Elu au pair’ga: kuidas ma Lina’ga Tartus teatris käisin

Olen küllaltki vähe rääkinud meie elust ja tegemistest uue au pair’ga. Ma ei saa öelda, et poleks millest rääkida, kuigi üldiselt on elu olnud rahulikum kui esimese kogemuse puhul. Me pole saanud palju ringi rännata ning Laurgi on seoses uue töökoha ja missiooniks valmistumisega enamjaolt eemal olnud. Aga mõtlesin, et natukene peaks seda siiski parandama ja räägin teile möödunud neljapäevast.
Kõigepealt tuli Laur valvest. Liisel oli koolivaheaeg ja Laur pidi nelja lapsega üksi koju jääma. Õhtul kella viieks olime oodatud ühe pisikese preili sünnipäevale, aga kahjuks olin ostnud nädalaid tagasi teatripiletid nii, et mul üldse polnud meeles, et tüdrukukese ema ütles juba jaanuaris, et ilmselt peab peo 23. veebruaril. Njaaah, ega pea olegi prügikast, aga minu oma on nelja lapse kõrvalt lausa uskumatult ebafunktsionaalseks muutunud. See aga on hoopis teine teema. Ühesõnaga: mina ja Lina pidime külastama teatrit ja Laur pidi õhtul lastega sünnipäevale minema.
Kella poole kaheks viis Laur minu ja Lina Otepääle bussile. Otsustasin minna ühistranspordiga, kuna mulle üldse ei meeldi Tartus autot juhtida ja kuna tahtsin teistsugust kogemust. Nii me siis ootasimegi viis minutit koos teiste reisijatega bussi, trügisime külma eest sellesse varju ning reis võiski alata.
Olin valinud bussi üksnes ajalistel kriteeriumitel, seega ei sõitnud me otseteed Tartusse, vaid võtsime esmalt suuna Elvasse. Algus oli paljutõotav ja isegi päike tuli pilve tagant välja, kuid mida lähemale Elvale, seda süngemaks ilm läks ja välja ilmus isegi midagi lumetormi-laadset. Nagu sellest veel vähe, siis kustumatu elamuse jätsid mulle Elva kõrvaltänavad, kus ma tundsin küll vist iga väikest augukestki, millest me läbi sõitsime. Ma tõesti ei uskunud, et tänases Eestis teede olukorrad veel nii kehvad olla võivad*… Ilmselgelt ei tule need augud pooltki nii hästi välja autoroolis istudes või sõidan ma lihtsalt liiga vähe linnade kõrvaltänavatel.
Pärast peaaegu poolteist tundi sõitmist, jõudsime lõpuks Tartu bussijaama. Nii, kui bussi kaitsvast rüpest väljusime, oli tunne, et tagurdaks sinna tagasi – hirmus külmaks ja kõledaks oli väljas läinud. Aga piletid olid olemas ja Tartuga tutvumine varemalt otsustatud. Nii me võtsimegi esmalt suuna Tasku suunas, et plaane täpsemalt paika seada.
Kõigepealt kolasime pisut riidepoodides. Kuna meil oli etenduseni aega neli tundi ja ilmselgelt ei plaaninud me jalutuskäiku õues kuigi pikaks venitada, sobis kauplustega tutvumine hästi. Ühtlasi nägin ma häid allahindlusi ja mul oligi vaja Liisele uusi pükse ning treeningrõivaid.
Küsisin enamik poodide kohta, kas Lina neid firmasid teab või tunneb. Suur osa meie poode on olnud küllaltki tundmatud nii Hannah’le kui Linale. Seppäla, H&M ja muud Skandinaavia brändid olid Linale täiesti võõrad, aga ka näiteks Guess, mida meil paljud hindavad. Reserved’sse minnes ütlesin Linale, et see on üks üsna mõistlike – isegi odavamapoolsete hindadega koht (eriti soodustuste ajal) – ja seepeale ütles tema, et teab Reserved’i küll, aga nende jaoks on see pigem kallite poodide hulgas, kust vaid vähesed osta saavad. Ja kui nii võtta, siis pole meie puhul tõesti paljude jaoks 14 eurot uue naistepintsaku eest palju, kuid nende rahasse arvutades oleks see umbes 500 grivnat. See on väga suur summa, kui Lina jutu järgi võib neil Ukrainas miinimumpalk olla 50-euro ringis. See on midagi täiesti teist võrreldes Hannah’ga, kes rääkis nende uskumatult suurest miinimumpalgast ja õpetajatest, kes võivad teenida 10 000 eurot… Aga ma ei hakka ka sellesse teemasse – meie erinevatest riikidest pärit au pair’de eluolusse – pikemalt laskuma, vaid lähen jutustusega edasi. Saime nimelt Liisele vajamineva ruttu Seppälast ning asutasime end vanalinna suunas.
Ma vist juba ütlesin, et ilm oli kohutav? Täiendan end: kohati oli see lausa “kohutav kuubis”! Ja Lina, kelle jaoks on meie talv täitsa olematu (tema kodukohas on selle aja jooksul, mis ta meie juures on veetnud, valdavalt möllanud -20-kraadine pakane), uuris, et kus kõik inimesed on… Ta ei kujutaks ettegi, et nende kodulinnas nii vähe inimesi päevasel ajal näeks. Isegi öösel pidi linn kihama. Meile aga jalutasid vastu vaid üksikud vaprakesed, kes kusagile teel olid.
Läbi tuule ja lörtsi jõudsime “Suudlevate tudengiteni” just siis, kui ilm jälle korraks rahunes. Klõpsisime kohustuslikud pildid. Jalutasime ülikoolini. Klõpsisime järgmised pildid. Edasi suund Toomemäele – kõik nagu kord ja kohus.
Kõndides tagasi kesklinna ja ostukeskuste suunas, külmetasid mu käed ja värisesin üle keha. Soe tee ja voodi paksu tekiga – need tundusid üliarmsad unistused. Kuna aga teine oli antud hetkes küllalt realiseerimatu, hakkasime valima kohta, kus täita esimene unistus ja lisaks kerge õhtueine võtta.
Otsustasime lõpuks Hesburgeri kasuks. Kiirtoidukohti me kumbki tavapäraselt ei külasta ja Lina jaoks oli Hesburger midagi uut (ikkagi rohkem põhjamaade teema), seega otsustasime: “Why not?”.
Kassa juures tabas mind jälle viimastel kuudel üsnagi üllatav segamini keelte sündroom. Uurisin vaheldumisi kord Linalt menüüsoove, siis rääkisin eesti keeles müüjannaga ja lõpuks ei saanud enam ise ka aru, kelle poole parasjagu mis keeles pöörduda. Kui ma müüja küsimusele vastuseks: “Yeah!” vastasin, mida au pair’dega familiaarses suhtluses üksjagu kasutame, olin juba täitsa õnnelik, et mu tellimus lõpusirgele oli jõudnud. Mine sa tea, mis ma muidu veel kokku oleksin puterdanud…
Haa, nüüd võib-olla küsib mõni lugeja, kes mäletab, et olen trenni- ja dieedikuuril, kuidas Hesburger mu plaanidesse mahub? Tegelikult sõime me mõlemad seal ühe salati ja pisikese juuustuburgeri. Kui enamuse ajast toituda maksimaalselt tervislikult, siis ei tapa vahel harva võetud tükike kooki või pisike burger sind. Vähemalt selline on minu arvamus.
Aga jõudsimegi teatrini. Hannah küsis pärast seda, kui temaga facebookis muljeid jagasin: “Kas on võimalik näha ka balletti ilma seksita?”. Nimelt: kui ma temaga sügisel naiivses usus läksin vaatama “Don Juani”, siis oli laval alasti tumedanahaline mees (või kuidas iganes seda korrektne on öelda) ja üksjagu mahlakaid voodielule viitavaid stseene. Seekordses etenduses “Klaver” alasti inimesi – huuh, õnneks – ei olnud, küll aga etendasid ihuvärvi pesus näitlejad armuvahekorda.
Ütlen ausalt, et kuni nende etendusteni olin näinud palju aastaid tagasi vaid balletti “Suveöö unenägu” ja minu mäletamist mööda seal vastavaid stseene polnud või siis ei häirinud need mind. Ballett ei kuulu just minu lemmikrepertuaari teatris, kuid inimestega, kes eesti keelt ei räägi, pole teatris palju variante, mida vaadata. Väga teretulnud on, et Vanemuine pakub lisaks sõnalavastustele ka ooperit, muusikali (esimese kahe puhul pakutakse tõlget) ja balletti. Kõik need oleksid tulnud kõne alla, kuid oma käimistes pean ma lähtuma eelkõige Lauri töögraafikust, kuna keegi peab ju kodus olema, kuni mina au pair’ga etendust naudin. Seega jäi mõlemal korral variandiks üksnes ballett. Nii ongi viimase poole aastaga kolmekordistunud mu senine balletti-kogemus. Selle napi kogemuspagasi põhjal on mul raske vastata Hannah’i avameelsele päringule.
Ma arvan, et etendus oli hea! Isiklikult meeldis see mulle rohkem kui “Don Juan”. Ma ei tea, kas esimese korra erilisusest või helgest muinasjutulisusest ajendatuna, ütleksin siiski, et omaaegne “Suveöö unenägu” meeldis mulle veel rohkem. Aga “Klaveri” juures meeldisid mulle lavastuslikud elemendid ning minu arvates olid ka emotsioonid ning lugu hästi välja mängitud ja tantsitud.
Pärast etendust tuli Laur meile autoga järele. Poisid magasid oma toolides juba sügavat und ning tüdrukud proovisid üksteise võidu rääkida sünnipäevamuljeid. Tundub, et nemad olid kõik õhtuga rahul. Isegi Laur, kelle jaoks ehk laste sünnipäev mängutoas pole just “ju-huu” kogemus. Aga selles sünnipäeval olid puha ta head sõbrad ja tuttavad, mistõttu polnud talgi kurtmiseks põhjust.
Põhimõtteliselt nii see meie neljapäev läkski. Ilusa loo võin vaid sellega rikkuda, et pärast ebameeldivat ilma tundsin end õhtul pisut kehvasti. Järgmisel päeval veel imelikumalt. Pärastlõunaks oli meil ammu kokku lepitud ühe perekonna külastamine ja see vaevab mind siiani… Just pärastlõunal hakkasin ma kõvasti turtsuma, nina oli täitsa vesine ja nii edasi. Ja seal peres oli pisike beebi… Pühapäeva veetsin mina juba täitsa voodis. Nüüd aga olen paar päeva kõvasti end ravinud nii rahva- kui tavameditsiini abil ja tunnen end vaikselt jälle inimesena. Väljas on ka aina kevadisem ja tõenäoliselt saavad meie järgmised käigud koos Linaga olema juba pisut sõbralikemate ilmaoludega.
* Täna oli mul kogemus Tartu kõrvaltänavate aukudega ja ma istusin autos ning ega see kogemus sugugi parem olnud. 
suyn2b
Advertisements