Taaskohtumine: II osa

IMG_20170816_194900

Tähelepanu! Kuigi järgnev lugu on juba tsenseerituna kirja pandud, sisaldab see vihjeid abielulisele armusuhtele ning alkoholile, mistõttu palun seda mitte lugeda neil, kellele antud teemad eri põhjustel probleemseteks osutuvad. 

Naine astus õue ning tundis end kaetud silmadega kontsadel seistes ebalevalt. Kõvemini haaras ta Mehe käest ning üritas end koguda ja tasakaalu leida. Taustalt kostus muruniitmise heli ning õhk polnud kindlasti linlik.

Nad hakkasid kõndima, Naine endiselt pisut ebakindlalt. “Naljakas, kui lihtne ja romantiline tundub see filmides” mõtles Naine. Temal oli küll hetkel tunne, et taaruvas risti-rästi astumises kitsa seeliku ja kontsadega pole midagi romantilist.
Korra käis Naise peast läbi, et kui Mees ta silmad avab, ootavad neid ees mõned nende sõbrad. Aga see mõte ei jõudnud veel idanemagi hakata, kui tema kõrvu kostsid üksikud venekeelsed fraasid. Ei, nende lähikonnas seda keelt ei räägita, seega peavad nad olema kuskil hoopis mujal. 
“Ettevaatust, trepp” hoiatas Mees ja aitas Naisel leida üles esimene aste. Nad astusid hoonesse, kus tuli samuti mõned astmed edasi liikuda.
“Tere!” kostus naisterahva hääl.
“Tere!” vastasid Mees ja Naine.
“Mul oli tänaseks peretuba broneeritud.” ütles Mees neid tervitanud naisterahvale. “See üllatusega” lisas ta seejärel.
Ilmselgelt oli naisterahva näol tegu administraatoriga ning nad pidid olema kuskil hotellis.
“Te tegite broneeringu booking’u kaudu, eks?” uuris administraator kerge aktsendiga ja klõpsis närviliselt klaviatuuri.
“Ei, meili teel. Suhtlesin omanikuga ja kõik on  kokku lepitud” rääkis Mees, kelle hääles oli juba kuulda kerget rahutusenooti.
Naine seisis samal ajal mehe kõrval kaetud silmadega. Vaikselt üritas ta mehe selja taha hoiduda, kuna seismine seni, kuni teine andmeid otsib, tundus kuidagi tobe.
“Vabandage,” ütles ilmselgelt häiritud administraator: “Oodake pisut, 15 minutit läheb aega”. Seepeale tuiskas ta jalanõude klõbisedes minema.
Mees aitas Naise istuma. Naise käe jättis ta oma pihku, et seda hoida ja silitada.
Naine oli aru saanud, et nad on hotellis, kuid selgusetuks jäi, kus. Ilmselt on see mingi väiksem koht. Senini on nad ikka peatunud suuremates hotellides, kus tuleb oodata järjekorras ning taustal võib eri inimeste hääli kuulda, kuid praegu oli televiisori heli ainus, mis talle kõrvu jõudis.
Nüüd oli jälle aeg niisama jutustada. Iga minutiga tajus Naine, et Mees muutub pisut kärsitumaks. Vahepeal oli kuulda taustal jooksvaid samme ja Naine kahtlustas, et see pidi olema administraator, kes neilt 15 minutit palus.
“Ma hakkan juba kurjaks saama” arvas Mees ühel hetkel. Naine silitas ta kätt ja ütles, et teda väike viivitus ei sega. Naine oli alati uhke ja õnnelik olnud, et on enda kõrvale rahuliku ning tasakaaluka kaasa leidnud, kuid nüüd tundis ta, et peab Mehe tuju üleval hoidma. Naine teadis, et juba nädalaid oli Mees päevi lugenud, et olla tagasi kodus koos oma armsa Naisega ja praegu oli tal seljataga pikk reis Liibanonist Türki, sealt edasi Tallinnasse ning seejärel Tartusse. Selle oli Naine juba välja uurinud, et möödunud öö oli mehel magamata jäänud ja ühisest meilivestlusest teadis ta, et ootusärevus ei lasknud Mehel ka viimastel öödel enne saabumist korralikult uinuda. Sellises olukorras on kindlasti palju raskem külma närvi säilitada. Naisel endalgi hakkas juba pisut kummaline istuda fuajees, mida ta ei näinud ning oodata kedagi, kes palus neilt veerand tundi, mis tundusid juba möödas olevat…
Lõpuks tuli administraator ja ulatas midagi mehele: “Vabandage viivituse pärast ja tuba on trepist üles ning paremat kätt!”
Nüüd tuli Mehel taas Naist abistada. Trepiastmed on nii tüütud, kui sul on silmad seotud… Jäi üle vaid loota, et nad ei pea kõndima rohkem kui paar korrust.
Lõpuks nad peatusid. Mees keeras võtit lukuaugus ja kõlas ukse avamise heli. Seejärel tõstis Mees ootamatult Naise sülle, viis üle ukseläve ning lasi uksel sulguda.
Loomulikult nad suudlesid ning seejärel uuris Naine: “Kas ma võin nüüd silmad lahti teha?”
“Jah, nüüd võid!” vastas Mees.
Naine vaatas ringi. Nad olid kaheosalises armsas toas. Nende ees oli laud, millel vaasis tumepunased roosid, kõrval Martini Asti ja lisaks Geisha piimašokolaad. Teises toas paistis voodi, millel suur roos. Tuba ei meenutanud tavalist standartruumi, aga polnud ka liigluksuslik sviit, pigem selline täpselt paras ja armas. Aken ja verandauks olid avatud ning sisse voogas jahedat õhku. Kõik oleks võinud olla täiuslik…
“Ma kirjutasin neile ekstra, et tahan teha sulle üllatust” rääkis mees. “Toas pidid olema tumedasse šokolaadi kastetud maasikad ja voodil roosiõitest süda. Ma teadsin, et sa ei saa piimašokolaadi süüa ja palusin spetsiaalselt tumedat. Ma ei tea, mis juhtus, aga midagi on siin korraldusega nihu läinud. Nad valmistasid selle praegu kiiruga ette ja see pole üldse nii, nagu plaanitud!”.
Naine seisis mehe ette ning võttis talt kaela ümbert kinni.
“Sellel ei ole hetkel tähtsust. See, et mu siia tõid on imeline ja kõik on väga hästi. Mina võiksin sinuga praegu ükskõik kuidas ja kus koos olla. Kõik saab korda ja hiljem on meil ainult head mälestused!” rääkis ta mehele kõrva.
Naise lohutavad sõnad mõjusid ka mehele. Ta haaras Naise käte vahele ning juhatas nad voodini.
Täiskasvanud inimesed kindlasti kujutavad ette kahe armastaja taaskohtumist. Selles on midagi erilist ja kaunist kui kaks, kes on üks liha, leiavad taas teineteist. Selline taaskohtumine on justkui värskendav sõõm suhtesse, mis on juba aastaid liikunud valdavalt rutiini lainel. Nii tuttavad, aga nüüd ikkagi selle pisikese võõra salapäraga, mis eraldi veedetud aeg teisesse on jätnud… 
“Nüüd läheme vanni!” teatas mees, kui nad teineteise embuses esmasest kirelõõmast rahunesid.
“Vanni? Kas siin on vann?” uuris Naine põnevusega.
“Ja, on küll ja pärast seda pikka reisi pole midagi, mida rohkem sooviksin, kui ennast pesta ja seejärel koos sinuga vannis lõõgastuda!” ütles mees ning hakkas vannitoa poole liikuma.
Naine valmistus talle järgnema. Vann – see kõlas sel hetkel imelise mõttena!
“Ei või olla!” kuulis Naine järgmisel hetkel mehe ahastavat häält ning nägi seejärel teda nõutu näoga duširuumi uksel, käed rusikasse surutud ja huuled kriipsuks tõmbunud.
“Ma spetsiaalselt kirjutasin, et tahan vanniga tuba!” rääkis mees ja raske oli aru saada, kas need sõnad olid suunatud Naisele või püüdis ta asju iseendaga läbi arutada. “Kõigist hotellidest valisin ma Kambja hotelli, kuna neil oli pakkuda vanniga tuba ja nad ei nõudnud üllatuse eest lisaks teist toahinda juurde. Ma oleksin ka võinud su uude Lõunakeskuse hotelli viia ja me oleksime saanud kinno minna ja…” lõpetas ta vaadates Naisele silma.
“Pole midagi! Kuss!” võttis Naine ta enda embusesse.
“Ma tahtsin sulle näidata, et ma ei mõtle vaid endale. Ma tean, kui väga sa armastad vannis mõnulemist ja just sellepärast otsisin meile vanniga tuba. Mul on tunne, et täna läheb kõik valesti.”
Naine sai väga hästi aru, mida Mees tunda võib. Inimene, kes pidi nende majutuse eest vastutama, ei osanud ilmselt undki näha, kui oluline oli tänase päeva plaanimine mehele. Naine oskas seda pisut aimata, kuna Mees oli nende kirjavahetuses korduvalt maininud, kui väga ootab seda päeva, mil saab Naist üllatada. Kui tal olid seal kaugel võõral maal hetked, mil igavus ja koduigatsus peale tulid, mõtles ta nende taaskohtumisele. Kui ta tegi trenni ja tundis, et peab end ületama, mõtles ta detailselt nende taaskohtumisele ja leidis eneses vajaliku jõu… Nähes nüüd Meest selle kõige keskel, tundis ka Naine valu. Aga mitte seda ei tahtnud ta väljendada.
“Kallis, mäletad, ma ütlesin, et kõik saab korda? Ma tean, et sa tahtsid parimat ja muu polegi oluline. Me oleme ikkagi koos ja see on kõige tähtsam!”
Selleks hetkeks suutis meeski end koguda ja uuris, kas peaks minema toavahetust nõudma. Üheskoos jõudsid nad järeldusele, et see ei oma hetkel enam tähtsust. Mees tuleb puhtaks pesta ja siis lähevad nad läheduses asuvasse Pangodi Kalarestorani sööma. Juba aastaid olid nad seda toidukohta külastada plaaninud, kuid ikka ja jälle tuli midagi vahele, mis muutis nüüdse käigu isegi tähenduslikumaks.
Hotellist väljudes oli Naiselgi lõpuks võimalus piiluda maja ja treppe ning ruume, kus ta eelnevalt kinniste silmadega liikus. Koht oli armas ja oleks suure segaduseta seoses broneeringuga ilmselt täiusliku mulje jätnud.
Õue astudes nägid nad meesterahvast, naisterahvast ja üht last. Ilmselt oli tegu administraatori ja tema perega.
“Kas omanik on ka majas või millal ta tuleb?” uuris Mees.
Administraator vastas, et omanik peaks jõudma umbes tunni aja jooksul.
“Hästi, ma sooviksin temaga hiljem rääkida!” vastas Mees oma rahulikul asjaajamise toonil, mis andis Naisele mõista, et ta on tasakaalu endas tagasi saanud…
Einestamine kalarestoranis oli paremgi, kui nad ette oleksid kujutanud. Teenindus oli hea, toit maitsev ning jutupauside vahel võisid nad vaadata akvaariumis ujuvaid kalu. Mõlema valikuks osutus lõhe – mehel sinihallitusjuustuga, naisel toorjuustutäidisega. Joogiks valis Mees keefiri, kuna seda oli ta kaugel maal väga igatsema hakanud.
Kõht täis, asutasid nad end tagasiteele.
Kohe restorani kõrval müüdi tee ääres erinevaid kaupu.
“Lähme vaatame, kas neil on vaarikaid, siis saame neid šampuse kõrvale süüa!” teatas Mees.
“Sa tead, et ma ei tarbi alkoholi…” arvas Naine.
“Jah, aga täna pole tavaline päev ja see pole tavaline alkohol. Ma otsustasin, et see peab olema Maritini Asti. Ja usu mind, et kui nad oleksid veel selle ka sassi ajanud ja näiteks Sovetskoje toonud, oleksin ma end juba väga solvatuna tundnud!”
Mees ja Naine olid aastaid tagasi otsustanud, et nende peres alkoholi ei tarbita. Sünnipäevad saab ilma viinata tähistada, saunas saab käia õlleta, aastavahetus tuleb alati ka ilma sampuseta… Isegi oma pulma said nad alkoholita peetud, kuigi kardetavasti olid teenindajad ikkagi midagi segamini ajanud ja nende pakutud alkoholivaba glögi tervitusjoogina tundus pigem hõõgveinina… Üldiselt polnud Mees ja Naine kunagi aru saanud tüüpilise eestlase alkoholikummardamise tavast, kus klaase lihtsalt “peab” kokku lööma, kuni keegi on pilditu… Ent täna oli tõesti teistmoodi päev. See oli Nende päev ja tõenäoliselt poleks alkohol kui selline ka tõsine rahvuslik probleem, kui seda tarbitaks mõõdukalt üksnes sellistel väga erilistel puhkustel.
“Tere! Kas teil vaarikaid on”, uuris Mees esimeselt müüjalt, kes kaupa autole pani ja kelle autost paistsid müügiks mõeldud ilusad kirjud kaltsuvaibad.
“Ei, aga küsige kõrvalt” vastas müüja.
Kõrval oli pisut väiksem lauake, mille taga vanem elurõõmus proua.
“Mul on nii täna korjatud metsvaarikaid kui -maasikaid” vastas tädike. “Tops vaarikaid maksab 6 eurot”
Kõige odavam see just polnud, eriti kui mehe ja Naise kodu juures on mets, kust värskeid punaseid marju niisama saab korjata, kuid praegu see ei lugenud. Meelsasti valisid nad kaunimate marjadega topsi. Vähemalt sai tädi ühe topsikese müüdud ja oma vaeva eest tasu. 
Nüüd oli aeg tagasi hotelli suunduda. Kohapeal selgus, et omanikku veel pole ja tegelikult see Meest ja Naist ei häirinudki. Nad olid otsustanud, et ei tahagi enam sel õhtul kellegagi maid jagada, vaid rahulikult teineteise seltskonda nautida.
Just siis, kui nad valmistusid taaskord voodile heitma, koputati uksele.
“See oli meile” teatas Naine end mehe suudlusest vabastades. “Mine vaata, mis nad tahavad”
Kiiresti kohmitses mees end ukseni ning Naine võis kuulda järgnevat vestlust:
“Teil oli tegelikult vanniga tuba, eks ole? Kui te soovite, võime me selle ümber vahetada” kuulis Naine juba tuttavat administraatorit.
Mees tundus pisut kõhklevat ja pöördus Naise poole: “Kas me tahame veel vanniga tuba?”
“Ja, ikka tahame” arvas Naine rõõmsalt.
Polnudki midagi pikemalt arutada. Kiirelt pakiti need vähesed asjad, mis neil olid ning koliti korrus kõrgemale. Kaasa said ka pudel vahuveiniga ja lilled. Šokolaad jäi lauale.
Uus tuba oli üks suure voodiga avar ruum, millel neli varjulist nurka, kust tagant võis leida neli väiksemat voodit. Seda võis tõesti peretoaks nimetada. Korra käis Naise peast läbi mõte, kui tore võiks nendes voodites olla nende lastel. Täpselt 4, nagu vaja olekski. Ent mees andist mõista, et nad vajavad aega teineteise jaoks ja selles osas polnud Naisel midagi vastu öelda. Aeg oli õpetanud, et tõeliselt hea lapsevanem on vaid “laetud akudega” lapsevanem ja akusid laetakse tavarutiinist väljas.
“Pole just King size, aga usun, et meile sobib.” arvas mees vanni kohta, mis sedakorda tualettruumis tõepoolest olemas oli.
“See sobib väga hästi” nõustus Naine.
Kuni vannivesi jooksis, andis Mees Naisele lugeda teksti, mille ta oli koostanud kuu aega tagasi. Sinna oli ta detailselt kirja pannud oma tänased plaanid. Selle kirja oli ta õrrituseks saatnud ka Naisele ja andnud talle valida – sa kas usaldad mind ja ei loe seda kirja või loed seda kirja ning edaspidi on kõik täielikult sinu kätes. Loomulikult ei olnud Naine seda varem avanud!
Naine luges:
“Oli 16.augusti pärastlõuna kui Tartu bussijaamas võis näha Tallinna liinibussilt maha astumas ühte isemoodi meest. Õlal rohelisest presendist sõjaväekott, paremas käes must sülearvutikott, ees sportlikud päikeseprillid, mis sobisid kokku kergelt väljakasvanud soenguga, seljas liibuv hundipildiga T-särk ning rohelised päevinäinud teksad ja jalas mugavad sporditossud. Tema päevitus viitas selgelt välismaisele päritolule, sest möödunud suvi oli Eestis olnud pehmelt öeldes sitt ning tema treenituse järgi võis oletada, et tegemist on sõjaväelase või sportlasega. Ta vaatas uurivalt ringi kuni tema pilk fikseerus tuttaval objektil: eemal parklas seisis tumehall Volvo maastur, mille ta oli vähem kui pool aastat tagasi Austria reisilt kaasa toonud. Tema pilk oli harjunud eristama tuttavaid detaile ja ta ei saanud eksida, seejärel seadis ta sammud auto suunas. 
Veel enne kui ta Volvoni jõudis, avanes selle juhiuks ning asfaldile langesid tikk-kontsades peenikesed jalad. Mees peatus ja vaatas kuidas jalgadele järgnes enne põlvi lõppevas suvekleidis naiselik keha ning lõpuks blondide juuste taustalt tuli nähtavale naeratav nägu.”
Nii mõnigi detail edasises jutus kattus üllatavalt täpselt seni toimunuga. Seda loomulikult kuni üllatuseni, mida oli kirjeldatud nii: “Naine vaatas ringi ja alguses tegi ere valgus vaatamise raskeks, aga siis nägi ta suurt kaheinimese voodit, millel oli roosilehtedest süda,voodikõrval öökapil põlesid lõhnaküünlad ning nende kõrval jäässe pistetud Martini Asti ja kaks klaasi ning kauss värskete tumedasse šokolaadi kastetud maasikatega.”
Edasi läks lugu jälle üsna sarnaselt päriselt toimunuga. Kui Naine jõudis kohani, kus Mees temaga oma plaanide korraldamisest rääkis, tõmbusid tema silmad heldimusest märjaks. Seal oli kirjas: “Ma armastan Sind ning see on väike tänu selle eest, et oled mul olemas. Broneerisin meile hotelli, sest Sa oled kogu aeg rääkinud, et vajad argipäevast välja saamist, et ennast minuga vabalt tunda. Tahtsin, et see esimene öö oleks meie uue elu algus ja et see oleks täiuslik. Palusin neil teha väikese romantilise õhkkonna. Helistasin oma vennale, kes oli nõus täna laste eest hoolitsema ning neile seletama, miks me täna veel koju ei tule. Sa ei pea millegi pärast muretsema, lihtsalt usalda mind” 
Nad käisidki vannis. Mõnulesid kuumas vees teineteise embuses, sõid värskeid metsvaarikaid ja jõid vahuveini. Palju sõnu sel õhtul vaja ei läinudki, neid ühendas armastajate omavaheline kell.
“Kõik läkski lõpuks hästi” ütles Naine rahuolevalt mehele, kui nad kella kümneks väsinult, ent rahuolevalt, teineteise kaissu pugesid, et magama heita.
Mees silitas suletud silmade tagant Naise pead ja kinkis suudluse ta juustesse. Ilmselgelt oli tema juba teel unemaale. Naine ei saanud seda talle ette heita ja vaikselt tundis ta isegi, kuidas rammestus temast võitu saab.
Keset ööd kostus üle Kambja hotelli sügav karjatus…
Mees ärkas ehmudes ja võttis naise sügavamale kaissu.
“Ma olin une ja ärkveloleku piiril” rääkis Naine häiritult. “Seda pole minuga aastaid juhtunud, aga ma katsusin sellises olekus oma kätt ja mulle tundus, et mul pole enam abielusõrmust… See pani mu karjatama.”
Abielu algusaastatel juhtus seda tihemini. Kui Naine polnud teadlikult sõrmusele pikemat aega tähelepanu pööranud, ärkas ta mõnikord öösiti suure ehmatusega, kuna läks oma parema käe pihta ja ei tundnud seal abielusõrmust. Kindlasti oli üks põhjus, miks see sõrmus talle nii oluline oli, asjaolu, et see kuulus kunagi tema armsale vanaemale. Teisalt võis aga sõrmus kui abieluliidu sümbol olla alateadvuses ka seotud nende liidu tugevusega… Igal juhul ei uskunud Naine, et see oleks olnud kokkusattumus, et hirm sõrmuse puudumise ees end tänasel ööl nii tugevalt alateadvusest meelde tuletas… Kolm kuud polnud ta olnud koos mehega ega olulist tähelepanu pööranud sõrmusele, aga nüüd oli kõik jälle endine.
Ülejäänud öö möödus rahulikult. Hommikul võtsid nad oma vähesed asjad, viisid autosse ja läksid hommikueinet võtma.
Kui nad parasjagu toitu tõstsid, avanes ruumi kõrvaluks ja uksele ilmus proua, kes pidi ilmselt olema omanik.
“Teie olete peretoas, eks?” uuris ta samasuguse kerge aktsendiga kui eilne administraator.
Mees vastas jaatavalt ning Naine hoidis hinge peaaegu kinni, peljates, mida proua järgmiseks öelda võib. Eelmisel päeval oli Mees öelnud, et see, millise mulje see koht ja kogu ettevõtmine üldkokkuvõttes jätkub, sõltub sellest, milline seisukoht hotelli poolt võetakse. Kui omanik vabandab ja selgub, et see oli inimlik eksitus, võib sellest aru saada. Kui omanik võtab kaitsva positsiooni, et tegelikult oli kõik hästi või kipub sootuks ründavale positsioonile astuma, on kogu üldmulje end minetanud.
“Ma väga-väga vabandan!” alustas proua. “Ma kirjutasin juhised vihikusse, mind ennast eile ei olnud. Noored ei tulnud selle peale, et vihikusse vaadata.” Naisterahvas ristas käed rinnal ja vaatas tõepoolest vabandava näoga paarile otsa.
Mees vastas, et arusaadav ja tema hääles ei kostunud Naise jaoks tõesti kibestumise jälgegi.
Proua vabandas ikkagi edasi ja ütles muuhulgas, et neil on tõesti väga kiire aeg olnud ja suvi täis paljusid külalisi…
Naine nägi, et Mees on rahulik ja keskendunud sellele, et saaks sööma hakata. Aga Naise pähe jäid omaniku sõnad ka hiljem kõlama… Loomulikult seletavad kiired ajad nii mõndagi ja loomulikult ei jõuagi kõikide soove eraldi arvestada ning täita, aga see on nii huvitav, kuidas sama olukord paistab kahest täiesti erinevast otsast. Ühelt poolt hotell, mille töötajate jaoks on see töö, kus juhtus üks arusaamatus ja ühe kliendi palve jäi rahuldamata. Teisel pool aga klient, kellele oli see just see üks ja ainus eriline päev, mille täiuslikuks loomise oli ta täielikult teiste kätte usaldanud… Veel pikalt mõtles Naine sellele, kuidas sellised pisikesed juhused inimesi ja nende käekäiku mõjutavad.
Pärast hommikusööki saatis Mees Naise autosse ja läks ise hotellis viibimise eest arveldama. Naine lootis, et segadused üllatusega kajastuvad ka nende lõpparves, kuid kindel ta selles olla ei võinud.
“Kõik läks lõpuks hästi!” ütles mees, kui ta autosse tuli ja seda käivitama asus. “Lõppkokkuvõttes maksin ma meie eritoa eest tavatoa hinna ning üllatuse eestki küsiti arusaadavalt vähem raha. Isegi koos kalarestoraniga läks see käik meile soodsamaks kui ükski teine valik, mille oleksin võinud teha” mainis ta.
Naine vaatas rahulolevat meest ning muigas. See oli täpselt tema Mees, mõnusalt tuttavlik. Materiaalsed asjad olid talle väga olulised ja loomulikult tegi väiksem arve ta rahulolevaks. Naiselgi ei saanud selle vastu midagi olla, sest selle hinna eest sai tema parima, mida tahta võis – imelise aja koos oma kaasaga. Nüüd olid nad mõlemad tõepoolest laetud!
Auto käivitus ning Mees ja Naine sõitsid vastu uuele päevale, mis viis neid hellalt tagasi argipäeva…
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s