Missiooni varjus: vaikus kirjutamisrindel ja selle põhjused ning natukene põnevat ka…

DSC_0076

Need, kes mu blogi agaramalt loevad, on ilmselt juba jõudnud endalt küsida, et mis on juhtunud. Miks ma enam ei kirjuta? Viimasest postitusest on möödas koguni kaheksa päeva ja otsustasin, et täna on tagumine aeg end kokku võtta ning teid kõige toimuvaga kurssi viia. 

Kõigepealt olid muidugi jaanid. Ma valetaksin, kui ütleksin, et need olid esimesed jaanipühad Laurita. Töö tõttu on ta jaani-ajal ennegi eemal olnud. Vähemalt ühe korra. Nagu on ta töö tõttu ära olnud naistepäeval, minu sünnipäeval (viimati oli see eelmisel aastal, mil ma 39-se palaviku ja rinnapõletikuga haigevoodisse jäin), jõuludel ja üldse kõikvõimalikel tähtpäevadel. Selline on elu! Tööd tuleb teha ja vajadus arstiabi järele ei seisku isegi kõige hardamateks pühadeks.  Continue reading

Advertisements

Prillidest ja võimalikust silma laseroperatsioonist

DSC_0095

Mäletan veel selgelt seda päeva, mil ma sain teada, et pean hakkama kandma prille. Käisin kaheksandas klassis. Peaaegu kellelgi mu tuttavatest polnud prille. Klassis olin niikuinii tüdrukute hierarhias viimasel pulgal ja nüüd veel selline pauk… Seisin bussijaamas ja muudkui võitlesin pisaratega ning küsisin endalt: “Miks? Miks just minuga sellised asjad juhtuvad?”

Tänasel päeval on pisut imelik mõelda, kui raskelt prillide saamine mulle sel hetkel mõjus. Põhikoolis ma ei võtnudki neid rohkem kui paar korda oma koolikotist välja. Istusin hoopis võimalikult ees pingis ja katsusin sedamoodi toime tulla. Continue reading

Trenn nelja lapse kõrvalt – kas ja miks ja kuidas

2017juuni18

“Emme, sa oled nii ilus!” õhkab Melissa mulle ja mina olen seitsmendas taevas. Pole midagi kaunimat, kui kuulda laste siiraid komplimente. Loomulikult, laste silmis ongi nende vanemad parimad ja kaunimad ja kallimad. Sedasi peabki! Aga kas see pole mitte veel erilisem, kui võime tunda, et oleme need kiidusõnad tegelikult ka justkui ära teeninud?

Ühel teisel päeval oleme külas. Pererahvas grillib ning palju lapsi sibab ringi. Peo lõpus saabub minu abikaasa. “Issi, miks onu Lauril musklid on?” küsib järsku imestunud perepoeg oma isalt. “Sest ta teeb trenni” vastab isa.  Continue reading

Melissa plaadikook

DSC_0032

Eile tahtis Melissa teha kooki. Istusin just rahulikult diivanil, kui tüdruk mulle kõrvale puges, “Puhhi kokaraamat” näpus. 

Hakkasime üheskoos raamatust retsepte sirvima. Poolte kookide puhul oli vaja pannkoogijahu. Kui võimalik, väldin oma toitudes nisujahu ning miski pannkoogijahu ei pannud mind samuti rõõmust hüppama. Pealegi olid mu toiduvarud üsna ammendunud. Haiguse tõttu polnud ma mitu päeva poodi jõudnud. Seega pidin kurvalt nentima, et peame vist ikkagi koogiteo lükkama mõne teise päeva peale, kui olen korralikult poes saanud käia.  Continue reading

Ühe rohelise liblika lugu

2017juuni12

Kas olete tähele pannud, et skandaal on parim müüja? Näeme seda tihti ajakirjanduses kui blogides. Nii pole sugugi imestada, et kui sattusin Delfi artiklile Õhus on kohtuasjad: KUMA liblikate looja Mari Ojasaar kaotab kopeerijate tõttu tuhandeid eurosid!, tuli mulle meelde, kuidas ma ise juba ammu endale seesugust liblikat soovisin. 

Iluasjadele ei kuluta ma tavaliselt kuigi palju raha. Ma ei arva, et iga moehullusega peab kaasa minema ja mul pole häbi tunnistada, et tihti eelistan viisakat taaskasutust. Samas ei saa sealjuures salata, et mul on olemas lemmikbrändid ning -disainerid, kelle puhul olen valmis välja käima tavapärasest suuremaid summasid. Eriti meeldib mulle kodumaine toodang.  Continue reading

Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

DSC_0319

Usun, et paljud on uudishimulikud, et saada teada, kuidas läheb Lauril kaugel Liibanonis. Kõike ma ei tea ja kõike pole ka asjakohane edasi rääkida, aga pisut võin teid valgustada

Kaks nädalat oleme Lauriga iga päev kirja teel vestelnud. Ainult ühe korra jätsin mina kirjutamata, aga siis leidis ta sellele põhjenduse blogist. Mul oli lihtsalt sedavõrd tempokas päev, et ma ei jõudnud topelt kirjutada. Laur aga jälgib siinset lehte hoolikalt, mistõttu sai ta meie tegemistest sel moel osa.  Continue reading

Missiooni varjus: kuidas ma juba arvasin, et saan “kergemalt hingata”, aga siis ikkagi teisiti läks…

DSC_0313

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Tüdrukute koolis liikus eelmise nädala lõpus viirus. Isiklikult teadsin kaht last Melissa klassist, kes muuhulgas kurtsid kõrvavalu. Kui mu enda tütred aga pühapäeval kergelt nohutama ja köhatama hakkasid, ei arvanud ma, et see viib selle punktini, kus hetkel olen. 

Kavatsesin veeta selle nädala teise poole võimalikult meeldivalt. Tunne oli, et pärast eelmise nädala suuri jooksmisi olen ma selle täieõiguslikult ära teeninud. Erilised lootused terendasid seoses sellega, et tüdrukud lähevad nädalavahetuseks laagrisse. Continue reading

Missiooni varjus: esimene nädal meheta

DSC_0299

Eksib, kes arvab, et oma esimese nädala meheta veetsin kodus pisaraid valades. Hoopis väga kiirelt ja tegusalt läks see aeg. Ma veel tõeliselt ei jõudnud teda igatsema hakatagi… Etteruttavalt võin öelda, et see igatsus on siiski saabunud teise nädala algusega. Praegu jään aga plaanidele truuks ja räägin sellest, miks seda alguses ei jõudnud tekkida. 

Naljakas, et tagantjärele tundub Lauri lahkumisest palju pikem aeg möödunud olevat. Nii palju on vahepeal juhtunud, nii palju tehtud, nii palju ringi käidud. Kas tõesti mahtus see kõik seitsme päeva sisse?

Continue reading

Missiooni varjus: tõeline lahkumine

IMG_20170530_065143

Kuidas ma ka aega venitada ei püüdnud, veeres see kiirelt ja lõpuks olime Lauriga oma kingituseks saadud nädala ära kasutanud. Iseenesest loogiline, et see ei saanud kesta terve igaviku. Nüüd tuli meil taaskord hüvasti jätta, sedakorda raudtee ääres. 

Liise oli sõbranna juures, Melissa aga vanavanemate pool. Andsime Lauri emale teada, mis kell me raudteejaamas oleme, et kui Melissake tahab ärgata ja issit saatma tulla, saaks ta seda teha.  Continue reading

Nelipüha oikumeeniline jumalateenistus ja Eesti lipu päev ehk kuidas tüdrukud laulmas käisid

IMG_20170603_162448

Kui Kaili sõpradega kiriku juurde jõudis, oli teenistus juba alanud…

Minu usuline kuuluvus pole ilmselt ühelegi mu blogi lugejale võõras. Pühapäeviti leiate mu tõenäoliselt Otepää Palverändurist. Täna aga – Eesti lipu õnnistamise 133. aastapäeval – viibisin sama linna teises kirikus. Kuidas ja miks mina ning tüdrukud Maarja kirikusse sattusime, kus olid poisid ja mis sellel ilusal teenistusel toimus, sellest räägingi lähemalt.  Continue reading

Missiooni varjus: kingitud nädal

IMG_2699-001 (1)

Kas olete kunagi kogenud tunnet, et teile on on kingitud aega? Justkui antud uus võimalus? Meie pere koges midagi sellist maikuu viimasel nädalal.

Kui tuli välja, et Laur on seitse päeva kauem kodus, tegi see meile heameelt. Tüdrukud olid jäänud ööseks vanavanemate juurde ja nemad ei teadnud veel olukorrast midagi. Aga järgmisel päeval oli neil koolis Kevadkontsert, kus me plaanisime neid üllatada… Continue reading

Missiooni varjus: mis läks valesti?

DSC_0274

Oma eelmise postituse lõpus rääkisin, kuidas 23. mai õhtul läksin juba voodisse, kui kuulsin akna tagant auto häält. Kolmene Rain arvas, et see on tema issi, kes koju tuli. Mina aga olin kindel, et Laur see olla ei saa. Tema pidi olema teel Liibanoni, et suveks rahuvalvajatega ühineda. Aga õigus oli Rainil – uksest astuski sisse tema armas issi…

Olles pisut rahunenud, panin teevee keema. Ja hakkasin kraanikausist nõusid pesema. Kuidagi piinlik oli, et olin sel päeval osa toimetusi tegemata jätnud, kuna võtsin aega enesehaletsuseks.  Continue reading

Missiooni varjus: esimene lahkumine

28tdwmf_th Rain oma uhke autoga

Kuulsin auto häält ja mõtlesin, et kes küll veel nii hilja külla tuleb. “Issi tuli!” kargas Rain elevusega voodist püsti. “Issi toob Rainile kingituse!” oli laps veendunud. Ohates vastasin, et see on ilmselt onu Jaan. Laur lendas parasjagu Liibanoni…

Lahkumispäeva hommikust ma suurt miskit ei mäleta. Tean, et imelik tunne oli. See kõik paistis ikka veel kuidagi hoomamatu. Ja nukrus kippus hinge…

Continue reading