Missiooni varjus: Eellugu ehk kuidas Laur rahuvalvajatega Liibanoni läheb

Tänasest hakkan kirjutama uut sarilugu meie elust. Nii nagu ka sari “Elu au pair’ga”, kulgeb see reaalajas ja mul on raske ennustada, kui tihti oma mõtteid jagama jõuan. Tahaks loota, et varasemast tihemini, kuna nende mõtete jäädvustamine on mulle endalegi tavapärasest olulisem.
Aga kõige parem on alati alustada algusest. Et kõik ausalt ära rääkida, läheme tagasi viimasesse jõulukuusse…
Ühel päeval tuli Laur koju teatega, et tal on tänasest kaks töökohta ja variant veel kolmandakski. See, et mu mees nüüd ka Otepää Kiirabis töötab, ei tulnud mulle üllatusena, kuna olime seda varemgi arutanud ja jõudnud järeldusele, et mõningane koormuse suurendamine on õigustatud. Viimased paar aastat pole Laur arstitööga end üle koormanud ja on saanud rohkem panustada muudesse projektidesse ning olla mulle toeks pisikeste poiste kõrvalt. Kuna see on seadnud teatavad piirangud meie sissetulekutele, on Laur otsinud ammu lahendust, mis aitaks leida tal nii materiaalset kindlust kui meelerahu. Meil pole küll midagi katastroofilist, sest laenudest on Laur alati suure kaarega mööda käinud, kuid ometigi tulime meiegi läbi keerulisest rahalisest olukorrast. Hetkel, mil Laurile tundus, et kõik läheb juba ülesmäge, hakkas tema pere ja firma, mille üks omanikke ta on, tegelema projektiga, mis võttis meilt (ennekõike Laurilt, aga selle käigus osaliselt ka minult ja lastelt) ühtäkki väga palju raha, mugavust, aega ja hingerahu. Kõik see, mis oli äsja suure pingutuse tulemusel saavutatud – materiaalne stabiilsus ja paremad igapäevaelulised tingimused – kõik see kukkus üsna suure kolinaga kokku. Õigem oleks siiski öelda, et kukkus kokku täitsa hääletult. See valu ja pettumus oli väga vaikne, mis tabas teda kui noort meest, kes oli viimased aastad panustanud just materiaalse poole ehitamisse ja seejärel langes mõneks ajaks tagasi isegi sügavamale, kui see punkt, millest ta alustas. Ma arvan, et see pole midagi, millest ta vabatahtlikult tahaks inimestega rääkida: ei nendega, kellega ta projekti läbi viis ega ammugi kõrvaliste isikutega. See on aga miski, mida ma nägin väga lähedalt. Kui ma seda ka täielikult mõista ei suutnud ja edasi ei oska anda, siis see oli see, mille järel ma teadsin: ühel päeval ta vajab midagi, mis seda kompenseeriks. Kuna esialgu proovis ta leida väljundit mitmete erinevate äriprojektidega ning isegi vaimses vallas eksperimenteerides, uskusin, et miski neist õnnestub. Kui aga nüüd tuli Laur töölt koju, taskus leping kiirabiga ja kaasas kolm kommipakki lastele (väga armsalt anti jõulupakid laste jaoks kohe lepingu sõlmimise järel), ja rääkis mulle sellest uuest “tööpakkumisest”, sain aru, et lahendus, mida olime oodanud, ei pruugi olla kerge.
Mõned aastad tagasi astus Laur Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistusse. Seoses sellega on ta käinud mitmetel välismaistel koolitustel, osalenud kohalikel õppustel nagu Kevadtorm ja Siil ja nii edasi. Sedasi on ta läbinud erinevaid sõjaväelisi auastmeid ja õppinud spetsiifilist meditsiinikorraldust. Ma ausalt ei teagi, mida ta seal kõik täpselt on teinud, kuid ma tean, et ta on olnud tubli ja see on talle pakkunud põnevat vaheldust. Ja juba algusaegadest peale teadis ta rääkida, et teda tahetakse värvata välismissioonile. “Kunagi, kui lapsed on suuremad” – tavatses ta mainida – “tahan ma seda teha!”. See “kunagi” tundus väga-väga kaugel olevat…
Ent nüüd oli Laur läinud sõjakooli (jään sedakorda maakeelsete teada-tuntud nimede juurde) uurima, et mida nad talle võiksid pakkuda. Nimelt oli teda varemalt kutsutud sinna õpetama. Sõjakoolis oli aga keegi tähtis tegelane teatanud, et “sinusuguse kaliibriga meest”* vajame me hoopis mujal ja nii see lumepall veerema läks…
Minu esmane vastus, kui Laur rääkis mulle kolmest kuust Liibanonis, oli kategooriline “EI!”.
Tegelikult olin ma isegi pettunud ja vihane. Kuidas ta julgeb midagi sellist isegi mõelda, kui tal olen mina ja 4 pisikest last!?
Aga ma ei oskagi öelda, mis siis juhtus… Ühel hetkel me rääkisime sellest pikemalt ja ma kuulasin teda ning nägin seda “miskit” tema sees ja teadsin, et pean tal lubama minna. Ta on minu mees ja ma lihtsalt tundsin oma sees, et nii peab. Vahel ei saa sellistele tunnetele nime anda… Isegi, kui ma palvetasin, tundsin rahu oma südames. Kristlasena on see minu jaoks väga oluline märk.
Nii ma tulingi ühel päeval Otepäält koju ja ütlesin Laurile, et mina talle takistusi ei tee, kui see on tõesti tema südame soov. Mul olid siiski omad nõudmised sobiva perioodi jaoks ja selleks, kuidas asjad peavad siin korraldatud olema. Kindlasti ei jää ma siia abitusse/kaitsetusse olukorda!
Ma ei saa öelda, et ma poleks seda nõusolekut kordagi kahetsenud. Teadmist, et mu  mees on kolm kuud meist eemal. Teadmist, et see võib mõjutada lapsi viisil, mida me ei oska ette näha. Teadmist, et kuigi see on rahuvalveoperatsioon, võib alati midagi valesti minna. Aga valesti võib ju ka siin minna: autoga tööle sõites või kasvõi metsas puid raiudes… Eks ole? Ent ometigi – nüüd, kui ma seda kõike kirja panen – taban end mõtlemast, et minu suurim hirm missiooni ebaõnnestumise juures on see, et ma andsin oma nõusoleku. Mind närib vastutus- ja süütunne hüpoteetilisest võimalusest, et midagi võib juhtuda…
Ma ei tea, mida oleks Laur teinud, kui oleksin oma kategoorilise “Ei!” juurde jäänud. Miski minus tahab uskuda, et ta poleks seda otsust vastu võtnud. Aga lõppkokkuvõttes luges ju ikkagi tema enda tahe, tema enda sõna. Nii ta läkski küllaltki ruttu ja kirjutas alla vastavatele paberitele ning hakkas ajama kõiki neid asju, mida üks missioonile minek eeldab.
Kas Lauri paneb minema materiaalne ja hingeline kitsikus, mis tekkis projektist, mis mõneks ajaks ta elu segi paiskas? Kas teda paneb liikuma põnevus ja mehelik vajadus end tõestada? Kas ta tunneb, et missioonil osalemine ja Kaitsevägi on auasi? Võib-olla on see lihtsalt segu kõigist neist asjadest…? Võib-olla polegi see vastus tähtis…? Aga missioon on tema nõustumisest alates olnud meie pere reaalsus. Ja ma tahan rääkida, kuidas see on meid mõjutanud ja kuidas see ilmselt edaspidi aina rohkemgi oluliseks saab. Sest sellest hetkest peale, mil Laur andis oma nõusoleku, elame me kõik siin missiooni varjus. Sellest ajast peale olen ma rohkem olnud huvitatud Kaitseväest, saanud rohkem teada Liibanoni kohta, pidanud silmitsi seisma sellega, kui palju ajaressurssi nõuab missiooniks valmistumine ning hakanud märkama enda ümber inimesi, kes on ise missioonil käinud või teavad kedagi, kes on seal käinud. See kõik on olnud väga uus, aga lähemalt räägin juba järgmistes postitustes.
* Nagu mina aru saan, pole Lauri-suguse taustaga arste Kaitseväes just ülipalju ja enamik vastavate teadmistega isikutest on juba mõnel operatsioonil osalenud. Igal juhul läheb ta sinna meditsiinilist poolt teostama, kuid mida täpsemalt, pole mullegi selge. 
1z541gw
Advertisements

Isevärki pühapäev ehk jõusaal, Liise võistlused ja Karli esimesed sammud

Kust te mind tavaliselt pühapäeva ennelõunal leida võite? Õige vastus on muidugi, et kirikust. Võtan lapsed kaasa, lähen teenistusele, siis sõidan korraks tüdrukutega ära ja saadan nad trenni ning seejärel tulen tagasi kirikusse. Nii on see viimasel ajal tavaks olnud. Aga täna polnud tavaline päev.
Liisel olid täna iluvõimlemise võistlused. Esimesed sel hooajal. Kava nägi välja selline:
* 8:30 algab soojendus
* 10:00 algavad võistlused
* 12:00 on järg autasustamise käes.
Kuna eelmisel (Liise elu esimesel) hooajal ei pääsenud ma pisikeste poiste pärast mitte ühtegi oma tütre võistlust vaatama, olin kindel, et tänavu pean seda muutma. Sobivalt algaski meie hooaeg Otepää Spordihoones, kus lapsed niikuinii 3x nädalas trenni teevad ja kuhu oli mul küllaltki lihtne ise minna. Laur jäi poistega koju.
Enne võistlemist tuli mul aga lahendada üks mure. Nimelt olid tüdrukud olnud pisut hooletud oma soenguvahenditega ja ilmselt pääses ka väike “röövel” Rain millalgi nende asjade kallale, aga igal juhul olid kadunud põhimõtteliselt kõik vajalikud klambrid ja ainuke krunnivõrk. Olin niigi need saanud Lauri õelt ja klambreid koguni mitmel korral, seega hirmus masendus tuli peale… Pea terve eilse päeva tuuseldasin oma elamist, et lõpuks ikkagi nentida, et mis läinud, see läinud. Kirjutasin ka treener Isabelile, et meil selline nukker lugu ja tema pakkus, et saab laenata oma noorema õe krunnivõrku. Olin väga õnnelik, et mingi lahendus meie olukorrale leidus ja hommikuks leidsin ka paraja hulga klambreid. Koju tulles tegin  siiski ühe esimese asjana Tradehouse’st tellimuse krunnivõrkudele (kindluse mõttes rohkem kui ühele) ja hunnikule klambritele.
Aga tuleme tagasi tänasesse hommikusse. Poole üheksaks saatsin tüdrukud treeningsaali – Liise võistlusteks harjutama, Melissa vaatama ja õppima – ja ise läksime Linaga samasse majja jõusaali.
Mina pole kunagi olnud eriline jõusaali-inimene. Vahel olen Lauriga mõnes hotellis “jõukasse” kaasa läinud ja pisut erinevate aparaatidega tutvunud, kuid üldiselt sobib mulle kodune treening rohkem. Lina aga armastab just jõusaalis mässata. Ostsime temale kuukaarti juba nädala alguses, endale aga võtsin täna ühe-korra pileti.
Midagi erilist, koguni eksootilist, oli selles hommikuses trennis, mis me tegime. Väntad seal rattal – päev just valgeks läinud – ning vaatad, kuidas autotäied laste ja vanemate ja treeneritega saabuvad… Olime Linaga kahekesi ning tal oli aega mulle erinevaid vahendeid ja harjutusi lähemalt tutvustada. Kombineerisin jõusaali võimalusi oma koduse jõutrenniga: tulemus oli meeldiv! Pühapäevad on küll mul reeglina puhkepäevad, aga ma ei välista, et võiksin seda tulevikus mõnel teisel hommikul korrata. Ja miks ka mitte õhtul? Äkki hakkan minagi rohkem koduvälist treeningut hindama…
Võistluste alguseks olin kenasti end higist puhtaks pesnud ja tundsin korralikku energiat eneses. Mõned minutid olid veel jäänud, otsisin meile head vaatekohad ning jäin silmanurgast piiluma, kuidas tüdrukud etteasteteks valmistuvad.
Vaatepilt iluvõimlemise võistlustel on kirev. Üks tüdruk säravam kui teine… Vabandust, säravamas trikoos kui teine! Ja mitte üksnes: üks tüdruk rohkem meigitud kui teine! Ilus on see kõik! Aga meie tütreke nägi küll selle keskel välja natukene nagu Tuhkatriinu…
Sain aastaid tagasi ema käest oma õe kunagised võistlustrikood. Kaks pruunikat ja üks lumivalge. Tüdrukud on neid ammu-ammu imetlenud. Liise juba eelmisel hooajal rääkis, kuidas ta sel aastal sellisega võistlema läheb.
Trikood on väga korralikult hoitud, aga nad ei vasta just kõige kaasaegsemale ettekujutusele iluvõimlemisest. Tänapäeval on moes erksad ja neoonsed värvid ning meeletutes kogustes kivikesi ja hästi lühikesed lõiked. Liise kleit oli üksjagu vastupidine: pruun säraga sametriie, minu (loe: algaja käsitöövõhiku) liimitud mitte liiga suured Swarovski kivikesed ja lõige, mis meenutab pigem lühikest kleiti kui seelikulaadse lisandiga trikood. Ärge saage must valesti aru: minu arvates on kõik need värvilised trikoo moodi trikood vägagi ilusad, aga natukene kurb oli vaadata oma last teistest erinevana. Ja samas ka teistpidi hea tunne, kuna ta ise oli täiesti õnnelik ja rahulolev oma kleidis. Kui Melissa silmitses erinevaid võistlustrikoosid ja valis välja kõige kaunemaid, milliseid ta endale tahaks, siis Liise ütles mulle 100% veendumusega, et tema tahab just selles kleidis esineda. Ja nii see ongi: tema sisemise isikupäraga, loomuliku – aga väga tugeva ja isepäise – natuuriga, sobis selline eristumine tegelikult väga hästi. Et aga väliselt ka pisut rohkem seda esile tuleks, panin kerget puna tema huultele ja natu-natukene ripsmetušši silmadele. Rohkemaks ei näinud ma vajadust. Lähiajal aga saame võib-olla kokku naisterahvaga, kes aastaid tagasi need trikood õmbles ja äkki arutame, kas võiks pisut seelikuosa muuta… Kui Liise sellega ikka nõusse jääb! Mina olen Liisega päri, et trikoo on igal juhul väga ilus ning temaga sobiv, kuid võib-olla saaks seda niimoodi tasakaalustada, et ta teistest vähem erineks.  
 
Kõigepealt võistlesid pisikesed tulevikutähed ehk tüdrukud, kes ametlikesse võistlusklassidesse saavad alles järgmisel aastal. Seejärel tegid oma etteasted tüdrukud grupis 2009 B. 2009 tähistab muidugi sünniaastat ja B grupp tähendab seda, et… Et tegu pole A-grupiga 😀 Lühidalt olen asjast niimoodi aru saanud, et A-grupp esindab väga tugevat võistlusklassi, kus trenn on tõsine töö. A grupis võetakse erinevad abivahendid varem kasutusele ja nõuded on palju karmimad. Teatud mõttes on üks justkui profigrupp, teine nagu harrastajad, kuigi see viimane sõna kindlasti päris õige pole. Isegi kui meie lapsed treenivad vaid 3x nädalas ja 1,5 tundi, siis ka vabal ajal teavad nad ikkagi, et iluvõimlemine on osake nende elust (on seda olnud päris pisikesest saati) ja seetõttu on see ikkagi omamoodi elustiil.
Jälle ma hakkasin pisut kõrvalistest asjadest jutustama; tõotab tulla üks igavesti pikk jutt… Need, kes seda veel enne magamaminekut loevad, saavad hiljem ilmselt mõnusasti unne suikuda. Kui nad just lugemise käigus magama ei jää…
2009 B grupis võistles ka üks tüdruk meilt Otepäält. Kuna tulemused ilmuvad jooksvalt seinale, sai üsna ruttu selgeks, et temal läks täitsa hästi (seda oli ka esinemisest näha). Oma grupis sai ta 4. koha ja kuna välja kutsutakse 6 parimat, siis see on põhimõtteliselt ikkagi auhinnaline koht.
Siis hakkasid võistlema 2008 B tüdrukud. Liise on sama aasta väljalase, seega jäin põnevusega ootama. 9 tüdrukut esinesid ära ja siis öeldi, et tuleb viimane võistleja oma vabakavaga. Ei, see polnud Liise…
Ma polegi veel rääkinud, et Liise oleks pidanud esinema vaba- ja rõngakavaga. Viimast hakkas ta õppima alles hiljuti ja oli mõeldamatu, et ta sellega täna osaleks. Seega teadsin ma juba ette, et tema tulemus jääb poolik, mistõttu pjedestaali lootust polnud niikuinii.
Nüüd siis lõpetasid 2008 B tüdrukud vabakava ja Liiset polnud mainitud. Mõtlesin, et äkki ta siis kutsutakse peale teiste rõngava, kuna tal üks kava puudub vms. Mingi hetk – kui ka kõik rõngakavad olid lõppemas – tuli tütar minu juurde ja teatas, et enne teda on veel 7 tüdrukut. Käisime end kohendamas ja siis hüüdis mind treener.
“…-Liise on ju 2008, mitte 2007?”, küsis Isabel minult.
Vastasin jaatavalt ja sain teada, et kogemata oli teine treener märkinud Liise 2007. aasta osalejate hulka…
Kuna kõik oli nii sätitud, osaleski Liise endast aasta vanematega.
Ma rääkisin, et Liise välimus oli pisut tagasihoidlikum kui teistel, nüüd aga lisandus asjaolu, et Liise on pisikest kasvu ja temast vanemad tüdrukud nägid juba välja peaaegu noored neiud. Selliseid erinevusi võib ka koolis märgata – teise, kolmanda ja neljanda klassi tüdrukud on ikkagi üsna erinevad. Niisiis ilmus pikakoivaliste neoontrikoodes tüdrukute vahele oma vanusegi kohta lühike armastatud trikoos Liise…
Ma arvan, et tüdruk oli tubli. Nagu ma aru sain, siis hinnati teda ikkagi nagu vanemaid tüdrukuid ja kui ka seda ei tehtud, siis iseenesest see midagi ei muuda – meie jaoks olid need võistlused läinud parajalt pahupidi igal juhul.
Kas ma arvan, et mu tütrel läks halvasti võistlustrikoo, ühe kava puudumise või valesse vanuseklaassi saamise pärast? Vastus on “ei” ja natukene “jah”. Loomulikult võis eraldi võttes nii mõnigi neist üsna oluline olla, aga täna oli ikkagi “süüdi” kõigi nende asjade kombo. Pealegi ei käi me üldse võistlemas selle mõttega, et esirinnas olla – see oleks imeline, aga selle tõenäosuse suurendamiseks oleks veel palju muudki lisaks tarvis. Aga ikkagi: mis halvasti, see uuesti! Juba märtsis oleme kohal järgmistel võistlustel; loodetavasti on Liise jõudnud piisavalt selgeks õppida rõngakava ning arvata võib, et ta kannab oma armastatud trikood samasuguse uhkusega kui tänagi. Pealegi: tüdruk ei lahkunud täna üldse mitte kaotaja emotsioonidega: kuna tegu oli Otepää Meistrivõistlustega, arvestati kohalikke lapsi ka eraldi ja Liise sai astuda rivvi enda (päris) vanuseklassi parimatega ning talle anti nii diplom kui Rütmika logoga rätik (tema vanuseklassis oli kaks kohalikku).
– –
Ei saa öelda, et me tagasi tulles pahas tujus oleksime olnud. Mina ja Lina olime lihtsalt väsinud (ikkagi trenn ja pikk ootamine), kuid Liisest ei maksa muidugi rääkidagi – tema oli teinud paar tundi sooja ja siis veel võistelnud. Selle kõige keskel oli mõnus tulla koju, kus Lauril juba kartulid ja kukeseened pannil haudusid…
Kui mina ja Lina olime üksjagu koristanud (mäletate: eile ei jäänud mul aega muuks kui soenguvahendite otsimiseks nii mõeldavatest kui ka üsna imelikest kohtadest, nagu näiteks kappide alt ja tagant) ning Karl kõunaunest ärganud, hakkasin oma pisipojaga mängima.
Viimasel ajal on mul tunne olnud, et meie pesamuna hakkab kohe-kohe kõndima. Sa lihtsalt saad sellistest asjadest aru, kui oled ema. Ja mõned päevad tagasi ütles Linagi mulle, et tema arvates hakkab Karl kohe-kohe käima.
Täna, kui ma pojaga mängisin, ajas ta end järsku kükist püsti. Ilma toeta ja puha. See oli esimene taoline katse. Hakkasin siis tema ees pidevalt kükitama ja püsti tõusma ning poiss proovis mind nii hästi järele teha kui võimalik. Kuigi ta on juba oktoobrikuust saati aeg-ajalt unustanud end toeta seisma, siis varem pole ta seda kunagi kükist teinud ega sedasi hea meelega pikka aega püsinud. Nüüd aga nägin teda lausa püstijalu veetopsist joomas.
Ja siis need tulidki: poja kaks esimest sammu!
Kahe sammu kaupa on Karl täna hiljemgi liikunud ning tundub, et meie pere laste rekord läheb tema kätte. Tüdrukud olid aasta ja üks kuu vanad, kui nad said “jalad alla” ning Rain hakkas kõndima kuu aega hiljem. Karlil aga ootab ühe aasta ja ühe kuu sünnipäev ees 12. veebruaril. Täitsa võimalik, et sel ajal ta jalutab juba täitsa vabalt.
Selline isevärki päev oli meil täna. Mulle meeldivad tavalised pühapäevad, aga meie sportlik “eriväljaanne” oli täitsa mõnus vaheldus!
Liise võistluste järel: 
30xdcup
Liise autasustamisel (foto pärit VK Rütmika facebooki lehelt, kus võimalik näha teisigi jäädvustusi võistluspäevast):
16422412_1563012600394967_9164214916047835312_o
Valik tänaseid võistlustrikoosid:
dsc_0037

Elu au pair’ga: uus algus

Nüüd, kus Lina on meiega olnud poolteist nädalat, saan teha esmased kokkuvõtted, kuidas asjalood on läinud.

Esiteks tabas meid just Lina saabumise ajal kõhuhäda. Lapsed oksendasid ning nii ühel kui teisel oli vahelduva eduga kõht lahti või väike palavik. Mina ja Laur pääsesime küll peamiselt ebameeldivustundega kõhus, kuid näiteks poisid olid väga rivist väljas. Ja loomulikult sai see tugev tõbi ka meie uue abilise kätte. Päris omapärane tervituskink…

Kuidas on elu koos Linaga? Kui peaksin ühe sõnaga vastama, siis ütleksin, et rahulik. Lina on küllaltki vaikne ja tagasihoidlik inimene ehk pigem introvertne, mis omakorda on küllaltki vastandlik Hannah’le. Ma ei ütle, et see paha oleks. Vaikselt oleme ikkagi üksteist rohkem ja rohkem tundma õppinud ja üldiselt on mul väga hea meel, et ta on koos meiega. Seda võib ka meie elamisest näha. Vinge on minna õhtul magama korras tubadega ja ärgata üles korras elamises. Ma ei ütle, et mul üksi olles alati oleks 100% kaos valitsenud, aga kohati läks asi küll sellistesse mõõtudesse, et joonele saamiseks pidin nägema tohutut vaeva. Kuna aga Lina tundub olevat väga korraarmastaja ja teadmine, et keegi aitab, motiveerib ka ennast rohkem, siis sellega on minu õlult langenud üks väga-väga suur koorem.

Lastele tundub Lina väga meeldivat. Nii nagu eelmisegi abilisega, on tal kõige kergem olnud side leida Karliga. Karl vajab peamiselt sülle võtmist, kui emmel pole aega, beebilikult suhtlemist ja aeg-ajalt lohutamist. Seda kõike saab teatud piirideni ka abiline teha. Küll aga oli algus jälle keeruline Rainiga, kes võttis taas mitu päeva nutmiseks (eks haigus mängis sealjuures oma rolli) ja Lina täielikuks ignoreerimiseks. Toon näite: Rain palus ketsupit ja Lina tahtis seda talle panna, mille peale Rain karjuma hakkas ja andis teada, et ainult emme võib seda toimingut läbi viia. Peab aga siiski nentima, et Lina on lastega väga osav (tal on endal neli venda ning varasem kogemus au pair’na) ning üsna varsti ei suutnud Rain enam vastu panna võimalusele Linaga mänguautodega kihutada, ronida või Legodega mängida. Ja lõpuks hakkas poiss Linat kutsuma samamoodi kui Hannah’t ehk Hello’ks…

Hannah’i teema on viimasel ajal samuti aktuaalne. Meil on endiselt temaga väga head suhted ja räägime Skype’s umbes üle nädala. Märtsis läheme talle Austriasse külla. Kuna Hannah on olnud ka väga toetav minu otsingutes uue abilise osas, siis oli ta väga uudishimulik, et teda live’s näha. Paraku ei läinud see arvutikõne, kus meie kaks abilist kohtusid, kuigi hästi. Nad on lihtsalt nii erinevad isiksused, Lina tunneb end kindlasti pisut Hannah’ga võistlevat või tema varjus käivat ning lõppkokkuvõttes oli õhus ootamatu pinge igas lauses, mis nad omavahel vahetasid. Igal juhul ei muuda see pisiasi eraldi võttes minu arvamust kummastki tüdrukust kuidagi halvemaks. Eks elus ongi nii, et mõned inimesed klapivad paremini, teised mitte nii hästi. Mulle on ikkagi olulisim, et mina nende mõlemaga sobiksin.

Mida me Linaga teha oleme jõudnud? Aus vastus on, et peaaegu mitte midagi… Olime haigetena kodus, kuni Laur 5 päeva Paldiskis õppustel oli (räägin sellest ilmselt lähiajal pikemalt), oleme sõidutanud lapsi kooli ja trenni, korra sai Lina hobuse ja lumesaani selga ning eile külastasime Lõunakeskust ja käisime hiljem Asian Chef’s söömas. Lõunakast ostsime Sportlandist mulle treeningjalatsid ning talle treeningrõivad ja Sportlandi outletist saime Linale ka jalanõud. Kogu varustus olemas, sai Lina õhtul minna Otepääl jõusaali, kuni tüdrukud trenni tegid ja mina poes käisin. Jõusaal on nimelt olnud üks tema põhilisi hobisid Ukrainas, aga paraku unustas ta trenniriided kaasa pakkida…

Homme – ma loodan – tuleb meil põnev päev, kuhu mahub rohkem elamusi. Linal on sünnipäev ja tahame ta viia sel puhul suusatama (Kuutsekale või Munakale, nagu rahvakeeli neid kutsutakse), mis saab ka mulle olema esimene sellelaadne kogemus. Tõenäoliselt teen varahommikul ka võimalikult tervisliku koogi (ärgem unustagem, et mul on trenni- ja dieediperiood) või lasen Lauril midagi poest tuua… Kuidas aga päev täpsemalt kujuneb, saan ikkagi öelda pärast homset.

 

jqkdup

Ratsanikud