Otse teise klassi ehk Melissa käib nüüd päriselt koolis

Downloads1
Kellele on vaja esimest klassi? Me ei küsi seda küsimust just eriti tihti, sest esimene klass on loomulik elu osa. Kõigepealt läbid selle, siis teise klassi, seejärel kolmanda ja nii edasi… Aga kas on võimalik ka nii, et jätame ühe osa neist etappidest vahele? Näiteks esimese klassi…? Just nii juhtus meie Melissaga. 
Kõik sai alguse märtsikuus. Ühel päeval kuulsin sahinaid, et Liise koolidirektor tahaks meiega “võib-olla” midagi arutada, midagi meile pakkuda… Kuna mu lapsed käivad koolis, millega Lauri vanemate peres on kõik vähem või rohkem seotud, siis suur osa juttudest ikka miskil moel meie kõrvu ulatub. Muutusin uudishimulikuks ja järgmiseks kuulsingi teisest allikast, et kõne all on ettepanek liita Melissa käesoleva esimese klassiga, et ta läheks sügisel ametlikult otse teise klassi.

Continue reading

Advertisements

Küsige mult küsimusi!

Hakkasin natukene aega tagasi uuendama blogis olevat infot ja järsku tekkis mul küsimus: “Mida mu lugejad minust tegelikult teada tahavad?”. Päris tõsiselt kohe – ma väga ootaksin Teie küsimusi minu, mu blogi või mu elu kohta. Kuigi olen küsimuste ja vastuste stiilis postitusi siiani mitte-minulikuks pidanud, siis praegu tunnen, et tahan Teile vastata. Mõned neist küsimustest võivad aidata mind ka selles, kui hakkan koostama ülevaadet, kes ma olen. See ei tähenda siiski, et suruksin küsimused raamidesse*. Praegu on Teil harukordne võimalus uurida kõikvõimalikke erinevaid teemasid (kui ikka tahad teada, milline on meie pere lemmiktoit või kas ma tahaksin lennata Kuule, siis uuri välja!) ja teha seda siin kommentaariumis anonüümselt või facebookis leheküljel Kaili kirjutab.

Andke tuld! 

Küsimusi ootan kuni 31. augustini ning septembri alguses annan neile vastused.

*jätan endale õiguse mitte vastata äärmiselt kohatutele küsimustele, kuid olen oma blogis pigem avatud meelsusega

Kuidas ma abikaasat buduaaripiltidega üllatasin ehk sellest, et ka nelja lapse ema võib “püss” välja näha

IMG-4

Kui lähenes Lauri lahkumine missiooniarstina Liibanoni, hakkas minu peas idanema üks idee. Otsustasin, et lasen end pildistada. Mitte lihtsalt tavalisel moel, vaid pigem midagi sensuaalset, kuid mitte labast. Räägingi kohe oma selle suve ühest kõige põnevamast kogemusest. 

Esimeseks väljakutseks sai fotograafi leidmine. Alati on ju variant, et võtad suvalise tuttava ja lased tal lihtsalt niisama klõpsida. See tundus mulle sel korral liiga lahja. Continue reading

Hannah tuleb!!!

Minu blogi pikemaajalised lugejad teavad, kes on Hannah. Meie esimene au pair, kes siin oldud aja jooksul sai nii mulle kui Laurile väga kalliks sõbraks ja keda märtsikuus Austrias külastasime. Nüüd tuleb Hannah tagasi ja juba järgmisel laupäeval. 

Seekord ei tule Hannah päris au pair’na. Igal juhul ei soovi ta siin olemise eest tasu ja elab koos meiega ning aitab meid kui sõber.  Continue reading

Kuidas me gluteeni- ja laktoositalumatuse testi tegemas käisime

say-no-to-milk
Gluteeni- ja laktoositalumatus on tänapäeval moeasi. Võin ju öelda, et otsustasin, et hakkan samuti popiks ning läksin end seetõttu nende osas testima, kuid päris nii lihtne asi ikkagi polnud. 
Kui gluteenitalumatusest räägitakse, siis pahatihti on käsitlus pinnapealne ja seondub pigem isediagnoosijatega. Kohati jääb selle varju, et on olemas reaalne haigus, mille korral eluaegne range gluteenivaba dieet on ainus variant. Ma räägin tsöliaakiast.  Kahel minu esimese astme sugulasel (täpsusutus: I astme sugulased on vanemad ning õed-vennad) on tsöliaakia diagnoos, mis paneb mind antud haiguse riskirühma. Kuna ma kuulun sinna rühma, peaksin end tsöliaakia osas igal aastal (või vähemalt üle aasta) kontrollima ning minu lapsed, kes on II astme sugulased, umbes kolme aasta tagant. Minu viimane kontroll oli kuskil 5 aastat tagasi ja ma täpselt ei tea, mida mul tol korral määrati. Tegin seda perearsti kaudu ega tulnud selle peale, et uurida, milliseid markereid mu veres määrati. Seekord aga tundus perearsti kaudu asja ajamine pisut tüütu, kuna tahtsin Liisele samu analüüse teha ning meil on tütrega erinevad perearstid, kes omakorda erinevates linnades. Nii läkski, et ühel suvehommikul astusin lihtsalt sisse Elva Haigla SynLab’i (labor, mida võib leida üle Eesti eri linnades) ja lasin meid tütrega tasuliselt testida laktoosi- ja gluteenitalumatuse osas, sest mulle tundus, et meil võivad nende hädadega kattuvad sümptomid olla.

Continue reading

Aususest ja avameelsusest

 

Üks suurimaid väljakutseid blogimise juures on minu jaoks olnud ausus ning avameelsus. Kui blogida enda elust, siis vassimine ühes või teises osas viib lõpuks suure segaduseni, kus saad kirjutadagi vaid väga üksikutest teemadest ja seda kärbitult. Mis aga oleks sellise blogi mõte? Kui hakata kõike muinasjutuks keerama, võiksin ju hoopis kohe juturaamatu välja anda, kus saaksin fantaasiaga piiritult mängida…
Tahan selle sõnumi kirjutada kahes osas. Esimeses – ja peamises – pöördun oma usuõdede ja -vendade poole. Teises osas kõnelen oma ilmalikele lugejatele. Nendega on tegelikult oluliselt lihtsam, sest ilmalikus maailmas on liberaalsus, ausus ja avameelsus oma piirid nii laiali nihutanud, et tabusid sisuliselt polegi. Või siiski: äkki ikka üks on – näiteks see osa, millest ma juba üle astusin, kui mainisin usku…? 

Continue reading

Taaskohtumine: II osa

IMG_20170816_194900

Tähelepanu! Kuigi järgnev lugu on juba tsenseerituna kirja pandud, sisaldab see vihjeid abielulisele armusuhtele ning alkoholile, mistõttu palun seda mitte lugeda neil, kellele antud teemad eri põhjustel probleemseteks osutuvad. 

Naine astus õue ning tundis end kaetud silmadega kontsadel seistes ebalevalt. Kõvemini haaras ta Mehe käest ning üritas end koguda ja tasakaalu leida. Taustalt kostus muruniitmise heli ning õhk polnud kindlasti linlik.

Continue reading

Taaskohtumine: I osa

IMG_20170816_134013

Naine trummeldas närviliselt sõrmi vastu autorooli. Käed, mis seda rooli hoidsid, värisesid juba viimased pool tundi. Võib-olla isegi pikemalt. Raske oli nüüd meenutada, millal need värisema hakkasid. Kindlasti oli selles värinas oma osa asjaolul, et pärast mitmeid möödunud aastaid sõitis ta esmakordselt üksinda Tartu linnas, kuid päris põhjus peitus ikkagi Mehes. Kolm kuud polnud nad teineteist näinud ja nüüd ootas ees põnev taaskohtumine.

Continue reading

Kui palved saavad vastuse

DSC_0051

Juuli alguses olin tõelises plindris. Esimene kuu üksinda oli möödas, aga mina olin täiesti kurnatud. Oma töö tegid haigused ning tunne, et ma ei oska end enam pooleks rebida majapidamise ja lastekasvatuse vahel. Just siis, kui häda kõige suurem, tuli meie juurde tõelise kingitusena Mairis (täitsa oman luba kasutada eesnime!). 

Mäletan selgelt seda õhtut. Läksin voodisse ja heitlesin oma mõtetes une ning palvetamisvajaduse vahel. Siiani oli Lauri pere vähemalt õuel olemas olnud, nüüd pidid nemadki minema nädalasele reisile ja mina jääma üksi. Continue reading