Hinded on saatanast*

zlemq_th Osa Liise talvisest tagasisidest ehk palju juttu 

 

Kooli lõpp läheneb ja õpilased saavad kätte tunnistused. Nii mõnegi jaoks on see rõõmus ja oodatud hetk, kuid väga paljude jaoks ka kurb kogemus. Just sellest viimasest ma tahaksingi rääkida.
Täna pöördus mulle armas inimene minu poole murega. Ta soovis jagada midagi, mis tema hinge kriibib. Nimelt polnud ta rahul enda tütre (sama vana kui meie Liise ehk teine klass) lõputunnistusega. Kurvalt rääkis ta, et tema tütar polegi enam viieline, vaid tüdruku matemaatika veerandi- ning aastahindeks tuleb 4 ning ka eesti keele veerandi hinne on 4 (viimase puhul olid jooksvad hinded ülekaalukalt viied) Continue reading

Advertisements

Missiooni varjus: viimased päevad kodus

DSC_0059

Laur ja tüdrukud Pangodi järve ääres

Mul oli ligi viis kuud aega harjuda mõttega, et Lauri sel suvel pole. Et Laur on Liibanonis ja mina lastega siin Eestis. Viis kuud on pikk aeg. Piisavalt pikk, et aeg-ajalt tundus nagu olekski missioon lihtsalt miski meie mõtetes. Üks jututeema, aga ei midagi reaalset ega käegakatsutavat. Ent kui maikuu esimesed nädalad märkamatult edasi liikusid, seisime üha enam silmitsi sellega, et “see aeg” on kätte jõudnud.

Viimased nädalad olid tegusad, ent siiski perekesksed. Kuna Lauril algas töö juurest puhkus, kuid missioonini oli veel pisut aega, saime tavapärasest rohkem koos olla. Selle üle oli meil kõigil hea meel. Teadmine, et issi läheb ära, oli ka tüdrukutele (eriti Liisele) raske, mistõttu oli väga vajalik aeg, mil nad said rohkem isa aega ja tähelepanu.
Kui te nüüd arvate, et kõik oli puhas idüll, siis eksite. Continue reading

Üks vahva sportlik päev piltides

Tänavu pole maikuu just kuigi lahkelt sooja jaganud. Laupäeval oli siiski täitsa mõnus ilm ning seoses sellega sai ette võetud väike sportlik rännak.

Laur ja tema vend Jaan on mõlemad lahkumas. Üks läheb suure lombi taha ja teine peaks teoorias juba Liibanonis olema (pikk jutt, aga loodetavasti saab varsti kirja). Et nende lahkumise eel midagi toredat teha, sai täidetud üks tüdrukute suurimaid suvesoove ehk sõit ratastel Otepääle.

Continue reading

Rindade korrigeerimisest

Ütlen kohe alguses ära, et siia postitusse ei lisandu pilti. Siis ei kannaks see enam edasi seda mõtet, mida tegelikult edastada tahan. Lisaks soovitan seda lugu ennekõike naisterahvastele, kuna need mõtted on suunatud ikkagi neile. 

“Tee see ära: jaga oma kogemust!” ütles mulle Laur täna. Ta teadis, et ma kõhklen, et mul pole kombeks puudutada piiripealseid teemasid… Aga samamoodi teadis ta, et mul on midagi öelda. Tegelikult mul polegi valehäbi selle osas, mida tegin, kuid ma pelgan mõistmatuid…

Ma olen Naine. Viimastel aastatel olen siiski pühendunud rohkem emaks olemisele. Selles pole midagi halba ja tegelikult naudin emarolli väga. Kuid kas emaks olemine tähendab automaatselt seda, et naine minu sees peab jääma tagaplaanile?

Continue reading

Missiooni varjus: ettevalmistused

Üksjagu vett on merre voolanud ajast, mil avalikustasin, et Laur läheb Liibanoni missioonile. Ma ei saa öelda, et sellest poleks midagi rääkida olnud, kuid valdavalt on kõik see koondunud ühise nimetaja “ettevalmistused” alla.

Kõigepealt tuligi suure üllatusena, et “jah”-sõna ei tähenda mitte üksnes kolme järjestikust kuud füüsilist eemaolekut, vaid sinna lisanduvad ka pidevad koolitused/õppused. Juba jaanuaris oli esimene nädalane koolitus Eesti teises otsas. Ja see oli vaid algus! Igasse järgnevasse kuusse oli plaanitud vähemalt üks nädal aega, mis valmistaks mu meest ette kõigeks, mida missioon endast kujutada võib.

Esimesel korral, kui Laur selliselt ettevalistuselt koju tuli, teatas ta õhinaga, et neile räägiti sellest, millist infot pantvangi sattudes anda ning seda, kuidas pääseda terroristide kätte sattudes pea maharaiumisest… Kui see pidigi kuidagi julgustavalt mõjuma, siis minu puhul see igatahes ei toiminud!

Continue reading

Blogida või mitte blogida – see on küsimus

Mitu nädalat olen olnud tubli. Need, kes teavad mu facebooki lehekülge, need võivad seda kinnitada. Olen sinna järjepidevalt midagi kirjutanud või erinevat vähegi jagamisväärset materjali levitanud. Aga siinne blogi on ikka unes…

Seda ma vist ei pea kordama hakkamagi, et esimene põhjus, miks ma ei kirjuta, on aeg. Aeg ja energia. Ma lihtsalt tunnen, et ei suuda enda päevadesse blogimist mahutada ja õhtuti olen kui tühjaks lastud õhupall… Seda viimast võib mu abikaasa kinnitada! 😉

Kirjutamiskriisi taga on aga veelgi põhjuseid. Need on juba palju sügavamad. Päevad ja ööd, mil leian vabu mõttemõlgutuse hetki, mõtlen sellele, kas ma ikkagi tahaksin olla blogija. Las ma toon punkthaaval välja oma kõhkluste põhjused:

  • ma tõesti talun väga halvasti kriitikat. Kuigi emadus on mind palju tugevamaks muutnud, olen sisimas teiste arvamuse osas endiselt ebaküps inimene. Mulle on kerge haiget teha ja üks valesti öeldud sõna võib mu meeltes leierdada veel väga pikka aega… Ainus kord, mil ma oma elus olen kirjutanud peavoolumeediasse, sai lehekülg minu arvelt tohutu skoori klikke ning mina sügavad haavad sellest, kuidas inimesed võivad minust nii valesti aru saada ja kui hirmsaid asju võib kommenteerida kellegi kohta, keda sa ei tunnegi.
  • blogi kujundab selle, kellena mind nägema hakatakse. Head tuttavad teavad ikka, kes ma tegelikult olen, kuid inimesed, kes õpivad mind ja meie pere tundma üksnes blogi kaudu, loovad endale kuvandi nende endi taustade põhjal. Aastatepikkune kogemus internetis on mulle näidanud, et ka pikaajalise netisuhtluse järel võidakse sind pidada kelleksi hoopis teiseks kui sa reaalelus oled.
  • blogi laienemisega võib tekkida avalik huvi. Ühest küljest on see hea. Enamik blogijaid tahakski olla rohkem nö pildil. Ka Laur on mulle öelnud: “Kui sa tõesti tahad seda teha, miks sa siis ei tee juba täiega?”. Aga kas ma tõesti tahan seda? Kas ma tahan, et minu juttudest hakatakse kontekstiväliseid asju välja rebima ja et tekivad inimesed, keda huvitaksid ennekõike skandaalid, mida suudaksin pakkuda…?
  •  ja kui jutt juba skandaalidele läks, siis mulle ei meeldi intriigid ja skandaalid. Mulle ei meeldi õelus ja mõnitamine. Mulle ei meeldi roppused ja rõvedused. Nagu Laur jällegi öelnud on: “Kui sa tahad kirjutamisega läbi lüüa, siis on kaks asja, mis müüvad – seks ja vägivald!”. Uurisin muidugi kohe, et kus ta pereblogides seksi on näinud. Seepeale teatas mees, et Mallukas on neid teemasid käsitlenud küll… Ma pole kunagi ette kujutanudki, et Laur mingeid pereblogisid loeks… See, et ta üldse Malluka nime on meelde jätnud (veel mingi aastake tagasi pidin seletama, kes too selline on), tuli mulle samuti üllatusena 🙂 Paraku on tal siiski omajagu õigus: jääb tõesti mulje, et kõikvõimalikud intriigid ja “ära panemine” on põhilised asjad, mis blogimaastikul ilma teevad
  • mul on siiras mure laste pärast. Kui osad blogiemmed räägivad kõigest julgelt ja ei tundu muretsevat, kuidas see nende järeltulijaid mõjutab, siis mina kindlasti nii ei saa. Loomulikult arvan ka mina, et mu tütred on maailma kauneimad, aga ikka ei julge ja ei taha ma neist liialt pilte oma avalikku blogisse panna. Samuti ei taha ma, et nad peaksid kuulma hinnanguid, mis antakse nende ema kohta, kui ema peaks sattuma negatiivsesse huviorbiiti. Aga samasuguste dilemmadega peab muidugi kokku puutuma igal elualal, mis vähegi avalikkusega kokkupuutes.
  • blogimine ise on kohati halva maiguga. “Kui sulle meeldib kirjutada, miks sa siis ometi end kätte ei võta ja haritud inimese kombel raamatuid ei kirjuta?” – kas teile tuleb tuttav ette selline mõtlemine? Ei tule? Veab siis 🙂

Aga kogu see asi läks nüüd kuidagi nutulaululikuks ära. Need hirmsad kurjad pahad kommentaatorid ja raisakotkana varitsev meedia (kellel tegelikult pole sooja ega külma minust ja nende küüsi sattumiseks peaksin ma midagi enamat blogima kui see, kuidas  mul üldse pole aega kirjutada…) ja rämpskirjandusena mõjuv blogimine! Kõik ei ole ju tegelikult nii halb! Ma poleks alustanud blogimist, kui sellel poleks ka häid külgi:

  • blogi annab võimaluse hetke talletada. Nii palju kordi olen ma kahetsenud, kui ma pole lähiaja sündmusi kirja pannud. Põhjus lihtne: juba nädalatega hakkavad mälestused tuhmuma. Teinekord piisab isegi päevadest. Kuid nii hea on vahel tagasi vaadata ja lugeda: sel ajal me elasime nii, sel ajal ma mõtlesin nii ja sel ajal olid mu ümber sellised inimesed. Eriti käib see laste kohta. Mida rohkem ma näen oma lapsi kasvamas, seda enam hakkan tajuma, et tegelikult on nende mudilasaega meile nii üürikeseks antud. Ajal, mil Liise oli veel beebi, pidasin totrateks neid, kes rääkisid, et sa ei peane tähelegi, kui ta juba läheb kooli, aga nüüd on ta juba teises klassis ja pean tõesti kinnitama, et see on hirmutavalt kähku käinud. (Kõhe hakkab, kui nüüd räägitakse, et juba varsti-varsti paned sa nad mehele…)
  • kirjutamine mõjub teraapiana. Iga kord kui oma sõnad paberile (ok, ekraanile) vormid, õpid ka rohkem ennast tundma ning jagad oma mured ja rõõmud nendega, kes neist osa soovivad saada. Iga positiivne või kaasaelav/kaasamõtlev kommentaar annab julgustust või avab uusi mõtlemissuundi.
  • ma usun blogide tugevat mõjujõudu ja ma usun, et selles maailmas on võimalik tohutult palju võita – võimalused on väga avarad. Aga kas need on need, mida mina tahan?

… ja jõudsingi tagasi algusesse… Ma ei tea, mida ma tahan! Kui alustasin maikuud selle mõttega, et igapäevane aktiivsus annab mulle selguse selles, kas blogija elu oleks mulle sobiv, siis täna on jäänud veel vaid nädalake ja ma ikka veel ei tea vastust. Kirjutada (ja teha seda täiega!) või mitte kirjutada – selles on küsimus!

Kuidas meil toitumiskavaga läheb

Pisut üle nädala aja tagasi otsustasin, et meie pere hakkab järgima erikorgu.ee toitumiskava. Esimene poeskäik oli šokeeriv. Laur oli väga kõhklev. Üldse tabas mind alguses palju kahtlusi, kuid kuidas on olukord praegu?

Räägimegi siis esiti rahast. Pärast suuremaid väljaminekuid alguses, on poearved järk-järgult vähenenud. Esiteks said paljud põhiained juba tol korral toidukorvi ning nüüd saan neid uuesti ja uuesti kasutada. Teiseks olen õppinud opereerima erikorgu.ee keskkonnas. Muudan päris palju oma päevaseid kombinatsioone menüüst vastavalt sellele, mis võiks meie perele rohkem maitseda ning ka rahakotti kohe tühjaks ei imeks. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis probleem ei ole selles, et need toidud eraldi võttes nii überkallid oleksid, kuid asjaolu, et teen neid 6-liikmelisele perele, seab olukorra pisut teise valgusesse.

Kas meie toidulaud on muutunud tervislikumaks?

Siinkohal vastaksin, et on küll. Samas pean panema pettuma neid, kes arvavad, et meie söögid enne kuidagi väga ebatervislikud olid. Pastat valmistasin harva, saia meie peres ei sööda, prae kõrvale tegin alati värske salati… Isegi kookosrasva kasutasin kohati, palmisuhkrut ja loomulikult mett, mis tuleb meil oma mesilastelt. Suvisel ajal tuleb palju muudki siitsamast õuelt või metsast ja muidugi ka oma kanade munad. Talvel aga võtame sügavkülmikust oma lammaste liha.

“Mida pekki te siis veel selle toitumiskavaga liitusite?”, võib nüüd mõni küsida.

Esiteks polnud meie toidukogused sugugi reguleeritud ja just mulle oli see reguleeritus oluline. Pidevalt kippus nt toitu üle jääma (arvestasin alati toitu varuga) ja nii võisidki juurde tõsta päris kõvasti rohkem süüa, kui sa tegelikult vajad. Minu jaoks oli see liiga tugev enesedistsipliini küsimus, et süüa ainult väikesed kogused, kui võimalus on rohkemaks. Rääkimata sellest, et meie kapis ja külmikus oli ikkagi ka selliseid asju, mida iga kell põske pista ja mis pole nii tervislikud. Näiteks kohukesed, maitsestatud jogurt (seda oleme tegelikult juba paar viimast kuud piiranud) ja hommikusöögihelbed. Teate, kui palju hoiavad aega kokku hommikusöögihelbed? Jah, ma tegin ka putrusid ja mune (neid peamiselt Laurile), kuid nüüd on minu hommikulaud muutunud palju rikkalikumaks. Nö. krõbinad olid aga esimese nädala üheks põhiprobleemiks, kuna Rain on neid ikkagi harjunud vähemalt igal teisel päeval saama ja pärast paari päeva hakkas ta neid juba väga häälekalt nõudma.

Õhtusöögid koosnesid meil varemalt peamiselt võileibadest, kodujuustust ja/või munadest. Ma ütleksin, et need vast on veel kõige rohkem muutnud. Kuigi toitumiskava õhtumenüüst võib leida ka mõningaid köögiviljatoite, kodujuustuga roogi ja näiteks lillkapsapüreesupi, siis valdavalt on seal liha. Laur on alati liha armastanud, kuid mina poleks kunagi uskunud, et hakkan seda veel rohkem sööma kui senini. (Ma pean siis silmas tiheduse mõttes, mitte koguseliselt, sest kogused on ikkagi piiratud.)

Kuidas on programm minu tervisele ja kaalule mõjunud?

Esimese üllatava asjana võin öelda, et mul tõepoolest hakkab kaduma magusaisu. Võtsin pühapäeval pisikese lonksu Coca-Colat ja oleksin tahtnud selle välja sülitada. Me pole ka tavaliselt harjunud magustatud karastusjooke jooma (välja arvatud Kali saunapäevadel), kuid see tunne, mis ma sain sellest ühest lonksust – see oli uskumatu. Täpselt nagu oleks keegi sulle lusikatäie suhkrut keelele raputanud!

Mida ma üsna ruttu märkasin, oli see, et kaal hakkas aina stabiilsemaks muutuma. Tuletan jällegi meelde, et ma pole ülekaaluline, kuid mul on päris üksjagu kõhurasva ning ööpäevased suured kaalukõikumised. Kui ma nüüd avastasin, et juba paar päeva püsib mu kaalunumber ööpäevases lõikes üsna sama, olin väga rahul. Ja üks, mis selle tunde on põhjustanud, on kindlasti asjaolu, et mul pole selle kavaga süvenenud kõhukinnisust, vaid kõht on hoopis paremini läbi käima hakanud. See tähendab ka kergemat enesetunnet ning vähem puhitusi, gaase ja kõhuvalusid, kuigi päris lahti ma viimasest pole saanud…

Kui aga rääkida kaalust, siis see on mul langenud 1,4 kilogrammi (algkaal ei saanud tegelikult päris täpne ja see võib vabalt ka pisut üle 0,5. kg olla, kuid ma ei ajagi nii palju seda numbrit taga) ja sealjuures oli mul ainult üks hommikupoolik, mil tõesti tundsin, et meeletud isud on peal ja energiat pole üldse… Enamasti tulen toiduvahedega kenasti toime, kuna sööma peab 4 korda päevas.

Kuidas on lood teiste pereliikmetega?

Kõige raskemad on muutused olnud Rainile. Ta on meil üsna tundlik laps ja ei võta muutuseid kergelt. Vahel kasutame kavalust, et ta ikkagi sööma saada. Näiteks toidame teda nagu beebit. Eriliseks probleemkohaks ongi just hommikusöögid, kuna tema tahaks kohukest või krõbinaid piimaga.

Karl on  veel väike ja tema jaoks on kõik sedasorti muutused veel loomulik elu osa. Ühel päeval jääb ära rinnapiim, ühel hetkel kaovad menüüst püreestatud toidud ja ühel hetkel pead hakkama sööma Erik Orgu koostatud menüü järgi – ju siis maailm peabki nii käima!

Tüdrukud on pisut erinevad. Kartsin väga Melissa pärast, kes kipub toiduga pirtsutama. Ma olin täitsa hädas, kui Hannah veel meil oli ja aeg-ajalt süüa valmistas. Kuidas sa vaatad otsa inimesele, kes südamega süüa teeb ja seejärel näeb su last laua ääres nutmas: “See toit lõhnab nii vastikult, et ma ei saa seda süüa!”. Lõhnad on tema jaoks väga olulised. Kui toit ei lõhna Melissa jaoks meeldivalt (näiteks ei meeldi talle ingveri või brokkoli lõhn), siis ta ei taha seda ka süüa. Õnneks oleme ikkagi saanud paika selle reegli, et vähemalt maitsma peab ja rohkem kui korra on tüdruk avastanud, et tegelikult see “halva lõhnaga” toit isegi kõlbab süüa. Kui ta aga üldse ei taha, siis meil reeglina sundi taldrikut tühjaks süüa pole (erandid on olnud kodust väljas, kui lapsed saavad endale ise süüa tõsta ja siis ahnitsevad taldriku head ja paremat täis. Et nad saaksid aru, et selline käitumine pole meie jaoks aktsepteeritav ja viisakas, oleme palunud sellistel juhtudel taldriku tühjaks süüa, et nad järgmine kord sama viga ei teeks).

Aga tagasi toitumiskava juurde: tegelikult on mõlemad tüdrukud söönud väga tublisti. Virisemist praktiliselt polegi olnud. Mõne asja kohta on koguni küsitud, et millal sa seda uuesti teed. Lisaks meeldib neile minu arvutisse piiluda, et mis siis edasipidi süüa pakutakse ja kuidas miskit toitu tehakse.

Jäänud on veel Laur. tema on jälle raskem juhtum. Laur on toitude osas üsna kriitiline. Tema eelistusteks on liha ja võimalikult naturaalselt. See tähendab, et puhtale lihatükile lisatud sool ja pipar ja mõned üksikud muud maitseained on ok, kuid nt igasugused poes valmis maitsestatud asjad on suur öäkk! Samuti ei meeldi talle liiga eksootilised ja magusad maitsed. Ning normaalselt on tal kombeks tarbida suurtes kogustes piima ja piimatooteid.

Pean ütlema, et tegelikult on Laur ka kenasti toime tulnud. Kaks korda on olnud toit, mida ta tõesti ei söönud. “Ma ei imesta, miks seda dieettoiduks peetakse, kui seda pole võimalik süüa!”, teatas ta nende roogade kohta. Samas näiteks koorene tšillikana maitses talle väga (olen seda juba kahel korral teinud) ning teisedki liha- ja munaroad on meelepärased olnud. Üks õhtu, mil meil oli söögiks sealiha ahjuõuntega, tegi ta mulle lausa komplimendi: “Selle kava ajal on täitsa nii, nagu sööks igal õhtul restoranis”. Hiljem muidugi täpsustas: “Noh, ma mõtlen, et toit on kallis, süüa on vähe ja vahel ei maitse ka!”, aga ma tean, et tegelikult ta üldiselt ei kurda. Eks siin aitab kaasa see, et hetkel ta lihase kasvatamisega ei tegele. Vastasel juhul nuriseks ta koguste üle ikka kõvasti rohkem.

Lõpetuseks (kuigi rääkida oleks veel paljutki) toon välja mõned plussid ja miinused selle kava juures:

+ mul on reguleeritud toidukogused, mis aitab vältida ülesöömist ja raskustunnet kõhus

+ toiduvalmistamisest on saanud hobi. Põnev on avastada uusi retsepte ja koostisosi, mida varem ei tundnudki

+ see tõesti toimibki ja sealjuures ei pea nälgima!

+ magusaisu kaob

+ toit on värskest toorainest

+ menüüs olevad road on muudetavad, mis teeb kava paindlikuks

+ sa saad kasutada mugavat etteantud ostunimekirja ja valida ise, kui mitmeks päevaks söögi valmis ostad

+ küsimuste korral võib alati erikorgu.ee tiimi poole pöörduda

– road ei pruugi olla just kõige odavamad

– mõni toit võib olla esiti maitsemeelele harjumatu

– (minu jaoks suurim miinus) ajakulu. Kolm korda päevas tuleb reeglina valmistada vähemal-rohkemal määral soe toit ja kui seda teha kuue inimese kogusele, nõuab see aega. Usun siiski, et teatav aja kokkuhoid saabub, kui toidud muutuvad tuttavlikumaks ja ma ei pea enam kogu aeg arvutist näpuga järge ajama.

Argipäevapostitus

Olen seoses loosimänguga teada saanud, et paljud inimesed armastavad “piiluda” teiste perede igapäevaellu. Ega seda pahaks panna saa – reaalne elu ongi põnevam kui lavastused. Äkki see ongi pereblogide edu saladus? Kui televiisorist, ajakirjadest ja raadiost saame valdavalt jaolt osa lavastatud olukordadest, siis pereblogijad räägivad asjadest tihti nii, nagu need ongi.

Minu tänane hommik nägi välja selline:
* äratus kell seitse (magama sain ma muidugi südaööks, aga ma lihtsalt tegin otsuse, et sel kuul ärkan iga päev kell 07:10);
* lootsin, et saan varasemate ärkamistega pisut aega enesele, kuid juba kuulsin, kuidas poisid üleval korrusel häält tegid. Kohe kadus tunne, et tahaks voodist välja karata ja tegutsema hakata, hoopis sügavamale teki alla oleks hea meelega pugenud;
* riietusin kiirelt, kuna poisid andsid häälekalt märku, et neil on süüa vaja (tüdrukud ööbisid vanavanemate juures);
* avasin arvuti, et vaadata Erikorgu.ee lehelt, kuidas tänane hommikusöök valmistada. Kui Rain samal ajal kisas: “Krõbinaid piimaga!”, siis tekkis küll mõte, et toitumiskavaga liitumine oli suur viga ja krõbinad piimaga oleks niiiiiiii lihtne lahendus;
* jäin endale kindlaks (krõbinaid mul tegelikult kodus enam polegi) ja hakkasin valmistama mune, peekonit ning kinoat lisanditega;
* kinoa panin potti ja tulele
* samal ajal praadisin peekonit. See oli viga! Oleksin pidanud enne munad praadima, sest peekonirasv võttis munad pannile kinni ja kui Laur ärkas, leidis ta eest nutu äärel naise, kes kurtis, et ta ei oska mune praadida;
*  kõige selle taustal karjusid poisid. Kõigepealt näljast, kuid siis andsin neile banaani ja vett. Aga eksib see, kes arvab, et elu lastega tähendab seda, et kui sa nende esmavajaduse täidad, siis saabub rahu ning õndsus. Nüüd oli neil aeg kakelda!
* Kuskil poole praadimise peal sain aru, et olin kinoapoti pannud valele pliidiplaadile! Vaatasin just, et see värk kohe üldse ei edene… Nüüd vähemalt teadsin, mis on põhjus ja vahetasin pliidirauda;
* lõpuks jagasin kõigile toidud laiali ja saime sööma hakata. Veel enne, kui hommikusöök lõppema hakkas, tundsin, et täna jääb sellest mulle väheks. Tahaks midagi, mis rohkem energiat annaks (kuidas oleks ühe tahvli sokolaadiga?). Olime vaid rohkem kui tunni ärkvel olnud, kuid tundsin juba, et energia on must justkui välja imetud.
* võiks ju  öelda, et peale seda hakkasin koristama ja nõusid pesema (seda kõike oleks praegu hädasti vaja), kuid viskasime hoopis Lauriga uuesti voodile pikali ja arutasime päevaplaane;
* Rain otsustas, et täna on tema järjekordne Karli terroriseerimise päev ja lõpplahendusena sai otsustatud, et väga väsinud olekuga Karl läheb uuesti voodisse ning Rain issiga metsa tööd tegema;
* Rain oli esimest korda sel päeval õnnelik, kui talle õueriideid selga hakkasin panema. Rahule jäi ka Karl, kes väga ruttu uinus;
* lõpuks jäin üksi tuppa. Rahusse ja vaikusesse. Keetsin endale tassi viljakohvi (tavaliselt ma kohvi ei joo) ja otsustasin, et see peab mulle vajaliku energia andma;
* viimaks ometi sain istuda arvuti taha ja hakata kirjutama. Esimese asjana paningi kirja selle loo siin ehk meie tänase hommiku. Kõrvale nautlesin oma kohvi, mis täna hommikul tundus lausa taevalik!
Mida mul täna veel on vaja ära teha:
* tahaks rohkem kirjutada (pea on mõtteid täis, aga trükkimistöö nõuab aega, mida alati napib);
* kodu koristada + nõud pesta + lõuna- ja õhtusöök (Laur just avaldaski arvamust, et – kuigi ta ei nurise väga toitude üle – toitumiskavaga liitumine ja nende roogade valmistamine on mu päevakavast vähemalt tund-kaks lisaks maha võtnud);
* õu vajab riisumist;
* Melissa sünnipäevapidu vajab korraldamist (mida teha, kui ilm on halb, nagu paljud ilmajaamad praegusel hetkel lubavad?)
— Siinkohal tuli minu kirjutamisse väike paus. Laur “sadas sisse” ja teatas, et traktor on vaja käima tõmmata ja ta sooviks mu abi. Ok, olen seda varemgi teinud ja midagi keerulist see endast ei kujuta – istud autorooli ja tõmbad… Paraku tuli õues välja, et sedakorda tuleks traktor käima tõmmata teise traktoriga, kuna seal, kus vana põka seisis, on päääris mudane… Teate, mulle ausalt ei meeldi traktorid ja sõidan selle masinaga vaid hädajuhtumitel ning Laur peab ka läheduses olema! Samas ei saa meest ka hätta jätta. Istusin siis rooli ja sain isegi sõitma ning tundsin uhkust, kui jupp maad edasi, mil mul tekkis küsimus selle kohta, et tagant ikka häält ei kostu, avastasin, et rihm oli lihtsalt lahti tulnud ja sõitsin uhkes üksinduses. Laur veel lehvitas tagumisest traktorist! Ega’s midagi: uus katse! Nüüd läks kõik hästi ja saingi tuppa tagasi, oma kirjatöö juurde. —
 
* pesu tuleb pesta (panin masina õuest tulles tööle) ning pärast õue kuivama panna, sest selliste ilmadega pole mõtet kuivatit kasutada;
* pean kokku pakkima poistele väikeseks jäänud riided ja võtma need hiljem kaasa, et lasta Lauri õdedel vaadata – äkki tahavad midagi enda lastele;
* tüdrukutele tuleb järele minna (40km. sinna ja tagasi);
* mõned meilid tuleks laiali saata;
* üks ülekanne ootab sooritamist;
* õhtul tuleb tüdrukud trenni viia (ei tohi unustada, et Liise peab panema selga võistlustrikoo ja pähe tuleb teha krunn!). Ise lähen samal ajal kirikusse inglise keele tundi. Koju jõuame – kõigi eelduste kohaselt- umbes kaheksaks;
* siia vahele veel jooksvad asjad ning lisaks tuleb vaadata, et poisid rõõmsad ja rõõsad oleksid. Loodan, et Karl magab veel vähemalt pool tundi…
Selline argipäev siis täna. Kuidas olete teie oma hommiku sisustanud ja mis veel tänasesse päeva mahub?
33a40w9_th

Kuidas ma facebooki loosimängu korraldama hakkasin

Aprilli lõpus lubasin oma facebooki fännidele, et maikuus pööran neile rohkem tähelepanu. Andsin tõotuse, et teen sinna iga päev vähemalt ühe postituse ning korraldan isegi kampaania. Sel hetkel ei teadnud ma, et minu jürikuu viimased ning lehekuu esimesed päevad saavad olema väga kiired, mistõttu mai saabudes polnud mul ikka veel aimu, mida ma välja loosima hakkan.

Alguses mõtlesin, et annan välja vähemalt kaks kingitust. Et oma tõotust paremini pidada, tahtsin teha üleskutse: “Jälgi, kas Kaili kirjutab ja võida auhind”. Idee oli lihtne: kui keegi märkab, et ma pole 24. tunni jooksul (südaööst südaööni) endast märku andnud, siis esimene, kes sellest teatab, saab auhinna. Kui selliseid päevi tuleb rohkem, pean ka rohkem kingitusi tegema… Lisaks oleksin loosinud kõigi selle kampaania jagajate vahel välja veel ühe auhinna.

Miks ma siis ikkagi ei kutsunud lugejaid enda järel spioneerima? Vastuseks on kogemused. Olen elus vähemal või rohkemal määral olnud mitme loosimängu korraldamise juures ning olen märganud, et valdav osa kampaaniamängude edu põhineb minimaalsetel toimingutel. Inimesed ei viitsi (või pole neil selleks aega) teha enamat kui jagamine. Kui korraldasin mõningaid jagamiskampaaniaid omal ajal Omaklubis, siis nägin seda eriti selgelt. Leidus rohkem kui üks inimene, kes võitis loosimise, kuid jäi ikka auhinnata, kuna ta lihtsalt “kadus orbiidilt”. Inimesel võib olla filtreering võõrastele kirjadele, lisaks ei tule ta enam tagasi meeldivaks märgitud leheküljele ja nii see kingitus realiseerimata jääbki. Selles valguses tundub lihtne jagamismäng hea algusena. Kellele minu blogipostitused või facebooki lehekülg rohkem meeldivad, hakkab neid niikuinii ise jälgima.

Nüüd jäi veel auhinna küsimus.

Esiti mõtlesin välja loosida raamatuid. Tean mitmeid autoreid ja oleks olnud lihtne nende poole pöörduda, et jõuda mingile kokkuleppele. Ent see mõte ei andnud mulle ikkagi päris rahu: kuidagi ei suutnud ma nende kirjanike teoste hulgast leida raamatut, mis sobiks minu blogi üldkuvandiga või tulevikusuunitlustega. Pealegi tundub mulle, et mu praegune lugejaskond ja sihtgrupp on peamiselt (noored) emad, kellel ilukirjanduse jaoks ilmselt kuigi palju aega ei leidu.

“Äkki siis maiustused”, vilksatas mu peast hetkeks läbi, kuid heitsin selle sama kiirelt kõrvale. Suhkrukultuuri propageerimine pole kindlasti minu blogi eesmärkide hulgas!

Aga miks mitte suunatagi auhind lastele/beebidele? Loosimistes, kus kingituseks läheb midagi pere pisematele, tundub alati kõige rohkem osalejaid olevat. See on ka loogiline, kuna – vähemalt mulle tundub nii – keskmine facebooki “jagaja” on naisterahvas. Tihtipeale jagunevad nad kolme suurde kategooriasse: need, kes on emad; need, kes on vanaemad ja need, kellest saavad peagi emad või vanaemad.

Peast vilksas läbi Mimi disain, kust ostsin oma nõole e-kinkekaarti. Tegelikult neil sellist asja tol hetkel polnud, aga nad olid väga lahked ja tekitasid meile selle võimaluse.

Kuigi Mimi’ga oli mul hea kogemus, tundsin, et tahaksin ikkagi midagi lähedasemat ja siis meenus mulle Anu…

Anut tean ma läbi Raini beebigrupi. Alates rasedusjast kuni tänaseni jagame üht ja sama netipesa facebookis. See on pisike seltskond, kus kõik tunnevad kõiki juba üsna hästi. Kuigi tänasel päeval pole meie kõigi side enam nii tugev, teeme aeg-ajalt ikka ülevaateid endi ja oma laste elust.

Anu jäi eriliselt silma võrratute õmblustöödega, mida oma lastele tegi. Imetlesime kõik neid riideid! Ja ühel hetkel ta võttiski kätte ning suunas oma tööd laiemalegi üldsusele. Ta sai facebookis üsna ruttu tuntuks. Tükk aega jälgisin minagi ahvatlusega tema õmmeldud lasterõivaid, kuni ükskord ei suutnud enam vastu panna 🙂 Tänaseks olen tema valmistatud riideid tellinud rohkem kui korra ja ilmselt teen seda tulevikuski, sest need on kaunid, erilised ja kvaliteetsed!

Kirjutasin Anule. Pakkusin välja, et ostan talt 25-eurose kinkekaarti ja loosin selle välja. Anul aga oli parem mõte: teeme parem selle loosimise ühise jõupingutusena. Tõstame summa 30. euroni ja jagame kulud kahasse. Mis mul sai selle vastu olla? Loomulikult valdas mind pärast seda kirja üksnes puhas rõõm ja tegutsemisind! Ainult et kõigepealt pidin muidugi lõpetama lõunasöögi, pisut koristama, saatma poisid Lauriga õue ning alles pärast seda sain rahulikult maha istuda ja seda kampaaniat ette valmistama hakata.

Kallid lugejad, kes te pole veel liitunud Kaili kirjutab facebooki leheküljega, tulge ja tehke see kohe ära! Juba viimasel maikuu päeval teeme kellegi teist õnnelikuks ja pakume talle võimaluse kasutada 30 eurot Anu õmbleb leheküljel. Ja uskuge mind: seda, mida tellida, on seal rohkem kui küll!