Jõulutervitus minult

No minu postitust andis oodata kui hingeõnnistust… Aga teate ju küll – jõululaupäev lihtsalt on üks toimekamaid päevi aastas.

Kallid sõbrad ja lugejad, soovin teile imeilusat pühadeaega. Palju rahu, rõõmu ning üksteisemõistmist kõigile! Mina ise ootan neilt pühadelt just kõike eelmainitut. Ja loomulikult tahan ma olla koos oma kõige kallimatega ning kohata veel palju teisigi armsaid inimesi.

Pildistamine minuga – mis te arvate, kui kerge see oli? See oli kohutav! Ükski teine modell ei olnud nii rahulolematu ja nõudlik. Tegelikult: teised modellid isegi ei näinud eelnevalt oma pilte… Mina aga vaatasin ühte ja vaatasin teist ja kamandasin Lauri aga uusi tegema, sest ükski ju ei sobinud… Kutsuke väsis selle aja peale puhta ära ja proovis igal võimalusel diivanilt alla hüpata – pigem pea ees tundmatusse kui mingi naisterahvaga fotol poseerida, eks ole!

Hiljem vaatasin pildid üle ja esimese hooga mõtlesin, et see on päris hea küll…2l899ur

… aga see vist poleks eriti aus, seega läkitan oma tervituse selle fotoga:

16gk0o5

 

 

Advertisements

Jõulutervitus: Laur

Mäletate, ma kirjutasin kunagi, et Rain on konkreetne mees? Noh, ta on täpselt oma isa laps, sest konkreetsemalt minu esitatud jõuluküsimustele vastata ei anna, kui LAUR seda tegi.

Lauril polnud aega küsimustele kirjalikult vastata, seega nägi meie vestlus välja selline:

Mina: “Mis sulle jõulude juures kõige rohkem meeldib?”

Laur: “Ma ei tea… Mitte midagi?”

Mina: “No proovi pisut veel”

Laur: “See, kui lapsed on rõõmsad.” Ja pisukese lisana: “Kui nad ikka on…”

Mina: “Mida sa neilt jõuludelt soovid või ootad?

Laur: “Midagi ei oota…”

Mina: “Aga mida sa teistele jõuludeks soovid?”

Laur: “Seda, mis alati: Sit(t)Kust ja elurõõmu!”

Võtke või jätke: selline ta on – minu armas abikaasa 🙂

Kes nüüd imestab, et miks on Laur enne mind, siis vastus on väga lihtne – mina olen meie peres vanim! Mõnikord olen seda öeldes uhke, aga mõnikord tunnen end seepärast kehvasti: ikkagi kiiremini ju vananen… Mis siis, et meid lahutab kõigest 3 kuud…

Pildistamine Lauriga: paar klõpsu, minu kommentaarid, et proovi teha nii, et kutsu kaamerasse vaataks ning seejärel: “Jah, väga tore, pilt olemas!”. Kui ma seda kuidagi teistmoodi venitanud oleksin, poleks ilmselt mingit pilti sündinudki 🙂

ifye8j

 

 

 

 

Jõulutervitus: Liise

Ja jõudsimegi viimase lapseni, kelleks on LIISE.

Liisele meeldib jõuluajal perega olla. Tänu koolile on ta teistest ehk pisut vähem meiega koos, seega on soov igati põhjendatud. Koos perega armastab ta mänge mängida. Head lauamängud on meie peres nimelt väga hinnas. Ja muidugi loodab ka Liise, et jõuluvana tuleb…

Jõuludelt soovib Liise põhimõtteliselt sama, mis talle jõulude juures meeldib. Et ikka saaks perega olla ja elamusi kogeda. Just nimelt elamusi – see oli tüdruku sõnastus. Ja kingiks soovib Liise raamatuid. Eriti Lasse ja Maia detektiivibüroost rääkivaid. Juba paar aastat unistab ta ka tahvelarvutist, aga ega ta enam väga loodagi, et jõuluvana selliseid asju tooks…

Liise tervitab kõiki soovidega: “Häid pühi!” ja “Häid jõule!”.

Pildistamine Liisega polnud sugugi keerulisem kui Melissaga. Ka koerake oli tubli, seega pikema jututa näitan fotot:

jfi8fo

Jõulutervitus: Melissa

Alates tänasest saab edastada personaalsemaid jõulutervitusi, kuna järg on jõudnud tüdrukuteni ja seejärel meieni. Esitasin selleks meile kõigile kolm küsimust, mis selles postituses välja toon:

  1. Mis sulle jõulude juures kõige rohkem meeldib?
  2. Mida soovid neilt jõuludelt (nendeks jõuludeks) kõige enam?
  3. Millised on sinu soovid teistele inimestele nendeks jõuludeks?

Melissale meeldivad väga kingitused. Viimased nädalad on tüdruk vahelduva eduga ka erinevaid salmikesi/laulukesi harjutanud ja ta usub, et saab olema väga tore neid jõuluvanale esitada.

Jõuludelt ootab Melissa kingitusi. Muuhulgas tahaks ta fotokat, raamatuid ja laste meiki (make up komplekti lastele – ärge küsige, kust see idee, sest ma pole isegi aru saanud 🙂 ), aga kõik teisedki kingitused meeldiksid talle. Ja loomulikult unistab Melissa ka sellest, et ikka jõuluvana vähemalt korragi ära näeb.

Kõigile teistele soovib Melissa palju kingitusi ja “Häid pühi!”.

Melissaga oli väga mõnus pildistada. Tema oligi esimene, kelle üldse fotole püüdsin ning koerakese, kellega poseerida, valis ta ise välja. Kuna mõlemad modellid olid koostööaltid, polnud protsess kuigi raske ja tulemus on siin:

28156xl

 

 

Jõulutervitus: Rain

Tänased tervitused edastab RAIN.

Rain on nooruselt teine pereliige, kes maikuus saab kolmeseks. Ta on hästi aktiivne posiraas. Mõnikord jääb mulje justkui Rain ei püsiks pudeliski paigal. Ja kui ta ongi seisakus, siis tõenäoliselt on tal parasjagu kõvasti tegemist lobisemisega. Vahel meenutab ta mulle pisut oma vanemat õde samas eas – väga jutukas ja uudishimulik. Ainult et temal on pisut ka agressiivsemaid toone, mida tüdrukutel ei esinenud… Vahel näib, et ta lausa naudib väikevenna kiusamist. Siis aga olen märganud, et vahel kui ta Karli sikutama läheb, on see mingi tema versioon vennakese või asjade kaitsmisest, kui teine näiteks liiga julgelt ligineb juhtmetele, pistikutele, teravatele esemetele… Südamest on Rain väga hea poiss, vahel lihtsalt kukub välja maru kehvasti.

Jõuludest pole Rainil – nagu väikevennalgi – veel väga miskit arusaama, kuigi need on juba kolmandad. Miskid päkapikud, tuppa veetud kuusk ja salmide õppimine – kindlasti on tema nägemus sellest teistsugune kui suuremate laste oma. Aga milline see on, jääbki  saladuseks, sest järgmisel aastal, mil tal on juba piisavad oskused, et oma mõtteid meiega jagada, pole need enam samasugused…

Nüüd aga pilt jõulupoiss Rainist ja überaktiivsest kutsikast. Kui Rain parasjagu ilusasti poseeriski, kasutas kutsu igat hetke, et ümbrust uudistada ja jäi enamjaolt pildile udukoguna. Siis tüdis Rain ja hakkas samuti lollitama ning seesugune nende parim pilt lõpuks välja nägi:

2poxyld

Jõulutervitus: Karl

Jõulunädalal postitan igal päeval ühe väikese pildi- ja jututervituse mõnelt meie pereliikmelt. Alustan noorimast ja liigun vanemani, seega esimene on KARL.

Karliga on see põnev asi, et aasta tagasi teda veel polnudki… Tähendab, ta oli täitsa reaalselt olemas ja minu kõhus, aga ega peale minu keegi teda eriti tundnud küll. Ja mina ootasin teda siia maailma hullupööra… Kuigi tähtaeg oli jaanuaris, oli Karl “küps” juba jõulunädalal ja ma elasin iga päev ootusega, et nüüd ta ikka ära tuleb…

Praegu ongi Karl kõigile nähtav. Ainult et pilti pole temast kerge teha. Soovisin saada igast pereliikmest foto ühe kutsikaga. Meid on ju 6 ja kutsikaid ka 6. Karlile valisin pildiseltsiliseks ainsa emase koerakese, kuna see on kõige rahulikum. Ja kutsu oligi totaalselt rahulik – ma võisin teda sättida siia- ja sinnanurka nii- ja naapidi ning too ei teinud teist nägugi. Karl seevastu ei püsinud sekunditki paigal. Liialdamata: mitte sekunditki! Lõpuks hüppas ja kargas Melissa kaamera taga ja tegi igasuguseid hääli, et üksainuski pildike enam-vähem õnnestuks ja siin see on – meie väike Jõulu-Karl:

3308dc4

Karl ei oska teile veel häid jõule öelda, aga ilmselt see käeviibe miskit seesugust tähendada võibki.

 

 

Killukesi kuldsuu-Rainilt

Rain on viimaste kuudega teinud meeletu hüppe oma kõnearengus. Vahel võib ta nii palju lobiseda, et kõrvad pilli jooksma hakkavad… Vahel on see armas, vahel naljakas, mõnikord ka pisut tüütu. Aga nii, nagu väikestel lastel ikka, on ka temal oma lõbusad kõneseigad, millest mõned panen kirja:

  • Istume söögilauas ja kõik soovivad üksteisele “Head isu!”. Rain tahab ka head isu soovida ja ütleb teiste eeskujul alati viisakalt: “Hea kiisu!”.
  • Rain leiab päkapiku: “Emme, vaata, väga pikk!”. Päkapikk = väga pikk…
  • Rain on konkreetne mees. Tahame talle jõulusalmi selgeks õpetada. Vana hea klassika lausega, et mina olen pisi-pisi. Raini jaoks on seal aga liiga palju mõttetuid mina-vorme, seega mugandas ja lühendas ta seda. Üleüldse: luuletust esitab ta ainult siis, kui tal selleks ikka tuju on – näis, kas jõuluvana ees seda tuleb või mitte…

Raini luuletus:

Jõuluvana (tükk aega oli seal “juulukana”), kullapai,

kingi (mulle) suhkusai.

Mina olen pisi-pisi,

ära (minult) salmi küsi

Üle kõige armastab Rain siiski laulmist. Ma ei mäleta, et ükski meie lastest oleks nii palju laulnud sellises eas, aga temale jäävad nii eesti- kui ingliskeelsete laulude sõnad väga hästi meelde ja laulujorin saadab meid pidevalt. Näis, kas tulevikus on temast rohkem kõne- või laulumeest 🙂

xddyfm

 

Poistega kodus

Täna on üks erakordne õhtu. Täna õhtul olen ma kodus ainult poistega. Liisel on koolis jõulupidu, Melissa liitus temaga ja Laur transportis nad kohale, tõtates ise ööseks tööle. Aga mida see minu jaoks tähendab?

Esmapilgul võiks arvata, et kui neljast lapsest lahutada kaks last, siis on pidu ja luksus ja kõik muu seesugune… Istun vahuvannis ja loen mõnd kapiriiulil igatsevalt ootavat raamatut… Njaah, kui väga ka selline unistus ei ahvatleks, tundus see kõik veel natukene aega tagasi ülikauge unistusena.

Minu tänase õhtu reaalsus: Karl ronis pidevalt mu peal ja käristas lõhki mu lugemisjärgus ajalehte. Lisaks avastas ta prügikasti ja jõudis sealt paar asja kiirkorras suuga ära testida, kuni talle vahele jooksin. Rain käis ja jorises, kuna tal jäi lõunauni (JÄLLE!) vahele. Kui tüdrukute vastavast east mäletan, et pidevalt käis üks “ei taha”, siis Raini põhifraas on “ma tahan!”. Ja tahab ta kõike: tahan mamma juurde, tahan jookseda, tahan Jaianiga (loe: Raianiga) mängida, tahan auto multikat, tahan kommi, tahan issi juulde, tahan, tahan tahan, tahan…

Vähemalt oli see kõik reaalsus veel 15 minutit tagasi. Ma olen nii väsinud, kuna viimased ööd on olnud mulle unevaesed (öösiti tabab mind miski ärritusköha, mis väga segab), et tundsin, et mulle aitab. Poisid ei ole vist varem nii vara magama läinudki. Karl oli täna ühe une peal ning Rain üldse ilma tudumiseta, seega käis nende unnepanek vaid minutitega ja uinumisrekord saabus umbes kell 19:30. Aga nüüd tuleb loota, et see muinasjutt jätkub ning mõlemad kutid põõnavad rahumeeli hommikuni. Karliga on see pisut kahtlane… Sellegi poolest tõmban nüüd netis otsad kokku, võtan kätte raamatu ja loen kuni uni saabub – võib-olla on tõesti kasulik vahel kodus olla ainult kahe lapsega 🙂

 

 

Kutsikad

Meil on kutsikad. Õigemini on nad meie koertel. Tulid teised täitsa plaanimata ja hoolimata meie jõupingutustest Ellet ja Bahrami eraldada. Kokku oli teisi kuus, kaks on hetkel kindlalt broneeritud. Broneeritud, kuna uude koju neil veel pisut vara minna. Neli kutsut on veel vabad ja proovisin täna nende pilte tulutult ühele sooviavaldajale edastada, kelle meili-maht oli liiga väike. Tegin siis otsuse: kuna ma niikuinii olen nuputanud, kas koerakestest ka siin kirjutada, panen nende nelja pisikese fotod oma blogisse.

Ma ei hakka siin sügavuti minema, kas üldse ja miks ja kuidas ikka kutsikate saamisega on, mida paljud seoses tõukoertega rääkida tahavad. Ütlen vaid, et tegu on meie viimase pesakonnaga.

Neile, kes ei taha lõputult arutleda tõukoerte-alase eetika üle, räägiksin pisut meie pisikestest. Nende ema ja isa on kesk-aasia lambakoerad ja kindlasti maailma parimad koerad 😀 Ma vist polnud muidugi päris erapooletu seda öeldes… Aga Elle ja Bahram on mõlemad olnud meile väga heaks sõbraks, valvanud meie loomi ja kodutalu. Lisaks saavad nad väga hästi läbi lastega. Ma olen nii tänulik, et sattusime aastaid tagasi kuulutusele, mis tõi meile Elle (Moissei El Fericire, kui olla väga korrektne). Paar aastat hiljem teadsime, et tahame Ellele ka seltsilist ja nii sattus meile ka Bahram (Gruodas), kellel käisime perega Leedumaal järel.

Meie koerad elavad õues, aga käivad põhimõtteliselt iga päev toas.  Erinevatelt paljudest teistest tõugudest, ei vaja nad meeletut müramist ja mängimist. Jalutama ja jooksma ei pea me neid ka viima, sest meie maa-ala on küllaltki suur. Küll aga võin tõe huvides öelda, et vahepeal tekkis neil huvi hakata seda valdust veelgi laiendama naabriteni. Tegelesime sellega ja nüüd enam seda muret pole olnud.

Meie oleme oma koerad kasvatanud nii, et nad oleksid oma inimperega täielikult kooskõlas. Juba pisikesena harjutasime, et koer peab andma oma toitu kõigile pereliikmetele ega tohi saada kurjaks kui toidukausi lähedal mängitakse. See on oluline, kui su peres on pisikesed lapsed ja neil käivad külas teised pisikesed lapsed. Aga sellist asja saad sa alati harjutada üksnes kutsikaga. Ma täiesti usun ütlusesse “Vana koer uusi trikke ei õpi!”. Seega on koera võttes alati oluline panustada tema esimesse eluaastasse, eriti veel selle esimesse poolde. Võttes selle esimese aasta, et koerakest sotsialiseerida, teda õpetada ja enda perega harjutada, on hilisem palju lihtsam.

Kui kellegi on huvi meie kutsude vastu, võib mulle julgelt kirjutada, kuigi üldiselt tegeleb sellega pigem Laur. Aga nüüd need lubatud pildid:

(Kolmas kutsikas on broneeritud, teine ja neljas uues kodus!)

collage-2016-12-07collage-2016-12-07-1collage-2016-12-07 (2).jpgcollage-2016-12-07-3

PS! Lõpuks tuli välja, et minu saatmisprobleem tulenes minu oskamatusest aadressi õigesti ümber kirjutada – mingil totakal kombel pole ma harjunud enam, et meiliaadressi lõppu võiks käia “.ee”, aga on loomulik, et kui selle asemele sisestada “.com”, ei jõua kiri kuskile ka siis kui sa teed pildid kirbusuuruseks…

Melissa oma projekt

Liise on sel õppeaastal koolis juba kaks projekti koostanud ja esitanud. Need on sellised uurimistöö-laadsed kogumid. Esimesel juhul oli tegemist taimega, milleks tüdruk valis nõgese, teisel puhul maasmaalooma või linnuga, Liise puhul aaraga.

Melissa tahab ka tubli olla ja teha sarnaseid asju nagu õde koolis. Tema hakkas nüüd samuti projekti koostama. Töö teemaks on “Hobused”. Kirjaliku allikana kasutab tüdruk üht oma lemmikraamatut viimastel kuudel (mäletate postitust, kuidas tüdruk Tartus Apollos kinkekaarti realiseeris? 😉 )”Pildiraamat ponidest ja hobustest”. Valmis on ilus tiitelleht ning info hobuste toitumise kohta ning lisaks alustas ta hobu-teemalise luuletuse mõtlemisega – kui juba projekt, siis ikka täiega!

dsc_0052