Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

DSC_0319

Usun, et paljud on uudishimulikud, et saada teada, kuidas läheb Lauril kaugel Liibanonis. Kõike ma ei tea ja kõike pole ka asjakohane edasi rääkida, aga pisut võin teid valgustada

Kaks nädalat oleme Lauriga iga päev kirja teel vestelnud. Ainult ühe korra jätsin mina kirjutamata, aga siis leidis ta sellele põhjenduse blogist. Mul oli lihtsalt sedavõrd tempokas päev, et ma ei jõudnud topelt kirjutada. Laur aga jälgib siinset lehte hoolikalt, mistõttu sai ta meie tegemistest sel moel osa. 

Kui nüüd küsite, kuidas mu abikaasal läheb, siis üldjoontes arvan ma, et hästi läheb. Aeg-ajalt kimbutavad teda väsimus ja igavus ja ilmselt ka koduigatsus, kuid laias laastus pole tal miskit kurtmisväärset.

Alustame siis kõige üldisematest teemadest. Ilm on seal soe. 20-30 kraadi sooja on siiani olnud. Looduse kohta ütleb Laur, et see meenutab Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, aga ilma metsata ja punakas-pruuni mullaga. Taimestik on madal ja okkaline. Loomadest olla nähtud madusid ning tal endal õnnestus näha kaht umbes 30-sentimeetrist sisalikku.

Vabal ajal teeb Laur kolme asja: treenib keha, kosutab seda saunamõnudega ning turgutab vaimu raamatutega. Viimasest tahangi lähemalt rääkida.

Laur pole kunagi olnud eriline lugeja. Tean, et noorena armastas ta sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt”, kuid meie abielu jooksul on ta tõenäoliselt lugenud keskmiselt ühe ilukirjandusliku raamatu aasta kohta (kui eelmine aasta välja arvata, mil arv võis koguni kümneni küündida ja seda kõige rohkem Hargla teoste läbi).

Mina olen ammu mõelnud e-lugeri ostmisele. Kuna loen palju ja mõnedel juhtudel on e-raamatute hankimine lihtsam, siis on mul neidki üksjagu kogunenud. Lugemiseks olen kasutanud oma sülearvutit, aga see on kohati osutunud väga tüütuks. Eriti kui satud põnevat e-raamatut lugema keset suve. Vaatad, et väljas on ilus ilm ja läheks võtaks raamatuga päikest (kui lapsed magavad või rahulikult õues mängivad), kuid läpakaga õue ei roni. Vähe sellest, et see oleks ebamugav ja võimaldaks mul pruuniks saada üksnes tagumine kehapool, ei ole mu arvutil ka eriti pika kestvusega aku, seega on tegu igati sobimatu variandiga.

Kui Lauri missioonile minemine lähenema hakkas, kerkis mõte e-lugerist taas esile. Ma ei pidanud teda pikalt veenma, et see oleks tark just nüüd osta. Ja kuna ma olen olnud suur Apollo klient (mul küll mingit kuldkaarti pole ja ma ei tea, kui palju teised raamatutele raha “raiskavad”, kuid raamatud on mu nõrkus…), siis tundus loogiline, et valin Apollo e-lugeri.

Ärge saage valesti aru, mul ei ole ka Rahva Raamatu vastu midagi. Mulle tegelikult väga meeldib Rahva Raamatu kodumaisus ja ilusad poekujundused. Kunagi sain neilt facebookis – lihtsalt ilusa kommentaari eest – auhinnaks kinkekaarti ja nende tassi (see oli minu jaoks väga suur asi, kuna ma reeglina midagi kuskil ei võida). Aga miskipärast on ikkagi nii jäänud, et internetis, kus toimuvad minu põhilised ostlemised, on minu jaoks Apollo kuidagi lihtsam ja mõnusam olnud, mistõttu ma olen peamiselt sinna jäänud…

E-luger tuli kohale juba järgmisel päeval. Kuna võtsime tellimise ette mõned päevad enne Lauri minekut, siis oli kiire tarne väga suur pluss. Tellisin kohe ka ümbriskaaned, et oleks lihtsam lugerit hoida. Laur küll polnud päris kindel, kas see on praktiline lisakulu, kuid lõppkokkuvõttes oli hea sinna vahele panna meie perepilt ja tüdrukute tehtud joonistus (ma polegi küsinud, kas ta neid vahepeal vaadanud ka on…).

Kui aus olla, siis ma olin e-lugeris alguses üsna pettunud. Puutetundlik klaviatuur, mille abil oleks saanud siseneda Apollo kontole, oli sedavõrd ebatäpne, et pärast 15 minutit tulutut üritamist oma parooli korrektselt toksida, ma lihtsalt loobusin. Tegelikult isegi mitte “lihtsalt”, vaid täitsa vihaga. Aga lohutasin end Lauri sõnadega, et ega see ju olegi trükkimiseks mõeldud (aru ma muidugi ei saa, miks seal siis üldse seda klaviatuuri vaja?) ning mehe kotti see rändas. Esimesest lahkumisest peale on see mehe käes ka kasutust leidnud.

Kui Laur mulle kirjutab, siis üks olulisi teemasid ongi raamatud, mida ta on läbi lugenud. Need raamatud, mis mina talle kaasa laadisin, on mul valdavalt endal läbi töötatud. Lisaks tuli lugeriga kaasa mitusada klassikalist teost nii eesti keeles kui ka saksa, inglise ja vene keeles.

Ma aimasin, et Laurile võib meeldida raamat “Mägi meie vahel”, millest tahtsin oma Austria reisi järgmises postituses täpsemalt kõneleda. Ma lihtsalt pole toda siiani lõpuni kirjutanud, aga varsti ehk teen seda… Lisaks veel mõned põnevikud/kriminullid. Kuigi ma ise olen selline, kes võib lugeda pea kõike, on põnevusromaanid minu vaieldamatud lemmikud.

Lisaks läks meie jutt pikemalt Michel Houellebecq’i raamatu “Saare võimalikkus” peale. Tunnistan, mina seda lugenud pole, aga mehe arutelud tekitasid tõsist huvi ja süüvisin netis olevatesse arvustustesse. Nii filosoofiliselt, kui selle raamatu järel, pole Laur minuga võib-olla üldse varem elutõdesid lahanud. Minu jaoks oli see koht, kus võidurõõmust juubeldada: kui mitmed tuttavad näevad Lauri paljuski küünilise, sarkastilise ja egoistlikuna, siis mina olen alati teadnud, et südames ta seda pole. See on vaid peegeldus millestki muust, mis teda aeg-ajalt selliseks kujundab.

Aga nüüd olen ma tõesti läinud liiale raamatutest rääkimisega. Oleksin ehk pidanud tema lugemiste ja meie raamatu-alaste diskussioonide kohta eraldi teema tegema…?

Minu jaoks on meie kirjavahetus olnud värskendav. Justkui sõõm värsket õhku abielule. Kuna tutvusime iidsetel aegadel rate.ee’s, siis sai meie kiindumuski alguse just kirja teel. Laur oskab end väljendada väga kaunilt ja mõtlemapanevalt. Peaaegu kümme aastat hiljem  pole see muutunud ja mõjub kindlasti positiivselt meie suhte jätkule.

Sama soodsalt ei jää meie suhet mõjutama eilne Skype’i kõne, mida teha üritasime. Eile oli Lauri sünnipäev. Minu jaoks tähendas see seda, et pärast keerulist päeva haigete lastega ja ise haigena, tegin valmis koogi, käisin duši all ning sättisin selga kleidi, et saaksin oma mehe jaoks kena välja näha. Ja siis – kõne alguses – selgus, et lapsed on midagi ära häkkinud Lauri vanas arvutis, mistõttu me ei saa seal vestelda. Minu arvutis aga pole Skype’i ja kaamera ka niikuinii ei tööta. Proovisin veel telefoniga, aga too ütles, et mul pole piisavalt mahtu selle programmi jaoks.

Kui lõpuks jäime gmaili ühepoolse videokõne peale, lasin esimesed sõnad Lauriga rääkida lastel. Ise läksin vannituppa ja nutsin peatäie. Kuidas ma varem ei tulnud selle peale, et kõik üle kontrollida? Miks minuga sellised asjad alati viimasel hetkel juhtuvad? Ma polnud kordagi kahelnud, et saan meid kõiki mehele näidata ja ta päeva palju rõõmsamaks teha. Nüüd aga lahistasin tualetis pisaraid valada ning hõõrusin sellega maha ripsmetuši, mille kõneks valmistudes peale kandsin.

Natukene rahunenud, liitusin laste ja nende isa vestlusega. Kuidagi konarlik ja imelik oli see kohati… Eriti, kui saabusid ka Lauri vend ja isa. Tegelikult kutsusin ma nad lausa ise, kuna lootsin, et esimene saab aidata mind Lauri vanasse arvutisse interneti taastamisega. Kahjuks ei olnud sellest abi ja varsti nad lahkusid. Meie suhtlus oli aga ikkagi peaasjalikult Melissa ning Liise vedada.

Kõige rõõmsam tundus Rain. Karl oli ka esimese hooga vaimustuses. Kui teised soovisid issile palju õnne, siis tema ütles Lauri eeskujul “Aitäh!”. Tema ju pidi ka kuidagi õnne soovima ning issi öeldud “aitäh” on tema jaoks tuttavam kui mingi “palju õnne”…

Laur oli väsinud olekuga. Ja kuidagi nukker… Kui ma lõpuks – pärast pikemat vestlust – selle kohta uurisin, vastas tema omakorda, et mina ju kohe alguses läksin endast välja ja miks siis tema peaks end paremini tundma… See tegi mulle hirmsasti haiget. Olin ju kogu aeg kujutlenud seda kõnet päeva tipphetkena, aga nüüd tundsin, et mina rikkusin kõik ära. Nutuga võideldes lõpetasin kõne nii ruttu kui võimalik, et mitte emotsionaalseks minna ja asja veel rohkem rikkuda.

Nutsin veel poole ööni. Haiguse tõttu on mu “pea paks” ning pisarad ei leevendanud olukorda sugugi. Kella kaheks sai uni siiski nukrameelsusest võitu ja ülejäänud öö võitlesin magamissooviga ning vajadusega Karli eest hoolitseda.

Hommikul sain Lauril kirja. Ta selgitas, et sünnipäevad pole ta lemmikud. Kõik see vananemine ja puha… Tegelikult on ta seda varemgi väljendanud, aga kunagi pole ma sellest nii tõeliselt aru saanud… Ja ta rääkis, kuidas ta sai väga vähe õnnitlusi ning mõnelt talle olulisemalt inimeselt oleks ta tegelikult neid oodanud. Ka seda muret võin mõista, kuna seal muutub iga heatahtlik avaldus ilmselt eriti oluliseks. Olgem ausad: mina olen siin kodus  ja mullegi on oluline iga kommentaar, mis tuleb blogipostitustele või näiteks telefonikõne emalt, kus ta uurib, kuidas meie tervised parasjagu on… Tunne, et kuskil mõeldakse su peale, muutub teinekord väga oluliseks. Seoses meie tervisega aga tundis Laur end pisut süüdi, et meil siin kõik nii keeruline ja ta ei saa aidata. Ning üleüldse tahtis ta lihtsalt kellegagi emakeeles rääkida, aga mina muutusin talle ootamatult nii õnnetuks ainult seetõttu, et kõne ei saanud selline, nagu kujutlenud olin… Ehk siis paras puder ja kapsad sai sellest kõnest väsinud mehe ja tema haige abikaasa vahel.

Aga kirjade vahendusel oli kõik jälle hästi. Äkki mõjub kirjutamine tõesti teraapiliselt…? Kui me lauriga jagame oma mõtteid kirja teel, oleme avatumad ja räägime rohkem südamest südamesse kui näiteks videokõne läbi, kus on juures lapsed.

Teisalt on just lastele neid kõnesid kindlasti väga vaja. Rain rääkis täna tavatult palju issist ja tahtis talle helistada, kui nägi, et helistan oma emale. Tüdrukud on isaga ka mõne meilivestluse vahetanud, kuid Raini jaoks on kõne ainukene võimalus issiga kontakti saada.

Lastele on ka Liibanon muutunud huvitavaks kohaks. Liise uuris ühel päeval, kas me saaksime issile üllatusena külla sõita. Pidin seletama, et see ei ole koht, kuhu saaks visiite teha. Täna omakorda uurisid tüdrukud ühest raamatust, milline näeb välja Liibanoni lipp ning Melissa teatas, et tema tahab seda lähiajal joonistada proovida. Rain aga räägib, et tema tahab ka kunagi Liiba-ooni (tema versioon Liibanoni hääldusest) minna koos issiga ja sõita siis rongiga ning lennukiga… Tõenäoliselt on ta siiski õnnelik ka siis, kui isa ta ühel päeval muul põhjusel eelmainitud sõiduvahenditega rändama viib.

Mis ma veel räägin? 

Üks selline lõbus seik tuleb ette, et Laur rääkis ühes oma esimestest kirjadest, kuidas ta jagab ruumi teisest rahvusest “kena” naisterahvaga. Naine pidavat siiski olema temast vanem ja emastaatuses. Olin pisut üllatunud, kuid – käsi südamel – ma tõesti ei tundnud armukadedust. Minu jaoks on see alati olnud kindel, et kui keerulised ajad meil ka parasjagu oleksid, siis Laur on minu valik ja ma usaldan teda, kuni mul muuks põhjust pole. Olen otsustanud teda armastada ja usaldada ning tean, et tema mõtleb minu suhtes sama. Ja nüüd – alles paar päeva tagasi- sain teada, et mingiteks kahtlasteks mõteteks polekski alust olnud, sest ta jagab oma töö(!)ruumi tolle naisterahvaga. Eluruum on tal ühine meesoost Soome arstiga, kes elab Lauri väitel üsna unistuste elu…

Ja lõpuks saingi selle postituse lõpetatud – jesss!!!! Nüüd võin vabamalt hingata. Ausalt: mulle tundub küll kasulik end pidevalt kirjutavana hoida ja mida vahetumalt ma missiooniga seonduvaid tundeid kirja panen, seda tugevamalt jään seda aega kunagi meenutama, kuid praeguseks on missioon – ja selle seostamine kõigega – mind natukene ära tüütama hakanud… Kindlasti vahendan aeg-ajalt edaspidigi, kuidas meil siin kodus läheb, kuid vahele loodan ka teistel (loodetavasti mind ennast vähem melanhoolseks muutvatel) teemadel kirjutada.


“Missiooni Varjus” on sari postitusi, kus räägin sellest, kuidas meie pere elab 2017 aasta suvel nii, et mina olen nelja lapsega kodus ja Laur rahuvalvajatega Liibanonis. Peamiselt arutlen asja enda vaatevinklist ja räägin sellest, mis kodupoolel toimub. Vaata varasemaid postitusi: https://kailikirjutab.wordpress.com/missiooni-varjus/

 

 

2 thoughts on “Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

  1. Ma ei tea, kas te Facebooki kasutate, aga seal saab ka videokõnet teha. Kui mu mees oli välismaal tööl, siis me suhtlesime seal igal õhtul mitu tundi ja nii ei tundunudki see 3 kuud lahusolekut nii hull…

    • Ja, facebook võiks iseenesest olla täitsa hea variant. Ma ise kasutan facebooki (ka sellel blogil on fb leht olemas), aga kallis abikaasa kuulub nende hulka, keda sotsiaalmeedia ei tõmba ja nii on ta jäänud truuks otsusele sinna kontot mitte teha 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s