Elu Au pair’ga: pildikesi Tartust

Kolmandal nädalal külastasime Hannah’i ja Melissaga ülikoolilinn Tartut. Põhiline roll oli tutvumine vatamisväärsustega ning postkaartide otsimine. Lisaks täitsime Melissa ammuse unistuse ning käisime Apollo raamatupoes. Sünnipäevaks sai ta selle kaupluse kinkeaardid ja mitu kuud oli ta oodanud võimalust nende realiseerimiseks. Nüüd väljus ta poest mitme raamatu ja rahuloleva tujuga. Huvi raamatute vastu oli  nii suur, et kui hiljem külastasime Salvesti laopoodi (peamiselt beebitoitude tarbeks) ning siseturgu, mis on meie pere suur lemmik ja mille vastu Hannah suurt huvi tundis, istus Melissa autos ja luges 🙂

Pildivalik Tartust:

collage-2016-10-143

Advertisements

Elu Au pair’ga: teine nädal

Meie pere teine nädal koos Au pair Hannah’ga mahutas palju põnevaid hetki. Et kõik need lihtsamalt ühte teksti kokku panna, toon teemad välja punktide haaval.

* Töö, töö, töö…

Teisel nädalal oli Lauril vaid üks tööpäev. Arvestades, et ta oli 2 nädalat üle päeva 24-tunniseid valveid teinud, oli see muidugi äärmiselt tore ja vajalik. Et maal elades ei lõppe igapäevatöö aga kunagi, sisustasime kogu perega oma päevi koduste toimetustega.

Kui meie jaoks on tavaline töö küttepuude varumine – nende lõhkumine ja riita ladumine – oli Hannah’i jaoks tegu esmakordse kogemusega. Aga mõnusa seltskonnaga on sedasorti tegevus isegi nagu lõbu ja puhkus, seega ei murdnud see konti kellelgi. Hannah proovis koguni puude lõhkumist, kuid otsustasime siiski üksmeelselt, et parim on see osa Laurile jätta.

Välitöödest riisusime veel puhtaks autotee, mis oli suvisest tormist oksi täis. Lisaks proovis Hannah murutraktoriga niitmist. Murutraktor pole päris võõras ka mulle. Küll aga on mulle võõras ATV’ga ja järelkäruga küttepuude teisaldamine. Ma lihtsalt tunnen, et sedasorti tehnika pole minu jaoks… Tähendab: ma võin aeglaselt pisut ATV’ga sõita, kuid järelkäru on juba liig mis liig. Vähemalt praegusel ajal… Aga Hannah ei saanud kindel olla, et tal kunagi veel võimalust avaneb sedasorti tööd teha, seega nägime teda sedagi proovimas.

Nagu ma juba maininud olen, siis majapidamises võttis Hannah enda peale nõudepesu. Lisaks aitab ta tüdrukuid lastetubade ehk ülemise korruse korrastamisel ning aeg-ajalt võtab tolmuimejaga. Seda viimast teeme vaheldumisi. Poistega ta end varases tutvumisjärgus kuigi kindlalt ei tundnud ja tegelikult võib üldse öelda, et pisikeste lastega tegelemine on tema nõrgim külg, aga seda ei saa ma talle kuidagi pahaks panna. Esiteks tõi ta selle juba oma ankeedis välja, et tahaks hoolitseda vähemalt 3-aastaste laste eest ja teiseks pole ma ka ise seda tüüpi, kes võõraste tittedega (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid mõte jääb samaks 🙂 ) tegeleda oskaks. Mulle meeldivad pisikesed väga, aga minu jaoks on alati olnud kohmetust tekitav tegeleda beebidega, kes pole just mu enda omad. Seega ma mõistan teda päris hästi ja olen väga rahul, et tüdrukutega tekkis tal hea klapp. Melissaga käis ta batuudil hüppamas, Liisega harjutas inglise keelt ja nii edasi… Ja tänu sellele, et ta võttis üle osa majapidamisest ning mingil määral vanemad lapsed, tekkis mul endal kohe pisut rohkem vägagi vajalikku ja väärtuslikku aega oma kõige pisemate jaoks, kes tegelikult vajavadki ennekõike just mind.

Üks asi, mille arvelt mul veel palju lisaaega tekkis, oli sõitmine. Ma pean silmas autosõite. Pole saladus, et meie peres on käimisi väga palju, kuna Liise käib päris kaugel koolis ja lisaks on tüdrukutel 3x nädalas treeningud. Juba teisel nädalal oli Hannah ise võimeline sõitma nii kooli kui ka trenni. Ja kuigi esimestel kordadel oli tal alati üks ja sama teejupp, kust ta möööda kippus kimama, oli pärast mõnda iseseisva sõitmise korda ka see ots kindlalt selge.

Kes nüüd muretseb, kas meie abiline ka vaba aega sai, siis iga päev on tal üksjagu hetki iseendale, mis hõlmavad näiteks jalutamist, lugemist, niisama jutustamist vms. Samuti proovime talle mõeldes oma igapäevaelu lõbusamaks teha ja sellest ma järgmises punktis räägiksingi.

* Lõbu ehk ratsutamine, õhupüss ja pildistamine

Et töö kogu elu valdama ei jääks, pikkisime selle vahele lõbu- ja puhkehetki. Üks esimesi selliseid aktsioone oli ratsutamine. Kõige alguseks pean aga ausalt tunnistama, et mina pole kohe üldse suurem asi ratsutaja. Tegelikult pole ma siiamaani ka suurem asi hobusesõber… Ärge saage minust valesti aru – ma armastan hobuseid ja nad meeldivad mulle, aga miskipärast ma ka pelgan neid. Näiteks: üksvahe ehitas Laur hobuste kopli täpselt kanade aia ette. Kord, kui ma seal aias linde söötmas olin, otsustasid suksud blokeerida ainsa värava. Et aiast välja pressides oleksin jäänud hobuste (kes käituvad minu arvates ettearvamatult) ja tiigi vahele, ootasin ma mõnda aega, millal nad end natukenegi liigutavad, pugesin siis aiast välja ja tulin ringiga koju nagu viimane argpüks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Hannah’le, kes on väga julge, ei valmistanud ratsutamine sugugi peavalu. See oli ilmselt tema teine kord hobuse seljas, kui ta juba proovis galoppi. Mina pole siiani traavist kaugemale jõudnud… Aga ega ma väga muretse – ma arvan, et mul on nüüd, kus rasedusi ja pisikesi beebisid enam plaanis pole, aega veel päris palju, et ka selles valdkonnas areneda. Kui Hannah Saksamaale ülikooli läheb, on tema võimalused selles vallas ilmselt mõneks ajaks oluliselt rohkem piiratud.

Üks pildike, mis tõestuseks galopist:

dsc_0204gm2

Kui jutt juba piltide peale läks, tahaksin ka rääkida päevast, mille jooksul lasime nii õhupüssi kui pildistasime Karli. Tegelikult võib see esimene osa kõlada palju intrigeerivamalt kui see tegelikult oli. Kogu protsess nägi ette seda, et läksime liivakarjääri, tegime suure papist sihtmärgi ja üritasime seda tabada. Pole vist raske arvata, et kõige täpsem oli Laur. Kuigi ma tahaksin siiani vaielda selle osas, et üks täiesti teises märklaua otsas olev üksik auk polnud minu lastud…

Samal õhtul otsustasin, et ma pole nii ammu pildistamisega tegelenud, et viimane aeg on Karl käsile võtta. Ma pole mingi fotograaf, aga armastan isiklikuks tarbeks (fotoraamatud jms. mälestused) lastest ilufotosid klõpsida. Sedakorda sai otsus tehtud sügisteemaliste piltide kasuks. Kuna ilmad olid ilusad, polnud ka pärastlõunasel ajal probleem poissi õues lühikeste varrukatega pildistada. Ja kuna Hannah pole siiani eriline pildistaja olnud, huvitas teda, kuidas ma fotosid teha plaanin, mistõttu pakkus ta end minu esimeseks päris oma assistendiks.

Näitan valikut piltidest ka teile:

collage-2016-10-14gm

collage-2016-10-141gm

collage-2016-10-142gm

* Sport

Teisel nädalal koos abilisega otsustasime ükshäälselt naasta spordi juurde. Isiklikus ajaloos olen ma olnud pigem äärmiselt treeningutekauge inimene. Põhikoolis jätsin ma ilmselt mulje, et kui peaksin kehalise kasvatuse tundides osalema, annaksin otsad. Ma muidugi olin ka tegelikult päris tihti haige, aga ilmselt rõõmustasin pidevate vabastuslehtede üle pigem seepärast, et mulle ei meeldinud sealne spordikava ja seltskond. Hilisemas elus tegelesin siiski pisut tantsimisega (minu eriti eksootiline lemmik oli kõhutants).

Laurile on sport väga tähtis. Kui me tutvusime, käis ta regulaarselt jõusaalis ja ei saa öelda, et tema muskel poleks olnud üks põhjusi, miks ta mulle meeldima hakkas (vabandan, kui läksin liiga isklikuks 🙂 ). Pärast tulid abielu, ülikooli lõpetamine, residentuur, ridamisi lapsi ja talutööd ning trenniks polnud enam mahti. Alles Raini (selle kolmanda) sündimise järel, hakkas mehe elu sedavõrd paika loksuma, et sai otsustatud, et igas päevas on võimalik leida aeg treeningute tarbeks. Tegime trenni tihti koos kogu perega, kuigi ehk pisut erinevaid asju. Kuni tuli viimane rasedus ning mina loobusin ja seejärel tuli suvi ning Laur loobus. Sügisel alustas ta uuesti, kuid minuta ja pisut kaootilisemalt. Sel suvel tegi ta taas pausi ja nüüd otsustasime liikumistraditsiooni taaselustada koos värske au pair’ga, kes oli sellest variandist väga huvitatud.

Milliseid trenne me siis teeme?

Tüdrukutega on lihtne: nemad harjutavad oma iluvõimlemist või matkivad meid. Kui nad üldse liituvad, mida sel aaastal väga palju esinenud pole… Melissa avastas enda jaoks ka mõned huvitavad jooga-videod ja mina vaatasin lihtsalt suu ammuli, kuidas ta sooritas oma iluvõimlemiskogemuste baasil harjutusi, mille tegemine oleks mulle kaugelt üle jõu.

Laur teeb jõutrenni. Tema eesmärk on kasvatada ennekõike musklit. Nädalal, millest jutt käib, alustaski ta jõutreeninguga ning jätkas suve lõpus vaikselt sisse tulnud jooksmisharjumusega. Jooksnud olen ka mina temaga. Isegi sel aastal vahelduva eduga, aga mingit regulaarsust me sisse ei saanud.

Meie Hannah’ga teeme erinevaid asju. Näiteks on meie käsutuses hantlid, hüppenöör, hula-rõngas, sõude-ergomeeter… Tema armastab ka pikki jalutuskäike. Aga põhiline kava, millega alustasime ja mida täitma oleme jäänud, on alljärgnev video: https://www.youtube.com/watch?v=Ya84lIVwEps . Kes tahab, võib ise ka järele proovida

(soovituslikult 2-4 kordust tehes 🙂 )
*Lammaste tapmine
Spordi juurest tahaksin liikuda sõna otseses mõttes elulise teema juurde. Igaüks, kes meid vähegi rohkem tunneb, teab, et me peame iga suvi lambaid ja teeme seda ennekõike liha tõttu. Pole saladus, et – julmalt ja konkreetselt öeldes – sügisel rändavad nad sügavkülma. Viimased paar aastat on lammaste tapmine olnud täielikult Lauri enda teha. Esimestel kordadel käisid külamehed abiks, kuid seejärel on abistamas olnud vend Jaan ning sel aastal polnud tedagi. Mina olin nõus aitama lambaid püüda, valmistama ette vahendid ning aitama õhtul liha pakendada, kuid tapmisprotsess pole midagi, mille juures ma olla tahaksin. Ok, ma olen näinud, kuidas lammast lihaks lõigatakse, olen hoidnud käes sooja liha, kuid seda momenti, mil elu tuleb lõpetada, olen vaid kaugusest silmanud (ma olen sealjuures päris lühinägelik!).
Hannah’i üks esimesi küsimusi oli, kui ta kuulis meie lihateost (rääksime sellest juba esimesel korral Skype’s), kuidas Laur saab töötada arstina ja sealjuures lambaid tappa – selles on ilmselge vastuolu. Tema tunneb, et tahaks kunagi arstiks saada ennekõike seetõttu, et elusid säästa… Laur tunnistas, et alguses oli see just seetõttu temagi jaoks raske. Aga lõppkokkuvõttes: selline on elu. Ja inimesed, kes söövad liha, peaksid seda tegelikult võtma kui loomulikku protsessi. Vastasel juhul oleks see tegelikult silmakirjalik, sest poest tulev liha on samuti kunagi elus olnud. Ning nende elu ja lõpp on ilmselt oluliselt kurveminigi kulgenud…
Ok, aga nüüd siis tänavusest lammaste tapmisest (nii väga, kui ma ka ei tahaks, pole selle jaoks paremat sõna). Hannah oli kohe valmis aitama lisaülesannetes nagu lammaste püüdmine, liha pakkimine jms., millega ka mina tegelen. Muu oli tema arvates liig. Ja ometi: kui Laur oli seal, lammas käes, ning mina olin tuppa tulemas, ei järgnenud Hannah mulle. Hiljem kirjeldas ta seda kui hetke, mil ta otsustas, et see on ehk tema ainus võimalus sellist protseduuri näha, mistõttu ta lihtsalt ei saanud lahkuda. Kõige lõpuks ütles ta, et sellisel moel polnudki see nii hirmus kui ta oli arvanud ja kartnud.
Aga aitab ehk sellest teemast. Läheme parem viimaste teemade juurde, milleks on:
* Skype-kõne Hannah’i vanematega ja keeleõpe
Samal õhtul, mil me lammastega tegelesime, ootas meie peret ja meie värsket au pair’i Skype’i kõne tema vanematega. Tundsin, et minu jaoks on see oluline. Võin vaid kujutada, mida mõtlevad vanemad, kui nende vanim laps on lõpuks iseseisva elu peale läinud ja kodust väga kaugel… Esimesel nädalal proovis Hannah’i ema talle õhtuti korduvalt helistada või kirjutada, aga selle peale teatas tüdruk, et ta on liiga väsinud, et rääkida. Ei taha mõeldagi, mida ema sellest arvata võis… 🙂 (Asi oli ennekõike emotsioonide külluses!) Aga õnneks rääkisid nad esimese nädala lõpus omavahel Skype’s ja leppisid kokku, et teisel nädalal teeme seda koos meie perega ja tema mõlema vanemaga.
Koristasime päris põhjalikult, et kõik oleks igati tip-top ning Hannah saaks vanematele ka uut elamist näidata.
Peab ütlema, et kõne oli väga meeldiv. Hannah’i vanemad olid toredad ja õnneks ei puudunud neil huumorisoongi. Kui ka asjaolu, et nende tütar vaatas lammaste tapmist ning lasi õhupüssi, neid esiti pisut ehmatas, aitas Lauri peen huumor ja Hannah’i ilmne rahulolu siinsest elust, sellest üle saada.
Kogu meie kõne toimus inglise keeles. Kuigi saksa keel pole mulle ja Laurile võõras ning isiklikult saan Hannah’i jutust üksjagu aru, kui ta oma pere või sõpradega räägib, ei oska ma seda kõneleda. Siiski ei suuda ma ette kujutada, mida tunneb Hannah ise, kes elab keskkonnas, kus igapäevaselt kasutatakse keelt, mida ta mõistab ülivähe. Talle tuleb aga au anda. Enne tema siiatulekut ostsin mõned (kasutatud) inglise keele sõnaraamatud, tellisin Apollost 2 eesti keele õpikut (ühe neist kinkisime talle päriseks) ning esimese nädala lõpus sain emalt ka saksa keele sõnaraamatud. Kahjuks ei saanud ma talle pakkuda keelekoolitust, kuna need toimuvad Tallinnas ja sinna on nii 250 km. Aga pakkusin, et võin ise aidata nii palju, kui on vaja, kui tal on vähegi huvi. Ja juba esimesel nädalal sisustas ta üksjagu vabu hetki keelt õppides. Samuti on eesti keel olnud põhiline, millega ta sisustab oma aja tüdrukute treeningute ajal oodates. Mida ma täiesti kindlat võin öelda, on see, et kui Hannah’l oleks võimalus olla siin vähemalt pool aastat, saaks ta eesti keelega juba üksjagu hakkama. Miks ma seda usun? Sest tal on sihikindlust, ta elab keskkonnas, kus kuuleb seda palju ning tal on eelnevalt mitme keele kogemus (emakeel: saksa keel; keskkond, kus kasvas: letseburgi keel; koolis õpitud keeled: inglise, prantsuse ja ladina), mis tähendab, et uue keele omandamine on talle tõenäoliselt lihtsam kui paljudele teistele. Lisaks on eesti keeles väga palju laensõnu, mis on tuttavlikud saksa keele kõnelejale. Ennekõike õpibki Hannah praegu sõnu ja proovib tekste mõista. Sest kui asi puutub kõnelemist ning mängu tulevad grammatikareeglid, siis läheb asi nii keeruliseks, et kahest ja poolest kuust kindlasti tulemusteks ei piisa…
Nii palju meie sündmusterohkest teisest nädalast. Huvitatutel soovitan jääda valvele, kuna andsin endale lubaduse oktoobri lõpuga jõuda sinnamaale, et saaksin vähemalt novembris teha postitusi, mis jäävad enam-vähem samasse päeva. See tähendab, et kirjutamist saab olema lähiajal palju 😉

Elu Au pair’ga: esimene nädalavahetus ehk puhkus ja pidu

Kas olete minuga nõus, et nädalavahetused kõnelevad inimese elu kohta nii mõndagi? Kui nädala sees teeme me asju, milleks oleme vähemal või rohkemal määral kohustatud, siis nädalalõpp on palju rohkem meie endi teha. Isegi kui see valikulikkus on pigem näiline… Sa võid ju näiteks kaaluda, kas lähed sõbra sünnipäevale, kuid kui ta on sulle oluline ja sul pole muud tähtsat käsil, siis  sa teed seda.

Esimese nädalavahetuse eel oli Hannah kindlasti põnevil. Teada oli, et meid ootavad ees kaks sünnipäeva. Ühel juhul sai 30 minu õde, teisel juhul sai 30-aastaseks üks minu headest sõbrannadest. Mõlemad peod pidid toimuma laupäeval.

Kõigepealt aga tahaksin rääkida reedest. Reede on tõeline nädalavahetuse algus. Lauril sedakorda tööpäeva polnud ja otsustasime, et külastame metsa, et korjata viimane laar kukeseeni.

Metsas tabas mind üllatus. Suvel räsis meie alasid suur torm, peale mida käisid siin harvesterid ning tegid nii mõnelgi poolt puhta töö. Pärast suurt korrastustööd polnud ma metsa sattunud. Nüüd ei jõudnud ma ära imestada seda trööstitut pilti, mis meid saatis – suured ilusad puud olid kadunud ning kõikjalt vaatas vastu võsa ja mudahunnikud, mille metsatöömasinad olid jätnud sinna, kus varemalt olid ratsutamis- ja jalutamisrajad… Väga kurb!

Seeni me siiski leidsime. Mitte väga palju, aga ikkagi. Kui minul läks põhiaur ühe või teise poja aitamisele (teine poeg oli peamiselt Lauri süles), siis tüdrukud ja Hannah leidsid mõne seene ise ka. Põhiline avastamisau metsas kuulub siiski alati Laurile. Ilmselt mängib sealjuures rolli seegi, et ta alati teistest jupp maad ees kõnnib.

Hannah mäletas, et on kukeseeni ka kunagi lapsepõlves korjanud ja söönud. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see koos vanematega Austrias. Tundub, et seened maitsesid äärmiselt nostalgiliselt (otsustasime lõpuks, et saadus kogus on väga hea üheks suuremaks sama päeva söömaajaks), sest Hannah’i seeneportsjonid ei lõppenud taldrikul enne, kui kausist midagi enam juurde võtta polnud 🙂

Õhtupoolik möödus saunas. Suvel ehitasid Laur ja Jaan meile mõnusa suure saunamaja. Kuigi see ehitusprotsess röövis nii mõnegi mu närviraasukese, on tänasel päeval ülisuper nautida õhtuid sauna eesruumis jutustades ja lauamänge mängides ning saunalaval higistades. Vahele sutsakas jahutust külmas tiigis ja mis saaks veel parem olla?

Ka Hannah armus sauna juba esimesel korral. Tegelikult polnud see tema päris esimene kokkupuude saunaga. Varemalt on ta saunakogemuse saanud Rootsis. Küll oli aga täiesti uus Hannah’i jaoks saun, kus sa kõigepealt higistad ja pärast pesed ka ennast samas ruumis. Modernsed voolava vee lahendused välistasime ehitusprotsessi käigus, kuid tõeline maasaun ongi ehtne ning hea kausi ja kopsikutega 🙂

Magama saime me väga hilja öösel. Kuna meiega liitus ka Jaan, siis kõigil oli palju muljeid ja niisama lobisemist. Muuhulgas võrdlesime vastu ööd Luksemburgi ja Eesti palkasid, rääkisime filmidest, mida kindlasti nägema peaks ja Lauri abiga pöörasime naljaks ka kõige tõsisemad teemad, mis kõne alla tulid. Sealjuures proovisime siiski Hannah’le selgeks teha, et Eesti inimesed on äärmiselt tõsised ja nalja me ei mõista, seega proovigu ta väljaspool meie kodu olla äärmiselt asjalik 😉

Laupäeva hommik oli muidugi väsitav. Eelmine õhtu oli olnud nii põnev, et ma ei raatsinud võtta aega asjade pakkimiseks. Nüüd tuli mõelda igale inimesele 2 komplekti riideid, et külastada kahte erinevat sünnipäeva. Võin vaid öelda, et teel Otepäält Viljandisse meenus mulle vähemalt 3 asja, mis ma unustasin…

Kuigi hommikupoolik oli üsna keeruline, olid sünnipäevad toredad. Esimese peo veetsime õues ning see oli ehtne maapidu. Ilm oli väga hea, lapsed said mängida… Aaa… – enne, kui edasi räägin, pean lisama, et Rain kukkus mängimise käigus batuudilt alla ja veritses pisut ning Liise sai lambalt tuupi, aga muidu olid nad täitsa rahul 😀

Mina olin väga õnnelik, et nägin üle pika aja inimesi, keda ammu pole näinud. Mõnedega õnnestus ka pisut rohkem rääkida, nagu näiteks oma esimese pastori abikaasaga. Nad näevad ikka sama head ja energilised välja nagu 10 aastat tagasi, seega on alati neid nähes tunne nagu aeg poleksi vahepeal edasi liikunud.

Sellel sünnipäeval jõuti ka mõned fotod teha. Hästi vahva oli näha, et sünnipäevalapse sõbrad olid fotoaparaadid kaasa haaranud ja üksteise võidu ilupilte klõpsisid. Nii saime ka oma perest pildi tähtpäevalisega.

14310543_1698429170481630_7223225166372264231_ogm

Õhtune sünnipäev oli teistsugune. Pidu toimus vanas stiilses kõrtsis (Härjapea kõrts Viljandis). Kui päeval me grillisime ja saime maitsta koduseid hõrgutisi, siis sedakorda ootas meid rikkalik laud tellitud toiduga. Loomulikult ei puudunud sooja toidu kõrvalt klassikalised heeringas sibula ja hapukoorega, täidetud munad, singirullid, tuuletaskud jne. Muide: heeringas oli meeltmööda ka Hannah’le.

Üks suurimaid üllatusi oli programm. Kuigi tegu oli mu õe sünnipäevaga, sain alles kohapeal teada, et õhtut sisustab mustkunstnik. Kahjuks ma ei mäleta selle mehe nime, kuid igal juhul oli ta väga hea jutuga osav meelelahutaja ning trikkide mõistmiseks polnud eesti keele oskus ka ülioluline. Üks põnev fakt oli siiski asjaolu, et mulle oli näha, kuidas kõik me nautisime seda show’d ja inimesed naersid ja puha ning lõpuks, kui programm lõppes, küsis Hannah minult, et kas see oli naljakas. Vastasin, et oli küll, mille peale tema küsis: “Miks te siis peaaegu üldse ei naernud?”. No, mis ma oskasin kosta: tuletasin talle meelde eelmise õhtu jutuajamist sellest, et me – eestlased – oleme hästi tõsised ja nalja siin maal ei mõisteta, ise aga mõtlesin: “Aga me ju naersime…”…

Tegelikult oli hästi tore. Oleks isegi veel lõbusam olnud, kui lapsed poleks järjest enam ära väsinud. Karl andis häälekalt teada, et magamine peol pole tema plaanides ja Rain ei suutnud hetkegi paigal püsida (mida kasutasid ära suuremad poisid, kes teda muudkui taga ajasid). Vandusime lõpuks alla ja tõenäoliselt oli kell umbes 23-paiku, kui kõik juba oma vooditesse saime.

Pühapäev oli natukene rahulikum. Laur jäi koju Rainiga toimetama, Hannah eesti keelt õppima. Mina viisin tüdrukud trenni ja läksin ise Karliga kirikusse. Õhtul tuli Liisega kooliasju teha ja võisin vaid rahulolevalt vaadata, kuidas Hannah ja Liise üheskoos inglise keelt õppisid. Esimene nädal au pair’ga oli lõppenud ja kõik oli läinud isegi paremini, kui ma arvata olin osanud. Selles nädalas oli tööd ja puhkust, nalja ja nuttu, aga ennekõike põnevat tundmaõppimist. Küllap me mõlemad – nii meie pere kui Hannah – kõnelesime oma tegemiste ja olemistega üskteisele rohkem kui sõnadesse annab panna. Ja need esimesed kõnelused tundusid igati meeldivad!