukeratast seni kunagi katsumatagi. Laur oli meie registreerimisel kärme ja seekord on võistlustules ka Liise ja Melissa. Kadestan neid, kuna nad omavad väikest kogemuslikku eelist. Osalevad ka Lauri vennad. Ainult Laur ise ei osale, vaid teeb hoopis tööd. Kuna Lauri noorem vend on 16, teeb ta lühemat distantsi ehk sama, mille lapsed. Reeglid on sellised. Sealjuures on ta kindlasti füüsiliselt võimekam, kui mina, kes ma lähen sõitma kaheksat kilomeetrit, sest reeglid on sellised…
Ma olen siiski natukene trenni ka teinud, et üldfüüsist tugevdada. Rõhk on sõnal “natuke”. Kuna mul reaalselt on vähe treeninguteks aega, siis pean leppima sellega, et eeltreening hõlmab jooksmist möödunud teisipäeval ja jalgrattasõitu sel teisipäeval. Viimasest annavad mu lihased siiani tunda…

Ma kahtlustan, et mul õnnestub olla esimene inimene, kes tõukerattavõistluse oskamatusest katkestab. Laur väidab, et see pole võimalik. Laur pole Harry Potterit lugenud, seega vaidlen vastu: kõik on võimalik, kui mängida esimest korda lendluudpalli… Et teada saada, kellel õigus, tuleb oodata vaid homset päeva. Kui piisavas konditsioonis olen, koostan ülevaate siiagi 🙂

* Lendluudpalli kohta on võimalik suisa Wikipeadiast lugeda: https://et.wikipedia.org/wiki/Lendluudpall. Täitsa pöörane maailm meil… 😀

Mina lugesin Potteri raamatud läbi, et teaks ja oskaks teistega kaasa rääkida.

Pikk teekond perepildini

 

Mulle tundub, et fotod on üks keeruline teema. Olen küllaltki juhuslikel põhjustel osaline mitmes fotograafiat puudutavas facebooki grupis. Vaieldamatult on tegemist ühtede kõige kirglikemate seltskondadega, mida tean. Vahel ei jõua ma ära imestada, kuidas saab tekitada lõputuid vaidlusi teemadel, milline on õige teravustamine, õiged toonid, pildi kompositsioon jne… Lõppude lõpuks viivad ju need küsimuseni, kes on üldse õige fotograaf…? Asjad võivad nii kirjuks minna, et silme eest hakkab virvendama ja tekib tunne, et enamik inimesi ei peaks tohtima üldse omada õigust pilte klõpsida.

Selleks, et omada fotograafilisi probleeme, ei pea aga üldse olema selles kunstis sees. Minu mure hakkas umbes 6 kuud tagasi sellega, et mul oli vaja perepilti. Viimane prepildina kvalifitseeruv foto enne seda oli tehtud ajal, mil ma veel isegi Karli ei oodanud ehk minu 30. juubelil.

Vahetult pärast Karli sündi oli foto viimane asi, milele suutsin mõelda. Me olime järjepanu haiged, elurütm oli kiire, mina ei tundnud end sobivas konditsioonis… Alles kevadel hakkasin perepildile reaalsemalt mõtlema, kuna foto vajadus kerkis taas õhku.

Esiti mõtlesin, et pildiga on väga kiire. Lühikese ajaga vaba fotograafi naljalt ei leia. Ühe variandina tuli pähe, et Liise klassiõe ema tegeleb pildistamisega. Kaalusin tale kirjutada, aga kuidagi väga ei julgenud… Me pole perega juba astaid päris fotograafil käinud ja äkki kukuks see kuidagi tobe välja… Üleüldse: Laurile ei pruugiks professionaal parima mõttena tunduda, kuna see tähendaks terve perega kaamera ees asjatamist ja ka kulude poolest poleks tegu kuigi ratsionaalse väljaminekuga.

Teise variandina sai kaalutud mõnd oma tuttavat, kel kaamera kasutamise oskus. Ilusaid pilte ju nii mõnelgi aparaadiomanikul. Peamise variandina tuli kõne alla Lauri õde. 3 korda käisin Peedul nii, et mul oli kaasas fotokaamera, et saaksime jäädvustatud ja vähemalt 2 korda käis Lauri õde siin nii, et kõne alla tuli ka pildistamine, kuid reaalse teostuseni me ei jõudnud. Kord oleks pidanud selleks spetsiaalselt sättima, aga tuju polnud õige, kord oli näha, et lastele see asi ei sobiks, kord oli jälle nii kiire, et selleks poleks aega leidnud… Tundus, et 6-liikmelise perepildi saamine võibki unistuseks jääda.

Ootamatult lasime me käest võimaluse saada hea kvaliteediga foto, kui käisime Karli lusikapeol. Elva Linnavalitsuse uute kodanike tervitamisel on alati olnud piltnik ja seegi kord sai sündmus jäädvustatud. Olime Lauri ja poistega kenasti sätitud, kuid tüdrukud saatsime sel päeval hoopis trenni, kuna lähenemas oli esinemine. Kui sain teada, et teha võib ka perepilte ning kuulsin hiljem, et mainitud trennis oli üksjagu puudujaid, jõudsin vaid kahetsedes ohata. Saime siiski paraja portsu muid ilusaid pilte*:
collage-2016-06-01gm2

Tüdrukute võimlemishooaja lõpetamisel tekkis õhku uus võimalus perekonna jäädvustamiseks. Piigadel olid kenad iluvõimlemise trikood, poisid said selga riided Mimi Disaini hirvekollektsioonist ja tundus, et me kõik klapime kenasti fotole. Paraku ei õnnestunud meil leida hetke, kus paluda kellelgi pildistada. Koju jõudes leidsime aga eest mu ämma ja äia ning esimesel saigi palutud kaamera nuppu vajutada. Polnud küll päris võrreldav ideega profipiltnikust, mis varemalt läbi käis, aga vähemalt mingigi varaint…

Võib-olla oleks võinud asi isegi toimida, kui Melissal poleks pikast päevast ära väsinud. Autosõidul jäi ta tukkuma ja ärgates oli nutuvõru ümber suu. Seisime siis õues kaamera ees, Melissa nuttis ja teistegi tuju oli täitsa nullis. Ühtegi head pilti nii ei saanud.

Natukene hiljem oli Melissa tuju paranenud ja ta ise soovis olukorda heastada. Sedakorda proovisime tulemuse toas saada, kuid valgustus oli halb, poisid muutusid rahutuks ja palju muid pisiasju andsid tulemi, kus parima võttena figureeris pilt, kus igaüks isemoodi ning seegi tuli enne mustvalgeks tuunida.

09.07.2016 sai ajalooliseks päevaks, mil ikkagi sain kauaigatsetud perepildi, millega tõesti võis rahule jääda. Elva kohvikutepäeva raames oli avatud ka Peedu perekohvik, mis tänavu kantud merekultuuriaasta ideest. Sättisin pereliikmed sobivalt sinakatesse ja valgetesse toonidesse, rõhutasin umbes sada korda nii Laurile kui tema noorimale vennale, et meil on perepilti vaja ning ühel hetkel sättisimegi end keset treppi, kus teenindajad edasi-tagasi sibasid ning lasime teha hunniku pilte. Alles hiljem vaatasin, et enamik fotodel tegi armas abikaasa kõikvõimalikke huvitavaid nägusid… Tema jaoks oli see lõbus… Aga olgu peale: ma vajasingi, et üksainuski neist klõpsudest sobiks ja – “ta-ta-raa” – siin see ongi:

DSC_0198gm1

Kindlasti leiduks nüüd hulk inimesi, kes leiaksid minu sõelale jäänud fotol miljon pisiviga. Profid oleks kindlasti teisiti teinud… Aga nagu ütles (kirjutas) üks nelja lapse ema hästi: “Perepilt ei ole professionaaliga sugugi lihtsam. Siis lihtsalt tead veel, et raha ka jookseb, aga tulemust ikka ei tule.” Lõppkokkuvõttes on ju tulemus ikkagi maitse asi ja maitse üle ei vaielda… Kui üldse, siis ehk ainult facebooki fotograafide grupis 🙂

* Fotograaf: Kayvo Kroon, kollaaž minu poolt