Taaskohtumine: I osa

IMG_20170816_134013

Naine trummeldas närviliselt sõrmi vastu autorooli. Käed, mis seda rooli hoidsid, värisesid juba viimased pool tundi. Võib-olla isegi pikemalt. Raske oli nüüd meenutada, millal need värisema hakkasid. Kindlasti oli selles värinas oma osa asjaolul, et pärast mitmeid möödunud aastaid sõitis ta esmakordselt üksinda Tartu linnas, kuid päris põhjus peitus ikkagi Mehes. Kolm kuud polnud nad teineteist näinud ja nüüd ootas ees põnev taaskohtumine.

“Mida küll tänasest oodata” keerles naise peas hunnik küsimusi. Mees oli talle ammu kirjutanud, et tal on naisele üllatus. Ainult et ühe tingimusega: Naine peab teda täielikult usaldama. Igaüks, kes neid rohkem tundis, teadis, kuivõrd erinevad olid Mees ja Naine. Ja ometigi olid nad ikka koos ja aastatega kõige kiuste üha tugevamalt kokku kasvanud. Kuigi nende vahel polnud erilist armukadedust, läbitud valederägastikku või muid usaldamatuse märke, oli naisel endiselt aeg-ajalt tunne, et tal on raske end täielikult mehe kätesse anda. Oma loomult polnud ta liidri tüüpi, kuid koduses elus ja abielusuhtes oli asju, kus oli raske juhtpositsiooni teisele loovutada. Asjad lihtsalt olid ajaga nii kujunenud, et mõnes asjas otsustas pigem tema, teises abikaasa.
Foorituli läks roheliseks ja Naine püüdis Mehe Volvos sammu pidada kõrvalreas oleva Mercedesega. Kohalt minemises ei jäänud ta teisele sugugi alla. Mehe auto oli talle vahepeal nii tuttavlikuks ja omaks muutunud. Möödunud kuudel katsus ta sõidukordi kenasti kahe auto vahel jagada. Kui sõidud toimusid kõigi lastega, läks käiku pereauto ehk tema enda Volvo, kuid väiksema seltskonnaga sai liigelda abikaasa omaga. “Tehnikat ei tohi niisama seisma jätta!” mainis Mees enne lahkumist. Ja mis sai Naisel olla selle vastu, et sõita vahepeal tema masinaga, mis oluliselt uuem ja mugavam.
Jäänud oli veel vaid üks pööre ja saigi parkida sihtkohas, milleks oli valitud McDonalds’i parkla. Mees ja Naine olid kokku leppinud, et jõuavad enam-vähem samal ajal ning Naine ei pea kuskil pikemat tasulist parkimist tegema.
Naine lasi silmadel ringi käia ja fikseeris ära, et Meest pole veel kuskil. Ta oli kindel, et tunneks Mehe kõhklusteta ära. Kolm kuud on ühtaegu pikk aeg, kuid sealsamas ka nii lühike. Eriti, kui sellele tagasi vaadata… Kolme kuuga muutub tegelikult väga vähe. Ausalt öeldes hakkas Naisel lausa kõhe iga kord, kui ta mõtles sellele, et sedavõrd pikk aeg on seljataga. Alguses oli see olnud kohutavalt veniv, kuid nüüd oleks kõik olnud justkui silmapilgu küsimus: alles ta pani silmad kinni, kui saatis Mehe rongile, ja nüüd avas need taas, et teda tagasituleku puhul tervitada.
Nad olid rääkinud telefonis, kui Naine vahepeal teetööde tõttu ootama pidi. Mees mainis, et buss hilineb, kuna nemadki jäid teeremondi lõksu. Nüüd loendas Naine närviliselt minuteid ja küünitas end kord siia-, siis sinnapoole, et paremini aknast välja näha. Niimoodi võis ta üsna totter välja näha, ronides autoistme raames kord ühele poole, siis jälle teisele, et võimalikult head ülevaadet saada. Bussijaam paistis vaid osaliselt ja jäi valdavalt teiste autode varju, kuid Naine tahtis Meest näha esimesel võimalusel.
Minutid möödusid ning naine muutus aina ärevamaks. Juba oli möödas 10 minutit plaanitud bussi saabumise ajast, siis 11, 12 ja 13… Midagi ei saa ju juhtunud olla!? 
Lõpuks astus Naine õue, sest autos küünitamine hakkas juba närviliseks muutma. Värske õhk tundus hea mõttena.
Ja siis ta teda nägigi! Ilmselgelt oli see tema Mees, see ainus ja õige. Jalad hakkasid kui iseenesest kiiresti Mehe suunas liikuma ega peatunud enne, kui ta maabus mehe embuses ja nende huuled puutusid kokku esimest korda pärast mitut kuud.
“Mina igatsesin sind ka!” muigas Mees, kui nende põgus esmasuudlus lõppes.
Naine teadis, et Mees filmib seda taaskohtumist. Ta ise palus seda. Et oleks mida lastele näidata ja võib-olla ka oma blogis jagada… Et oleks, mida mälestuseks hoida.
Pisut kohmetust ja tüüpilist põhjamaist reserveeritust oli selles kokkusaamises. Nad olid tegelikult osake teineteisest – pea kümme aastat valdavalt koos olnud – kuid nüüd oli jäänud nende vahele kolm kuud, mis lisasid teisele veidi võõrast salapära.
Kuna Naisele ei tulnud pähe muud targemat esimesest kohmetusest üle saamiseks, pakkus ta, et kannab Mehe arvutikotti. Ta mäletas, et teine kott on väga raske, mistõttu tundus abi pakkumine sobiv. Mees ei tõrkunudki vastu ja uuris järgmiseks, kuidas naisel kohalejõudmine läks. Naine kahtlustas, et see lause oli samamoodi kohmetuse varjamiseks mõeldud, nagu tema pakkumine kanda kotti. Mõtetes oli ta enda peale pisut pahane, et polnud ise Mehest ette jõudnud ja temalt pika reisi kohta uurinud.
Mees pani oma asjad auto pagasnikusse ja tõttas Naisele ust avama. Aeg-ajalt tegi ta seda varemaltki, kuid praegusel hetkel tähendas see Naisele eriti palju.
Autos muutus õhkkond vabamaks. Mees tundus jälle kodus olevat. Taas istus ta oma armsas autos oma armsa naise kõrval. Auto oli justkui tema kindlus ja sõitmine oli sügaval tema veres.
“Kas sa võtsid kaasa, mis ma palusin?” uuris mees, kui auto parklast välja veeres.
Naine kohmetus pisut: “Peaaegu… Ma tegelikult päris silmasidet ei leidnud, aga ma võtsin kaasa ühe su lipsu…”
Mees oli palunud Naisel kaasa võta silmakatte, täpsustamata, kus või millal nad seda kasutavad.
“Hea küll” muigas mees “Mulle sobib, aga sul endal võib pisut piinlikum olla. Seo see nüüd silmade ette!”
Naine oli hämmingus.
“Praegu?” Kuidagi polnud ta valmis, et peab silmad nähtavalt katma veel siis, kui nad on linnaliikluses ja teistele näha. Lips tundus kotti pakkides armsa ja kelmika vembuna, kui tavaline silmaside kadunuks osutus, aga kindlasti ei osanud ta seda ette kujutada taolises kontekstis.
“Praegu, jah! Mäletad, sa lubasid mind usaldada?”
Usaldus, jah, seda oli ta Mehele lubanud! Nüüd tundiski ta, kuidas temas hakkas pead tõstma teatud mängulisus. Tühja kõik formaalsused ja täiskasvanutele peale sunnitud käitumistavad – ta on üle pika aja Mehega koos ja teiste arvamus on praegu viimane, mis teda huvitab.
Lips sobitus kenasti silmadele. Näha polnud tõesti midagi. Hoolimata sellest, et lips oli valge. Päritolugi oli eriline – sai see ju ostetud Mehele nende pulmadeks.
Lõbusas meeleolus rääkisid nad suvalistest teemadest ning uurisid teineteise kohta. Ega Naine hiljem väga mäletanudki, mis need teemad olid. Alateadlikult püüdis ta hoida hoopis muud meeled võimalikult ärksana, et ära tabada vähimgi vihje, kuhu nad on teel.
Naine sai aru, et nad väljusid linnast. Auto sõitis ühtäkki oluliselt kiiremini. Ta oli valmis, et sõit võib võtta üksjagu aega. Suure üllatusena peatus auto oodatust palju varem ja ilma, et nad oleksid läbinud erilisi käänakuid või kurve.
“Kus me oleme?” vasardas  Naise peas ja seda küsis ta ka mehelt. Loomulikult asjatult, kuna Mehel polnudki veel plaanis Naist oma plaanide osas valgustada.
Mees avas Naisele autoukse: “Usalda mind ja tule minuga!”. Ta ulatas Naisele oma käe ning aitas ta välja värskesse õhku.
—-
Järgneb…. 
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s