Missiooni varjus: kuidas ma juba arvasin, et saan “kergemalt hingata”, aga siis ikkagi teisiti läks…

DSC_0313

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Tüdrukute koolis liikus eelmise nädala lõpus viirus. Isiklikult teadsin kaht last Melissa klassist, kes muuhulgas kurtsid kõrvavalu. Kui mu enda tütred aga pühapäeval kergelt nohutama ja köhatama hakkasid, ei arvanud ma, et see viib selle punktini, kus hetkel olen. 

Kavatsesin veeta selle nädala teise poole võimalikult meeldivalt. Tunne oli, et pärast eelmise nädala suuri jooksmisi olen ma selle täieõiguslikult ära teeninud. Erilised lootused terendasid seoses sellega, et tüdrukud lähevad nädalavahetuseks laagrisse. Tõsi, Melissal tuikas kolmapäeval kõrv ja Liise polnud veel köhast päris lahti saanud, kuid pea nädalase vindumise peale ei näinud ma enam väga suurt teiste nakatamise ohtu. Igas muus osas olid nad aga mõlemad krapsakad ja minemisindu täis, mistõttu ei olnud mul vaja liialt kõhelda. Küll palusin kirja teel ka treenerit vaadata, et tüdrukud õues rahmeldamisega ei higistaks ega end külmetaks ning jätsin neile kaasa andmata ujumisasjad.

Eile pakkisimisegi poole ööni asju. Kuna seljataga oli pikk päev ja ka muud toimetused nõudsid tähelepanu, siis oli mul sealjuures äärmiselt kehv tuju. Tahtsin magada, aga enne tuli kõik vajalikud asjad valmis panna.

Sain voodisse pärast südaööd, äratus oli kuuest. Olin juba poolärkvel, kui nuttes tuli alla Liise. Tema elas unes uuesti läbi olukorda, mille ta paar päeva tagasi avastas. Nimelt joonistas ta issile paberi, mille isa kindlasti kaasa pidi võtma. Ühe teise paberi, mille nad Melissaga koos joonistasid, panigi Laur ruttu kohusetundlikult oma e-lugeri vahele. Teine leht jäi aga kahe silma vahele. Kui Liise selle avastas oli ta kurb, aga suutsin teda üllatavalt hästi lohutada. Nüüd aga ärkas ta nutuga, sest nägi seda, kuidas issi tema paberi maha unustas, omakorda unes…

Siis tuli nutuga alla Rain. Muuhulgas rääkis ta, et ei taha emmet… Ma isegi ei solvu enam pisikese lapse puhul selliste avalduste peale! Võtsin ta hoopis oma teki alla ja hakkasin uurima, mis ta mõtted selleni viis. Küsisin, et kas ta tahab issit. Tema vastas jaatavalt. Ja siis rääkis, et issi ei mahu lennuki peale… Ja et Rain ei taha enam lennukiga lennata (enne minekut Laur lubas, et viib poja ka kunagi lendama). Võimalik, et temagi nägi mingil moel isa unes ja see oli tema paha tuju allikaks.

Lapsed rahustatud, hakkasin Erik Orgu toitumiskava järgi banaanipannkooke tegema. Sedakorda olid need hommikusöögiks koos hapukoorega. Lastele – ei saa salata, et mulle endalegi – maitses selline päeva algus väga!

Aga lõpuks panime riidesse ja asusime Põlva poole teele. Rõõmu ja ootusega ühinesid tüdrukud laagriseltskonnaga ning mina sain autos ootavate poistega tagasiteele asuda.

Kodus tabas mind esiteks meeletu näksimislaine. Ühel hetkel sain aru, et ma ei söö näljast, vaid une peletamiseks. Poolik öö oli must zombie-laadse olendi teinud. Et seda parandada, siis heitsin poistega voodisse ja tegin ühe segastest unenägudest kirju pinnapealse lõunaune. Kuna mul on praegu esmakordselt elus käsil Jane Austeni “Uhkus ja eelarvamus”, siis segunesid mu unepiltides Laur ja mr Darcy ning trimmeriga tuppa sisenev äi, kes lõunasööki soovis. Kõik oli loogiliselt seletatav: Lauri olen igatsema hakanud, raamat keerleb eelmainitud Darcy ümber, aias kasvav hein oli veel paar päeva tagasi mulle suureks peavaluks ning enne magamaminekut kalkuleerisin igati, kas jõuan äiale normaalsel ajal sööki pakkuda, kui ise magama jään.

Kui Karl ärkas, sain kohe aru, et nüüd on tema tüdrukute viiruse küüsi langenud. Nina oli tal tatine ning keha tundus käe all pisut soe. Söögist polnud ta samuti eriliselt huvitatud. Asja tõsidusest sain aga alles siis aru, kui poiss väga õue kippus ning otsustasin talle enne igaks juhuks kraadiklaasi alla panna. Mõtlesin, et kui on pisike palavik, siis vaatan edasi, kuidas tegutseda. Paraku oli see “pisike” palavik suisa 39,2 kraadi, mistõttu pikemad mängimisplaanid väljas jäid teostamata.

Istusin oma haige pojaga rippkiiges ja helistasin oma emale, et muret kurta. Lihtsalt et kellegagi rääkida. Siis helistasin Lauri õele, kelle poja sünnipäevale ülehomme minema pidin. See tundus eelnevalt väga hea väljavaatena, et pühapäeval liitun meeldiva seltskonnaga ja saan poistega vaheldust. Nüüd pidin kurvastusega teatama, et selle nädalavahetuse veedan tõenäoliselt koduseinte vahel.

Õnneks leidsin lõpuks lohutust selles, et võtsin poisid endaga ülakorrusele, kus nemad said mängida ja mina eelpool mainitud raamatut lugeda. Karl oli pool ajast küll otsapidi minu kaisus, kuid tundus, et tänu eelnevalt antud rohule tundis ta end märksa paremini.

Siis helises mu telefon. Helistajaks oli Liise. Kui telefonist kostus tema nutune hääl, arvasin esiti, et ta on taas kurvameelselt issi peale mõtlema hakanud või kellegagi tülli läinud.

“Emme, mul kõrv valutab” poetas tüdruk läbi pisarate.

Jõudsin veel paluda, et ta rahuneks ja tahtsin hakata lisaküsimusi küsima, kuid siis katkes telefonikõne. Proovisin tagasi helistada, kuid telefon oli välja lülitatud.

Mõtlesin, et tore lugu küll: laps võttis oma telefoni laagrisse kaasa, aga ema isegi ei kontrollinud selle laetust ega andnud ka laadijat kaasa.. Ja ometi oli kaasa võetavate asjade nimekirjas akulaadija… Ma lihtsalt olin nii veendunud, et Liise telefoni aku on täis, et ei vaevunud seda kontrollimagi ega laadija peale mõtlema.

Seejärel helistasin treenerile, kes andis kiire ülevaate asjast ning lasi mul ka Liise endaga rääkida. Lubasin tütrele peagi seal olla ning hakkasin selleks valmistuma. Äi oli just sõitnud pisut eemale toimetama. Mina vahetasin ruttu poiste riided ning asusin jällegi Põlva poole teele.

Seekord võtsin Lauri auto. Põhjus, et Rain seda nõudis, mängis väikest rolli. Peamine ajend on asjaolu, et mulle tõsiselt tundub, et mu oma auto parem esikumm on tühi… Aga ma pole ekspert ja pöördun alati autoküsimustes Lauri poole, mistõttu ma ei olegi kindel, kas mu oletustel on ka tagapõhja või mitte. See ei tundu ka sellise küsimusena, millega helistada Lauri sõbrale, kes omab autotöökoda ja kes oli igati valmis suvel aitama, kui masinatega probleeme peaks tekkima. Nii blond ma ka pole, et hakkaksin kellelegi helistama, et kuule, tule ja vaata, kas mu autol on kumm tühi… Pigem pean meeles pidama ja paluma homme normaalsel ajal asja äial või kellelgi teisel meessoost isikul kontrollida.

Lauri autos oli vähem kütust kui minu omas. Alguses kahtlesin kergelt, kas vean ikka kogu sõidu välja, kuid mida edasi, seda selgemaks sai, et kütet on piisavalt kogu käimise jaoks.

Liise helistas mulle, kui olin sõidus. Mõtlesin, et midagi olulist ja võtsin tee äärde. Tema aga tahtis avaldada arvamust, et äkki on asi – see kõrvavalu-asi – selles, et kui ta hommikul pead pesi, tundis ta, et ei saanud enam vett korralikult kõrvast välja…

Oli selle vee roll, milline tahes, närisid mind süümekad. See on paha tunne, kui oled tahtnud teha head, aga kõik kukub vastupidi välja. Tahtsin, et lastel oleks tore laagriaeg, kuid seevastu jäi Liise haigemaks. Ja seda, et ta pead peseks, tahtsin ka mina, kuna mulle on tähtis, et lapsed kuskile minnes ikkagi enne puhtad oleksid. Ja nüüd sõitsin ma juba teist korda Põlva-otsa ning sedakorda nii, et kõrval nohises haiglaslikult hingav Karl, kes oli veel mõned tunnid tagasi kõrges palavikus.

Kohale jõudes oli Liise siiski kõbusam, kui loota võisin. Treenerid olid talle valuvaigistit andnud ning tundus, et see oli kenasti mõjunud. Sellegipoolest ei hakanud ma kaalumagi, et jätaks ta laagrisse edasi. Kõrvahädad on salakavalad ning kodune hool on antud olukorras parim.

Melissa oli rõõmsameelne ja suhteliselt tavapärase tervise juures, seega jäi tema laagrisse edasi. Kui ta meid koju saatma tuli, olin oma pisitütre üle uhke. Veel aasta tagasi oli tal keeruline õega kooski kodust eemal ööbida, kuid nüüd jäi ta rõõmuga laagrisse täiesti üksi. Alati on vahva näha, kuidas lapsed järk-järgult avanevad ja muutuvad ning Melissa on selles osas kindlasti selja taha jätnud oma rekordaasta.

Ja jõudsingi lõppu ehk tagasi koju ja hilistesse õhtutundidesse. Praegu pean veel end võimalikult ruttu voodisse asutama. Karl sai magama pärast inhalatsiooni ja valuvaigistit, Liise läks samuti unne üsna rahuldavas seisus. Sellises olukorras ei tea aga kunagi, kuidas öö kulgeb. Jääb üle vaid loota ning palvetada, et me kõik saaksime maksimaalselt puhata. Pole just minu ettekujutus ideaalsest nädalavahetusest, aga ma siiski luban endale uskuda, et kõik ei pruugi veel olla täiesti halvasti…


Avapildil kraadiklaas pärast Karli teist kraadimist

 

2 thoughts on “Missiooni varjus: kuidas ma juba arvasin, et saan “kergemalt hingata”, aga siis ikkagi teisiti läks…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s