Kuidas maitseb spinat?

Täna (alustasin kirjutamist 23.04, seega räägingi selle päeva vormis) liitusin ma Erik Orgu toitumiskavaga. Ah, ma isegi ei viitsi seletada, miks ja võib-olla ma ei teagi lõpuni ise ka seda vastust, aga nii kord sai. Ja selle poole päeva sisse on juba mahtunud igasugu emotsioone rõõmust ahastuseni. Kohe kõigest lähemalt.

 
Arusaamatused liitumisel
Kui olin ennast ära liitnud, tuli mul otsustada, kas toitumiskavaga liitub ka ülejäänud pere. Mul polnud täpset aimu, mida need toidud kujutavad, aga kirjas oli, et see sobib igale pereliikmele ja arvestab kõigiga eraldi, niisiis hakkasin meid liitma. Otsustasin, et katsetan mõnda aega ja kui näen, et kellelegi ei sobi, siis jätan ta välja.
Kõigepealt siis Laur. Märkisin abikaasa pikkuse ja kaalu, vööübermõõtu ma arvata ei osanud. Kaalu panin ka – nagu õhtul selgus – esialgu kolm kilo rohkem, kuna Laur on viimasel ajal vähem trenni teinud ja kaootilisemalt söönud. Kehatüübi valisin atleetliku. Trenni osas oli keerulisem: seal on viis erinevat varianti ja lõpuks otsustasin valiku “Väga aktiivne. mõõdukas trenn 5-7 korda nädalas” kasuks. Siis tuli sisestada ideaalkaal. Panin Lauri enam-vähem praeguse kaalu, mis tegelikult jääb ta ideaalist alla. Seepeale tuli punane teade: “Sisestasid liiga kõrge ideaalkaalu. See ei ole sulle tervislik. Ideaalkaal peab olema kehamassiindeksi alusel normaalkaaluvahemikus”. Panin siis pisut väiksema, ikka polnud rahul… Lõpuks leppisin automaatselt pakutud ideaalkaaluga, mille peale Laur lihtsalt naeraks paraja kõhutäie. Sest saate aru: tema üks suurimaid hobisid on viimastel aastatel lihase kasvatamine treeningu ja tugeva toitumise abil ja kuigi tal on 20kg. “ülekaalu”, on see valdavalt puhas lihas. Laur poleks iial nõus, et lihas pole tervislik.
Siis tuli laste kord. Otsustasin esialgu välja jätta nende kehatüübi (kust mina tean, mis kehatüüpi Karl või Rain olema saavad, kui praegu on nad tüüpilised punnkõhtudega põngerjad?). Siis pidin pead murdma, et milline treenituse aste lastele määrata. Ok, tüdrukutele panin “Keskmiselt aktiivne. mõõdukas treening 3-5 korda nädalas” selle alusel, et neil on 3x nädalas 1,5-tunnised iluvõimlemise trennid pluss veel huviringe ja mänge, kus palju liiguvad, kuid samas ka koolitunnid, mille käigus istutakse. Poistega oli aga see lahterdamine suisa võimatu. Sihiteadlikku trenni nad ei tee, kuigi Rain matkib tihti mind või Lauri, samas tuiskavad nad loomulikult tohutult ringi. (Muide: proovisingi siin ükspäev kümme minutit kõiki Karli liigutusi jäljendada ja tundsin, kuidas kogu keha terve selle aja töötas 🙂 )
Tahtsin edasi liikuda ostunimekirjale, kuid siis teatas programm, et ma pole märkinud selle ja selle lapse kehatüüpi. Muutsin neid ükshaaval, aga ikka ei pääsenud ligi toidule, mida sööma peaksime. Hakkasin juba kurjaks saama, kui mulle tuli pähe lehekülg uuesti avada ja sellega probleem lahenes.
Toidukorvi koostamas
 
Õhtul läksin poodi. Mul vedas ning Lauri ema oli nõus hoidma poisse, kuni mina ostlen. Nagu Laur mult küsis, kui ma poes temaga telefonivestluses olin: “Tulid poodi puhkama või?”. Kuna Laur on olnud (ja on veel pisut aega) Soomes õppustel, oli see minu viimaste päevade esimene käik ilma lasteta.
Valdavalt möödus minu päev koristamise tähe all, seega polnud mul enne poodi minekut aega süveneda uude toitumisplaani. Nägin ära esialgu pakutud nelja päeva menüüks tarviliku ostunimekirja ja kribasin selle ruttu paberile ümber. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et sinna oli sisse mõeldud ka käesolev päev, mis juba õhtusse oli jõudnud ning pühapäev, mil oleme enamuse ajast kodust eemal. Lisaks teadsin ma, et menüüd peab saama kohandada ja vajadusel asendada, kuid täna mul selleks aega polnud.
Nagu juba mainisin, siis Lauri polnud kodus. Programm Erikorgu.ee leht pakkus võimalust ta nendeks päevadeks nimekirjast kustutada. Jätsin selle siiski tegemata, kuna meile tuleb nädalavahetuseks külla tüdrukutega samas vanuses sugulane Hanna. Kuigi Hanna sööb ilmselgelt vähem kui Laur, tundus mulle tark arvestada teda järgmistel päevadel abikaasa asemele.
Kui nimekirja ümber kirjutasin, tegin seda äärmiselt täpselt. Nüüd seisingi puu- ja köögiviljaleti ees ning pidin hakkama neid asju korvi laduma.
Esimene asi nimekirjas oli avokaado. 950 grammi avokaadot – wow, tavaliselt ostan sellise koguse heal juhul ühe kuu peale kokku! 
Üldse: mida enam ma köögivilju korvi ladusin, seda hirmuäratavamad need kogused tunduma hakkasid… Kes küll kõik selle “maltsa” ära sööb?
Ja siis veel see kaalumine… Ma olen alati kahtlustavalt vaadanud neid tagasihoidlikult nurka peidetud poekaale. Enamikel on nupudki katki ja miski teibiga üle tõmmatud. Ja ma pole mitte kunagi näinud kedagi teist kaalu järgi shoppamas! Seekord – Elva Konsumis kaalu abil osteldes – olin ma juba ootevalmis, et küllap varsti koputab turvamees mu õlale ja teatab: “Vabandage neiu, see on meil ainult vaatamiseks!”.
Ma nüüd ei kavatse kogu nimekirja üles lugeda ja ma arvan, et see pole ka seaduslik, kuna mul on ilmselt miski vaikimisleping: muidu ju saaksid kõik neid toitumiskavasid kõigile jagada (ok, välja jääks see individuaalsuse aspekt), aga mõne toiduaine otsimisest räägiksin veel.
No näiteks: me sööme ka muidu hea meelega kurki, aga kaalu järgi pidin seekord korvi asetama lausa kolm pirakat eksemplari ja pisut gramme jäi puudugi.
Siis tšilli – ma pole eales varem seda kraami ostnud. Nüüd vaatasin erinevaid tšillipakke ja mõtlesin, et mille alusel küll toda valitakse. Otsustasin lõpuks võtta kõige väiksema karbi.
Järgmiseks olid 2 kg tomateid ja pea 1,5 kilo õunu… “Appike, mis see arve küll tuleb?”, mõtlesin juba hirmuga.
Kui panin korvi kaks suurt brokkolipead, tuli jälle muie peale. Siiani olen seda heal juhul püreeseuppides kasutanud ja neidki peamiselt ise pidanud sööma, sest – pehmelt öeldes – teised ei hinda seda kuigi kõrgelt. Sellega saab veel kindlasti nalja…
Minu nimekirjas olid ka spinat ja koriander. Mitte kummastki polnud mul aimugi, millised need välja näevad, rääkimata sellest, kuidas nad maitseda võiksid. Ok, spinatit võiks äkki rohelise salati hulgast otsida, aga koriander? Olin juba otsustanud, et suudan koriandritagi ellu jääda, kui juhuslikult spinatipoti kõrvalt sellegi leidsin. Oli teine viimane eksemplar ja üsnagi närbunud.
Saate aru: ma olen maalt ja hobusega! Minu kokanduse ampluaasse kuuluvad kartulipuder pekikuubikutega, ahjus valmistatud lambapilaff ja kõikvõimalikud seapraed, nüüd aga vajasin mingeid peeneid asju, mida linnakad ilmselt iga päev tarbivad. Kui ma nägin, et muuhulgas peame ära sööma 20 sl ise valmistatud Caesari kastet, siis pidin lihtsalt ohates nentima, et mul pole õrna aimugi, mis selleks vaja läheb. Kui paljude jaoks oleks selle koostisosad enesestmõistetavad, siis mina otsustasin seda lihtsalt ignoreerida, kuna mul polnud aega ega võimalust googeldama hakata.
Üht-teist veel ja sain lõpuks puu- ja köögiviljade kaalumise juurest väljuda. Kuna “juurikad” moodustasid mu nimekirjast pea kolmveerandi, siis edasine paistis lihtsam tulevat.
Kõigepealt oli vaja 36 muna! “Vot, see on juba midagi sellist, mis Laurile meeldiks!”, mõtlesin endamisi.
Ja siis veel liha… Kui müüja-tädi mulle kaks suurt tükki seakaelakarbonaadi pakkis, ei julgenud ma mõeldagi, mis see maksab. Tavaliselt toob Laur sellist kraami turult.
Kalalett ajas jälle “juhtme kokku” “Huvitav, kas forell võib ka lõhe alla arvesse minna?”, arutlesin endamisi. Hinna poolest oleks forell kokkuhoid ja iseenesest ei söö näiteks Melissa niikuinii kumbagi… Ja ma olen selles kindel: meil oli just täna lõhe lõunasöögiks.
“Missugused need hiidkrevetid veel on?”, oli minu järgmine kimbatus. Mulle vaatasid vastu tiigerkrevetid ja kuningkrevetid ja veel mingid lihtsalt krevetid, aga sõna “hiid” ei kuskil. Lõpuks haarasin kuningkrevetid, lootuses et see valik nii valeks ei osutu, et mind kulinaarse giljotiini alla saata…
OK, natukene veel jooksmist mööda erinevaid riiuleid ja saingi ostukäru täis. Ja ma ei tee nalja: see oli nii täis, kui tavaliselt ostukorv, mille täidan enne külalisi või sünnipäevi. Vahe on muidugi selles, et taolistel puhkudel on seal kõvasti vähem “juurikaid” ning rohkem liha ja magusat.
Kassas hoidsin hinge kinni ja mõtlesin pisut… Toitu tundus kõvasti rohkem olevat kui normaalselt nelja päeva jooksul. Samas puudusid sealt paljud asjad, mida muidu tavatseme süüa, nt magustatud piimatooted. Ma ei tundnud puudust saiast-koogist või kommidest, sest neid me tavapäraselt niikuinii ei osta. Aga kas kõik see köögiviljakraam suudab meie kõhtu täita, isegi kui seda on üüratus koguses?
Mulle tundus ka, et ilmselt pole sellised toitumiskavad väga mõeldud suurperedele. Me kõik teame, et tervislik toitumine on kallis, kuid jagada seda kahe või kolme inimesega on midagi muud, kui varustada sellise söögiga kuut inimest.
Ja tegelikult olin ma isegi arvanud, et kindlaid menüüsid järgides saan raha kokku hoida. Teen küllaltki palju emotsioonioste, mistõttu vähegi näljasema poodi minnes maandun lõpuks kodus selliste asjadega, millede puhul isegi ohkan, et oli seda nüüd vaja…
Nüüd aga vaatasin kassaekraani ja mõtlesin, et wow, seda on küll päris palju… Kogusumma oli umbes 90 eurot ja tavaliselt läheb mul (heal juhul) sama palju siis, kui ostan ka mähkmeid ja muud vajalikku mittetoidukraami. Kiire arvestusega läheks selline toitumine meile maksma 700-800 eurot kuus, mida on sellest, mis tavaliselt rahakotis ühe kuu toidule arvestan, mõnisada eurot rohkem… Ja ma isegi ei saanud siit poest banaani, peeti, sidrunit, redist ning šampinjone…
Sel hetkel olin väga kurb, et tegelikult pole ma kunagi täpselt välja arvutanud meie tavapärast igakuist toiduraha. Meil ei ole ka ühtset süsteemi, kes käib poes, vaid teeme kõike vajadustest lähtuvalt. Laur käib lisaks tihti turul, mis teinekord aitab  säästa, kohati aga muudab eelarve kindlasti kallimaks.
Lonkisin oma kahe suure kotiga autosse ja nutt oli kurgus. “Ei tea, kas ma tegin vale otsuse?”, mõtlesin kurvalt. “Kas see on meile jõukohane ja kas me üldse tahame sellist toitu süüa?”. Oleksin isegi tahtnud Laurile helistada ja mure ära rääkida, aga kartsin, et ta ei pruugi väga õnnelik olla, kuigi muidu oleme viimasel ajal väga harmoonilises suhtluses olnud. Las ta loeb siis pealegi parem blogist, kui ohtlik on naine üksi koju jätta ja talle võim anda 😀
Maksin raha ära ja otsustasin, et annan Erik Orgule ikkagi võimaluse. Lollus oleks kohe alguses alla anda. Pealegi nii mõnegi asja ostsin varuga: ürdisoola, leiba, tsillit ja nii mõndagi veel, saame kasutada tunduvalt rohkem kui korra. Edaspidi pean aga hoolega enne tutvuma, missugune menüü kokku panna, et mitte muutuda priiskavaks.
“Ma isegi ei tea, kuidas maitsevad hiidkrevetid, koriander ja spinat.”, torisesin ikkagi endamisi. Oma ajudes olin aga juba suutnud nende maitse kenasti paika panna. Spinat – praegusel hetkel – maitseb mulle täpselt nagu raha!
2zz5mvt
Osa toidukorvist ja uudistaja (vaesed koerad: nad on siiani harjunud saama oma tavatoidule lisaks meie lihajääke, kuid nüüd hakkab ilmselt pigem rohelist kraami üle jääma… Kuigi: koju tulles suutis Karl krabada 3 meie 36. munast ja need põrandale visata, mistõttu koergi oma jao sai 🙂 )
Advertisements

Kuidas Erik Orgu mind rõõmsaks tegi

Ilmselt pole tänasel päeval just palju eestlasi, kes ei teaks, kes on Erik Orgu. Kuna järgnev tekst on seotud temaga, siis igaks juhuks mainin neile, kes elavad õndsas teadmatuses, et tegu on personaaltreeneri ja toitumisnõustajaga, kes laiemale üldsusele on ennekõike tuttav teleprojektide vahendusel (pean ausalt tunnistama, et ma ise eriline telerivaataja pole), kus ta on aidanud inimestel kaalust alla võtta. Lisaks on tal koduleht erikorgu.ee, kus ta pakub erinevaid treening- ja toitumiskavasid.

Ei ole just palju tuntuid nägusid, keda mina facebookis jälgiksin. Erik Orgu on üks eranditest. Ta on vist ka ainus inimene, kelle live-esinemisi olen jälginud rohkem kui korra… Ta lihtsalt tundub mulle kuidagi mõjus ja tõeliselt südamega oma asja ajav inimene. Ja ma tõepoolest usun, et tema toitumis- ning treeningkavad toimivad inimeste puhul, kes on piisavalt motiveeritud.

Paar päeva tagasi jagas keegi minu facebooki seinal Melu.tv klippi “Trenn beebiga”. Mul tekkis kohe uudishimu ja seda nii videoklipi kui Melu.tv osas. Üritasin end mõlemi nähtusega kurssi viia, kuid paraku otsustas mu arvuti, et tema küll ei jaksa seda videot mulle täismahus mängida ja peale teist harjutust lihtsalt loobusin hakkivast vaatamisest.

Vahepeal oli pikk päev täis erinevaid toimetusi. Õhtul voodis aga näppisin une eel oma mobiili (tegelikult kasutan mobiili väga harva interneti jaoks, kuna see tundub mulle ohtlikult mugav…) ja taas sattus minu ette see Melu.tv beebitreeningu video. Otsustasin katsetada, kas sedakorda õnnestub mul kõik harjutused ära näha ja imekombel niimoodi läkski. Mõne harjutuse puhul tekkis kohe lausa reaalne “kihelus”, et tahaks seda juba proovida. Kuigi päris beebit mul ju enam polegi…

Jagasin huvitavat videot oma facebooki seinal.

Suur oli minu üllatus, kui järgmisel päeval leidsin oma jagamise alt Erik Orgu kommentaari: “mis on su lemmikharjutus?”. Minu respekt: isegi, kui see on turunduslikult kasulik nipp, siis ikkagi mõjub äärmiselt soojalt, kui inimene, kes omab teatud tuntuse astet, võtab selle aja, et sinu seinale kommentaar kribada. Kuigi on ka teoreetiline võimalus, et Erik Orgu lehe taga facebookis on lihtsalt üks pirakas tiim, kes sedasorti tööd teeb, tõstis see mõte mind ikkagi pilvedesse. Olin pool päeva kantseldanud lapsi ja kraaminud elamist ja selle keskel oli see üks lihtne küsimus ühtäkki mulle kulla hinnaga. Keegi kuskil märkas minu pisikest nupulevajutust (olgem ausad: kogu meie facebooki elu ju selle nimel käibki, et teha oma nupuvajutusi võimalikult märgatavaks) ja see keegi oli Erik Orgu ise…

Nüüd ma tulen selle juurde, miks mul üldse on huvi jälgida üht personaaltreenerit ja toitumisnõustajat. Vastus on lihtne: sest ma tahan end oma kehas hästi tunda. Selle aasta alguses alustasin süstemaatiliste treeningutega ja üritasin hakkama saada ka toitumise jälgimisega. Kaks kuud tegin tublit tööd, siis tulid peale haigustelained ja asi läks lappama…

Sel nädalal otsustasin end taas käsile võtta. Esmaspäeval tegin isegi trenni, kuid teised päevad olen olnud Lauri ning abilise puudumise tõttu nii hõivatud lastega, et pole liikumist kuidagi oma päevakavva mahutanud. Kuigi võiksin seda muidugi ka praegu teha, ei usu ma õhtul pärast kümmet tehtavasse treeningusse, kui päev on su niikuinii energiast tühjaks imenud…

Aga kui nüüd küsida, kuidas olid mu tulemused pärast 2-kuust treeningprogrammi, siis vastan, et head. Paraku mitte ülihead. Kui trenniga sain veel enam-vähem tip-top tasemele, siis toitumine oli palju raskem osa… Esiteks armastan ma söömist ja ma armastan süüa väga palju… Teiseks olen ma tüüpiline stressiõgard ehk ma lihtsalt tunnen karjuvat vajadust lohutussöökide vastu, kui miski mind vähegi emotsionaalselt kursilt nihutab. Ja uskuge mind – neid nihkumisi mu päevadesse ikka jagub!

Siinkohal tahan öelda, et tean, mida paljud mõtlevad. Küllalt on neid inimesi, kes mind vaatavad ja naeravad või pead vangutavad (eriti vanemad inimesed), et mis trenni ja dieete sel veel vaja on… Aga siinkohal ma tahaksingi öelda midagi, mille enda jaoks olen selgeks mõelnud: “Sa võid ju olla sale, kuid sa ei pruugi olla vormis!”. Mina tahan tunda end füüsiliselt oma kehas mugavalt ning täis energiat. Ma ei jää enam nooremaks ja usun, et kui ma praegu ei panusta oma kehasse, siis aastate pärast on sellega juba oluliselt raskem alustada.

Erik Orgu kommentaarist sain julgustust, et saata talle privaatsõnum. Rääksin ära kogu oma loo, et mul ei ole suurt ülekaalu, kuid olen hädas toitumisega ning kõhurasvaga, mis peale neljandat last must kohe lausa kümne küünega kinni hoiab. (Kui keegi tõesti ei usu, et mul see probleem on, siis tegelikult võin ma isegi fototõestuse teha 😀 )

Ja teate, mis: Erik Orgu vastas mu kirjale! (Või siis see tema tiim 😀 ) Igal juhul toonitas ka tema, et treeninguid ei tohiks küll unarusse jätta, kuid “siiski on toitumine kõige tähtsam”. Lisaks rahustas ta maha mu hirmu selle ees, et kui peaksin liituma tema toitumiskavaga, siis äkki jäävad kohalikud toidupoed jänni toorainete pakkumisega uhketele roogadele, mida olen juhtunud kodulehel märkama. Tegelikult olevat võimalik toite vahetada ja asendada ja üldse olevat valik väga suur. Mis kõige olulisem: kavas on kõikide asjade puhul täpsed kogused, seega ei saaks minu-sugune toidunautleja liialdama hakata.

Nüüd ma siis sain endale pisut mõtlemisainet. Äkki proovingi suvel, mil Laur eemal, selle toitumiskava ära? Seni olen ju lähtunud enamik toitude puhul Lauri maitse-eelistustest. Ja igal juhul kavatsen ma suvel – kasvõi vägisi – võtta aega, et hoolitseda enda keha eest. Kui ma saan trenni teha ja keskenduda uuele väljakutsele toidulaual, võib see olla piisav “hobi”, mis aitab meelt selgena hoida ajal, mil abikaasa eemal viibib. Ja selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, tahan ma olla tema jaoks üle aegade säravaim ning kaunim üldse 🙂 Ma ei kavatse siia koju kössitama jääda ning kõiges alla anda!

 

Kreisipöörased päevad ehk ilustamata elu lastega

(Hoiatus: eriti pikk lugemine!)

Küllap on nii mõnigi mõelnud, kuidas siis ikkagi näeb välja elu neljalapselises perekonnas. Nagu päriselt: kas see on raske? Äkki hoopis lõbus? Võib-olla ikkagi igav…? Tahaksin vastata, et kõik oleneb päevast – kord nii, kord naa. Aga viimased kaks päeva on minu jaoks küll ennekõike sinna “raske” kategooriasse kalduvad. Miks nii? Kohe räägin lähemalt.
Ööl vastu teisipäeva sattusin hoogu internetis. Hakkasin juhuslikult jutustama ühe vana tuttavaga pluss kerge kirjavahetus meie esimese au pair’i Hannah’ga. Lisaks vaatasin, kas kuskil on pakkuda hea hinnaga kevadisi õuepükse Liisele.
Märkamatult möödus kell südaööst. Tundsin oma kehas iseloomulikku väsimust ja teadsin, et kui nüüd kohe magama ei lähe, siis on hommikul kuri karjas, sest ma pole ennast välja puhanud.
Sain poole üheks voodisse ja olin valmis uinuma, kui Karl hakkas nutma.
Kas ma tõepoolest pole veel maininud, et Laur oli need päevad eemal? Parandan kohe oma vea: jah, ma olin üksi!
See pole üldse meeldiv, kui su uinumispunkti eel keegi nutma hakkab, aga midagi polnud parata… Otsustasin, et kuna Lauri pole, toon Karli parem kohe meie voodisse. Tavaolukorras oleksin võinud ka tema voodi kõrval teda silitada ja oodata, kuni ta taas uinub. Aga praegu olin selleks “jamaks” liiga väsinud, seega komberdasin poiste tuppa, haarasin ta kaenlasse ja tõin ta mugavalt Lauri pesasse tuttu.
Öösel tegi ta veel mõned korrad häält. Teadsin, et tal tuleb hammas, mis tähendab, et olukorraga tuleb leppida ja oodata. Sest hammaste tulemise nutu vastu aitab ootamine jube hästi: ootad ja ootad ja no lõpuks on see hammas ikka suus. (Ja pärast piisavat ootamist on juba kõik hambad suus 🙂 )
Kui Karl 6:25 märku andis, et tahab üles ärgata, olin pahur ja unine. Mul polnud plaaniski veel üles tulla! Otsustasin, et söödan ta ära ja läheme uuesti magama. Vahel see tõesti toimib!
Sellistel hetkedel olen ma jube tänulik, et ma pole tööinimene… Tegelikult on vähemalt see koduse ema eelis, et vajadusel saad sa üritada uneaegu tagasi teha.
Lõpuks panin Karli tagasi voodisse.
Ärkas Rain. Kohe tema järel ka Melissa.
Õnneks on suuremad lapsed juba sellised, et neid saab “ära osta”. Panin neile multikad, lubasin neil Lego-klotsid alumisele korrusele tuua (tavaliselt käivad meil mänguasjad ainult ülakorrusele) ja andsin neile isegi kommi. Ütlesin, et emme läheb nüüd uuesti magama ja teie olete nii vaikselt, et Karlgi üles ei ärkaks. See oli esimene kord sel päeval, mil käitusin üldse mitte ideaalemalikult ehk minu esimene läbikukkumine emana sel päeval.
Ärkasin koos Karliga uuesti kella üheksast. Nüüd oli aeg süüa ning maja kütta.
Kella kümnest otsustasin helistada perearstile. Nimelt olime siin puha haiged. Hirmus tõbi oli – ainult Rain pääses puhtana! Isegi Laur oli nädal aega päris kehvake… Üldjoontes tulime ise toime, aga Karl ja Melissa jõudsid mind juba murelikuks teha. Poiss peamiselt oma lõputute nutuhoogudega, kuid Melissa ennekõike 12 päeva kestnud palavikuga, mis tõusis vahepeal vägagi kõrgele. Teda soovisingi ka tohtrile näidata.
Sain arstile aja, milleks oli 13:40.
Hakkasin siis lapsi ette valmistama. Pesin nõusid ja käisin Melissale peale, et ta pesema läheks. Tema ikka vastu, et kas ma pean pead ka pesema ja miks ma üldse pean pesema… Lõpuks sai mul sellest kauplemisest kõrini ning läksin jälle “ideaalemaliku” kasvatusviisi peale ja teatasin: “Tänasest päevast on meie peres selline reegel, et kes veel viriseb, et pesta ei taha, see enam spa’s ka käia ei saa, sest seal on samuti vesi!”. Vahet pole, mis kasvatusraamatud sellise ähvardamise peale ütlevad, aga igal juhul see toimis ja Melissa vedas (täpselt nii ta tegigi) end pesema.
Mina sain paika plaani, et peame kodust lahkuma täpselt kell üks, siis jõuame kenasti kohale. Esialgu tundus kõik hästi minevat – kolm tundi ju ikkagi aega!
Koristasin pisut, otsisin riided poistele, riided Melissale, riided endale. Pesin meid kõiki puhtaks. Vaatasin üle, et Melissa ikka kõrvad korralikult puhtaks teeks ja hambaid korralikult harjaks. Muidu võib minuga tõsimeeli juhtuda see, et avastan alles arsti juures, et lapsel on kõrvad kollased, sest minu jaoks on kõrv isepuhastuv organ ja ma kipun unustama, et see ei tähenda seda, et lastel sinna kollast plöga ei tekiks.
Põhitrall hakkas muidugi pihta viimasel kahekümnel minutil. Karl otsustas, et on väsinud ja hakkas jaurama. Jätsin tema riietamise viimaseks. Ja muidugi avastasin just siis, et tal on sukapõlvel korralik auk… Kaalusin hetkeks peas varianti minna uusi pükse otsima, aga siis mõtlesin, et ega ma temaga ju arstile lähe ning kuna ta peamisi pükse eemaldama ei pea, ei saa keegi ka sukkpükse näha… Katkised sukad jäid jalga.
Vahepeal otsustas Rain et tahab juba autosse ja oleks valmis olnud kasvõi sokkides õue jooksma…
 “Oot! Aga jalanõude juurde jõudes: kus siis üldse Karli saapad on? Aa, ta vedas need meie magamistuppa…”
Siis teatas Melissa, et ei saa oma saabastel lukku ise kinni… Ok, aitasin teda, kuigi ise mõtlesin sisimas, et kammoon, sa oled juba piisavalt suur, et seda ise pusida!
Kui ma kõigile jalanõud jalga sain ja välirõivad selga, olin juba higine. Eriti energiakulukas on Karlile saabaste jalga “toksimine”. Ta ju armastab jalgu krõnksutada ning püsti seistes veel jalga jalanõusse suruda ei oska, nii ma siis kergelt pööran papusid istuva poja jala otsas ja seejärel koputan nende tallale, et need ikka korralikult õigesse kohta saaksid.
Ok, siis läksime õue.
“Melissa, hoia ilusasti Rainil käest; õues on libe ja porine!”, lugesin tütrele sõnu peale, samal ajal kui Karl süles ust lukustasin ning üritasin tasakaalu hoida koera kõrval, kes end minu vastu hõõrus.
Siis panin Karli turvatooli ja lasin ka Melissa autosse. Seejärel tuli Raini kord. Kui Karl sõidab hetkel turvapadjaga toolis, siis Raini turvatool on rihmadega. Nüüd, kui oli kiire ja proovisin Raini rihmade vahele paigutada, otsides kinnituslaba, mis ilmselgelt jäi sügavale tema istumise alla, hakkasin juba enesevalitsust kaotama.
“Nõme turvatool! Ma vihkan seda tooli!”, mõtlesin endamisi. Ja samal ajal mõtlesin ka, et nii tobe ja ebaloomulik on vihata mingit asja. Ja et üldse on viha äärmiselt ebasobiv emotsioon. Ja sellest, et miks ma alati viha tunnen, kui mul hirmus kiire on… Kohe ausalt: kui keegi tahab mind tõeliselt endast välja viia, siis on parim aeg selleks siis, kui kuskile tõttan ja pean seda tegema koos lastega!
Nagu sellest turvatooli-jamast veel vähe oleks: ma avastasin, et Raini pükste üks säär oli täis kollakaid plekke. Nüüd tuli mul tõesti meelde, et viimane kord oli ta linnapükstega otse toidulauda roninud ja ma ei taibanud hiljem neid kontrollida… Aga ega enam olnud aega neid vahetema hakata. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ma kaugenen võimalusest olla ideaalema.
Viimaks käivitasin auto ja tõdesin, et kell oli juba kaheksa minutit üle ühe. “Ok, selle ajaga jõuan napilt, aga ikkagi õigeks ajaks”, mõtlesin, kuni vaatasin kütusenäidikut ja mulle meenus, et pidin juba eelmisel korral tankima…
Ühtäkki seisin dilemma ees: kas minna otse Elvasse ja riskida sellega, et auto pärast tagasiteel nö välja ei vea või põigata läbi tanklast. Mõte, et arst on ehk niigi meie pärast seal kauem, ei teinud olukorda lihtsamaks. Variant oleks veel olnud, et oleksin üritanud esimest korda elus tankida päris ise (Otepääl kasutan tanklat, kus kõik mugavalt sinu eest ära tehakse), riskides sellega, et kaotan üskjagu aega ning autos kisavad selleks ajaks väsinud lapsed.
Helistasin isegi Laurile. Tema arvas, et saan vast napilt käidud. Mind see ei rahuldanud.
Tanklale lähenedes arvutasin välja, et mul on endiselt teoreetiline võimalus jõuda enam-vähem õigeks ajaks, kui kütuse võtmine võtab maksimaalselt 5 minutit. Otsustasin riskida…
Teenindus oli sedakorda ülikiire ja edasi jäi vaid loota, et jõuan visiidile võimalikult täpsel ajal.
Peatasin auto perearsti keskuse ees 13:45. Haarasin lapsed ja läksime sisse nii ruttu kui võimalik.
Esiti läks arsti juures kõik kenasti. Poisid mängisid rahulikult mängunurgas, Melissalt võeti vereproov, et uurida põletikunäitu, mis oli korras. Meiega toimetas õde, kuna arst oli veel viimase patsiendi juures. Siis tuli ka tohter, kuulas tüdruku üle, vaatas kurku ja lasi teha südamefilmi. Nimelt tundis tütreke, et tal on endiselt raske hingata. Igatahes oli pildi järgi kõik korras ja ilmselt on laps veel lihtsalt pisut kurnatud pikast haigusest.
Siis tuli arstil ja õdedel hea mõte, et kui juba poistega seal olen, tuleks neid ka mõõta ja kaaluda…
Võtsin Karlil parasjagu teksapükse pealt, kui mulle meenus, et tema sukapükste põlvel ilutseb see vahva auguke, mille enne tulekut avastasin… Nüüd oli muidugi juba hilja ja jõudsin vaid sügavalt ohata mõeldes, et mul vist pole mõtet üritadagi kuskil muljet jätta, et meie elu on nagu mõnes klantsajakirjas, kus supertublil emmel on überpuhtad ja korralikud lapsed… Sisimas meenus kohe sarnane olukord esimesest jaanuarist, kus suure aastavahetuspeo järel otsustasin võtta koristamisvaba logelemispäeva ja Karlile olid jalga sattunud ekstraaugulised sukad, mis kogu aeg oli ära unustanud visata ja kui need juba masinasse said, siis ikka uuesti jalga panin… Sel päeval tulid meile lühikese etteteatamisega kutsikaostjad. Ja veel inimesed, kes elavad küllaltki lähedal ja kellede tütrega tüdrukud ühes trennis käinud olid! Ma siiani pole sellest piinlikkusest ja mõttest, et mida nad mõelda võisid, üle saanud… (Ausõna, need sukapüksid on tänaseks ära visatud!)
Aga lapsed said kaalutud-mõõdetud. Karl on 1a3k vanuselt 10,2 kg. raske ja 79 cm. pikk ning Rain 3-aastaselt (ta saab vähem kui kahe nädala pärast kolm aastat vanaks) 12,5 kg. ning 89 cm. Peaümbermõõt on mõlemal poisil 48 sentimeetrit. (Kodus kaalusime ka Melissa ära ja tema on haiguse järel 19,5 kg. ehk peab kõvasti sööma hakkama, et poisid tast ette ei kihutaks)
Ok, saime veel kaasa Melissale saatekirja kliinilise vere võtmiseks Elva Haiglas ning võisime minna Liisele kooli järele. Enne aga tuli riietuda. Olime jätnud üleriided ooteruumi nahkdiivanile ja nüüd, mil hakkasin neid lastele ulatama, vaatasin, et diivanil on valged kõvad purud… Tulles ma neid ei näinud ja meie riided olid ainsad, mis seal asusid. Hirmuga mõtlesin juba, et need tükid meenutavad kangesti munakoori, aga kuidas – taevas hoidku! – peaks mu laste taskutest munakoori pudenema? Uurisin siis õues Melissalt, et kas valged purud võisid olla pärit tema taskust. Tüdruk vastas jaatavalt ja selgitas, et need olid “kõigest” teokarbid, mis õde talle andis… Nüüdseks oli neist igatahes saanud teokarbipuru ja minu järjekordne piinlikkusetekitaja.
Aga liigume edasi… Koolimajas külastasime esimesena Lauri õe juuksurisalongi. Melissa kõndis sinna Rain näpuotsas, mina hoidsin süles Karli ja teises käes turvahälli. Oli nimelt aeg tagastada Lauri õele turvahäll, mida mitmed kuud kasutada saime. Mingi aja oli see väga mõnus ja mugav, aga nüüd oli Karl sellest välja kasvanud ning loovutasime selle rõõmuga tema pisikesele tädipojale.
Sain pisut naistejuttu puhuda, kuid siis hakkas Karl vaikselt mõista andma, et tema jaoks on see loba igav. Läksime Liiset otsima.
Liise lõpetas parasjagu oma meisterdamistööd. Otsustasin, et ootan siis poistega vaikselt saaliosas, et nad päris endast välja ei läheks. Nägin ka mõningaid õpetajaid, aga kuna neil oli parasjagu koosolek algamas, sain vahetada vaid mõned kiired sõnad osaga neist. Samal ajal mõtlesin, et poisid ometi kõvemat kisa tegema ei hakkaks, kuna koolimajas oleks see üsnagi segav tegur…
Saalis oli samal ajal ilmselt miski huviring ja otsustasin, et rahutu Karliga sinna jäämine pole parim mõte. Hakkasin garderoobi poole liikuma, kui Liise samuti alla tuli.
Karl hakkas garderoobis protesteerima. Võitlesin talle riided selga ja jalanõud jalga ning viisin ta esimesena autosse. Vahepeal said riidesse Melissa ja Rain ja kui tüdruk küsis, kas võib juba vennaga õue minna, polnud mul selle vastu midagi.
Siis teatas Liise, et ei leia ühte oma saabast üles. Ja – ausõna – vaatasin ka mina temaga garderoobis vähegi mõeldavad kohad, mis pähe tulid, läbi ja saabast ei kuskil… Ok, otsustasime, et ta võib tossudega ka koju tulla. Küll seda saabast saab hommegi otsida.
Väljas avanes mulle “kena” vaatepilt: saju käes porisel murul istus Rain…
Lasin tüdrukud autosse.
Leidsin esiistmelt Liise pidzaamapüksid, mis olid sinna sattunud ma ei tea, mis põhjusel (ilmselt leidis Laur need oma autost peale Liise viimast mingit käimist ja suskas ümber minu omasse…?) ja panin need Raini turvatoolile istumise alla, et ta istet päris ära ei määriks. Otsides sedakorda turvatooli kinnitusrihma nii Raini istumise kui pidzaamapükste alt, kirusin juba kõva häälega: “Ma vihkan, vihkan, vihkan seda turvatooli!”. Nagu sellest midagi abi oleks olnud…
Sõitsime Otepääle. Kuna me polnud söönud lõunasööki, oli esimene peatusplaan Maxima. Teadsin, et jõuame koju nii, et pean tunni aja pärast tagasi linna sõitma, et Liise trenni tuua. Otsustasin, et lõunamenüü koosneb sedakorda purgisupist. Lapsed rõõmustasid: nende jaoks on see omamoodi eksootika.
Kõigepealt tuli aga lahendada poeskäik nelja lapsega…
Karl hakkas juba esimese riiuli kõrval oma kärust välja upitama, et asju näperdada. Kui me mingi valemiga suutsime enamuse poest läbi käia, ilma et keegi lastest midagi ümber tõmbaks (tüdrukute ohjeldada oli Rain, kes võib vahel äärmiselt impulsiivselt käituda), siis enne kassat pidin Karli kärust sülle võtma. Ta lihtsalt vingerdas juba nii palju, et asi kiskus ohtlikuks…
Kassalindile asju ladudes aitas mind Liise. Aga ikkagi pidin Karli tagasi kärusse panema. Oeh: need hetked, mil ühe silmaga üritad jälgida üht last, teisega teist last, samal ajal pead kassas maksma… Mul oli vähemalt siiras heameel, et poes oli parasjagu vaikne ja rahulik ning me ei pidanud kassasabas kellegi järelt ootama ja kedagi polnud ka meie taga ootamas.
Võtsin Karli sülle ja teise kätte poekoti.
“Appi, kui raske see on”, olin tõeliselt üllatunud, kui kott, mis tundus üldse mitte pungil täis, osutus minu eeldustest kaalukamaks.
Vähemalt aitasid mind tüdrukud, võttes endi kätte mähkmepaki.
Kui me siis sedamoodi kenasti autoni kõndisime, avastas Rain suure porilombi ja astus oma madalate kingadega lihtsalt “pläraki” sinna sisse!
Sedakorda ma isegi ei viitsinud enam kuidagi reageerida. Koguni turvatooli peale enam ei vihastanud. See on üks raskete emapäevade loomulik protsess: kõigepealt tuleb viha, siis harjud kõigega ära ja saabub apaatsus ning lõpuks võid isegi saabuvates olukordades teatavat huumorit nägema hakata…
Ok, saime koju, võtsime õueriided seljast, panin supi tulele.
Rain käis oma poolde põlve vajunud sukapükstega minu nina ees ja andis mõista, et miski häirib teda. Tõmbasin siis ta püksid uuesti üles. Sellega oli ta veel vähem rahul. Lasin tal püksid jalast ära võtta ja mulle anda. Ise veel imestasin, et miks need jalaosast märjad on… Ja siis tuli meelde, et ta ju astus alles mõni aeg tagasi poriloiku. Ilmselgelt ei töötanud mu aju enam normaalsel tasandil.
Peale sööki vahetasin Karli sukkpüksid, kuna mul oli kõrini sellest august, mis seal ilutses…
Otsisin ka Rainile puhtad püksid ja isegi ilmastikuga sobivad erkrohelised kummikud.
Seejärel oli mul telefonivestlus ühe õega kirikust. Küsisin, et kas ta on sel ajal kiriku juures, kui Liise trenni läheb. Lootsin, et saan poiste ja Melissaga kiriku “mängutuppa” (ametlikult küll väike saal korraliku mängunurgaga) mängima. Rain nimelt väga armastab seal mängida ja alternatiiv oleks olnud näiteks 1,5 tundi autos oodata või tagasi koju sõita, pool tundi toas istuda ja siis uuesti Otepääle sõita…
Meil vedas ja saime teada, et mängimisvõimalus kirikus on täitsa olemas. Lisaks rõõmustas mind mõte, et saan samal ajal teise täiskasvanuga rääkida…
Panin Karli riidesse, kui tüdrukud juba autosse läksid ja Rain neile järgnes. Sain ukse lukustatud ja Karligi kenasti autosse, kui minu suust vallandusid sõnad, mida ma siinkohal korrata ei taha… Puhkisin ebasobivaid sõnu suust välja kui vihane vedur, kui ma nägin, et Raini kummikud olid üleni porised ja püksisääred ei jäänud sellele eriliselt alla. Ilmselt oli ta hurraaga õue tormates pori sisse kukkunud.
Kui ma Karli autosse tõstsin, viskasin koti ja majavõtmed esiistmele. Paraku vajus võti istme vahele, aga sel hetkel see mind väga ei morjendanud. Mõtlesin, et küll mul pärast aega seda sealt otsida, peaasi, et Liise õigel ajal trenni jõuab. Nüüd aga hakkasin pahuralt istmevahelt võtit otsima ja mõtlesin, et kas see päev saab enam hullemaks minna…
Võti käes, haarasin Raini sülle ja jooksime tuppa. Tõin talle ülakorruselt esimesed kätte juhtuvad püksid. Aga need olid talle nii suured, et oleksid lihtsalt alla vajunud… Õnneks nägin sealsamas kõrval poisi kodupükse, mis pesuskäimise järel vaid korra jalas olid olnud ning esmavaatlusel puhastena tundusid. Mõeldud-tehtud!. Lisaks panime jalga saapad, mis enne tundusid pisut porised, aga kummikute valguses nägid ühtäkki täitsa korralikud välja. Saigi komplekt vahetatud.
Liise jõudis trenni kolm minutit hiljem. Aga see on tegelikult meil täitsa tavaline, seega polnud midagi hullu.
Meie läksime kirikusse. Rain oli kohe oma sõiduvees ja Melissagi oli rõõmus, et sai kätte pliiatsid ning võis hakata joonistama oma uusimasse töövihikusse.
Aga Karl ei olnud rahul! Temal valutas kõht ja ta otsustas sellest meid häälekalt teavitada. Olin juba niigi väsinud, et päev otsa ühte või teist poissi süles pidin kandma (kui meil on kodused päevad, liiguvad nad peamiselt ise), kuid nüüdki sain enamuse ajast vaid igatsedes tooli poole vaadata ja pidin Karlile enda süles aina uusi mugavaid asendeid otsima…
Kuid tõepoolest, variant olla kohas, kus vähemalt osa lapsi on rahul ja mul õnnestus rääkida teise inimesega, oli äärmiselt meeldiv. Ja eriti vahva oli see, et me rääkisime ka muust kui lastest, näiteks kirikuelust ja usust üldisemalt. Kuigi ma käin kirikus pea igal pühapäeval ja neljapäeviti õpin seal samas hoones inglise keelt, siis jääb mul ennekõike puudu osadusest ja lihtsalt mõnusatest vestlustest teiste kristlastega. Sest seda on lihtsalt nii hirmus keeruline oma päevakavasse mahutada.
Igal juhul olin lahkudes jälle “maandatud”. Ma arvan, et juba ainuüksi kirikuhoone mõjub niimoodi oma rahu ja harmooniat täis olemusega. Tihti, kui saabun sinna pühapäeva hommikuti, olles läbi teinud kogu selle riietamiste ja autosse istumise jama ning jäädes ikkagi hiljaks ja tundes endas segu kõikvõimalikest mittemeeldivatest emotsioonidest, piisab vaid uste vahelt sisse astumisest, et rahu, rõõm ja energia minusse tagasi voolama hakkaksid. Ja lahkudes olen ma jälle täidetud ning valmis uuele nädalale vastu kõndima.
Sõitsin rõõmsas tujus spordihooneni, jätsin Melissa ja poisid hetkeks autosse ning astusin reipal sammul majja sisse. Ja siis kukkusin seesmiselt jälle pisut kokku…
Kohe alguses võtsid mind vastu administraator ja koristajatädi, kelle kätel oli hunnik riideid, mis meenutasid kangesti Liise koolivormi.
“Kas need võivad äkki teie omad olla?”, uuriti mult. “Seisavad siin juba mõnda aega ja keegi pole huvi tundnud. Leidsime need wc-st.”, teatati mulle samal ajal kui tundsin nagu oleks keegi mulle puuga pähe virutanud…
Jah, need olid meie omad! Jah, ma märkasin enne vaheaega, et Liise oli kooliriided kuskile unustanud. Küsisin talt, kas need võisis jääda trennihoonesse. Tema vastas eitavalt. Ja siis tuli vaheaeg ning laste haigused ja need kooliriided olid ausõna viimased, mis mulle meelde tulid. Ma ei taibanud nende kohta isegi siis küsida, kui Liise selle nädala alguses kooli minnes oma esimese klassi kleidi selga pani, mis tema puhul meenutab pigem tuunikat või tõelist minikleiti…
Aga juba tuli ka tüdruk trepist alla. Neil oli trenn lõppenud. Ütlesin talle, et näe, mis tädid siit leidsid – tualetist ja puha.
Liise muidugi vastas: “Ei ole võimalik!”
Muidugi oli see võimalik – seda tõestasid riided mu käel. Ja oma sisimas ohkasin taas mõtte peale, et mu vanem tütar on ikka nii minu moodi – samasugune hajameelne tuisupea!
Kui siis Liise järgmisel hetkel oma paljaid jalgu tossudesse hakkas väänama, ei pannud ma väga enam tähelegi, mida tädid administratsioonilaua juures kommenteerisid. Ma polnud üldse märganud, et tüdruk tuli trenni ilma sokkideta. Ilmselt tuleb see sellest, et ma teatasin tüdrukutele mõni aeg tagasi, et nende sokid on nende endi vastutada ja kui neid mulle pesusse ei jõua (meil on kodus meeletus koguses sokke, aga viimane koht, kuhu nad jõuavad, on pesukorv…) ja nad puhta pesu korvist midagi ei leia, siis võivadki trenni sokkideta minna! Nagu näha, võttis Liise seda sõna sõnalt ja minu soovitud tulemuse asemel leidis, et sokkideta ongi tal lihtsam ringi käia.
Seda ma enam ei mäletagi, kuidas jälle koju jõudsime. Kell oli umbes kaheksa, kinnitasime keha ning üheksaks sain Karli voodisse. Tüdrukutel aga ei tahtnud magamaminek üldse edeneda. Niisiis teatas Liise mulle, et tal on vaja homseks prügiprojekt teha ehk üles kirjutada kõik, mis sel päeval rämpsu hulka maandus. Mul oli kohe täitsa hea meel, et see loetelu just sellesse päeva sattus. Me polnud pea üldse kodus olnud ja seega tuli nimekiri üsnagi lühike, sisaldades kohukeste pabereid, võipakki, mähkmeid, banaanikoori ja miskit nipet-näpet veel.
Kümnest said tüdrukud magama. Mina avasin arvuti. Teadsin, et ei taha pikalt netis tuuseldada, aga miski rõõm peab ju inimesel olema pärast väsitavat päeva. Ning mind kohe üldse ei tõmmanud kraanikausis ootavad nõud või tolmuimejat igatsev põrand…
Järsku meenus mulle, et kass on söötmata. Otsisin siis meie Augusti üles ja sai temagi kõhu täis. Siis läksin pesema.
Sain voodisse umbes pool kaksteist. Vaatasin huviga enne oma nö pulsikella, et teada saada, kui palju samme selle päeva jooksul olin teinud. Kuigi ma polnud suutnud oma päevakavasse mahutada tavapärast trenni, tundsin, et olin päev otsa lapsi ja asju tõstes ja kandes saanud korraliku füüsilise koormuse. Suur oli mu nördimus kui sammulugeja näitas vaid 3600 sammu… Ja seda kõike nimelt asjaolu tõttu, et mul oli pm kogu aeg liikudes keegi süles, aga aparaat loeb samme vaid siis, kui kõndimise ajal ka kätt liigutada.
Olin juba uinumas, kui Karl hakkas nutma…
“Oi, ei, jälle! Mitte ometi täna!”, mõtlesin, kui end pahurana voodist välja vedasin.
Tõin Karli kaissu.
Olin juba kergelt unes, kui kisama hakkas Rain. Vaatasin kella. Aeg näitas üle südaöö. Jätsin Karli meie voodisse ning läksin uurima, mis Rainiga toimub.
Sain kohe aru, et Rain tuleb tuua minu voodisse. Ilmselgelt oli teda tabanud öine kasvuvalu jalgades. Oehhh…
Tõin Raini meie voodisse, kuid ta ei tahtnud kuidagi rahuneda ja karjus omakorda Karli üles. Ja nagu sellest veel vähe – hakkasid vennad üksteist togima, et mitte ütelda kaklema.
Tegin mõtetes kiire arvestuse. Rain tundus kriitisema probleemiga kui Karl, seega viisin Karli trepist üles tagasi tema voodisse. Rainile tõin valuvaigistit ja proovisin teda rahunema silitada. Igatsesin nii väga Lauri…
Karl otsustas, et ei kavatsegi rahuneda ning hakkasin otsima variante, kuidas mõlemad poisid enda kaissu võtta ja teha seda nii, et kõik oleksid hommikuks elu ja tervise juures.
“Kuidas ma küll kohe selle peale ei tulnud!”, imestasin, kui olin lahenduseni jõudnud ning sättisin Raini enda kohale ning tõin Karli tagasi Lauri kohale. Ise heitsin magama kahe keskele ja silitasin ühe käega Karli selga, teisega Raini jalga. Samal ajal tundsin kehas tugevaid valutorkeid piirkonnas, mis mõni nädal tagasi meditsiinilise protseduuri läbis ja mille tõttu mul tegelikult pole soovituslik praegusel ajal füüsiliselt üle pingutada… Otsustasin siiski, et kui suudan neist hoolimata uinuda, siis ei saa asi tõsine olla ja kõigega, mis pole tõsine, saab juba uuel päeval tegeleda.
Kell oli üks läbi, kui lõpuks magama saime. Äratuskella märkisin poole seitsmeks, kuna hommikul oli vaja Liise kooli viia ja Melissaga vereanalüüsi andma minna, mis tähendas ka ülejäänud laste kaasamist.
Algselt plaanisingi siia otsa rääkida ka meie teisest päevast, kuid pärast senikirjutatud romaani, mis on ära võtnud väärtuslikku koristamisaega ning võimalusi tegeleda lastega, võin vaid lühidalt öelda, et see oli pisut kergem, kuid muuhulgas mahtus sinna päev otsa kisav ja vingerdav Karl (jah, ka haiglas, kui Melissa verd andis), eksperiment teekottidega (Karl sai kätte teekotikesi sisaldava paki ja kiskus kotikesed katki, jättes puru mulle põrandale), Rainilt tulev obadus hantliga vastu õe põske ning minu meeletu igatsus, et laste ööuni ometi rutem saabuks…
—-
Vot siis! Selline võib olla elu nelja üsnagi väikese vanusevahega lapsega. Kas see on raske? Jah, teinekord vägagi. Kas see on lõbus? Jah, vahel on ikka täiega naljakas (eriti tagantjärele…). Kas see on ka igav? Ei, absoluutselt kindlasti mitte! Kas ma kahetsen seda ja vahetaks selle millegi muu vastu? Ei!!! Ma võin olla aeg-ajalt kurnatud, vihane ja enesehaletsev, kuid ma ei vahetaks oma praegust elu mingil juhul “päristöö”* ega ajakirjakaanele sobiva elustiili vastu!
i41g8m
Rain pähklipurgi kallal ehk “Tegelikult oleme me ju inglikesed”

Kes on Aasta Ema?

Ma pole just eriti agar võtma sõna päevakajalistel teemadel. Usun arvamuste mitmekesisusse ning tihti jätan mõtted ütlemata pelguses, et võin teha kellelegi haiget. Või siis kardan saada liiga palju (negatiivset) vastukaja. Või – üks hullemaid variante – äkki muudan aastatega oma seisukohti… Kes meist poleks olnud olukorras, kus seletab ühel hetkel uhkelt oma võimsaid teooriaid ning aastate pärast meenutab neid heal juhul muigega, halvemal tõsise piinlikkusega? Parem siis juba targu mõlgutused enda teada hoida.
Aasta Ema skandaal on pannud mind siiski üksjagu juurdlema. Kes on minu jaoks Aasta Ema? Milline ta välja peaks nägema, mida ta peaks tegema? Olen olnud kaheksa aastat täiskohaga ema ja hetkesisuga on mul kasvatada neli last, seega on see täitsa õigustatud teema, millele mõelda…
Kui küsida lastelt, kes on parim ema ja võiks saada Aasta Ema tiitli, vastaksid enamik, et selleks on nende emme. Minu lapsed räägivad samuti, et olen neile “maailma parim emme”. Aga tihti ma ise nii ei tunne. Mis panigi mind mõtlema, kellele mina annaksin Aasta Ema tiitli. Siit tulevadki minu puhtisiklikud kriteeriumid:
* Aasta Ema on iga ema, kes on teinud möödunud aastal läbi raske sünnituse ja peale seda ikka vaadanud oma pisikese silmadesse ning tahtnud öelda: “Sinu nimel teeksin selle veelkord läbi!”
* Aasta Ema on iga naine, kes on läinud läbi piimapaisu, lapse rinnast keeldumise, vale imemisvõtte, rinnapõletike, kolmandate inimeste arvamuste ja kõikmõeldavate muude takistuse maksimaalselt rinnaga toitmise teed
* Aasta Ema on see naine, kes istus oma beebi esimese eluaasta enamus öid üleval, kuulas peamise “muusikana” lapse nuttu, jõudis vaevu sealjuures ennast märgatagi ja ei tarbi tänasel päeval antidepressante
* Aasta Ema on ka see ema, kes sünnitusjärgsele masendusele ise vastu ei suutnud panna, kuid hoolis endast ja lähedastest piisavalt, et otsida abi ja võtta antidepressante
* Aasta Ema on üldse iga ema, kes on suutnud rasketes peretingimustes (olgu need seotud vähemal või rohkemal määral laste endiga) pääseda depressioonita
* Aasta Ema on see Naine (suure algustähega), kes hoolitseb ise kodus oma raskelt haige või puudega lapse eest
* Aasta Ema on üldse iga naine, kes on pidanud korduvalt ja korduvalt istuma oma laste haigevoodil, tehes seda tihti omaenese tervise arvelt
* Aasta Ema on iga julge naine, kes on armastusega läinud oma lapsele vastu läbi kogu rasedusaja, sünnituse, beebiea… Kui see sama naine teeb seda läbi mitmendat korda, on ta rohkemat kui lihtsalt Aasta Ema!
* Aasta Ema on see naine, kes näeb vaeva, et hoida tasakaalus nii pere- kui tööelu
* Aasta Ema on kodune ema, kes on end pühendanud laste kasvatamisele
* Aasta Ema on iga naine, kes suudab leida tasakaalu hoolitsemaks oma laste, kodu, paarisuhte kui ka iseenese hinge ning välimuse eest. Ja see tasakaal ei tähenda, et ühel hetkel ei võiks olla kodu segamini, juuksed pesemata või vahel toit kiirtoidu letist haaratud – tasakaal ema elus tähendabki pigem oskust näha, kuhu tasub hetkel rohkem panustada ja kuhu vähem
* Aasta Ema on iga ema, kes väsinuna kõigist argitoimetustest istub ikka maha, et mängida oma lapsega, rääkida temaga juttu, leida aega teineteisele…
* Aasta Ema on igaüks, kes on suutnud hoida enda emotsioone ohjes, kui lapsed jonnivad, kisavad, nõuavad, kaklevad… Iga päev, mil üks ema selle kõigega toime tuleb, on ta väärt päevakangelase tiitlit!
* Aasta Ema on naine, kes on erineval põhjusel kaotanud oma kõrvalt mehe, kuid siiski pakub oma lapsele parimat, mida suudab anda. Ükski, kes pole selles olukorras olnud, ei suuda ette kujutada, milline võib olla selle ema koorem. Ta on väärt igakülgset tunnustust!
* Aasta Ema on naine, kes vaatamata ühiskonna tohutule survele, hoiab oma abikaasa poole. Tänases päevas on nii tavaline, et abielu on lihtsalt üks partnerlussuhte liik, mille võib igal hetkel katkestada. Kohati on lihtsam leida soovitusi katkestada abielu väikseimagi ebakõla peale, kui nõuandeid harmoonilise suhte hoidmiseks ning selle jaoks töötamiseks (jah, armastus pole üksnes emotsioon, vaid ka teadlik otsus ning töö selle otsuse hoidmise nimel!). Naine, kes on abielus ja on valinud tee toetada oma meest ning teha tööd armastuse ja kodusoojuse nimel, on väärt Aasta Ema tiitlit. Kuigi lapsed on õnnistuseks ja rõõmuks, on reeglina nende saabumine perre ka tõsine katsumus paarisuhte jaoks. Kõik need lapsevanemad, kes sellest läbi tulevad, on igal juhul väärt austust!
 –
Jah, Aasta Ema on minu jaoks just nii laiahaardeline ja vastuoluline tiitel, kui eelnevalt välja tõin. Seda võiks jagada välja nii paljudel erinevatel alustel, mida kõike ma kindlasti kirja ei saanudki… Kui ma aga lähtun päris konkreetsest skandaalist, mille alusel Naisliit annab Aasta Ema tiitli üksnes abielunaistele, siis – minu arvates – las ta olla nii ja jäädagi nii! See on lihtsalt üks kriteeriume, kuidas Aasta Ema määratleda ja üldse mitte vale ega paha mõte. See aga ei tähenda, et teised emad oleksid vähem väärtuslikud. Tegu on vaid ühe kindla auhinnaga: olgu siis pealegi enamikele meist kauge ja kättesaamatu…
Lõpetuseks pean ütlema, et oma arutelu tulemusel jõudsin järeldusele, et mul on väga vedanud. Nimelt ei tea ma oma tutvusringkonnas ühtegi ema, kes ei võiks kanda Aasta Ema tiitlit, kui mina seda konkurssi korraldaksin. Kallid emad, te kõik olete võrratud!
– – – –
Jätsin oma arutelus teadlikult välja igasugused diskussioonid vägivaldse suhte jms. osas. Neid teemasid – nagu me näeme ka laialdasest meediakajastusest antud teemale – võib lõputult venitada ja lahata, kuid käesolevas postituses tahtsin tunnustada kõiki vahvaid emasid, keda tean ja tihti ka imetlen. 
a4yjc9
 Otsides siia teemasse sobivat fotot, kajastus mulle see pildikollaaz viimasest korrast, mil mina ootasin emaks saamist (fotode autor Heili Mägi)

Meenutusi Austria-reisist: Läbi Baltikumi ja Poola

Kas olete kunagi käinud auto- või bussireisil? Tavaliselt on ikka nii, et alguses on kõik põnev ja uus ja sa põled ootusest uue kogemuse ees, kuid mida kilomeeter edasi, seda rohkem tuleb “tooli maitse” suhu ja mõtled, et saaks sellest piinast ometi lahti. Meil tuli läbida “kõigest” rohkem kui 2000 kilomeetrit sihtkohani, seega “tooli maitset” oli oodata enam kui küll.

Laur tegi enne reisi plaani, et liigne istumine ei tohi meid ära kuivatada ega liiga ülearu kahjulikuks muutuda. Tema plaan: iga 200. kilomeetri järel teeme 100 kükki ja 100 kätekõverdust. Köki-möki, eks…? Tema võis ju nii arvata…
Esimesed 200 km. täitusid Lätis. Otsisime mugava bussipeatuse, kus oma asi ära ajada (noh, see trennivärk, ma mõtlen) ja hakkasime pihta. Jaan veel koguni vahetas riideid. Pani selga õhema T-särgi ja lühikesed püksid.
Laur oli väga punktuaalne. 100 kükki, 100 kätekõverdust.
Mina võtsin esmalt pisut julgust kokku. No tõesti: inimesed sõidavad ju mööda… STOP! Aga need on inimesed, keda ma tõenäoliselt kunagi reaalsuses nägema ei pea, kes meid ära ei tunne ja nii edasi. See on välismaal käimise juures üks hea asi: kuidagi teatud kammitsevad piirid langevad ja sa julged olla rohkem sina ise või enamatki. Omade keskel oleme niivõrd üle ujutatud hirmuga oma mainet kahjustada, et see on tegelikult lausa kurb…
Tegin 30 kükki, 30 kõrvale kükki (pm nagu kniksu) ja 30 väljaastet. Otsa ka 10 kätekõverdust (ma lihtsalt pole neist üliväga vaimustuses)  ja venitusharjutusi, mille järgi keha karjus.
Pilt poiste Läti-treeningust:
25jbeqe
Pärast oli jube mõnus olla. Istusime autosse värskelt ja puhanult. Sest on olukordi, kus keha tahab ka istumisest puhata. On hetki, kus liikumine annab sulle palju rohkem energiat ja lõõgastust kui paigalseis.
Aga mida teha peale trenni? Süüa, muidugi!
Laur ja Jaan olid Viljandisse saabudes poes käinud. Olin südames pisut pettunud, sest tahtsin teekonnale võetava toidu osas rohkem kaasa rääkida. Ettenägelikult olin siiski pakkinud endale igaks juhuks kaasa paar tuubipüreed (teate küll need beebidele mõeldud puuviljapüreed, mis pakitakse tuubidesse ja mis maitsevad niiii nämmad 🙂 ), maisigalette ning pähklisegu. Poiste kotist vaatasid mulle esimese hooga otsa küpsised ja saiakesed… Aga need olidki vaid pealmised. Õnneks olid seal ka erinevad suitsuvorstid, leib, juustupulgad, banaan, Actimeli minule ja liitrised keefirid poistele. Ning muidugi oli meil liitrite viisi igasugu jooke: mineraalvesi peamise esindajana, aga ka paar magustatud jooki ja poistele igaks juhuks energiajoogid. (Te ju ikka saate aru, et kui ma siinses kontekstis “poistest” räägin, pean silmas Lauri ja Jaani, mitte koju jäänud Raini ning Karli?)
Nüüd ei juhtunud tükk aega midagi huvitavat. Mitte, et ma kuidagi meie kodumaad vähetähtsustaksin, aga kes sõitnud läbi Eesti, Läti ja Leedu, see teab, et laias laastus ei muutu välispildis midagi erilist. Mõnes asulas on pisut teine arhitektuur, mõnel pool on teistsugused põllud ja suuremad järved-jõed, kuid varakevadine üldpilt on ühesugune. Kuskil pole veel rohelist, kõik ootab justkui ärkamist ja tahab nagu sind ennastki uinutada… Mina igal juhul eelistan varakevadisele ning sügisesele hallile ja pruunile täisvalget või sügavrohelist…
Niimoodi me siis sõitsime. Vahepeal tegime tanklapeatusi ja sirutasime keha ja siis jälle täiskäigul edasi.
Kusagil Leedus ja pimedas tabas meid lumetorm. Kohe päriselt: jupp maad tuli sõita eriti aeglaselt ja eesmisi sõidukeid jälgides, kuna teele tuiskas lumelörtsi ja sõiduolud olid kehvad.
Vähemalt jõudsime pärast seda Poola. Või, noh, nii me ise arvasime, imestades, et Poola algusosa teed on kõvasti paremaks läinud, kui veel mõned aastad tagasi….
Poolas pidi Laur helistama oma töökaaslasele. Nimelt lubas see lahke naine meile laenata ühe paari suuski, suusasaapad ja kiivrid ning prillid. Varustuse pealt kokkuhoid missugune. Sest kohapeal on varustus kallis, nädalaks siit kaasa laenata pole ka kõige otstarbekam… Jaan oli endale suusad ja suusasaapad ostnud ning võttis lisaks kaasa oma vana lumelaua varustusega. Mina lootsin südames, et pääsen mäele minekust üldse, aga sellest räägin juba edaspidi.
Aga teil kindlasti tekkis nüüd küsimus, miks Laur Poolas oma töökaaslasele helistama pidi, eks ole? Nimelt hakkas tema töökaaslane koos pisikese bussitäie seltskonnaga samal hommikul Austriast Eesti poole liikuma. Esialgsete arvestuste järgi pidime kokku saama kusagil Varssavi kandis.
Sõitsime siis sedaviisi pimedas ja tehes plaane teistega kohtuda. Mina juba kippusin vaikselt tukastama. Järsku kuulen üllatunud poisse: “Õuu, politsei! Maha võttis…”.
Jäime siis tee äärde seisma.
Pimedusest ilmus Lauri-poolsele küljele meesterahvas.
Mees hakkab rääkima Leedu keeles, proovib ka vene keelt. Laur ei räägi kumbagi ja proovis üle minna inglise keele peale. Kumbki ei saanud kummastki aru.
Politseinik uurib Lauri dokumente ja pärib: “Estonski, da?”.
Laur vastab, et yes.
Politseinik ühmab midagi ja kaob. Istume mõned minutid hämmingus, siis ilmub kuju jälle eikusagilt välja ja annab mõista, et võisime juba ammu sõitma hakata.
Aga mis siis juhtus, et meid kinni peeti?
Laur ja Jaan olid ennast sappa võtnud miskile veoautole, kes sõitis neile sobiva kiirusega, kuid ootamatult ära keeras. Laur ja Jaan jätkasid samamoodi (nagu ütlesin, teeolud olid kehvad ja valitses pimedus), kuid üllatuslikult nägid nad ühel pool tee ääres politseiautot ja viimasel hetkel märkas Laur ka politseinikku. Sel inimesel polnud aga ei mingit helkurvarustust või midagi, mis teda eristada aitaks. Ehmatav kuju, kes ilmus pimedusest… Ei tea, kas see ongi Leedu politsei taktika või pole nad kuulnud sellest, et helkur võib päästa elusid…?
Aga poisid muidugi pääsesid napilt. Nende sõidukiirus ei olnud sellele kohale vastav, kus me parasjagu olime. Nad küll päris ei kihutanud, kuid olime mingis imelikus tsoonis, kus kehtisid liikluspiirangud, millele me ikkagi ei vastanud.
Hetk hiljem saime aru, mis koha just seljataha jätsime. Natukene maad edasi tervitasid meid ilmselged märgid, mis näitasid, et olime lõpuks jõudnud Poola 🙂 Seega pidime ohates nentima, et suurim ja tüütuim ala meie tripil algas alles nüüd.
Õnneks ei kaotanud me selle intsidendi ja velearvestuse tõttu oluliselt midagi meie kokkusaamise osas teistega. Nemad istusid nimelt Varssavi lähedal liiklusummikus, mis võttis nende ajast “mõnusad” kaks tundi.
Enam me peatusi ei teinud. Siht oli silme ees: jõuda võimalikult pea kohtumispunkti.
Nii mõnus oli, kui lõpuks peatusime tanklas, kus meid ootas teiste eestlaste mikrobuss. Saime ennast sirutada, kuulsime pisut muljeid ning seejärel viisime läbi oma viimase selleöise võimlemise. Loomulikult oli parim osa täiendus meie puudulikule varustusele!
Autojuhtimise võttis siitsaadik üle Jaan. Mina otsustasin magada nii palju kui võimalik.
Järgneva öö magasingi kuskil poole- kuni pooleteisttunniste juppidena. Aeg-ajalt virgusin kuni pooleks tunniks, aga vahel ka lühikesteks sekunditeks, et nentida näiteks seda, kuidas sattusime järjekordsele kiirteele, kus tuli kiirteemaksu maksta.
Laur magas vähe. Nemad Jaaniga jutustasid enamiku ööst.
Suur oli meie kõigi rõõm, kui koos varahommikuste päikesekiirtega jõudsime Saksamaale. Poistele oli see ühe ootuse täitumine: lõpuks ometi olime headel kiirteedel, kus isegi maksu ei küsita!
– – – –
Veel üks pilt poistest treenimas. Tehtud kusagil Leedu tankla taga, esimeste magama minevate veokijuhtide kõrval 🙂
28vvzlu
Mina tegin muidugi sama, aga piltidele ei jäänud. Küll aga peaks Jaanil olema videotõestus minugi tegutsemistest…

Meenutusi Austria-reisist: Algus

Lumetorm Leedus, politsei, kükid bensujaamas ja kiirteel üles ütlev auto – seda kõike ja veel palju muudki tahan teiega jagada meie värskes reisipäevikus.

Hetkel oleme Saksa kiireel*. On meie reisi teise päeva hommik. Jätsime just selja taha ehmatuse autost, mis kiirteel lihtsalt seisma jäi. Teie loete sellest kõigest siis, kui me kenasti tagasi kodumaal oleme. Aga selleks, et teil lugemine sujuvamaks teha, kerin praegu loo tagasi päris algusesse.

Laupäeva hommik: teekond Eestist välja

Kas olete märganud, et tihti on eri tegevuste juures kõige raskem osa just algus? Kui ma laupäeva hommikul pisut enne kuut silmad avasin ja veerand seitse end voodist välja vedasin, lootsin, et saame liikuma kella kaheksast. Või siis vähemalt poole üheksast… Need „meie“ olime siis mina, Lina ja poisid. Tüdrukud olid juba eelmisel päeval jäänud Lauri vanemate juurde, kus veedavad kogu meie reisi aja. Poisid ja Lina pidin ma aga Viljandisse viima, kuhu ka Laur teise autoga ja oma venna Jaaniga tulema pidi.

Kella kaheksaks olin ma riides, hommikusöök oli söödud ja põhimõtteliselt olid ka Lina ning poisid valmis. Aga siis ma hakkasin viimaseid asju autole tõstma. Ja siis koertele söögivarusid jagama. Loomulikult tuli sama teha ka kassiga. Ja siis pidin midagi ette võtma sünnipäevaks saadud nartsissidega. Jättes nad lihtsalt tuppa, oleks nad selle nädalaga ära kuivanud. Plaanisin panna nad kuskile amplisse ja rippuma, aga just siis, kui on kiire, ei leidnud ma kuskilt ühtegi sobivat amplit.

Jooksin õuel edasi-tagasi, kuni märkasin kuuri ukse kõrval vana värvipotti. Sättisin lilled potti ja kiige jaoks mõeldud konksu külge ning üks asi mu nimekirjas sai jälle maha tõmmatud.

Jäänud oli veel vaid nipet-näpet, aga kõik see kokku võttis ikkagi nii palju aega, et saime auto liikuma täpselt kell üheksa.

Olete tähele pannud, et kui on kiire, kipub kõik ümberringi meeletult venima ja sind takistama?

Kõigepealt läksin autot tankima ja nagu kiuste olin nende selle päeva esimene klient, kes tahtis kasutada kaardimakset. „Muidu töötab see väga hästi, aga kui on esimene kasutaja päevas, siis võtab päris pikalt aega“, teatas teenindaja, kui ma jõllitasin aparaati, milles oli mu pangakaart ja mille ekraan tundus olevat kokku jooksnud. Kaalusin juba, et mis saab siis, kui see reageerima ei hakkagi…

Kas tehingu katkestamisel jääksin oma rahast ilma?

Õnneks sain varsti lugeda teadet: „Tehing sooritatud. Eemaldage kaart“ ja edasisel teekonnal olid aeglustajateks üksnes teised autod ning üks daam, kes ei suutnud ära otsustada, kas ta tahab ülekäigurajalt üle minna või mitte…

Jõudsime Viljandisse, sõime, ema punus mulle patsid ja lõpuks saabusid ka Laur ning Jaan. Aeg oli märkamatult liikunud kaugemale, kui olid meie esialgsed plaanid, seega kallistasin kiirelt poisid üle ja hakkasimegi liikuma.

Ma tegelikult ei kujuta ettegi, kuidas poistel minema hakkab. Rain on olnud kaks aastat tagasi nädala meieta, Karl mitte kunagi. Raini plussiks on see, et ta väga on igatsenud mamma (minu ema) juurde, Karli plussiks, et ta on väga lähedane Linaga, mistõttu on tal keegi oma ja turvaline kõrval. Minu ema näeb ta ju väga harva. Mis aga üldiselt minu arvamusse puutub, siis ma ikkagi kahtlustan, et nad hakkavad meid ruttu igatsema. Võib-olla oli isegi juba see esimene öö raske – ma pole täna veel emaga rääkinud.

Esimese „targa“ otsuse koos ära eksimisega tegime juba Eestis. Ühel hetkel oli meil kõigil – minul, Lauril, Jaanil ja GPS’l – oma arvamus, kuidas peaks minema ja keegi polnud kindel. Geps ilmselt oli kindel, aga sel hetkel polnud me selle lugemisest sotti saanud. Nii et kui ta ühel hetkel pealetükkivalt hakkas korrutama: „Võimalusel tehke tagasipööre. Kolmesaja meetri pärast võimalusel tehke tagasipööre…“, otsustas Laur siiski otsekursil jätkata. Laur lihtsalt pole selline tagasipööraja-tüüp.

Ühel hetkel sai tee otsa. Lihtsalt sõitsime ja sõitsime mööda maanteed, kuni pisikese kurvi järel jõudsime justkui põlluni, kus tee lihtsalt lõppeb. Naersime südamest selle uskumatu pildi üle meie Eestis ja keerasime paremale, kuna põllust lahutas meid siiski ka pisike kruusatee, kust oli võimalik paremale või vasakule minna. Läbi Kärstna jõudsime lõpuks Helmesse, kust suundumine Valka, mis oli meie eesmärk, oli juba oluliselt lihtsam.

Valgas kogesin jälle seda tunnet, et ümberringi kõik venib. Esiteks ei leidnud me pangaautomaati sellest kohast, kus Laur eeldas selle olevat. Ja kui me siis automaadini jõudsime, oli minu ees paarike, kes võttis raha välja vist kolmelt erinevalt kaartilt. Nojah,mis ma oskan kosta – parem ikka kui neli või viis kaarti…

Valgas pesime ka auto puhtaks. Seda oli hädasti vaja. Meie kodutee on praegusel ajal nimelt selline, et kui me paar nädalat tagasi Tartus autot pesime, siis koduõuele parkides nägi see taas räpane välja. Nii et arusaadav, miks me ei hakanud pesuga enne vaeva nägema, kui kodutee juba turvalisel kaugusel 😀

Kell oli 13:30, kui hakkasime Valgast välja sõitma ja ületasime esimese riigipiiri meie eelseisval reisil. Seiklus võis täiskäigul alata!

—-

*Kuni selle postituse lõpuni olin ma tubli ja kirjutasin loo värskelt. Edasi läks põnevamaks, reaalelu sai kirjutamistuhinast võitu ning kõik järgneva panen kirja juba koduseinte vahel meenutades.