Missiooni varjus: esimene lahkumine

28tdwmf_th Rain oma uhke autoga

Kuulsin auto häält ja mõtlesin, et kes küll veel nii hilja külla tuleb. “Issi tuli!” kargas Rain elevusega voodist püsti. “Issi toob Rainile kingituse!” oli laps veendunud. Ohates vastasin, et see on ilmselt onu Jaan. Laur lendas parasjagu Liibanoni…

Lahkumispäeva hommikust ma suurt miskit ei mäleta. Tean, et imelik tunne oli. See kõik paistis ikka veel kuidagi hoomamatu. Ja nukrus kippus hinge…

Otsustasime, et viin Lauri lõunaks tema venna hoolde, kes ta omakorda Tartusse bussile toimetab. Tüdrukud plaanisime kooli viimastesse tundidesse saata. Tundus, et neil võiks olla sedasi lihtsam mõtted mujale saada ning see vähendas ka minu sõitmisvaeva.

“Sel aastal jäid mul sulle nurmenukud korjamata.”, teatas Laur, kui olime teel Otepääle, kus ta pidi raha välja võtma, et saaksin suvel jooksvalt töölistele tasuda.

Nüüd märkasin ka mina kahel pool teed laiuvaid nurmenukuväljasid. Laur on mind iga kevad nendega üllatanud. Lillede korjamine ei kuulu tema põhiampluaasse ja kui ta kord nendega tuleb, olen südamest meelitatud.

“Aga sa võid seda nüüd teha!” pakkusin mina.

“Siis ei jõua ma enam raha välja võtta. Kas sa maksaksid siis palka oma rahast?” uuris mees.

“Ei, mul ei jää siis endale midagi!” vastasin kiiresti, et seda mõtet rohkem isegi mitte kaaluda. Ma koguni ei tea täpselt, kaua mul veel emapalka tuleb…

“No näed, selline sa siis oled, hoolid rahast rohkem kui lilledest!” naljatles Laur. “Teinekord ma tean, et ei tule lilledega koju; toon sulle hoopis 2-eurose. Ma olen alati öelnud, et lilled on ülehinnatud!”

Sedasi aasida oli vahva. Natukeseks viis see mõtted eemale sellest, et ma ei näe kolm kuud inimest, kellega olen kümme aastat pea iga päev koos olnud (kui välja arvata pidevad 24-tunnised valved ning kuni 2-nädalased koolitused).

Aga lõpuks peatasime ikkagi auto lahkumispunktis. Mina, Laur ja tüdrukud tulime sõidukist välja. Karl oli magama jäänud. Rain aga istus kuninglikult oma turvatoolis ning jälgis kogu tegevust avatud ukse vahendusel.

Kui Laur ja tüdrukud kallistasid ning Laur neile kõrva rääkis, et nad ikka tublid ja toredad oleksid, vallandusid minu esimesed pisarad päikeseprillide taga.

Seejärel ütles Laur “head  aega” Rainile.

Rain oli hakanud aru saama, et issi läheb ära. Kui ta kuulis kuskilt, et keegi rääkis Lauri lahkumisest, väitis tema, et issi ei lähe ära. Tema jaoks polnud isa lahkumine aktsepteeritav. Nüüdki oli tal juba nutuvõru suu ümber.

“Aga issi tuleb tagasi ka.” rääkis Laur. seejärel lisas: “Issi läheb lennukiga lendama. Ja issi toob sulle kingituse, kui ta tagasi tuleb. Issi toob sulle auto. Või isegi lennuki…” (jutt käis muidugi mänguautost või -lennukist)

Ka Karlile tegi Laur ühe pai, kuigi ma ei mäleta, et poiss oleks ärganud…

Siis jäi veel vaid meie suudlus… Kuidagi ei tahtnud seda lõpetada! Mõtlesin vaid, et olen ikka totaalne idioot, et andsin talle omapoolse loa minekuks.

Ja istusingi poiste juurde autosse ning sõitsin koju.

Autos vallandusid tõelised pisarad ja enesehaletsus. Kuidagi ei aidanud olukorrale kaasa, et samal ajal otsustati Star FM’s, mis mul parasjagu käis, lasta laulu “Time to say goodbye”… Üürgasin vaid rohkem nutta. Tunne oli nagu oleksin justsama oma mehe kaotanud. Vahet polnud, et vaid kolmeks kuuks: mulle tundus nagu oleksin tast täielikult eraldatud.

Hüppasime läbi Elva Konsumist. Hommikusöök oli minul jäänud napp ja lõuna valmistamine tundus veel liiga kauge.

Võtsin mõlemad poisid poodi kaasa, kuigi plaanisin kiiret sutsakat sinna ja tagasi. Aga Rainil oli paha tuju ja nii, kui ta nägi mänguasjade riiuleid, oli võimatu sealt edasi saada.

“Autot!” nõudis Rain.

Ok, ma võin ju talle lohutuseks auto osta, mõtlesin. Hakkasin siis koos temaga vaatama autosid ja traktoreid. Sellal, kui traktoreid vaatasin, lükkas Karl mingeid autosid ja kuna tegu polnud riiuliga, vaid kahe riiuli vahel oleva platvormiga, siis lükkas teiselt poolt alla paar mänguasja…

Kiirustasin asju kokku korjama. Selle aja peale sai Karl (keda ma ei saanud ju käruga teise poe otsa jätta) kätte mingi plastikust üllatusmuna ja kiskus sellelt parasjagu hinnasilti maha.

Tahtsin hirmsasti põgeneda, aga haarasin enne Rainile kaasa kiirabiauto, millel oli kenasti eesti keeles kiri “Kiirabi”. Tegi häält ja puha ja hind oli kallis… Aga tundsin kuidagi, et pean nagu lapsele midagi kompenseerima. Lisaks igatsesin sel hetkel ise väga lohutust ning väikese lohutuse pakkumine kellelegi teisele tundus kuidagi oluline.

Auto valitud, ostsin karbi kaeraküpsiseid. Mul oli küll sisuliselt Erik Orgu toitumiskava käsil, aga mõtlesin, et ega see üks kord tapa. Laur, kes igasugu küpsetisi vaat-et vihkab, oli ka kaugel.

Koduteel oli Rain palju rõõmsam. Mängis oma autoga. See tegi käivitamise häält ja alarmi ja isegi signaali moodi heli. Viimane on aga väga ohtlik vidin! Hakkasin just Otepääl foori tagant liikvele minema, kuna tuli läks roheliseks ja siis kuulsin signaali. Ilma mõtlematagi vajutasin piduri põhja ja värisesin. Siis aga tabasin ära, kust heli tuli. Loomulikult Raini uuest kiirabiautost!

Mingi hetk hakkasin Rainiga rääkima. Et ikka nii kurb, et issi läks kaugele-kaugele ja on kaua-kaua ära. Kuigi see tundus kiuslik, tahtsin aru saada, kui palju tema mõistab ja kas ta tuleb mu jutuga kaasa.

Rain sai vägagi aru. Järgmisel hetkel viskas ta auto käes ja hakkas samamoodi suure häälega nutma nagu enne auto ostmist.

“Ma ei taha kiirabi-autot. Tahan issit!” oli laps nüüd lohutamatu.

Ta tõesti saigi aru! Olin imestunud ja tundsin süümekaid, et lapsele sellise olukorra tekitasin. Lohutasin, et issi tuleb ikka tagasi ka – ja mis peamine – toob talle kingituse. See rahustas poisi juba rohkem maha.

Kodus sõime küpsiseid. Masenduses oleksin võinud kilode viisi maiustusi ära süüa.

Otsustasin, et pean oma muret kellegagi jagama. Telefonis rääkisin pastori naisega. Tema on alati väga julgustav ja lohutav ning sellest oli tõesti abi.

Aga minu jagamissoov polnud veel täielikult rahuldatud. Tulin internetti ja otsustasin, et pean rääkima kellegagi, kes on midagi samasugust läbi teinud. Isiklikult tean kahte head tuttavat, kelle mehed on missioonil käinud ja mulle tundub, et ühe natukene vähem tuttava naise abikaasa on ka käinud (ilmselt rohkemgi kui korra).

Kirjutasin R’le. Tema pere hoolde viisime oma hobused.

R soovitaski ennast tühjaks nutta. Rääkis, et tema nuttis mitu päeva, kui mees missioonile läks. Ta ei kuulnud ka mehest mitu päeva. Mõtlesin nüüd õudusega, et huvitav kui kaua läheb, et Laur mind oma olukorrast teavitaks. Me ei teinud mingit kokkulepet, millal ta ühendust peaks võtma.

Rääkisin ka, et mind vaevab eriliselt asjaolu, et kui seal ükskõik mida juhtub (see ei pea olema seotud sõjaolukorraga ega üldse selle missiooniga), tunnen end süüdlasena, kuna “mina lubasin tal minna”. Küsisin, kas tal oli sama mure. Tuli välja, et temal seda polnud. Tema mees tegi otsuse ära ja teavitas siis naist. Ma saan aru, miks nad mitu päeva pärast seda tülis olid. Ja sellestki, miks tegelikult mees nii tegi. Eriti kui mängus on noore pere vajadus kapitalile, et alustada iseseisvat elu, kuid ka hirm, et naine ei pruugi seda mõista.

Tundsin natukene kadedust. Selle osas, et temal vähemalt polnud seda lubamise-koormat. Minu ju vaevlesin mingi kinnisidee küüsis, nagu oleksin alla kirjutanud mingile dokumendile, et mul on oma mehe saatusest suva…

Aga ikkagi oli R’st palju abi. Ta rääkis, kuidas tuleb tegevust leida ja kuidas normaalse rütmi saavutades lõpuks ikkagi see aeg kaob. Ja milline imeline taaskohtumine siis lõpuks tuleb!

Minu lubamise-probleem lahenes samuti ja täitsa ootamatust kohast. Hakkasin jutustama Raini beebigrupi chat’is, kus ma vahel ikka veel käin, kuid mitte nii sagedasti kui varem. Kurtsin sealgi oma saatust. Ja siis üks naine lihtsalt küsis, et kas mul oli reaalselt võimalik Lauri keelata.

Vastasin nii: “Ma juba paar aastat olen öelnud, et ei luba minna ja varem mõtlesin seda tõsiselt. Aga siis kui ta viimane kord selle jutuga tuli ja ma esimese hooga keeldusin, aga samas mõistsin, miks ta seda tegelikult tahab, tundsin, et ma ei saa enam ei öelda. Ütlesin, et ta peab ise tundma, mis on õige ja mina toetan teda igal juhul.”

Seepeale rääkis too küsija, et seda ei saa ju päriselt lubamiseks nimetada, kui ma tegelikult lihtsalt otseselt ei keelanud. Laur tegi, mida igatses ning mina lihtsalt toetasin teda.

See oli hetk, kus minu südamesse hakkas rahu tagasi tulema. Kui mind siiani olid häirinud teiste sõnatud ja sõnalised etteheitmised lubamise kohta, siis nüüd nägin seda teise pilguga. See oli meie – kui abikaasade – kokkulepe, mille otsustas ikkagi tema. Mina vaid analüüsisin tema põhjuseid, palvetasin selle olukorra pärast ja jõudsin järeldusele, et ma ei pea seda iga hinna eest takistama.

Siis liitus vestlusesse veel üks naine, kes rääkis, et tema sõbranna mees läheb kuu lõpus pooleks aastaks Liibanoni. Ja teise sõbranna mees käis varem. Teadsin ka ise sellest, et nädal hiljem pidi minema põhigrupp ehk sõdurid, kes vahetavad välja eelmise grupi. Selle esimese sõbranna mees pidi seega nende hulgas olema.

Kuidagi piinlik hakkas, kui mõtlesin kõigile neile naistele, kelle mehed lähevad ära pooleks aastaks. Või kelle mehed on varem 6 kuud ära olnud. Üks suvi tundus selle kõrval lühike aeg – ikkagi vaid pool teiste poolt kogetavast ajast.

Pealegi polnud ma kunagi pikemalt mõelnud, mis tunne võib olla sõdurite naistel. Kuigi sain aru, et ka Laur peab aeg-ajalt väljal käima, läheb ta sinna ennekõike ikkagi teiste meeste arstina. Kuigi tegu on rahuvalvega ja nö rahuliku piirkonnaga, on ikkagi sõdurid need, kes on rohkem ohustatud. Kuidas üldse suudavad rahulikult elada need naised ja lapsed, kelle isa ja abikaasa on ehk juba teisel või kolmandalgi missioonil? Meeste puhul, kellel ongi selline töö… Kõik need inimesed on kangelased! Mehed, kes lähevad appi rahu hoidma tuhandete kilomeetrite kaugusele ning naised ja lapsed, kes seisavad nende selja taga. Ma ei mõtle enam kunagi samamoodi kaitseväelastest ega nende peredest! Kui enne nad “lihtsalt olid”, siis nüüd ma tõesti austan neid.

Aga tuleme nüüd tagasi sellesse päeva, mil minu mees lahkus.

Kaua ma netis olla ei saanud. Poisid hakkasid oma osa nõudma. Rainile panin multika, kuna sel hetkel tundus see parim mõte. Ja siis – just sel ajal kui ta end multika jaoks sisse seadis – lendas meie pea kohalt üle lennuk.

Rain jooksis ruttu akna alla diivanile, hüples seal ning hüüdis elevusega: “Lennuk! Lennuk! Issi tuleb. Issi toob Rainile kingitust!”.

Mina muidugi teadsin, et see ei saa veel kuidagi olla Lauri lennuk. Ja kui olekski, siis teel ära, mitte tagasi. Õnneks suutsin multika abil ka Raini ootusi vähendada ning asusin tavapäraste toimetuste juurde.

Otsustasin, et sel õhtul lähen igapäevasest pisut varem magama. Kuidagi väsinud olin sellest emotsioonideküllasest päevast. Veel otsustasin, et võtan Raini sel öösel kaissu. Et oleks vähem üksildane.

Kella kümnest pugesingi teki alla. Võtsin paberi ja pliiatsi ning aluseks raamatu ja hakkasin kirjutama. Tegin otsuse, et pean missiooniga seonduvat rohkem kirja panema. Siis jääb tulevikuks ka meelde. Ja Laur saab virtuaalselt meie tegemisi jälgida.

Jõudsin märksõnade ja -lausetega sinnamaani, kus Laur hakkas nurmenukkudest rääkima, kui väljas kostus saabuva auto hääl.

 

“Issi tuli!” hüüdis Rain, nagu ma postituse alguses mainisin.

Kurb oli lapse ootusi petta ja öelda, et see on ilmselt onu Jaan.

Ajasin end vaevaliselt sooja teki alt välja ja tõmbasin kiiruga midagi selga. Tuleb see keegi siis viisakalt vastu võtta.

Jõudsin koridori, kui sisse astus…

LAUR!!!

Taganesin ehmunult.

Laur ja siin… Mis on juhtunud?

Tundsin isegi pisikest pettumust… Kas tõesti olid kõik need kuud mentaalset ettevalmistust asjatud? Oli Laur midagi valesti aru saanud ja missiooni tegelikult (vähemalt tema jaoks) ei toimugi? Või magasin ma maha uudised, et üks pikema-ajalisi konflikte on maha rahunenud?

Jah, muidugi olin ma ka omamoodi rõõmus. Kohe, kui esimene ehmatus mõõdus ning mu mees mind suudles – see oli 100% tema suudlus ning tegu ei saanud olla viirastusega! – venis mu naeratus kõrvuni ja tundsin heameelt, et saan jälle mehega koos olla, teda puudutada ning temaga rääkida.

Laur palus mult sooja teed. Mina omakorda uurisin, et mis siis ikkagi juhtus. Ta lubas mulle kõike selgitada, aga teetassi taga, silmast silma.

Hakkasingi teed keetma, et kuulata lugu, kuidas mees, kes pidi olema teel Liibanoni, müstilisel kombel tagasi koju sattus. Ja see oli täitsa põnev lugu. Aga teile räägin seda juba järgmine kord…


“Missiooni Varjus” on sari postitusi, kus räägin sellest, kuidas meie pere elab 2017 aasta suvel nii, et mina olen nelja lapsega kodus ja Laur rahuvalvajatega Liibanonis. Peamiselt arutlen asja enda vaatevinklist ja räägin sellest, mis kodupoolel toimub. Vaata varasemaid postitusi: https://kailikirjutab.wordpress.com/missiooni-varjus/

 

 

2 thoughts on “Missiooni varjus: esimene lahkumine

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s