Elu Au pair’ga: teine kuni neljas päev

Nagu ma eelmise postituse lõpus ütlesin, ootas peale au pair’i saabumist meid kohe esimene väljakutse: jäime 24. tunniks kahekesi. Tõsi, kui arvestada ka lapsi, kes on äärmiselt oluline osa meie igapäevaelust, siis teeb see kokku 6 inimest, aga antud hetkel pidasin silmas täiskasvanuid. Oli selge, et ööpäev koos võõra inimesega, kes räägib võõrast keelt, mida ma vaid kompamisi tunnen, võib kulgeda väga ootamatult…

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ootamatusi ei saabunudki. Tegelikult läksid nii teine kui ka neljas päev, mil Lauri kodus polnud, küllaltki tavaelulises rütmis. Mis oli teistmoodi, oli rohkem põnevust ning lõbu. Ja loomulikult oli ka erinev see, et ma jõudsin tavapärasest rohkem teha. Kuigi ütlesime kohe alguses, et Hannah võtaks esimese nädala täitsa vabalt ja jälgiks, millega meie tegeleme, rõhutas ta mitu korda, et ei taha end tunda nagu elaks hotellis, seega võttis ta näiteks nõudepesu kohe enda peale. Kui peres on 6 liiget + üks külaline, on sellest juba väga suur abi, et keegi tahab nõusid pesta. Olgem ausad: kuigi mu elus oli periood, mil nautisin nõude pesemist, siis praegusel ajal mina küll seda enam teha ei taha…

Üks kõige hullem osa, millega Hannah kokku puutus, oli poiste nutt, jonn ja kisa… Kui Karli puhul me jonnist või muust seesugusest rääkida ei saa, siis Rain on täpselt ideaalses eas oma tujukuse väljendamiseks. See, kes tituleeris Raini vanuse nimega “kohutav kahene”, tabas naelapea pihta. Kui ikka kahesel on tujud, siis see pole midagi muud kui kohutav…

Raini nutuhood avaldusid eriti selgelt autosõitudel. Esimesel nädalal pidime kõik sõidud alati täiskoosseisus tegema, et Hannah näeks ja õpiks teed tundma. Paraku oli Rainil pärast esmaspäevast Tallinna visiiti kopp ees igasugu sõitmistest ja seda demonstreeris ta meile väga häälekalt. Selle kõige juures avastasime aga ühe imenipi, kuidas sekundi pealt poisi suu kinni panna. Selleks on mul vaja vaid sisestada CD-plaat “Juhhei. Mina pääsen taevasse” ning samanimeline laul käima panna ja laps on totaalsetl vait. Iga kord tuleb meil naer peale, kui seda effekti näeme. Hannah on selle kohta öelnud, et see paistab mõjuvat justkui mingi droog. Et laps siiski selle vastu resistentseks ei muutuks, tuleb vahele kuulata midagi muud ja imeplaat kasutusele võtta alles viimases hädas.

Mis ma siis veel oskan nende päevade kohta öelda? Esiteks me jutustasime väga palju. See on väga huvitav, kui sinu inglise keel on rabe… Samas olen ma aru saanud, et tegelikult ei ole vaja meeletut grammatilist baasi, et rääkida teise inimesega. Vahel, kui mingi lause lihtsalt kohe kuidagi ei tule, tuleb kasutada lihtsalt teadaolevaid sõnu, kombineerida neid igatepidi ja lõpuks saab teine pool ikka aru, mida mõtled. Lõppkokkuvõttes oleme me inimesed ja võimelised üksteist tundma ka palju enama järgi, kui üksnes keel. Loomulikult oleks olukord raske, kui mu vastas oleks inimene, kes kõneleb vaid Hiina keelt, aga kui on olemas baassõnavaragi inglise keeles ning sul on käed ja jalad, et vajadusel nendegagi midagi näidata, siis ei jää midagi olulist ütlemata 😉

Kolmapäev oli ainuke ööpäev, mil Laur kodus oli. Loomulikult oleks ta tahtnud selle aja panna millegi sisuka peale, aga see oleks nõudnud suuremat energiat, kui tal alles oli jäänud. Lõpuks vaatasime pärastlõunal “Helisevat muusikat” ja Laur küpsetas samal ajal vahvleid. Küpsetamine (kokkamine soolasest küll, aga mitte küpsetised) pole meie peres küll mehe rida, aga vahvlid on erand. Alati valmistab ta neid harvadel kordadel, mil mingit filmi vaatame, kuna valmistusprotsess on ajakulukas ja niisama seda teha igav. Aga lõppkukkuvõttes pole ma kusagilt paremaid vahvleid saanud kui need, mis on küpsetanud Laur vana nõuka-aegse masinaga 🙂

Nii möödusid esimesed rahulikud päevad. Ees oli ootamas kahe suure sünnipäevaga nädalavahetus…

Advertisements

Elu au pair’ga: saabumine

Tahaksin teile rääkida meie kõige esimesest päevast koos au pair Hannah’ga. Selleks, et sinnani jõuda, tuleb aga alustada pühapäevast, sest kõik algas juba siis. Pühapäeval oli Laur tööl ja juba varahommikul ärgates teadsin, et Hannah tuleb ööpäeva pärast, aga pool minu elamist oli veel totaalselt segamini, lisaks oli vaja lõpetada mõned pisiasjad au pair’i toas ja samuti plaanisin teha lastega küspisetorti.
Kui me kooki tegema hakkasime – see oli umbes kell üheksa õhtul – valitses alumisel korrusel endiselt paras korralagedus. Poisid olid just magama jäänud ja tüdrukud olid entusiastlikult valmis koogi ise valmistama. Melissa innukus rauges siiski peale esimest kihti, kui ta teatas, et on kohutavalt väsinud ja läheb ära tuttu. Arvestades, et minu päevaste toimetamiste kõrval oli tüdrukutel peaaegu et korralik tööpäev koos poistega, ei olnud midagi imestada. Saatsin ta magama ja Liise valmistas ülejäänud koogi ise.

Pärast seda, kui kõik lapsed olid magama läinud, sain lõpuks rahulikult koristada. Kuigi oli öö ja olin väsinud, nautisin põrandate pesemist täielikus vaikuses. Lõpetasin au pair’i toa ettevalmistamise pisut enne kolme öösel, viies sinna vaasiga punase gladiooli. Kuna minu aed näeb välja hullem kui Tootsi peenar, võis lilleke oma uue kodu üle päris õnnelik olla.

Au pair’i tuba ehk külalistetuba:

collage-2016-09-18gm

Nagu ütlesin, siis sain voodisse enne kolme. Kell kuus oli äratus ja vahepeal ärkas Karl, et süüa piima. Kõige tipuks ei tahtnud uni voodis kuidagi tulla, kuna olin meeletult ärevil. Ma arvan, et mul pole ammu olnud aega, kus oleksin midagi või kedagi nii väga oodanud. Põnevus oli võimas.

Kui sõitsin koos kõigi lastega Liiset kooli viima, mõtlesin sellele, et Hannah on juba meie poole teel (tema lend startis umbes kell kuus). Ainult paaril korral vilksas peast läbi ka mõte, et kas see kõik ikka on hea mõte… Võib-olla oli see hullumeelne idee…?
Igal juhul saime Peedul Lauriga kokku ja asusime Tallinna poole teele. Lauril oli seljataga nädal, kus ta üle päeva tegi 24-tunniseid valveid. Ilmselgelt oli ta väsinud, aga samuti nähtavalt põnevil. Mul oli hea teada, et ma pole ainus, kes eelseisvat väga ootab.
Jõudsime Tallinnasse umbes kaks tundi varem. Aja tegime parajaks sellega, et viisime ära ühe meetellimuse ja seejärel sõitsime suure ringiga tagasi Ülemistesse. Kui parasjagu meetellimust täitsin, mõistsin, et Karl on end täis kakanud ja mähe vajab vahetamist. Alles Ülemiste juures sain aga aru, kui põhjalik tema töö oli – poisil polnud seljas enam ühtegi puhast riideeset.
Eemaldasin Karli püksid ja läksime poodi nii, et poiss kandis üksnes rohelisekirjut bodi, mille äärte vahelt piilusid välja kollakaks tõmbunud mähkmeääred… Eesmärk oli leida mõni pood, kust saaks osta sukkpükse. Autosse oli mul varasemast ajast jäänud üks pluus, mille olin hiljuti ostnud, aga mida ta veel kanda polnud jõudnud. Eesmärkide hulka kuulus veel võimalikult väike kahju tugevast imalmagusast haisust, mis meiega kaasa lendles. Tõenäoliselt oleksin ma isegi vaadanud kummastava pilguga korralikult riides ema, kelle süles on bodiväel paljaste jalgadega poiss, kes haiseb päris korralikult…
Lõpuks saime sukkpüksid Rimist ja leidsime üles ka tualetid. Siis hakkas järgmine otsimine… Kus kohas küll vahetada poja mähe ja riided? Olin äärmiselt üllatunud, et ei leidnud järjestikuste tualettide hulgast eraldi WC’d koos mähkmislauaga. Mõtlesin, et küll see Ülemiste Keskus on ikka imelik koht…
Vahetustöö sai lõpule viidud sellises ema ja lapse tualetis, mis oli mõeldud suurematele lastele. Ja alles siis, kui kõik tehtud ning tagasi kõndima hakkasime, märkasime viita, mis näitas, et kuskil asub ka mähkmisvõimalustega tualett. Võib-olla Ülemiste ikkagi pole nii imelik koht…
Kuna meil oli lennukini aega veel umbes pool tundi, tegid Laur, Melissa ja Rain aega parajaks supermarketi ees kiikudes ja turnides mänguväljakul. MIna toitsin autos Karli ja tundsin, kuidas närvid iga hetkega üha enam põnevusest kokku tõmbuvad.
Jõudsime lennujaama juurde täpselt sel ajal, mil lennuk saabuma pidi. Laur käis korraks sees ja tuli tagasi teatega, et lend hilineb 20 minutit. Saate aru, mida see tähendas? Just nimelt: minu närvid pidid veel 20 minutit praadima…
Lõpuks oli lennuk kohal, Hannah helistas Laurile ja mees läks talle vastu. Kui nad kohvritega tagasi jõudsid ja meie esimene au pair autosse istus, tundsin meeletut kohmetust. Mida siis nüüd öelda? Kuidas suhelda…?
Õnneks on Laur väga hea suhtleja ja ega Hannah’gi alla jää. Seega, kui jõudsime Viikingite külla, et korralik lõunaeine süüa, rääkisime juba päris hästi erinevatel teemadel. Kohapeal oli põhiline muidugi siiski arutelu, mida süüa… No mida sa soovitad inimesele, kelle maitse-eelistustest pole õrna aimugi? Õnneks avastasime viimasel hetkel väga hea variandi, et saab tellida kogu seltskonnale suure vaagna toitu, kus igaüks ise valib, et mida ja kui palju sööb.
Söök oli imemaitsev, aga ilmselgelt olid kõik kärsitud ka edasimineku osas. Mida lähemale kodule, seda rohkem pelgasin, mida ikkagi Hannah meie kodust arvata võib. Mäletan, kui ta esimeses Skype kõnes küsis, kas meil ikka tualett on olemas… 🙂
Põikasime Peedult läbi, haarasime kaasa Liise (nii võib öelda küll, sest peatus polnud just kuigi pikk) ning mina istusin oma auto rooli. Laur pidi koju tulema oma masinaga (kui “oma” on ikka õige sõna…).
Olles – nüüd juba ilma Laurita – autos mõned sõnad vahetanud, teatas Hannah, et tema kergenduseks räägin ma oluliselt paremini inglise keelt, kui ta arvanud oli. Kirjutades olin senini kasutanud palju sõnaraamatu (või isegi Google-translate’i) abi ning meie Skype’i kõne ajal vaid paaril korral suu lahti teinud, seega oli see minu jaoks meeldiv kompliment.
Järgmine üllatus tabas Hannah’t, kui koduõuele jõudsime. Nimelt oli tüdruk tõsimeeli uskunud, et kui elame metsas, siis see tähendab seda, et ümberringi pole mitte midagi muud kui vaid puud. Astud aga uksest välja ning oledki – hopsti – metsas. Nüüd võis aru saada, miks teda huvitas, kas meil ikka valgust ka vahel on…
Toas erilisi üllatusi polnud. Olin saatnud Hannah’le pildid kõigist meie maja ruumidest, seega oli uus tema jaoks vaid tema enda tuba. Igal juhul oli ta (väidetavalt, aga tundub, et ka päriselt 🙂 ) väga rahul.
Esimene õhtu oli ennekõike pidu ja lõbu. Sõime kooki, tutvusime, rääkisime lihtsalt juttu… Muuhulgas selgus, et Hannah on rahvuselt ikkagi austerlane ja Austriat külastab ta päris tihti. Luksemburgis nad lihtsalt elavad, õpivad ja töötavad koos perega. Põnevaim osa selle kõige juures on aga asjaolu, et sünnijärgse austerlasena polnud Hannah kunagi midagi kuulnud “Helisevast muusikast”. Kui eestlased saavad seda kultusfilmi rusikareeglina iga aasta esimesel jaanuaril vaadata ja vahel veel mõnel teisel päevalgi, siis nüüd oli meie ees täiskasvanud austerlanna, kes polnud midagi kuulnudki sellisest filmist või loost. Otsustasime, et peame ühel päeval filmiõhtu tegema…
Umbes seesuguste juttude järel läksime kõik lõpuks magama. Esimene päev au pair’ga oli möödas. Kõik see oli aga vaid pinnapealne kompamine. Tõeline elu pidi algama järgmisel päeval, kui Lauri ootas ees järjekordne 24-tunnine valve…

 

Eellugu ehk kuidas ma õigel ajal endale sobiva abilise leidsin

Mis te arvate, mis on kõige raskem osa, kui sul on neli väikest last, kellest kaks on veel eriti  pisikesed? Ma arvan, et see sõltub inimesest ja keskkonnast, kuid minu jaoks on olnud kõige keerulisem toime tulla emotsioonidega, mis on tekkinud justkui lõputust lõpetamata asjade ringist… Näiteks: ma võin magada, aga ma ei maga välja; ma võin koristada, aga ikka on kõik segamini; ma võin nõusid pesta, aga kraanikauss pole kunagi tühi; ma võin lastega tegeleda, aga ikka tunnen, et nad ei saa piisavalt tähelepanu ega arengut stimuleerivat lähenemist… Sinna lisandus ka asjaolu, et juulikuuni oli Karl äärmiselt nõudlik ja nutune laps. Kõik see tekitas tohutut frustratsiooni ja korduvalt tundsin, et sünnitusjärgsest depressioonist lahutab mind ainult üks samm. Ma arvan, et see samm oli enda tahtejõud ja teadmine, et ma pean sellest august välja ronima.

Elukogemus on näidanud, et kus häda kõige suurem, seal abi tihti kõige lähem. Ühel päeval, kui Karl kisas, minul oli sada toimetust käsil ja lisaks soovis Laur, et temaga jooksma läheksin,oli Lauri õde siin. Liina viskas õhku mõtte, et ma vajaksin abilist. Olgem ausad: sellele olin varemgi mõelnud, aga kes või miks tuleks siia metsade vahele, kui mul just pole rahapada, millest lahkesti teenistust jagada? Minu mõtted olid seega olnud vaid üldised. Nüüd aga rääkis Liina mulle millestki, millele ma polnud isegi mõelnud. Ta rääkis, et tema sõbrannal oli olnud abiks au pair ehk siis tüdruk välismaalt, kes tegeles lastega ning aitas ka pisut kodu eest hoolitseda.

Kohe, kui ma sain usaldusväärse lingi, kuidas leida enda perre au pair, olin ma lummatud. Sellest hetkest peale teadsin, et see on midagi meie pere jaoks. Laurilgi polnud selle vastu midagi. Eriti, kui see mind natukenegi õnnelikumaks ja rahulikumaks muudab. Oli augusti algus ja lootsime, et leiame abilise septembri algusest umbes kolmeks kuuks. Kuna me ei teadnud, kuidas ikkagi võib olla elu koos kellegi võõraga, otsustasime, et esialgu ei otsi me abilist pikemaks ajaks kui jõuludeni.
Kui ma sisestasin otsingusse, et elame Eestis, vajame naissoost au pair’i ning umbes kolmeks kuuks, avastasin, et tulemusi on nelja lehekülje jagu. Esialgu ei tundunud üldse paha, kuid siis lugesin tüdrukute kontosid eraldi ning välja selekteerus suur osa kandidaatidest.

Nimekiri, millistele kriteeriumitele meie au pair pidi vastama:
* ei tohi olla suitsetaja. Rohkem kommentaare ilmselt see punkt ei vaja;
* peab olema kuni 25-aastane. Miks ma ei tahtnud vanemat? Minu jaoks lihtsalt kõlab kahtlaselt, kui sa oled üle 25-aastane, sul ei ole pere ega ka stabiilset töökohta… Loomulikult ei pea see tingimata nii olema ja me väga lootsime siia saada üht 25-aastast tüdrukut, aga temaga oli see teema, et ta just lõpetas bakalaureusekraadi ja tahtis enne magistrit aasta vabaks võtta;
* au pair peab omama autojuhilube. Kuna Liise kool on 40. kilomeetri kaugusel ja lisaks on tüdrukutel 3x nädalas treeningud Otepääl, on meil palju sõitmist. Kui keegi saab osagi sellest enda peale võtta ja ma ei pea iga päev nelja lapsega autosse istuma, on see väga suur edasiminek;
* abiline peab tahtma maale tulla (üldiselt on lihtsam leida tüdrukut suurlinna) ning olema valmis hoolitsema vähemal-rohkemal määral erinevas vanuses laste eest;
* kindlasti oli mulle oluline, et see, kes siia tuleb, on valmis abistama ka kodutöödes. Peab siiski ütlema, et ma ei näinud ühegi tüdruku profiilil märget, et ta poleks valmis abistama majapidamises;
* tekkima pidi õige tunne. Kui sa loed inimese profiili ja hakkad temaga suhtlema, saad üsna ruttu aru, kas teil on mingisugune klapp või mitte. Võin tuua näite, kus kirjutasin ühele tüdrukule, kes oli vegan. Ta väitis, et lihaga kokkamine pole talle siiski probleem ja oli esialgu meist täitsa huvitatud. Kui ma aga kirjutasin, et tapame lambad ja sööme oma lammaste liha, teatas ta järgmiseks, et leidis endale juba võõrustava pere 🙂 Ka võin tuua näiteid, kus mõni tüdruk vastab su pikale kirjale vaid kahe sõnaga või viivitab vastamistega, kuid teine kirjutab tõeliselt põnevalt ja huvitatult;

* au pair, kes meile tuleb, peaks olema pigem aktiivne inimene. Kuigi meil on ka üksjagu igavat aega, hõlmavad meie päevad tihti väga erinevaid tegevusi, mille hulgas on füüsiline aktiivsus plussiks.

Esiti vaatasin kandidaatide infot üksnes üldiselt. Seejärel tegin endale konto ja sisestasin andmed meie pere kohta. Tavaline konto aga ei võimalda näha tüdrukute täisnime aga nende saadetud kirju.  Sul on võimalik saata tüdrukutele esimene kiri, kuid see on automaatsõnum, mis koosneb paarist lausest (a la: sinu profiil tundub põnev ja näeme sind kui potentsiaalset au pair’i meie perele). Saatsime paar automaatsõnumit ja nägin, et mulle ka vastati, kuid ma ei saanud vastuseid lugeda. Kuna olime kindlad, et enam ei tagane, aitas Laur mul tasuda Premium-konto makse (u. 39 eurot), kuna mul puudusid oskused välismakse tegemiseks. Alles peale Premium-konto loomist sain suhelda kõigi tüdrukutega, näha nende täisnimesid, otsida lisainfot facebookist jne. Sest teate – ma korraks proovisin – eesnime järgi kedagi fb’st üles leida on hullem kui otsida  nõela heinakuhjast.

Algul olime väga huvitatud ühest Läti tüdrukust. Tema oli see bakalaureusekraadiga ning kultuurikorralduse erialaga hästi aktiivne 25-aastane naine, kellest enne rääkisin. Kuna olin saanud soovitusi, et sarnasest kultuurist tuleva tüdruku puhul on mitmed eelised (näiteks suhtumine töösse), lootsin väga, et meil tekib klapp. Tema oli ka üks vähestest, kellega rohkem kirjutama hakkasime.

Ma ise saatsin lõppkokkuvõttes laiali ikka päris mitmeid kutseid. Mõni saatis kohe eitava automaatsõnumi – ju siis midagi meie elukorralduses ei sobinud (äkki mets ja 4 last on piisavad põhjused…?). Mõni tüdruk küsis lähemalt paar küsimust. Mõni küsis kohe peale esimest kirja taskuraha suuruse kohta. Kõige rohkem oli aga neid, kes ei vastanud üldse midagi. Kui ma augusti lõpus oma konto sulgesin (sulgedes oma Premium-konto, mis kestab 30 päeva, peale abilise leidmist, saad selle hiljem taasavada sealt, kust pooleli jäi), nägin, et mu postkastis oli endiselt tüdrukuid, kes kunagi polnud oma sõnumeid näinudki.

Lisaks minu poolt väljastatud sõnumitele, sain ka kaks kutset au pair’delt. Ühel juhul oli tegu Jamaicalasega, teisel juhul tüdrukuga Keeniast. Kuna see läks juba liiga erinevaks põhimõttest võtta keegi sarnasest kultuuriruumist, saatsin neile viisakad eitusvastused. See oli ka sedavõrd kergem, et pildile oli ilmunud Hannah…

Lubage ma räägin teile nüüd pisut Hannah’st. Te ei pea muretsema – ta teab ise ka, et blogi pean ja oma kogemustest kirjutan. Kui tal kunagi Eesti keel päris selge, võib ta mu kirjutised vabalt ise läbi lugeda 🙂

Nagu te ilmselt juba aru saite, siis Hannah osutus meie valikuks. Mäletan selgelt seda õhtut, kui lappasin jälle meeleheitlikult nimekirja tüdrukutest, kes tahavad Eestisse tulla, muutsin pidevalt kriteeriume (näiteks, kui pikaks ajaks au pair võtta ja millal ta võiks alustada) ning nägin esmakordselt Hannah’i profiili. Tema pildilt vaatas vastu sedavõrd soe ja positiivne noor naisterahvas, et mõtlesin kohe, et ta oleks meile ideaalne. Lugedes kirjeldust, veendusin selles üha enam: ta on 19-aastane tüdruk Luksemburgist, kes lõpetanud keskkooli ja läheb aasta pärast Saksamaale arstiks õppima. Tema inglise keel polevat ideaalne (unustasin vist mainida, et ma pole kunagi inglise keelt koolis õppinud ja enne lapsehoidjatega kontakteerumist inglise keelt suhtlusvahendina kasutanud), kuid ta on siiski selles hea. Ta on sportlik ja aktiivne… Põhiprobleem selle positiivse juures oli see, et tõenäosus selline tüdruk enda juurde saada on küllaltki väike… Kohe alguses nägin, et tema kontole (mis pidi olema küllalt värske, kuna oleksin seda muidu varemgi märganud) oli saabunud mitmeid kutseid teistelt perekondadelt. Saatsin siiski oma kirja veel enne magamaminekut ära ning jäin põnevusega ootama uut hommikut.

Aeg, mil au pair’i valisime, oli minu jaoks väga nauditav. Ma mõtlesin pidevalt lahendusi, kuidas valmistada maja uue elaniku tarbeks ette. Internetisaiti, kust abilisi võib leida, külstasin aga teinekord kümneid kordi päevas, lootes, et keegi on mulle vastanud.

Järgmisel lõunal, peale Hannah’le kirjutamist, polnud ta ikka veel vastanud. Nägin sedagi, et ta isegi polnud mu kirja lugenud. Millalgi sel hetkel tegin otsuse, et kirjutan talle lisakirja facebooki. Minu esimene kiri facebookis sisaldas kirjeldust meie perest ja tema puhul pidasin oluliseks mainida sedagi, et Laur on arst. “Aga” oli muidugi selles, et oma profiilis oli ta märkinud, et tahaks minna au pairiks väikelinna ja lapsed, keda hoida, peaksid olema vähemalt 3-aastased. Kirjutasin aga, et olen ise kogu aeg kodus, mistõttu ei ole raske ka noorematega tegeleda (pealegi tegelen beebiga peamiselt ise) ning elame väikelinna kõrval metsas. Väljavaated ei tundunud roosilised, aga ma tundsin, et ei saa lasta seda varianti niisama käest.

Alles nüüd tean, et minu facebooki kiri otsustas kõik. See oli kõige esimene kiri, mida Hannah üldse nägi ja oma au pair’i kontot külastas ta alles peale seda. Nagu ta mainis: “Ma mõtlesin juba sel hetkel, kui sinu kirja nägin, et see on see pere!”. Seega olid meie tunded vastastikused. Nüüd aga tormasin asjade käigust pisut ette…

Peale seda, kui Hannah’ga suhtlema hakkasime, olidki mul söelale jäänud veel vaid tema ja Läti tüdruk. Viimase vastused olid aga palju pinnapealsemad ning ei tekkinud sellist lähedast suhtlust, mille saavutasime Hannah’ga mängleva kerglusega. Kuigi ma ponnistasin ka temale hea mulje jätmise pärast üksjagu, pidin ma lätlannaga ikka kõvasti vaeva nägema, et saada harvad lühikesed vastused. Lõpuks aga jõudsin mõlemiga nii kaugele, et leppisime kokku Skype’i kõned.

Esimene, kellega näost näkku rääkisime, oli Hannah. Ma koristasin ja kraamisin päev otsa enne meie kõnet. Ootasin väga õhtut, mil panime kõik kenasti riidesse ja istusime ekraani ette, et suhelda võimaliku tulevase au pair’ga.

Kõne oli väga lõbus ja tore. Nägin, et ka Lauril tekkis Hannah’ga kohe hea klapp. Laur tundis end vabalt ja ei peljanud kasutada ka teataval määral (musta) huumorit.

Üks asi, millest me Hannah’ga kordagi polnud rääkinud, kuigi meie kirjavahetus oli juba üsna pikaks veninud, oli taskuraha. Kui Laur Skype’s selle kohta küsis, sai ta tüdrukult vastuseks, et too ei tee seda raha pärast. Kuigi me pakkusime pisut üle miinimumi (hinnad on  üldiselt 250-500 eurot, aga üle 350-ne siiski harva), oli siiski seda hea teada.

Kuskil poole Skype’i kõne peal tuli välja, et midagi pole kindel. Selgus, et lisaks sellele, et meie oleme väga huvitatud ka lätlannast, oli Hannah’l samuti pooleli tõsine läbirääkimine perekonnaga Soomest.

Edasi läks nii, et me mõlemad maadlesime sellega, kuidas asju sätitada. Kõik olid ju kõigist huvitatud… 😀 Paar päeva hiljem oli meil kõne Läti tüdrukuga ja peale seda oli üsna kindel, et lätlanna tuleb siia septembri lõpust aasta lõpuni ja uuel aastal liitub meiega Hannah.

Paraku tegi saatus veel ühe keerdkäigu. Pärast keskkooli lõpetamist tegi Hannah endale baarmeni paberid. Nüüd tehti talle tööpakkumine ühe Austria hotelli poolt. Aeg, mis ta seal peaks veetma, oleks novembri lõpust alates kuni uue aasta maikuuni.

Nüüd oli selge, et Hannah ei saa teha kõike, mis ta tahab. Soome perekond ütles talle, et nemad saaksid põhimõtteliselt hakkama, mis tegi otsustamise pisut kergemaks. Nüüd oli jäänud üle veel vaid lätlannaga rääkida, kas tollele sobiks variant, kus meile tuleb enne Luksemburgi tüdruk ja alles novembri lõpus tema. Lätlanna kirjutas, et see on tema jaoks isegi parem, kuna ta pole kindel, kas saab septembri lõpuks kõik niimoodi korraldatud, et siia tulla. Tema facebooki profiililt võisin näha, et tegu on tõesti äärmiselt aktiivse inimesega.

Hetkest, mil Hannah’i tuleku kinnitasime, oli selle päevani, mil ta saabub, jäänud vaid 10 päeva. Põhiliselt möödusid need koristades (pidin oma majas mitmed ruumid ümber tegema ja kõvasti ülearust kraami ära viskama/jagama, et külalistetuba luua), eesootavale olukorrale mõeldes ning tihti ka Hannah’ga netis suheldes. Loomulikult pidin kõige kõrvalt ka maja ja laste eest hoolitsema, aga enam ei tundunudki see nii hull.

Luksemburgist pärit austerlanna Hannah saabus meie pisikesse Eestisse 05.09.2016. Sellest kõigest aga juba edaspidi. Eellugu sai nüüd igatahes räägitud.

Vihjeks võin öelda, et edaspidi läheb aina huvitavamaks 😉

Kes on au pair?

Au pair on 18 kuni 30 aastat vana lastetu ja mitteabielus naisterahvas (ok, ka mehed teevad seda), kes läheb ajutiselt elama võõrustavasse perekonda teises riigis. Elades nagu tavaline pereliige, saab au pair endale ka mõningased kohustused, mis hõlmavad peamiselt lastehoidu ja lihtsamaid majapidamistöid. Au pair elab peres nagu iga teine liige, ta saab oma toa ning vaba ligipääsu toidule. Abistades töödes, saab ta lisaks ka igakuise (või iganädalase) taskuraha.

Raha, mis au pair teenib, pole kindlasti mitte palk, nagu pole ka au pair teenija, lapsehoidja (nanny või babysitter) ega majapidajanna. Ennekõike võiks au pair’i näha kui vanemat õde pere lastele. On ju iseenesestki loomulik, et vanemad lapsed aitavad pere väiksemate eest hoolitseda ning teevad ka majapidamistöid.

Võõrustav pere (vähemalt ühe kuni 18-aastase lapsega pere) pakub au pair’le võimaluse elada teises kultuuris ja keskkonnas ning saada osa ühe tavalise pere igapäevaelust. Võõrustav pere organiseerib enamasti ka keeleõppe, kui au pair’l on selleks soovi. Vastasel juhul valitakse sobiv suhtluskeel (meie puhul inglise keel), mille praktiseerimine võib mõlemale poolele kasuks tulla. Kuna Liise õpib meil juba esimesest klassist inglise keelt, olime õnnelikud, et ka tema saab sellest kasu lõigata.

Täpsed kohustused lepivad iga au pair ja võõrustav pere omavahel kokku. Samamoodi on ka kokkuleppeline, kes maksab sõidu võõrustavasse riiki ja tagasi.

Enamikes riikides, kus au pair’i töö on reguleeritud, võib au pair töötada kuni 30 tundi nädalas, Austraalias ja USAs kuni 45 tundi. Eestis ma kindlaid regulatsioone ei leidnud.
 Usaldusvärne lehekülg au pair’i leidmiseks: https://www.aupairworld.com/en
Selle postituse lõpetuseks tahaksin öelda erilised tänusõnad Liinale ja Annelile, kelleta poleks meil praegu ka Hannah’t!