Kuidas me beebidega kokku saime ja kõik mis sellele eelnes

 

PS! Kasutan selles kirjutises vormi “täna”, kuna alustasin seda kirjutist laupäeval, aga lõpp lihtsalt on “homme”.

Teate, mis on eriti vahva, kui oled ema tänasel päeval? Minu arvates on see asjaolu, et sul on väga hõlpsa vaevaga võimalik leida saatuse- ja mõttekaaslasi. On olemas beebikoolid ja on olemas emmede treeninggrupid ja mis eriti lihtne – on olemas lugematud foorumid ja facebooki grupid, mis pakuvad võimaluse olla emadel omavahel ühenduses koduseinte vahelt väljumata. Ja uskuge mind – eriti beebi esimestel elukuudel – see võib olla päästerõngas, kui tunned, et oled muust maailmast välja lõigatud, kui oled väsinud, kui tahad teada, et sa pole ainuke maailmas, kes maadleb beebimuredega…

Tüdrukutega olin ma Omaklubis ehk foorumis. Tänases päevas on foorumid ilmselt oma populaarsust kõvasti minetanud, kuid seevastu võidutseb facebook. Facebooki beebigruppe on erinevaid. Mõned on väga suured, mõned üsna privaatsed. Mina eelistan viimaseid. Ja tundub, et mul on tohutult vedanud. Rainiga olen pisikeses suletud beebigrupis, mis on väga armas ja kodune ning Karliga olen koguni kahes seesuguses. Kuigi olen ühes aktiivsem, hindan mõlema grupi mikrokliimat väga. Need on sellised kohad, kus täiskasvanud inimesed rahulikult arutlevad, kogemusi jagavad ja on üksteisele toeks. Ei mingit üleliigset klatši ega ülespuhutud intriige, nagu suuremates netiseltskondades tihti juhtub. Ja ometi on meil tihti väga lõbus ning vahel ehk oleme pisut ülemeelikudki… Me kõik teame kõiki ja oleme vähemal/rohkemal määral üksteist ka reaalelus näinud.

Täna oli üks selline päev, kus meie jaanuaribeebide emmed said reaalelus kokku. (Tõe huvides: seal oli mõni veebruaribeebi ka, sest ega need beebid tulevad ikka ilmale sel päeval, mil ise paremaks arvavad!) Kokkutulek toimus Otepääl (milline mugavus meie pere jaoks!) ühes hotellis. Asja vedasid mõned tublid ja aktiivsed emmed meie grupist ning ülejäänutel jäi üle vaid kohale ilmuda. Aga just see kohale ilmumine saigi meile esimeseks väljakutseks, sest:

  • Kuigi kokkutuleku plaanid olid paigas ammu ja kuupäevgi selge, oli Lauril õnnestunud just see kuupäev tööpäevaks saada. Tema tööpäevad on aga 24 tundi pikad, mistõttu poleks kuidagi välja mänginud isegi enne või pärast tööd. Me pole siiani päris ühel meelel, kas mina unustasin talle selle kuupäeva mainida või tema unustas selle oma graafikusoovidesse märkida, aga nii see kuupäev kuidagi kinni tal sai… Olin juba kindel, et sedasi jääb meil kõigil minemata, sest üksi nelja lapsega ma seda ette poleks kujutanud, aga siis juhtus midagi üllatavat… Laur, kes üldiselt vahetab tööpäevi matuste vms. äärmiselt olulise tarbeks, tuli ühel päeval koju ja ütles, et vahetas teise töötajaga graafiku ära. Seetõttu tegi ta ühe öövalve teise töötaja eest kuu alguses ja sai tänase päeva vabaks (ööseks muidugi pidi ta ikkagi tööle minema). Ma olin tema sammust väga liigutatud ja tegelikult olen siiani väga tänulik. Tema põhjendus oli, et ta sai aru, et see on mulle tõeliselt tähtis… Oligi, aga seekord ma isegi ei üritanud talle nö pinda käia ja leppisin olukorraga, mitõttu oli tema samm minu jaoks väga suur üllatus.
  • Nagu ikka tavaks, juhtus just kõige sobivamal ajal midagi suurt, mis tahtis takistada. Eile õhtul, kui mina olin Karliga mõnusasti duši all ära käinud ja parasjagu juukseid kuivatasin, tuli Liise minu juurde teatega: “Emme, vetsupott on katki ja kõik vesi tuleb välja!”. Minu reaktsioon oli: “Whaaaat???”. See on selline hetk, kus sa isegi ei taha vaatama minna, sest äkki see rikub kõik nii ära, et parem on olla teadmatuses… Õnneks tuli pisukese aja pärast Laur, kes selgitas, et tegu on siiski ummistusega, mitte katkise tualettpotiga, mis oma sinu minu vannituppa on väljutanud. Kahjuks aga tähendas see seda, et asjade lahendumiseni oli täielik keeld tualeti ning kõikide kraanide kasutamisele. See on niisamagi hull, aga kui sul on neli last ja ootamas kokkusaamine teiste peredega (pealegi veel hotellis!), ei kõla see sugugi hästi. Aga: (et mitte niigi pikka juttu veelgi pikemaks ajada) me elasime ebamugavused üle ja Laur tegeles tänase hommiku torudega – nii vannitoas, köögis kui ka õues külma ning vihma käes… Lõpuks sai kõik korda ning vannituba lehkas nagu… Noh, igatahes ebameeldivalt. Ja mu mees ei jäänud selles osas vannitoale just kuigivõrd alla. Aga korras torude eelis on see, et saad pessu minna ning pärast mitut kihti seepi ja šampooni ei tundnud me keegi (vähemasti me ise!) enam mingit haisu. Olime valmis kokkutulekuks!

Me jõudsime kohale täitsa õigeks ajaks. Tegelikult olime üsnagi esimeste saabujate seas. Kui arvestada, et olime ühed lähimad külastajad, siis oli see tegelikult üsna loogiline.

Mida siis tähendab üks beebikokkutulek? Lihtsustatult tähendab see seda, et beebid kas roomavad, istuvad, tatsavad või teevad muud seesugust vastavalt oma arengu tasemele. Vanemad lapsed loodavad, et kaasa on tulnud mõni nendeealine ja nad saavad kellegagi koos mängida. Emmed jooksevad ühe emme juurest teise juurde ja proovivad rääkida nii paljudega kui võimalik (kindlasti teha ka fotojäädvustusi ning silmanurgast jälgida lapsi!). Issid istuvad üldiselt kohmetult oma kohtadel ja mõtlevad… Oh, ma polegi päris kindel, mida nad mõtlevad… Igal juhul on neil väga vedanud, kui lõpuks mõne teise mehega jutusoonele saavad. Tavaliselt juhtub see umbes 5 minutit enne ürituse lõppu…

OK, päris nii ka asjad pole nagu ma eelnevalt kirjeldasin. Täna oli tegelikult seda toredam, et tõenäoliselt leidsid ka mehed rohkem jutusoont ja paljud ei kohtunud sugugi esimest korda. Selles mõttes on peredega kokkutulekud alati toredad, et ajapikku teavad mehed üksteist aina rohkem ning tunnevad end vabamalt. Neil ju pole seljataga lõputuid tunde arutledes internetis beebide toidu, une, kaka ja muu sellise üle.

Mis mulle just tänasest kokkutulekust meelde jäi või põnev tundus:

* Koht oli väga eriline. Ma ei alahinda kokkutulekuid kodudes ja neis on tegelikult oma võlu (alati on ju põnev teiste kodusid näha!), aga vahelduse mõttes oli vahva teistsugune kogemus. Kindlasti ei saa sealjuures alahinnata sooja toitu, mis asjaga kaasas käis. Ja toit oli väga hea!

* Beebid olid üllatavalt sotsiaalsed. Kuigi selles vanuses ei saa veel rääkida üksteisega mängimisest, oli see juba midagi teistsugust kui pisut pisemate titadega. Nad ei ole enam nii klammerduvad ja neis on juba üksjagu avastamisrõõmu. Nii mõnigi kord võis näha mõnd pisikest järjekindlalt teist beebit jälitamas 🙂

* Rainil oli väga põnev. Rain nägi beebipeos oma võimalust. Kuna kõik emmed olid võtnud kaasa mõned mänguasjad, lõi poisi silmadesse tõeline säde ning juba esimeste minutitega okupeeris ta laulvaid mänguasju ja häälitsevaid mänguasju ja auto-taolisi mänguasju… Tema oli sõiduvees!

* Veel seoses Rainiga: kokkutuleku toidulauas otsustas ta omandada uusi sõnu. Nii võiski ehk kõrvalseisjale jääda mulje, et poiss näeb esmakordselt toitu kui ta järjepidevalt uuris: “Mis see on? Mis see on?”, tõstes üles kord lillkapsa, siis friikartuli… Eks ta kartulit ja lillkapsast ole ennegi saanud, aga ma arvan, et viimane sõnana tal küll enne selge polnud.

* Lastel oli täitsa nagu varajane jõulupidu. Korraldajad tegid kõigile vahva üllatuse ning suuremaid lapsi ootasid kommikotid ja beebisid käsitöölambakesed. Lambad ikka seetõttu, et Hiina kalendri järgi on meie beebid sündinud lamba-aastal. Kõik beebid – peale ühe – kes sündis ahvi-aastal. Milline eriline tähelepanelikkus, et see pisike sai endale väikese ahvikese! Igal juhul on need lambad (ja ahvike!) väga vahva mälestus.

*Õhupallid! Teate, tuleb välja, et õhupallid ja beebipeod pole just ideaalne kooslus. See selgus hetkel, mil esimesed pallikesed suure pauguga saalitäie võpatama panid. Ega lõppkokkuvõttes teagi, palju neid õhtu jooksul purunes, aga meil Melissaga õnnestus üks isegi nii lõhkuda, et läksime lihtsalt põlvega pihta. Nagu keegi pakkus: ilmselt polnud ruumi temperatuur just õhupallisõbralik. Igal juhul elavdasid paugatused üritust korduvalt. (Vaesed emmed, kes alguses palle puhudes juba täpikesi silme ees nägid…!)

* Emmed on nii ilusad! Teate – tõesti kohe – emmed on väga ilusad! Kui me kuuleme tihti jutte, et noored naised kardavad emaks saada, kuna näevad vaimusilmas minetatud välimust, siis mina arvan vastupidi – emadus saab naist vaid kaunistada. Ma arvan, et iga naine on ilus ja unikaalne, aga emades on see miski, mille tõttu peaksime me ka neil päevadel, mil hommikumantel seljast ei saa ja juukseid pole aega kammida, meeles pidama, et me oleme kaunid. Kui sa näed selliseid toredaid naisi üheskoos, saad aru, mida ma mõtlen!

Lõpetuseks tahan ma öelda, et ma olen sügavalt õnnelik ja tänulik, et minu ellu on tulnud need emad ja beebid (ja ka mõned isad), kes on tuttavaks saanud beebigruppidest. Jah, aastate pärast ehk ei säili kontakt enam kõigiga samal moel, aga aeg, mil me kõik “veeresime” suurte kõhtudega, elasime kaasa üksteise poolt jagatud sünnilugudele ning rääkisime kõigest, mis laste esimesel eluaastal (loodetavasti ka teisel, kolmandal ja kes teab veel kui mitmendal…) juhtuda võib, jääb südamesse alles hindamatu väärtusega. Ja just seepärast tahtsin ma selle kirja panna, et neid erilisi hetki ka aastate pärast elavalt meenutada. Aitäh, armsad emmed!
collage-2016-11-27-1
PS! Liiset pole siinsetes juttudes mainitud ega piltidele püütud, kuna tema teatas: “Ma olen juba piisavalt neil beebikokkutulekutel käinud!” ja otsustas Piibliringi ning klassikaaslastega Nõo kirikusse laulma minna. 

 

 

Advertisements

Elu au pair’ga: lahkumine ja pisarad

Hannah lendas tagasi Luksemburgi teisipäeval 15. novembril. Eelmisel õhtul käisime üheskoos Liise koolis klassiõhtul. Laur oli pärast 24-tunnist valvet väsinud ja otsustas koju jääda. Enne pidi ta aga Liisele helistama ja ta “ära ostma” lubadusega, et veedab reede tüdrukutega ja viib nad kinno.
Pärast klassiõhtut jäid tüdrukud ööseks vanavanemate juurde, kuna Liisel on sealt lühem maa kooli ja Melissat ootas järgmine päev eelkool. Seega sai ühisel meelel otsustatud, et järgmisel päeval sõidame Tallinnasse mina, Laur, Hannah ja poisid.
Väga liigutav oli hetk, mil Hannah kallistas tüdrukuid peale klassiõhtut ja Melissa ei tahtnud temast kuidagi lahti lasta… Taipasin siis, et ega meiegi homne lahkumine kergem olema saa. Viimase nädala jooksul olin juba korduvalt näinud Hannah’i silmanurgas märga läiget, kui lahkumist mainisime. Mina ise olin üllatavalt tundetum olnud. Kuidagi raske oli uskuda, et ta päriselt kavatsebki ära sõita. Teadsin, et lennupiletid olid tal lunastatud juba enne siia tulekut, kuid miskil moel vist üritasin eitada seda minekut viimase hetkeni.
Esmaspäeva õhtul – olles tagasi kodus – ootas meid kaks Skype-kõnet. Esimene toimus Hannah’i vanematega. See polnud meil esimene kord nendega suhelda ja nüüd tahtsime kõik üksteist lihtsalt tänada ja hüvasti jätta ja niisama rääkida… Hannah’i vanemate jaoks oli see kindlasti palju rõõmsam vestlus kui meile. Ilmselgelt oli näha, et nad juba ootasid oma tütart koju tagasi.
Teine põhjus Skype’miseks oli uus au pair. meid ootas kõnelus ühe Irina-nimelise tüdrukuga Hispaaniast. Tahtsime selle teha enne Hannah’i lahkumist. Mis aga sellest kõnest sai, tahan rääkida eraldi teemas 😉
Ja pärast kõnesid oligi aeg minna magama ning astuda vastu järgmisele päevale…
Ma vist juba ütlesin, et üritasin Hannah’i lahkumist eitada viimase hetkeni. Kuidagi imelik oli ka see meie Tallinnasse sõit – kõik kulges nagu iga eelminegi rännak kuskile. Olime ju nende kahe ja poole kuu jooksul tihti autosõite ette võtnud ning käidud sai küll Tartus, Võrus, Värskas, Viljandis, Pärnus, rääkimata pisikestest põigetest lähemale. Igati loogiline tundus, et nüüd me siis lihtsalt sõidame Tallinnasse, õhtul oleme tagasi kodus, joome tema tehtud ingveriteed ja räägime poole ööni juttu…
Reaalsus jõudis kohale kuskil Tallinna piiril. Ühtäkki teatas Laur, et ta ei kavatse pikalt lennujaama parklasse jääda. 15 minutit on lennujaamas tasuta parkimist. Ma olin esimese hooga parajalt löödud ja segaduses. Mul oli vaja tualetti minna ning poisid vajasid sirutamist ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud pikka hüvastijättu nagu mõnes filmis. Nüüd aga pidime turbokiirusel kõik koos lennujaama sisenema, mina WC’d külastama ning lõpuks me kõik Hannah’ga õige kohani jõudma, hüvasti jätma ja 15 minutit hiljem tagasi autos olema…
Kui me kõik üksteist kallistasime ja head aega ütlesime, sain aru, et Lauri mõte oli iseenesest väga mõistlik. See asi poleks kuidagi ilusam ega parem olnud, kui oleksime seal kauem koos seisnud ja nägemist öelnud… Kõik, mida me üksteisest olime mõelnud, kui väga seda aega hinnanud, kõik oli öeldud ja näidatud juba varem. Ainult see viimane kallistus luges tegelikult tõeliselt.
Tagasitee oli kohutav. Püüdsin kogu aeg oma mõtteid erinevatele radadele suunata, et mitte nutma puhkeda. Vahepeal kippus ikkagi üksik pisar silmanurka, mille esimesel võimalusel hävitasin, et mitte vallandada Niagara juga. Laur oli ka kõrval kuidagi pilvine ja nohises. Olin üllatunud, et kas talle ka mõjub Hannah’i lahkumine nii emotsionaalselt…
Teel tagasi üritasin mitte jälgida kella. Kuidagi masendavalt mõjus teadmine, et Hannah’l on veel tükk aega jäänud tema lennuni. Oli häiriv teada, et ta istub kuskil lennujaamas ja lihtsalt ootab ning ootab, kuna soovituslik on seal olla mõned tunnid varem. Mõtlesin korduvalt, et peaksin Laurile ütlema, et keerame ringi ja toome ta sealt ära, aga loomulikult polnud see mõistuspärane mõte ning kõva häälega ma seda ei öelnud.
Kuskil keset meie koduteed tegi Laur järsku peatuse ja küsis, kas ma süüa tahan. Olin nõus ning sisenesime poistega kohvikusse. See oli üks kummaline söömine. Tundsin end nagu peielauas… Üha rohkem hakkas minus välja tulema midagi kaotusvalu sarnast ja imestasin kui tugevad need tunded olla võivad. Teadsin ju, et Hannah pole surnud ning, et kohtume mõnede kuude pärast uuesti, aga ikkagi oli tunne, nagu rinnust oleks tükike välja kistud ja see meenutas nii kummalisel kombel leinamist.
Kõik see polnud aga võrreldav sellega, mis järgnes kodus… Läksin duši alla ja lasin pisaratel lihtsalt voolata ja voolata ja voolata… Siis pikutasin ülemise korruse voodil ja vaatasin, kuidas poisid, kes pool päeva autos nagu vangis olid olnud, ronisid ja mängisid ning lasin samal ajal oma pisaratel muudkui voolata ja voolata ja voolata… Vahepeal tuli Laur ja proovis lohutada. Ühtlasi sain teada, miks tema täna nii kinnine ja imelik oli olnud. Loomulikult oli ta samuti kurb Hannah’i lahkumise pärast, kuid põhipõhjus oli siiski kohutavas peavalus. Ma siiani ei saa aru, miks ta seda lihtsalt meile ei maininud – meil ju ka mõlemal autojuhiload olemas ja oleksime saanud ta olemise mugavamaks teha. Mehed, ma ütlen!
Kui pisut rahunenud olin, kirjutasin Hannah’le, et oleme kodus ja igatsen teda väga (väga imal, eks?). Siis proovisin nututundest üle olla, jõin Lauri valmistatud teed ja mõtlesin, et peaks vaatama, kas Hannah on vastu kirjutanud. Oligi… Ta kirjutas, kuidas on vahepeal jõudnud Frankfurti ja kuidas tal on olnud nii igav muudkui oodata lennujaamas ja siis lennukis… Loomulikult hakkasin ma jälle nutma, kui lugesin, kuidas ta otsustas aega parajaks teha sellega, et hakkas uuesti lugema meie kirjavahetust päris algusest peale ja vaatama pilte. Lõppes see sellega, et ta lihtsalt istus lennujaama tualetis ja nuttis… Ta oli sellest ise ka väga imestunud. Kes teda tunnevad, siis ta on pigem väga tugev ja väheemotsionaalne naisterahvas. Aga sedakorda me siis lihtsalt nutsime mõlemad – üks oma kodus, teine lennujaamas.
Et seda nutmispostitust siin mitte liiga pikaks ajada, siis räägin viimasest korrast, kui sel õhtul pisardasin. Seekord olid need aga juba rõõmusegused pisarad. Algas see kõik sellega, et läksime koos Lauriga üle vaatama külalistetuba. Ajal, mil Hannah siin oli, me sinna väga ei sattunud, nüüd aga tahtsin korraks sinna sisse astuda.
Esimene, mis silma hakkas, oli voodil olev pakk tualettpaberit ja selle peal kiri. Ok, seda me aimasime, miks seal on kiri, aga WC-paber tundus maru kahtlane.
Istusime alla diivanile ja Laur alustas lugemist. Kiri oli nii südamlik ja lõbus, et seda on raske sõnadesse panna. See võttis kõik ühise kenasti kokku. Loomulikult oli see ka üksjagu pikk – koguni 6 lehekülge A4 formaadis 🙂 Ja kirja lõppu oli Hannah ilusasti lisanud: “Kuna ma mäletan, kuidas Laur kunagi rääkis, et enamik kingitusi on mõttetud ja ebavajalikud ning ta ei saa aru, miks inimesed midagi tõeliselt kasulikku ei kingi – näiteks WC-paberit – otsustasingi teile midagi praktilist kinkida”. See oli nii Hannah’i moodi – märgata ka pisiasju, neid meeles pidada ja järeldusi teha. Me igatseme teda tõesti!

Kuidas Liise kirjanikuks hakkas

Ühel päeval tuli Liise koolist koju teatega, et nemad käisid Elva Linnaraamatukogus ja osalevad nüüd võistlusel. Võistlus oli pildi- ja jutukonkurss teemal: “Kui ma oleksin võlur”. Nende klass otsustas eeskujulikult mõlemal rindel osaleda. See aga tähendas, et esiti tuli pildid joonistad ja lood välja mõelda ja siis veel viimased korralikult ümber kirjutada.

Kõigepealt oli Liisel aga mure. Kõlas see mure siis kodus nii: “Ma ei saa, ma ei oska…”. Mina ei tahtnud sellega kuidagi nõus olla. Väitsin hoopis: “Aga sa oled ju oma elus nii palju raamatuid lugenud, siis sa oskad kindlasti ise ka kirjutada.”. Seletasin, et raamatud on ju ka lood.

Järsku lõi Liisekeses miski säde põlema. Tähendab, et nagu füüsilises mõttes oli kõik ok, aga silmisse tekkis kaval pilk ning ta teatas: “Aga siis ma kirjutangi hoopis raamatu!”.

Oh, mis siis lahti läks! Kes Liiset tunneb, see teab, et kui ta midagi pähe on võtnud, siis ta seda enam ei jäta. Kõigepealt teatas ta, et kirjutab 10 peatükki! Juttu hakkaski tulema nagu Vändrast saelaudu. Meie jõudsime vahepeal saunaski ära käia, aga tema istus nagu korralik kirjanik oma toas ja muudkui pani mõtteid paberile ning tõi lehthaaval alumisele korrusele, et me ka loeksime.

Jutt oli täitsa põnev ja asjalik. Algas see sellega, kuidas Liise esimesel novembril avastas, et ta on võlur ja kuni sinnani välja, et viimases peatükis leidis ta, et ei taha enam võlur olla ja kuna endale mantlipärijat ei leidnud, hävitas oma võlumise abivahendid. Tekst oli oma vanuse kohta hea, ainult kirjapilt jättis pisut soovida. Kui tüdruk reaalselt aru sai, et ta peab pärast selle jutu ka vigadeta ümber kirjutama, rauges innukus kümnest peatükist ja lõpuks sai neid kokku neli. Ümberkirjutamist jätkus sellest hoolimata terveks õhtuks. Ja lõpuks tuli tal see raamat veel koolis ka ühe korra ümber kirjutada ning alles siis jõudis viimane eksemplar võistlusele.

Liise kool ja klass olid konkursil väga tublid. Tema klassiõde võitis oma luuletusega jutuvõistlusel esikoha ning pildiga jäi jagama 3. ja 4. kohta. Liise sai aga eripreemia oma hoolega koostatud raamatu eest. Veel kaks tüdrukut Peedu kooli vanematest klassidest tulid auhinnalistele kohtadele.

Melissa sai õest innustust ja on samuti juba kaks raamatut üllitanud – üks fantaasialugu inglist ja Jeesusest ja teine sisaldab memuaare ning kannab pealkirja “Hirmsat lood”. Kui nii edasi läheb, ei pea ma enam oma raha raamatupoodidesse jätma, kuna kirjandus tuleb ise koju kätte 🙂
collage-2016-11-21
Fotode autor: õpetaja Helju

Elu au pair’ga: kellele ja milleks

Tänaseks on ilmselt nii mõnigi lugeja mõelnud, mis tunne oleks, kui tema enda peres oleks au pair. Võib-olla on kellelgi isegi päris tõsine plaan selles vallas. Minu soovitus on enne lõplikku otsust kindlasti suhelda nendega, kes reaalselt selle teekonna läbi on käinud. Hetkel pole ilmselt Eestis väga palju taolisi perekondi, kuid ma usun, et seegi võib varsti muutuda. Usun, et Eesti emadki väärtustavad üha enam oma aega, mitmekesiseid kogemusi, mida annab elamine kellegagi teisest kultuuriruumist ja asjakohast abi. Kui tugevad me ka näida soovime, vahel on kõige targem seista silmitsi tõega, et abistava käega võime olla veel tugevamad. Ja võimaluse selleks annab välismaalastegi üha suurenev huvi Eesti kui põneva riigi osas. Üldse mitte halvustavalt: kui Lätisse au pair’i otsides on valikuid napi kolme lehekülje jagu, on Eestisse soovijaid 8 või 9 lehekülge (tõe huvides: see on siiski ajas muutuv). Seda ei anna võrrelda tuhandetega, kes mõnesse suurriiki pürgivad, aga seda on ikkagi arvestatavalt.

Kuniks paljudel pole võtta kogemust au pair’ga lähikonnast, räägin pisut oma järeldustest. Elasime Hannah’ga koos 2,5 kalendrikuud ja see on juba paras aeg mingite järelduste tegemiseks. Kindlasti ei jõua ma siin lahata kõiki punkte elust au pair’ga, kuid seetõttu esitan teile üleskutse: kirjutage selle postituse kommentaridesse või facebooki kommentaaridesse oma kõige põletavamad küsimused sel teemal ning proovin neile vastata nii hästi kui oskan.

Nüüd aga minu arvamus, kellele ja miks sobib või ei sobi au pair:

* Au pair sobib sinu perele, kui olete avatud ja seiklushimulised. Ükskõik, kust otsast seda ka vaadata, elu au pair’ga muudab argipäeva. Kunagi ei tea, kuidas uus tüdruk majas võib rikastada teie tavaelu. Heal juhul saab iga päev temaga olema nagu väike seiklus ja sõbralik koosolemine. Eriti põnevaks muutuvad aga kõik ühised väljasõidud ja ettevõtmised väljaspool kodu. Võib-olla ongi sinu ja su pere jaoks muutunud igavaks pidevalt samu teid sõita või käia, kuid koos au pair’ga võite seda kõike uue pilguga näha. Kas ei kõla põnevalt tutvustada sel ajal ümbrust kellelegi, kellel pole sinu maast peaaegu üldse aimu ja kelle jaoks kõik uus ning huvitav tundub? Igal juhul annab see ka võimaluse näha oma kodumaad ja tuttavaid paiku uue pilguga.

* Au pair ei sobi sulle, kui sul või su kaaslasel on probleeme usaldamatusega. Kui võtad oma katuse alla uue elaniku, peab kõik põhinema vastastikusel usaldusel. See on individuaalne, kui kaugele oma usalduses lähete (nagu juba ühes eelmises postituses mainisin, meil polnud probleeme Hannah’t ka rahaasjades usaldada), kuid fakt on see, et sa pead end tundma kindlalt, kui teine inimene liigub sinu majas ja ennekõike: kui teine inimene tegeleb su lastega.

* Au pair on väga hea lahendus, kui tunned, et vajad mõningast abi. Au pair’ks olemise peamine mõte on olla nagu vanem õde sinu lastele. Vanema õena ta veedab aega lastega, mängib või õpib nendega, loeb õhtust unejuttu või muud, mis on teie peres tavaline… Nagu vanem õde normaalses peres, saab ka au pair oma uues kodus kaasa aidata lihtsamate majapidamistöödega. Kõik see, mida ja kuidas au pair teeb, toimub ühiste kokkulepete alusel.

* Au pair ei sobi asendamaks täiskohaga lapsehoidjat või majapidamisabilist-koristajat. Kellel on vaja täisteenust lapsehoidja või koristaja näol, peaks selleks kasutama spetsiaalseid firmasid. Au pair’i töötunnid on enamasti reguleeritud umbes 30. tunnile nädalas. Meie peres mingeid tunde ei loetud, aga kindlasti oli Hannah’l ka piisavalt vaba aega (mida ta muidugi eelistas veeta meiega 😀 ). Mina tundsin tõesti, et au pair oli abiliseks, aga mulle jäid ikkagi peamised kohustused laste ning kodu osas. Ma ei võtnud vist Hannah’t kogu selle aja jooksul kordagi kui palgalist töötajat… Tegelikult ma juba väga igatsen taga seda, kuidas kõrvuti meeskonnana koristasime või lapsi riietasime vms., et kõik kohustuslik ikka kiiremini tehtud saaks ja ülejäänud aeg oleks lihtsalt fun 🙂

* Kas oled alati olnud uudishimulik teiste rahvaste ja kultuuride osas? Au pair’i võtmine toob selle sulle koju kätte. Tõenäoliselt veedate te üksjagu aega arutades, kuidas on see või teine asi ühes või teises riigis. Kui veab, siis teeb au pair aeg-ajalt tema kodumaale omaseid roogi ning su oma kodu võib saada põnevaks retkeks teistmoodi toitude maailma. Hoiatusena võin siiski öelda, et lastele ei pruugi uus toidumaailm nii põnev olla kui teile, sest paljud lapsed eelistavad küllaltki harjumuspäraseid maitseid.

* Nagu ma juba esimeses punktis mainisin, annab välismaalasega koos elamine võimaluse ka oma riiki, kultuuri ja keelt tutvustada. Hannah lahkus siit suure imestusega: “Kõigepealt hoiatati mind, et eestlased on väga tõsised ja mittesõbralikud, aga kogu selle aja jooksul kohtlesid kõik mind väga meeldivalt ja tekitasid tunde, et olen alati tagasi oodatud. Ok, üks erinev kogemus oli, aga ikkagi…”. Ja loomulikult jäi tal mulje Eestist kui ilusast maast, kuna tema siinoleku aega õnnistati imeliste ilmadega – oli ju sel aastal suviseid ilmasid pikalt veel septembriski, seejärel saabus väga päikesepaisteline kuldne sügis ja lõpuks tuli veel lumigi tavapärasest varem.

* Au pair on lausa ideaalne variant, kui soovite värskendada mõnd enda võõrkeelt või tahate, et lapsed saaksid keelepraktikat.

* Kui tulla tagasi võõrustaja isikuomaduste juurde, siis pole au pair’i programm sulle sobiv, kui keegi teie perekonnas vajab palju isiklikku ruumi (privaatsust) või kui tunnete, et teil on kerge sattuda konfliktidesse. Kompromissid on kindlasti salasõnaks igasuguse suhte puhul.

* Elukohale au pair’i võtmine väga suuri tingimusi ei sea. Erinevad tüdrukud otsivadki erinevaid kohti, seega leidub nii neid, kes tuleksid linna, väikekülla kui ka maale. Küll aga on oluline, et teie elukohas peab olema eraldi ruum Au pair’le. See, et au pair saaks omaette toa, on vahendajate (kodulehed, vastavad firmad) üks põhinõudeid.

* Lõpetuseks ei tohiks ära unustada asja finantsilist poolt. Meiegi peres tekitas see esimese hooga üksjagu küsimusi. Jõudsime aga järeldusele, et on oluline investeerida sellesse, et kõik oleksid rahul ja asjad saaksid tehtud mingigi hingetõmbeajaga ehk otsustasime panustada puhanumasse emmesse ja seeläbi kogu pere paremasse mikrokliimasse. Toidu osas ei saaks öelda, et suures peres väga midagi muutuks, kui üks inimene juurde tuleb. Olulisem osa oli see, et tegime ehk tavapärasest rohkem kultuurilisi ja meelelahutuslikke väljaminekuid ja sealjuures oli alati üks inimene lisaks. Tähtis on meeles pidada ka asjaolu, et au pair’le on ette nähtud taskuraha (tasu abi eest), mis on üldiselt vähemalt 50 eurot nädalas, kuid mille iga pere eraldi kokku lepib.

Loodan, et kellelgi oli sellest infost abi ja omalt poolt julgustan proovima, kuidas on olla võõrustav pere. Esimene kogemus ei pea kestma väga pikalt. Noortele (tüdrukutele) kindlasti tuleb aga kasuks lühiajaline proovimine, kuidas on elu mujal. Nagu Hannah ütles pärast esimesi nädalaid: “Ma ei kahetse seda üldse. Tunnen, et oleksid oma elus midagi kaotanud, kui poleks seda kogemust saanud!”. Ka meie võime sama öelda: võimalus olla võõrustajad andis meile hindamatu kogemuse.

PS! Kuigi minul jagub vaid kiidusõnu meie kogemuse kohta, tahaksin siiski öelda, et alati on kasuks ka kriitiline meel, kui valite au pair’i või võõrustavat perekonda ning ka see ei pruugi olla garantiiks, et kõik lähebki hästi. Mõlemalt poolt on kuulda samuti kurbi ja inetuidki lugusid. Ka meil oli võimalus jälgida paralleelselt Hannah’ga tema nõo kogemust, kes on teises riigis au pair’ks ja kellel kahtlemata pole kogu see ettevõtmine kaugeltki mitte nii hästi läinud kui Hannah’l. See aga on hoopis teine lugu ja pole enam minu rääkida…

Tavaline päev au pair’ga

Olen lõpuks sellel lainel, et rääkida ära kõik, mis viimased 2,5 kuud rääkimata jäi. Jah, kõik pole enam värske, aga ometi ka mitte kauge… Hannah läks tagasi koju eile, aga kogemus, mille ta meie perele andis, jääb latiseks väga erilisena meiega!

Kui sellest olen ma juba rääkinud, kuidas me Hannah’ga erinevaid kohti külastanud oleme, siis hetkeolukorras tunneb lugeja ilmselt enim huvi, kuidas näeb välja üks tavaline argipäev au pair’ga. Kas see segav pole, kui keegi on kogu aeg juures? Kas lapsed võtavad au pair’i loomulikult? Kas konflikte ka esineb? Küsimusi oleks kindlasti teisigi ja alati võib need mulle kommentaarides esitada.

Kui rääkida tavalistest päevadest, siis vahel ma tõemeeli tunnen, et meil polegi selliseid. Meie peres puudub üksikasjalik rutiin, mida jälgida. Kõik sõltub juba ainuüksi sellest, kas Laur on järgmised 24 tundi tööl või kas Liise pärast on vaja kooli sõita või kas tüdrukutel on trennid ja veel sada muud pisiasja. Aga annan endast parima hariliku päeva kirjeldamisel.

Tavaliselt ärkan mina poistega kõige varem. Kui on vaja mees tööle saata või tütar kooli või lähevad nad mõlemad, siis ärkan nende järgi. Enamasti kaob sellal ka poiste uni. Kuna Hannah on aga küllaltki hea magaja, siis tema uned on enamasti kestnud poole kümneni. Tihti tuleb ka Melissa voodist välja enam-vähem samal ajal.

Ärkamisjärgne „Good morning!” sai meie peres nii tavaliseks käibefraasiks, et „Tere hommikust!” vist nende nädalate jooksul, mil Hannah siin oli, kuulda polnudki (muide: „Head ööd!” kõlas ikkagi eesti keeles). Ka Rainile kinnistus „Good morning!” väga hästi ning Karl oli ilmselt ainuke, kes seda omastada ei suutnud, aga temal pole ka ühtegi emakeelset sõna…

Hommikusöök on meie peres päeviti väga erinev. Tihti valmistan putru, vahel sööme krõbinaid või müslit, vahel mune… Seegi on varieeruv, mitu inimest meil hommikulauas istub ja kas sööme kõik ühel ajal. Aga tavaks sai, et peale sööki pesi Hannah nõud. Sama käis lõuna– ja õhtusöögi kohta. Kui kokkajaks oli Hannah, pesin siiski nõusid mina. Vahel püüdsin ka muul ajal nõusid pesta, aga siis tuletas Hannah enamasti meelde, et see ikka tema töö… Lihtsalt: mul endal tekkis aeg-ajalt tunne, et tõenäoliselt näeb ta juba unes ka nõude pesemist ja imelik seda tööd nii tihti talle jätta, kuid tema oli sedavõrd järjepidev, et vahel oleks võinud uskuda, et tal on plaanis sel alal meistrivõistlustele pürgida…

Teine ala, kus Hannah’le oleks võinud medalit pakkuda, oli laste sõidutamine. Küll tuli sõita kooli, küll trenni, siis koolist tagasi ja trennist tagasi… Aja, mil lapsed olid trennis, istus Hannah tihti autos või spordihoone eesruumis ning õppis enamasti eesti keelt. Teate: ma ei oleks iial ette kujutanud, et leian kellegi, kes tõsiselt on huvitatud meie keele õppimisest ja suudab seda teha nii distsiplineeritult! Aga mitte alati kulunud ta aeg üksnes õppimiseks. Algusest peale polnud mul mingit probleemi Hannah’i usaldamisega ükskõik milles, mis tähendab seda, et andsime talle sularaha ning ta tõi koju vajamineva toidukraami. Kui alguses olid meie listid küllaltki üksikasjalikud, siis hiljem jätsime talle aina vabamad käed, kuna ta juba teadis, mida me enam-vähem eelistame. Tal ei olnud mingit probleemi ei Maxima ega Konsumi külastamisega, isegi kui keelega oli pisut keeruline. Ainult algul olevat müüjad midagi arusaamatut ostude lõpus pärinud, mille peale ta õlgu kehitas ja mis osutus lihtsalt säästu- või aitäh-kaarti küsimiseks. Hiljem seda üldiselt enam ei küsitud ja kui juhtuski, oskas ta teadlikult „Ei!” vastata.

Aga tuleme nüüd siis tagasi koju. Kas mul ebamugav polnud, kui keegi kogu aeg siin oli? Vastus on eitav. Hetked, mil Hannah käis jalutamas (ta armastas üksinda või Melissaga kõndimas käia) või oli tüdrukutega trennis, andsid mulle piisavalt hingamisaega. Pigem võitsin ma tohutult selles, et mul oli üle aastate üks täiskasvanu, kellega pidevalt vahetut juttu rääkida. Kui minu viimased aastad on muidu küllaltki virtuaalselt internetigruppides möödunud, et kellegagi suhelda, siis nüüd ma arvutisse praktiliselt ei jõudnudki. Kogu aeg oli midagi rääkida, millegi üle arutleda, midagi koos teha. Isegi jalutuskäigud lastega, lõuna valmistamine, kodu koristamine – kõik on pisut teistmoodi, kui sul on seda kellegagi jagada. Jah, mul on ka abikaasa ja – tänu Jumalale – kohati vägagi abistav abikaasa, aga teda pole üsna tihti kodus ja ta on ikkagi mees…

Kuidas aga võtsid lapsed au pair’i olemasolu? Karli jaoks – teeme kohe selgeks – on kõik normaalne, mis ümberringi toimub. Tema jaoks oli ehk suurim erinevus, et kui mina ei saanud tema vajadustele reageerida, oli veel keegi, kes sai ta sülle võtta või mängida, aga küllap on seegi tegelikult tema jaoks normaalne. Rain tajus kindlasti palju rohkem. Temal läks ka üksjagu aega, et Hannah omaks võtta. Tema andis Hannah’le isegi uue nime: „Hello!”. Kuna inimesed Hannah’i poole pidevalt sedasi pöördusid, tegi kahese aju omad järeldused ja nii otsustas temagi edaspidi Hannah’t Hello’ks kutsuda. Välja nägi see näiteks nii: „Hello, vaata mind!”, „Hello, juua vett!”, „Hello, mängida!” jne. Melissa-Mail oli ehk kõige vahetum suhe Hannah’ga. Sealjuures oli tal ka eriline suhe Hannah’i toiduga. Lahkumiskirjas kirjutas Hannah, et kindlasti jättis talle kustumatu mulje, et ta mõjus Melissale nii, et laps istus korduvalt laua ääres, tema valmistatud toit ees ning lihtsalt nuttis, olemata seda proovinudki… (ok, see oli tegelikult kurb osa, aga siin tulevad mängu Melissakese eripärad, mis pole praegu lahkamiseks mõeldud). Liise aga armastas Hannah’ga keksu mängida ning ka inglise keele õppimine käis neil üheskoos.

Mis mind väga üllatas, oli see, kui ruttu võib kiindumussuhe tekkida ja kui palju selline elu võib inimest muuta. Kuna me olime kõik algusest peale kui üks pere, oli üsna loomulik, et Hannah võttis paljud asjad loomulikult üle. Kuigi ta arvas lõpuni, et ilmselt oli ta midagi pisut teistsugust kui au pair lapsehoidja tähenduses, nägin mina päris suurt arengulist muutust läbi selle aja. Kui alguses oli ta poistega ebakindel, siis ajaga kujunes nii, et tema riietas Karli õueminekuks, kuni mina teistele asju otsisin ja Raini taga ajasin. Uskuge mind: lapse riietamine näitab juba omaette taset! See kõik tuli lõpuks päris loomulikult. Ja niisama loomulik oli see, et viimased õhtud läks ta Melissa kõrvale, kuni too magama jäi, sest tüdrukul olid tekkinud hirmud uinumise ees. Nii nagu meidki, tabas ka teda sellise tegevuse käigus uni ja lõpuks magas ta mingi tunnikese lihtsalt Melissa kõrval.

Õhtuse unejutu luges lastele tihti Hannah. Tavaliselt panin mina sel ajal Karli magama ja päris huvitav oli kuulata, kuidas Hannah eesti keeles loeb. Ega ta ise väga miskit aru ei saanud (vähemalt alguses), aga tema intonatsioon oli kohati selline, et mul tuli lausa hirm, et äkki ta on tegelikult eestlasest spioon, kes meie peres luurel – nii hästi tabas ta sõnade rõhud ja lausete rütmid.

Kuidas siis ikkagi konfliktidega läks? Kas kõik oli tõesti nii roosiline, kui senini tundub? Laias laastus võin vastata jaatavalt. Ühtegi otsest konflikti meil ei esinenud. Küll aga märkasin ma, et peale esimest 1,5-kuud tekkis teatav üleminekuperiood. Ühtäkki tundsid inimest juba päris hästi ning said aru, et tema mõned eripärad pole just su lemmikud ja võib-olla oled pisut isegi neist väsinud. Aga tema eripäradega polnud mul siiski väga raske harjuda, sest teatud mõttes olen ma seda juba läbi teinud. Jõudsime ühisel meelel juba mõnda aega tagasi järeldusele, et Hannah on paljuski väga sarnane Lauriga. Oma mehe eripäradega olen juba ammu harjunud ja au pair’i omad polnud mulle ka midagi erilist. Võin siinkohal kinnitada, et need tõepoolest polnudki midagi sellist, millega poleks võimalik toime tulla ja tõenäoliselt kõlaksid küllaltki igavana. Igal juhul polnud seal midagi olulist, mida oleksin talle välja pidanud tooma. Nimelt: me leppisime juba alguses kokku, et kui miski üksteise juures tõesti häirib, siis räägime asjad lahti. Sellist kõnelust polnud meil aga kunagi vaja ja pärast umbes nädalake kestnud kriisi, kus pidin teadvustama, et nüüd tuleb harjuda teise inimesega sellena, kes ta ongi, läks kõik jälle rööpasse. Nii palju, kui olen ka teiste sarnastes olukordades olnud inimeste kogemusi kuulnud, siis selline lühike üleminekuperiood, kui inimest juba pisut rohkem tunned, ongi normaalne.

Üks asi, mis meile Lauriga siiski pisut kimbatust tekitas, olid Skype-kõned, mida Hannah üksvahe üsna palju viljeles (pea iga õhtu). Meil oli hea meel, et tal on võimalik oma lähedastega kontaktis olla, aga tema emotsioonid olid nii siirad ja hääl sedavõrd tugev, et tihti kõlas see koguni meie magamistuppa ja segas seega ka tema naabertoas oleva Karli und. Palusin lõpuks Lauri, et ta paluks Hannah’l pisut vaiksemalt rääkida. Pisut aega Hannah seda tegigi, aga siis lõpetas üldse Skype’mise ära. Ma küll julgustasin, et ta võib ikka jätkata, aga ta väitis, et ei taha viimaseid nädalaid neile kõnedele raisata. Mind jäi siiski painama, et äkki lõikasin ära tema ühenduse välismaailmaga… Paistab, et sellest siiski suurt muret polnud, sest enamik õhtuid veetsime nüüd niisama jutustades, põnevaid filme vaadates või tehes muud sellist.

Kas argipäev au pair’ga oli teistsugune kui päevad temata? Jah, kindlasti oli! Mõnedes asjades olin ma kindlasti kontrollitum ja arvestasin teadmisega, et majas on kogu aeg inimene väljaspoolt. Isegi teatud pisiasjad muutusid üsna palju. Kui näiteks siiani käisime alati saunas normaalsel kombel alasti, siis nüüd muutsime saunatavasid ja sedagi, kuidas näiteks kodus ringi käime. Osade inimeste jaoks on sellised asjad väga tähtsad.

Mida ma veel oskan öelda? Täna, kui Hannah’t enam siin pole, tundub kõik kuidagi tühi… Kindlasti räägin tema lahkumisest hiljem pikemalt, aga praegu tahan öelda, et tema siinolek oli meie jaoks väga väärtuslik. Isegi lihtsatel päevadel, kui mõnel oli paha tuju, mina käisin väsinuna ringi või me midagi erilist ette ei võtnud, oli meiega kogu aeg üks pereliige rohkem. Ma arvan, et kui au pair on pereliige, siis ongi iga argipäev väga eriline ja samamoodi iga eriline päev on omamoodi argipäev…

Elu au pair’ga: spapuhkus ja rabamatk

Minu esimene kokkupuude Värskaga jääb aastasse 2012. Käisime tol korral Lauriga seal  keset talve puhkamas. Pisikesed tüdrukud jäid koju Lauri vennaga. Põhimõtteliselt oleks võinud see olla unistuste puhkus, kui mu kõht poleks terve aja valutanud. Ok, ma sain ujuda ja enamik saunades kannatasin ka pisut aega istuda, aga kogu aeg miski valu näris sees. Teatud asendid olid eriti häirivad. Alles tagasi kodus läks asi nii kehvaks, et enam kuidagi polnud hea ja järgmisel hommikul olin juba operatsioonilaual, kus eemaldati põletikuline pimesool.

Pärast minu elu kõige kummalisemat spa-puhkust, olen tüdrukutele lubanud, et viime kunagi nemadki Värskasse. Sel suvel saime kingituseks (pakun, et see oli Lauri sünnipäevakink tema onult…) raamatu “Elamused Lõuna-Eestis. Lähemal uurimisel avastasime, et tegu on väga kasuliku kingitusega, mis sisaldab omakorda mitmeid kingitusi. Nimelt koosneb raamat sooduskupongidest erinevatesse asutustesse (muuseumid, mängumaad, toidukohad, veekeskused jms) Lõuna-Eestis. Muuhulgas olid seal ka Värska Sanatooriumi ja Veekeskuse kupongid.

Ühes raamatus on kolm erinevat kupongi Värskasse. Ühel juhul on tegu ainult veekeskuse pääsmega ja sellega polnud meil miskit peale hakata. Teisel juhul oli välja käia pakett „Ravipuhkus Sanatooriumis” kaks ühe hinnaga ja kuni neljale inimesele. Kolmandal kupongil oli soodustus paketile „Puhkus veekeskuses”. Kuna me olime õdede-vendadega ammu tahtnud midagi vanematele kinkida seoses nende viimase pulma-aastapäevaga, sai otsustatud, et kingime neile 2-päevase paketi „Ravipuhkus sanatooriumis”. Endale tahtsime võtta puhkuse veekeskuses ja sellest oli huvitatud ka õe pere.

Võttis pisut aega, et ajada asju, et kuidas ja kes ja kus. Kirjutasin Värskasse ühel õhtupoolikul ja lootsin väga, et järgmine hommik tuleb vastus, aga tegelikult oli see mul postkastis juba samal õhtul. Vanematele sai broneeritud sanatooriumipuhkus, meie pere sai 2 tuba – ühes mina ja Laur poistega ning teine tuba pidi olema 3-kohaline – ning õe perele pakuti peretuba.

Nüüd jäi üle veel vaid oodata. Hannah oli vägagi põnevil. Ta rääkis, et pole kunagi varem spa-hotellis viibinud. Ütlesin igaks juhuks, et ta liigkõrgeid ootuseid ei püstitaks, aga tegelikult olin üsna kindel, et puhkus tuleb tore.

Teel Otepäält Värskasse vaatasin meie Eestimaad pisut sellise pilguga, nagu Hannah seda võiks märgata. Oleme nüüdseks Eestimaal üksjagu sõita jõudnud ja üha rohkem märkan, et Eestimaa on ühtaegu nii tühi ja nii täis… Täis oleme me loomulikult kõikvõimalikku loodust ja metsi, tühi aga selles mõttes, et enamasti näed sa heal juhul sõitmas teisi autosid, näed tee ääres olevaid üksikuid maju ja talukohti, kuid linnu ja suuri asulaid… No: mida pole, seda pole! Ja olgem ausad: Otepää, Elva ja teisedki meie väikelinnad annavad välismaises mõttes välja heal juhul keskmise suurusega küla mastaabid. Teel Värskasse võid seda eriti märgata. Kohati tekib lausa sürreaalne tunne, kui sõidad mööda üsnagi korralikku autoteed, kahel pool vaid mets ja mitte ühtegi teist autot liiklemas… Jääb mulje et tee ja sinu auto on täielikud võõrkehad sel maal (eks ilmselt nii olegi, aga see juba teine teema)… Aga võib täielikult aru saada, miks Hannah üksnes muigas oma ema avalduse peale, et kui me Värskasse sõidame, õnnestub tütrel ilmselt tee peal rohkem näha erinevat Eesti inimeste elu 🙂

Meie puhkus jäi pühapäeva peale. Pühapäev on ainuke päev, kus veekeskus suletakse kell 20:00. Meie sisseregistreerimisaeg oli alates kella 15:00’st, aga reaalselt jõudsime oma tubadesse peale kella nelja. Minul, Lauril ja poistel oli mõnusalt avar kaheinimesevoodiga tavatuba, Hannah ning tüdrukud said aga suure üllatuse osaks. Nende 3-kohaline tuba oli tegelikult 2 üksteisega ühendatud tuba, kus ühes toas 2-inimesevoodi ja teises 2 eraldi voodit. Hannah sai laia voodiga toa, tüdrukud teise. Nende toast avanes ka vaade veekeskusele. Kõik olid rahul, aga Hannah oli eriti õnnelik, et tal õnnestub ööbida laias 2-inimesevoodis. Kuigi ta väidab, et magab meie juures alati väga hästi, on tal siin küllaltki kitsas lastevoodi, kus ruumi pole just priisata. Tagasihoidlikult märkis ta, et on laiutamisest pisut puudust tundnud.

Veekeskuse kohta ma pikalt rääkima ei hakka. Arvan, et need basseinid ja saunad tuleb ise ära proovida ning see, mis kellelegi meeldib, on puhtalt maitse küsimus. Mina võin öelda, et mulle meeldib, et tegu pole über-suure ega ka väga pisikese kohaga. Nostalgiat tekitab stiil, mis ilmselt taotluslikult tuletab meelde „nõuka-aega”. Isikliku lemmiku võin ka ära mainida – selleks on mineraalveelesila, kuhu võiks kasvõi uinuda… Aga üldiselt: hoolimata sellest, et olime seal küllaltki suure seltskonnaga, ei jõudnud me siiski väga nautimisele keskenduda. Arusaadavalt oli laste lemmikkoht lastebassein, mis tähendab näiteks seda, et mina ning mu õde istusime üskjagu seal ja jutustasime omavahel, jälgides silmanurgast lapsi. Vahepeal tegime vahetusi ja lapsi jäi keegi teine valvama… Kuigi ka Hannah oli abiks, jätsin talle sedakorda pisut vabamad käed, et ta saaks puhata ja spa’d nautida.

Meie külastuspakett sisaldas ka õhtu- ja hommikusööki. Kuna õhtusöök oli seitsmeni, aga veekeskus kaheksani, ei jäänud meil ujumiseks üleliia aega. Tegelikult oli seda siiski täpselt parajalt, kuna beebi Karl hakkas juba häälekalt arvamust avaldama, et ega temast küll õiget veelooma saa. Seega jõudsime kella poole seitsmeks kenasti õhtustama.

Ka õhtusöögil meenus vana hea „nõuka-aeg”. Aga kuna ma ise olen selle aja lõpus sündinud laps, siis minu jaoks oli see pigem meeldiv kogemus. Ja toidud olid igatahes maitsvad. Söömaaja lõpetuseks otsustasime ka mõned jäädvustused teha: hiljem hea meenutada! Ujuma ju kaamerat kaasa ei võta…

Järmisel hommikul tuli ujumise eel mulle pähe, et nüüd saaks koridoris teha pildi, kus kõik hommikumantlites ja/või ujumisriietes. Sättisime oma laienenud perekonna kokku ning tegime jäädvustused nii sellest versioonist, kus mina kaamera taga ja Hannah ees kui ka vastupidi. Pikalt me ilupilditsema siiski ei jäänud, kuna – mingil imelikul kombel – pole lapsed veel õppinud jagama minu vaimustust fotosessioonidest.

Lõppkokkuvõttes oli kogu spa-puhkus lihtsalt imeline. Möödus teine küll linnutiivul, aga kuna täiskasvanuid oli tavapärasest rohkem (üks lisatäiskasvanu mängib laste puhul suurt rolli!) ja mina ning Laur hoolitsesime peamiselt vaid poiste eest, oli see midagi rohkem puhkuse moodi, kui meie tavalised perepuhkused, mille järel kurnatuna koju voodisse soovime… 🙂 Aga õega arutasime küll, et kunagi peaks ära kasutama nende raamatusse alles jäänud kupongi sanatooriumisse ja võib-olla siis minema koguni kaheks päevaks. Eks seda näha ole, kas reaalselt selleks ka aega ja võimalust leiame…

– – –

Meenikunno raba külastamise lugu algas nii, et päev pärast Hannah’i Eestisse jõudmist saatis Laur mulle Gmail’is kirja. Oma meilis edastas ta mulle alljärgneva lingi – https://elustilist.ee/55-kaunist-matkarada/ . Kuna need päevad, kus ta pikkade kirjade abil mu südant võita proovis (väga edukalt!), on möödas, lisas ta juurde konkreetse teate: „Peaks Hannahile mõnda raba näitama”. Hakkasin kohe saadetud leheküljega tutvuma ning olin õhinaga tema mõttega päri. Ma tõesti ei mäleta sedagi, kas olen ise kunagi varem rabamatkal käinud… Kui olengi, pidi see kindlasti jääma vähemalt põhikooliaega, mis tähendab, et eesootav tundus põnev. Kuna asukoht jääb Värskale küllaltki lähedale, sai matk plaanitud meie teisele puhkusepäevale.

Hoolimata hilisest septembrikuust, saime rabamatkaks imeilusa ilma. Kohati oli isegi nii soe, et Hannah võttis end varrukateta topi väele. Päike lihtsalt säras ja me muudkui jalutasime ning jalutasime ning jalutasime…

Kuidas aga oli lastega? Õigesti arvab see, kes mõtleb, et neil ei jätkunud entusiasmi kuigi kauaks. Nii oli Rainile alguses laudtee midagi uut ja põnevat, kuid varsti viskas ta end pikali ja andis mõista, et omal jalal ta enam liikuma ei hakka. Rain jäi Lauri hooleks. Meie Hannah’ga jagasime Karli kandmist. Tüdrukud käisid ise, kuid lõpu lähenedes olid ikka väga väsinud. Muuhulgas komistas Melissa mõned korrad juurikate otsa ja jäin temaga teistest maha. Ergutasin teda, et oleme varsti kohal, aga tegelikult tundus mulle endalegi, et me valisime lõputu raja… Lastele ma muidugi ei hakanud ütlema, et ilmselt me kuskile ei jõuagi ja et kopp on ees, sest emad ju ei nuta…

Pärast pikka kõndimist ning mind tabanud iiveldust ja pearinglust (ei, mitte rasedus, vaid sookail!), jõudsime kõige kiuste siiski autoni. Aga siinkohal ma rohkem sellest rääkida ei tahagi, vaid näitan hoopis jäädvustusi meie maalilisest päevast rabas:

dsc_0092dsc_0104gmdsc_0106

dsc_0110gm

dsc_0138