Teekond uue abiliseni

Detsembrikuus hakkasin ma kirjutama mustandit sellest, kuidas otsisin uut au pair’i, kes saaks – nii hästi kui võimalik – täita auku, mis tekkis peale Hannah’i lahkumist. Ei saa öelda, et ma üldse poleks temata enam hakkama saanud, aga olud olid abiliseta palju keerulisemad. Seega olime me väga õnnelikud, kui lõpuks tuli ka lahendus. Ja sellest lahendusest tahtsingi juba ammu rääkida, aga võtsin alles täna, mil meie “lahendus” on juba paar päeva siin katuse all elanud, kätte ja lõpetasin üle kuu aja tagasi alustatud kirjutise.
Mõned nädalad enne Hannah’i lahkumist, avasin taas oma AuPairWorld’i konto. Kuna Lauril oli detsembrikuu küllaltki lihtne (vähemalt teine pool sellest), sai otsustatud, et vajame uut tüdrukut alates jaanuarist ja kuni maikuu lõpuni ehk siis umbes 5-6 kuud. Olin täiesti kindel, et seekord on mu väljavaated abilise leidmiseks ülihead, kuna olen ikkagi “kogemustega”. Oleks ma vaid aimanud, kui väsitav ja tüütu ja lootusetu see kõik ühel hetkel tunduma hakkab…
Nagu ma kunagi juba mainisin, siis päev enne Hannah’i lahkumist rääkisime Irina-nimelise tüdrukuga Hispaaniast. Ta tundus väga huvitatud ja meie Skype’i kõne oli igati meeldiv. Siiski kirjutas ta mõned päevad hiljem, et leidis endale pere, kes on täpselt ühe pealinna külje all ja see tundub talle põnevam. Ok, päris nii ta ei öelnud, aga põhimõtteliselt siiski. Ja kui ma uurisin, kas sihtriik on saladus, sain teada, et tema tee viib Soome. Igal juhul loodan ma, et ta tegi enda jaoks hea valiku. Minu jaoks on oluline, et siia tuleks keegi, kes tõesti tahab just selliseid – pisut ekstreemseid – elutingimusi nagu on meil. Suurlinnaelust vaimustunu ei oleks siin ilmselt rahulolev.
Hakkasin otsima muid variante ning päev-päevalt tundsin rohkem ja rohkem, et masendus tuleb peale. Hetkeks, mil lõplik valik sai tehtud (kuu aega hiljem) olin laiali saatnud 104 (!) taotlust/kirja erinevatele tüdrukutele.
 
Mis siis läks valesti?
Tegelikult ei saa ma öelda, et midagi otseselt valesti oleks läinud. Üks asi, mis mängis rolli, on kindlasti asjaolu, et vastu sügist on potentsiaalseid Au Pair’e rohkem kui aasta lõpus. Teine oluline osa on, et oluliselt rohkem on saadaval neid tüdrukuid, kes tuleksid uude perre üheks kuni kolmeks kuuks kui neid, kes oleksid uue perega pool aastat või kauem.
Üks hästi oluline osa oli ka see, et inimestel on väga erinev nägemus suhtlemisest. Ka ma ise olen olnud oma elus kohati päris hooletu sõpradele kirjade vastamisega (see pole kunagi olnud pahatahtlik ja üldiselt olen ma nende asjaosaliste ees juba vabandanud ning enamik neist ilmselt lihtsalt aktsepteerivadki mind sellena, kes olen, teistega on nagu on…), kuid antud juhul oli ikkagi üllatav, et inimesed, kes seovad end põhimõtteliselt leheküljega, mis peaks andma neile võimaluse oma elu lähikuudeks täielikult muuta, omavad nii väikest huvi selle vastu, kas keegi üldse neile kirjutab.
 
Minu isiklik ligikaudne statistika pärast üht kuud otsingut:
 
* saatsin välja 104 automaatkutset või pikemat kirja (kui olin tüdrukust väga huvitatud ja tundus, et temaga võiks rohkem ühist olla, saatsin juba esimeses kirjas pika jutu meie pere ja eluolu kohta, kui aga tüdruk nii potentsiaalne ei tundunud, saatsin automaatsõnumi, et oleme sinust huvitatud ja tahaksime sinust veidi rohkem teada saada);
* Ma sain umbes 15 positiivset vastust ehk vähemalt ühe vastukirja viieteistkümnelt tüdrukult, kes tundsid edasist huvi;
* Ma sain umbes 20 negatiivset vastust. Umbes pooled neist olid põhjendusega, et on juba leitud teine pere. Teine osa saatis lihtsalt automaatsõnumi, et kahjuks ei saa tulla meile Au Pair’ks. Iseenesest polnud mul ka negatiivse vastuse vastu midagi, sest see vähemalt andis teada, et too tüdruk ei saa või ei taha tulla.
* Kuskil 70 tüdrukut ei vastanud midagi. Ligi pooled neist ei olnud oma kirju selle kuu aja jooksul isegi näinud! Just siinkohal ongi minu imestus suur: miks sa üldse teed omale konto, kui sa peale seda enam kirju lugema ei tule?
* Ma ise sain 8 või 9 kutset ehk esmakirja Au Pair’delt, kes oleksid huvitatud meile tulemisest. Kahjuks ei saanud ma ühelegi neist vastata positiivselt. Mitmel juhul olid tüdrukud pärit eksootilistest maadest, kust tulek oleks olnud äärmiselt keeruline, kaks tüdrukut olid moslemid, kaks tüdrukut ei omanud autojuhilube (see oli meie esmane kriteerium), keegi neist oli vegan ja üks tüdruk oli nii pungiliku välimusega, et poleks meie igapäevaellu kuidagi sobitunud…
“Mis sai nende positiivsete vastustega?”, küsite nüüd kindlasti. Enamikega jäi kõik ühe või kahe kirja tasandile. Eriliselt pikalt kirjutasin ühe Itaalia tüdrukuga, kes oli väga huvitatud, aga kes vajas mõtlemisaega, kas ikka saab nii kauaks tulla… Lõpuks saatis ta kirja, et eelistab esimese kogemusena ikkagi maksimaalselt kolme kuud. Nii langes ära temagi variant.
Üks väga tore tüdruk oli ka Sloveeniast. Tema aga polnud kindel, kas ta saab jaanuarist ülikoolis pausi teha. Lõpuks tuli välja, et ei saagi.. Pealegi oli ta taimetoitlane, kuid väitis siiski, et teda ei segaks elamine peres, kus tarbitakse liha.
Kolmanda meeldejääva tüdrukuna toon välja ühe sport-girl’i Hispaaniast. Tema vastu oli eriline huvi Lauril 🙂 Kes veel ei tea, siis Laur on meil kõva jõusaali ja treeningute armastaja ja aina rohkem ja rohkem pöörab ta ka mind selles suunas. Tüdruk, kes on tegelenud mingite boxingutega ja kelle lihased andsid ikka päris lihaste mõõdu välja, tekitas abikaasas juba lootuse, et järgmised kuud veedame me kõik oma vaba aja musklit kasvatades. Kuna selle arvelt oleks võinud kannatada asja tõeline eesmärk – lastehoid – on võib-olla siiski hea, et lõpuks asjad teistmoodi lahenesid. Mina leidsin hispaanlanna positiivse vastuse ühel õhtul hilja ja otsustasin tagasi kirjutada hommikul. Leidsin aga aega vastamiseks  alles pärastlõunal ja selle peale teatas tüdruk, et tal on “sooooo sorry”, sest ta oleks väga huvitatud olnud (väidetavalt tundusime talle sportliku perekonnana), aga ta broneeris hommikul juba piletid teise pere juurde. Ma siiani mõtlen sellele, et võib-olla polekski olnud kõige usaldusväärsem olnud võtta siia inimene, kes tundub tegevat  otsuseid väga tormakalt  (minu arusaamist mööda polnud tal AuPairWorld’i konto just kuigi pikalt olnud, kui ta oma piletid juba bronnis)…
Ja siis oli veel üks hispaanlanna. Tema õppis veterinaariat ja tundus nagu tõeliselt huvitatud. Siis kadus ta pikemaks ajaks ära… Seejärel tuli ta tagasi ja teatas, et tema onu suri nädalapäevad tagasi ja tal polnud mingit igatsust kellegagi rääkida. Ütlesin talle, et saan aru ja ta võib võtta aega, aga vajaksin siiski mingitki vastust nädalavahetuseks või hiljemalt uue nädala keskpaigaks, kuna minu võimalused AuPairWorldis suhelda kaovad peagi. Hiljem, mil mu Premium-konto oli juba neli päeva suletud olnud, vastas ta, et on endiselt väga huvitatud, aga tal olid lihtsalt rasked ajad. Paraku ei saanud ma talle enam vastata ning lisaks oli mul juba olemas variant, milleni tegelikult tahtsingi jõuda…
Lina, meie oma tüdruk
Ühel päeval tutvusin ma kristlasest tüdruku Linaga (tegu on hüüdnimega) Ukrainast. Minu mõtetes on juba ammu olnud, et võiks endi juurde elama võtta kellegi kristlase teisest riigist, kellega mul oleks palju ühist, kuid AuPairWorld’is selliseid palju ei leia. Kui ma hakkasin suhtlema Linaga, tundus, et tegu oleks justkui mulle saadetud õnnistusega, kuid siinkohal oli ka mõningaid takistusi…
Esiteks eelistas Laur “tavalist” Au Pair’i ja soovitas mul ikka viimase hetkeni ringi vaadata AuPairWorld’is ja leida sealt keegi, kes meile paremini sobiks. Paremini siis seetõttu, et ta eelistas kedagi, kes saaks tulla meie juurde viieks/kuueks kuuks ning ta polnud kindel, kui suur eeskuju ta kristlikule neiule on ja üleüldse on ta usu suhtes positiivselt neutraalsena elanud koos kristlasest naisterahvaga viimased pea kümme aastat… See tähendab seda, et kristluse vastu pole tal midagi ning tal on ka üksjagu kristlastest tuttavaid, aga ta pole ennast südamega kuskile usuellu paigutanud. Minu seisukoht on ka see, et ma ei sunni seda talle (ega kellelegi teisele) peale. Ma olen tänulik, et ta toetab mind ja lapsi kirikus käimisel (seda on ta ikka tunnistanud, et mulle mõjub see hästi) ning tuleb teinekord ise samuti meiega kaasa. Aga ma arvan, et keegi ei saa kedagi vägisi Jumala juurde tõmmata… Ükskord ma juba proovisin seda ja ma olen Jumalale väga tänulik, et see ei lõppenud veel halvemini kui see niigi läks… Seega oli Laur pisut kimbatuses, et mis siis ikkagi võib saada, kui perre tuleb veel üks kristlane.
Aga ma pidin rääkima Linast. 
 
Lina on tark tüdruk. Hetkel omandab ta korraga nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi (eri aladel). Kui ta pisut noorem oli, veetis ta mõned kuud Kanadas au pair’na, kuid muidu on ta täitsa puhas ukrainlanna. Ja see oli ühtlasi ka pisike probleem. Nii lihtne on kutsuda endale külla keegi, kes on samuti Euroopa Liidust, aga Ukrainaga on lood teistsugused, Selleks, et Lina saaks meile mõneks ajaks külla tulla, näha meie riiki, tutvustada oma enda elu-olu (muuseas, ma olen olnud selle osas päris uudishimulik) ning saada osa meie igapäevaelust, vajas ta visa’t. Nii me siis tegelesimegi selle kohta uurimisega ja selleks valmistumisega ning lootsime, et meil õnnestub teda mõnda aega siin võõrustada. Tore oli mõelda, et meiega liitub jälle keegi, kes meiega sobituda võiks. Laurilegi muutus tüdruk aina sümpaatsemaks ja sümpaatsemaks. Mitte, et tal oleks kunagi tolle vastu midagi olnud, aga tema eelarvamused ja hirmud vajasid taandumiseks pisut aega. Suhtlesime Linaga aina rohkem internetis, vestlesime Skype’s ning töötasime selle nimel, et ta siia saaks tulla ning see kõik lähendas meid üksjagu ja andis aimu, et tegemist on toreda inimesega. Jäime põnevusega ootama vastust saatkonnast ja seda aega, mil Lina lõpuks tulla saab.
 
Hakates ajama asju visa-taotluseks, põrkusime kokku ainsa probleemiga seoses Lina tulekuga. Kuna Ukraina puhul oli vaja Schengeni visa’t ning meie olukorras sobis selleks kõige paremini külastus-visa, lahenes olukord lõpuks nii, et Lina saab siin olla üksnes 3 kuud ehk siis aprilli lõpuni. See polnud tegelikult päris see, mis me oleksime tahtnud, aga südames oli tunne, et kõik on siiski õige ning lisaks polnud mul enam muid võimalusi kellegi teise leidmiseks. Hetkel on meil erinevaid väljavaateid, mis saab pärast Lina lahkumist, kuid kuna midagi/kedagi kindlat pole, ei hakka ma praegu veel tuleviku osas spekuleerima.
Kuidas siis asi lahenes?
 
Kohe uue aasta alguses, kui saatkonnad jälle tööle olid hakanud, tuli teade, et Lina sai loa meile külla tulla. Olime kõik väga rahulolevad ja ootusärevil. Linal oli enne veel vaja lõpetada ekmsamiperiood ülikoolis, minul aga läksid päevad kiiresti seoses majapidamise ja Karli sünnipäevaga. Ning lõpuks, 21. jaanuaril, sõitsime Lauri ja tüdrukutega Tallinnast kodu poole, kaasas meie uus sõber, abiline ja omamoodi pereliige järgmiseks kolmeks kuuks. Põnevad päevad üheskoos Linaga võisidki alata!
Advertisements

Karl on aastane

Kuigi sellest on juba pisut rohkem kui nädalajagu aega möödas, sai Karl vahepeal 1-aastaseks. Pidasime kohe mitu pidu maha ja võõrustasime erinevaid külalisi, kellest mõnda nägime koguni esimest korda.

Nagu ma korduvalt rääkinud olen, kuulun lastega erinevatesse facebook’i beebigruppidesse. Karliga lausa kahte erinevasse. Ühes olen vähemaktiivne, aga see grupp on ka üldiselt pisut väiksem ning vaiksem. See kõik aga ei tähenda, et seal poleks toredad inimesed ja väga vahva on, et nende Tartu pool saab üsna tihti kokku. Olen ise ühel sellisel viibimisel koos Karliga käinud. Juba siis olin kindel, et ühel päeval peame nad meilegi külla kutsuma.

Beebide ja nende vanematega kohtumiste korraldamine polegi alati väga kerge. Palju on vaja plaanida, lisaks võivad inimesed riburadapidi haigestuda. Seekord juhtuski nii, et reaalne võimalus meid külastada tekkis alles jaanuarikuusse. Ja väga sobivalt sai selleks valitud Karli sünnipäev. Kohe see päris õige kuupäev.

Ma tegelikult ei uskunudki, et meid nii palju kohale tuleb. Tavaliselt on neid, kel viimasel hetkel midagi vahele tuleb (haigestumine, teised plaanid…) üksjagu, aga seekord vist tõesti olid kohal kõik, kes tulla plaanisid. Lisaks paljudele emmedele ja titadele olid kohal ka kaks issit, kellest üks oli muidugi Laur.

Meil oli väga vahva. Ma küll olin end liialt rakkesse ehk pannud (koristasin viimse hetkeni, eriti kuna vahetult enne seda otsustasid loomad pättusi teha, nt kass koridori pissida…) ja vaaritasin isegi sooja toidu, aga ma lihtsalt ei kujutanud seda teistmoodi ette. Ikkagi sünnipäev!

Teist korda sain ma vaaritada kolm päeva hiljem, kui minu ja Lauri perekonnad tulid samuti sünnipäevale. Seekord oli toiduvalmistamine isegi keerulisem. Minu õel ja emal on diagnoositud tsöliaakia, Lauri perekonnas on neid, kes ei söö piima, muna vms. Ma ikka kohe nuputasin, et mida neile valmistada. Aga lõppkokkuvõttes sain tehtud kooki ja küpsised, mis vastasid kõigile kriteeriumitele ning põhiroaks sai ahjuliha ja köögiviljad.

Aga nüüd pisut sellest aastasest pojast endast. Peod on väga toredad, aga ei tohi ka päevakangelast ennast unustada.

Mida teeb/oskab/omab aastane Karl:

  • Esimese asjana kargas mulle kohe pähe mõte, et lõpuks ometi ta magab täitsa normaalselt. Pärast seda, kui otsustasime, et loobume ka lutipudelist, on Karl lõpuks ometi hakanud magama enamjaolt terve öö. Tavaliselt tähendab see seda, et magama läheb ta vahemikus 20:00-21:00 ja ärkab hommikul kuskil kella kaheksa ja kümne vahel. Neil päevadel, kui ma ei pea Lauri ja Liise pärast palju varem ärkama, on Karli uneajad täielik luksus.
  • Karl sööb põhimõtteliselt kõike. Ma pole märganud, et ta toidu osas kuigi pirts oleks.
  • Karli esimene sõna on “Aitäh”. Ta on tõesti osav selle kasutamises. Mõnikord harjutab ta seda päevad läbi. Ja kuigi see võib aeg-ajalt ka midagi muud tähendada, siis see on poisil selge, et kui talle ikka süüa vms. antakse, tuleb alati “aitäh” öelda.
  • Karl ei kõnni. Juba oktoobrist alates harjutab pojake seismist ilma toeta ning toe najal kõndima hakkas ta veel varem, aga päris iseseisvaid samme veel ei tule. Ma kohe üldse ei muretse! Tüdrukud olid aasta ja üks kuu vanad, kui nemad kõndima hakkasid ja Rain tegi seda veel kuu aega hiljem. Ma olen absoluutselt seda meelt, et kõik lapsed hakkavad käima, kui nad selleks valmis on ja ise ma selle nimel mingeid ekstrapingutusi ei tee. Nii mõneski mõttes on lapse tervisele isegi hea, kui ta liiga vara jalule ei saa 🙂
  • Karlil on tükk tegu hammaste kasvatamisega. Kuus hammast on pojal juba sügisest saati suus, aga viimased kuu aega on ta üritanud olukorda suus täiendada. Hetkel on ees näha kindlalt seitse hammast ja taga kumab neid veel. Arusaadavalt on Karl seetõttu viimasel ajal üsna pahas tujus.
  • Karli lemmikinimene on emme, mis pole kuigi imekspandav. Kui mind läheduses pole, on ta väga rahul ka teiste inimestega, aga kui mina silmapiiril, ei saa must pikalt eemalduda. Eriti, kui hambad kasvavad, sest kellele ikka on parem muret kurta kui oma emmele 🙂
  • Karl on uudishimulik, aga mitte hulljulge ega liiga tormakas. Ta on asjalik, aga mitte ülimalt aktiivne. Võrreldes vennaga samas eas, on ta pisut rahulikum ja leebem kuju. Aga kui ikka näiteks pudruhelveste pakk käeulatusse satub, lennutab temagi seda mõnuga igas ilmakaares, seega pisemaid äpardusi tuleb talgi ette.

Ma olen väga põnevil, milliseks kujuneb see uus aasta koos Karliga. Vahemikus aasta kuni kaks aastat hakkab järjest rohkem kujunema lapse iseloom. Koos kõndimise ja sõnadega hakkad üha rohkem mõistma, milline on su lapse loomus. Teisalt on see minu jaoks ka raske aeg, kuna aasta kuni 3-aastane laps vajab väga palju jälgimist ning seda, et silmad-kõrvad teinekord väga kaugele ulatuksid. Ma loodan, et minu silmad saavad olema väga suured ja kõrvad väga pikad ning lõppkokkuvõttes saab vahvat ikkagi olema rohkem kui rasket.

34gqatf

Karl oma sünnipäeval kastis

Suur tänu kõigile, kes meiega Karli aastaseks saamist tähistasid ning neilegi, kes häid soove muul moel saatsid!

Kõige porisem aastavahetus ja uusaastalubadused

 

Ilmselt nõustub iga lugeja, kes aastavahetuse Eestimaal veetis, et tegu oli ühe erakordselt porise aastavahetusega. Ma pole selliseid mülkaid, nagu 31. detsembril leida võis, oma aias enamasti kevadel või sügiselgi näinud ja need aastaajad on siin väga porised… Ning vihm – prrr… Ent ometigi: ma ei saa öelda, et see oleks olnud halb (öö)päev, aga räägin kohe  lähemalt.

Esiteks otsustasime, et saadame vana aasta seekord ära pigem ebatraditsiooniliselt. Kui tavaliselt ei puudu meie aastavahetuslaualt sea- ja lambaliha või koguni küülik, siis sedakorda tegime suure ahjupanniga lillkapsarooga ning kõrvale kanakoivad. Magustoiduks oleme igal aastal pakkunud glögipirne, aga tänavu ei õnnestunud Lauril poest leida normaalses koguses ilusaid pirne, seega tuli tal geniaalne mõte ja glögipirnidest said glögiõunad. Kuna õunad olid oma aiast, oli maitse vaat-et paremgi, ainus probleem ehk see, et õunasüdamed pole pärast glögis leotamist enam sugugi nii hästi söödavad kui pirni omad…

Kuna suvel valmis meil vahva saunamajake, mis otse tiigi ääres ja kümblustünni kõrval, siis arvake ära, kus me otsustasime vana aasta viimaseid tunde veeta? Loomulikult on saun õige vastus! Ligi 20. inimese jaoks on seal eesruumis juba pisut kitsas, aga tüdrukud said joonistada ja värvida ning meie mängisime seltskonnaga (ma vist unustasin öelda, et külalisi oli umbes 16) Aliast, näksisime, rääkisime juttu jms. Siis hakkasime vahetustega tünnis ning leiliruumis käima ning seda tegid kaasa ka kõige pisemad. Rain ja Karl totaalselt fännavad tünnisauna. Karlile meeldib ka tavasaunas istumine ja üldse igasugune vesi ning pesemine, Rain on nende osas pisut valivam.

Mis nüüd järgmiseks meenub – seoses ilmaga – siis sauna ja elumaja vahet liikumine oligi vist õhtu ebameeldivaim osa. Sain suure ehmatuse osaks, kui (Karl süles) hakkasin julge sammuga pimedas õues liikuma ja oleksin päris korralikult kukkuda võinud, kuna pori oli äärmiselt libe ja jalg vajus pinnasesse. Õnneks juhtus see täpselt värava juures ning sain vaba käega selle postist haarata. Selline õnnekombel vedamine tabas ka kõiki külaliste autosid, kuna nii mõnigi pidi jupp aega pusima ja manööverdama, et kuidagigi edasi või tagasi liikuda. Aga kõik said ilusasti koju ja siia ei jäänud kedagi.

Kuna Laur oli tänavu 1. jaanuaril valves, ei kestnud pidu väga pikalt. Südaööl lõpetas osa seltskonda presidendi kõne vaatamise, soovisime üksteisele head uut aastat ning läksime õue rakette laskma. Ma olin muidugi eriti “tark” ja võtsin Raini spetsiaalselt selleks üles (peale kella kümmet tekkis tal hirmus uni ja lasin tal magama minna). Ma ei tea, miks lapsevanemad (no ok, vähemasti meie) kunagi ei õpi, et pole mõtet neid pisikesi ilutulestiku jaoks äratada – parimal juhul on nad uimaste nägudega ja hommikuks ei mäleta midagi, halvimal aga kisavad ja kardavad, nagu tegi seda Rain.

Tundub, et sellega võikski käesoleva jutu lõpetada, kui mul poleks plaani siia otsa veel lisada kõik (“kõik”, kuna nimekiri on täitsa arvestatav) oma uusaastalubadused. Et asja mitte liialt venitada, hakkan kohe pihta:

  1. Ma loen süstemaatiliselt Piiblit. Avastasin hullult laheda väljakutse lugeda uuel aastal Piiblit igal päeval – https://www.youtube.com/watch?v=fDdqiL5PTFM. Kristlasena on minu jaoks Piibli lugemine niikuinii pigem tavaline, aga nii äge on mõelda, et teen seda nüüd koos grupiga (isegi kui ma neid kaasteelisi tegelikult ei tea). Aga eriti põnev tundub mulle selle väljakutse juures mõte, et äkki võtab selle vastu ka mõni mittekristlane… Isegi kui sealt miskit suurt ilmutust ja pöördumist ei tule, on ju tore, kui meie keskel on vähem lahmijaid stiilis “kristlus on nõme”, kui nad ise pole kunagi Piiblit lugenudki ja laovad oma arvamused ainult sellele, mida teatakse kirikutest ning teiste inimeste arvamustest. Võin öelda, et Laur, kes pole südamelt ja igapäevaeluliselt teab-mis kristlane, tegi ülemöödunud aastal selle “nalja” ära, et luges pool aastat iga päev (ja ma mõtlen tõesti “iga päev”, sest Laur on väga põhimõttekindel, kui ta midagi otsustab) Piiblit.  Kuskile palverännakule ega kloostriseinte vahele pole ta peale seda sulgunud ning mingit tükki tal ka küljest pole kukkunud, seega suht ohutu värk!
  2. Ma katsun olla parem inimene. Nii üldises mõttes, aga ka konkreetsemalt – proovin olla positiivsem ja leida rohkem sisemist jõudu. Pärast viimast kahte järjestikust rasedust ja pisikesi põnne, oli viimane aasta minu emotsionaalsele poolele ja hingerahule kohati küllaltki laastav. Olen otsustanud, et – tulgu, mis tuleb – uus aasta peab saama parem.
  3. Katsun leida (veel) rohkem aega laste jaoks. Ma olen kodune ema, aga hetkel on mul ka kolm kodust last. Üks vajab koolieelikule suunatud tegevust, üks parajaid pisipõnnide mänge ning üks lihtsalt eriti palju hoidmist ja tähelepanu. Ja siis on veel koolilaps, kes samuti tahaks kodus end hästi tunda ning vajaks abi… Kohati on see kõik mulle nii üle pea kasvanud, kuna igas päevas on ju lisaks koristamine (ja siis veel koristamine, koristamine, koristamine ja koristamine), toiduvalmistamine, loomad jms ning lõppude lõpuks tahaks ise ka natukene aega enda jaoks. Igal juhul olen otsustanud, et jagan aega rohkem nii, et lapsed ei kannataks. Nägin, et see on paremini võimalik, kui Hannah oli siin ja suure rõõmusõnumina tuleb paari nädala pärast meie juurde elama uus tüdruk.
  4. Katsun olla (veel) parem abikaasa. Rääkisin, et emotsionaalselt oli eelmine aasta raske, siis rääkisin majapidamisest ja lastest, kes tähelepanu vajavad ja seejärel pole vist imestada, et abikaasa kipub tihti tagaplaanile jääma. Lauril on nüüd küll kõvasti rohkem tööd ja koolitusi, aga tahaks need päevad meeldivamaks teha, kui ta on kodus olemas.
  5. Treening ja toitumine. Ilmselt on kaaluga seonduvad uue aasta tõotused kõige populaarsemad üldse. Mina pole mingi erand. Juba novembri lõpus leppisime Lauriga kokku, et jaanuarist hakkan jälgima toitumist ning tegema trenni. Mõlemat südamega. Pikalt seletama ei hakka, aga tegelikult see toitumise osa polegi nii raske, kuna ma saan kõhu normaalselt täis. Esimestel päevadel tekkisid mul aga korralikud võõrutusnähud, mis tulenesid ilmselt viimaste kuudega tekkinud harjumusest süüa tohutult suhkrut. Detsembris sõin komme ikka meeletutes kogustes… Nüüd hõlmavad mu näksimised pisikest peotäit pähklit või üht puuvilja (nt õun, arbuus, kiivi). Toitumise juures on olnud aga eriti raske juurutada sisse vee joomise harjumus, mis ka viimase aastaga rappa kiskus ja mida detsembris juba vaikselt tagasi hakkasin harjutama. Pean ütlema, et pole selles veel päris tasemel, aga asi läheb aina paremaks. Mis trenni puutub, siis ses osas on kava lihtne: treenin 6 päeva nädalas (korraliku ristiinimesena on pühapäev hingamispäev) ning kolmel päeval teen pigem sellist aeroobset rasvapõletust ning kolmel päeval treenin raskustega ja keskendun lihastele. Üle päeva teen ühte ja seejärel teist ning trennid on enam-vähem 1,5 tundi pikad. Ja kui te nüüd küsite, kust ma selle aja võtan, siis õnneks on see tihti meie pere ühine aeg, kuna Laur ja tüdrukud teevad tihti samal ajal oma trenne. Poistega on keerulisem ja vahepeal tuleb sportimise käigus neile kõvasti tähelepanu pöörata, kuid ma arvan, et see pole ikkagi vabandus enda mitte liigutamiseks.
  6. Ma tõesti väga-väga-väga proovin sellel aastal rohkem kirjutada. Nii palju on südames, mis võiks jõuda paberile (või ekraanile), aga jälle tuleb mängu see eelmainitud aeg… Aga ma tõesti proovin!

Ma loodan, et kõik sai nüüd kenasti kirja. Katsun aasta jooksul ikka teada anda, kuidas mul lubadustest kinni pidamine on õnnestunud ja rääkida mõnest ehk pisut lähemalt. Lõpetuseks küsingi vaid, et kuidas on teiega: kas olete tänavu endale mõne uusaastatõotuse andnud?