Aususest ja avameelsusest

 

Üks suurimaid väljakutseid blogimise juures on minu jaoks olnud ausus ning avameelsus. Kui blogida enda elust, siis vassimine ühes või teises osas viib lõpuks suure segaduseni, kus saad kirjutadagi vaid väga üksikutest teemadest ja seda kärbitult. Mis aga oleks sellise blogi mõte? Kui hakata kõike muinasjutuks keerama, võiksin ju hoopis kohe juturaamatu välja anda, kus saaksin fantaasiaga piiritult mängida…
Tahan selle sõnumi kirjutada kahes osas. Esimeses – ja peamises – pöördun oma usuõdede ja -vendade poole. Teises osas kõnelen oma ilmalikele lugejatele. Nendega on tegelikult oluliselt lihtsam, sest ilmalikus maailmas on liberaalsus, ausus ja avameelsus oma piirid nii laiali nihutanud, et tabusid sisuliselt polegi. Või siiski: äkki ikka üks on – näiteks see osa, millest ma juba üle astusin, kui mainisin usku…? 

Kõigepealt kristlastele
Ma ei ole ideaalne inimene ega usu tegelikult üldse sellise karakteri olemasolusse. Ma arvan, et ainus, kes sellele kirjeldusele võiks vastata, elas rohkem kui 2000 aastat tagasi. Kuigi Jeesus on minu jaoks keegi, kelle õpetuse järgi ma elada püüan ja minu jaoks sügavate kristlike põhimõtetega ei taha ma vastuolusse minna, siis teisest küljest ütlen, et olen kahel käel täiesti tavaline inimene koos oma tuhandete pisemate ja suuremate vigadega. Vahel ma mõtlen nende teemade üle ja mulle tundub, et vead, mida teinekord teised minu juures märkavad (ja ka vastupidi – mina nende juures) omavad tegelikult Jumala kaalukausil hoopis teist mõõtu. Alles hiljaaegu rääkis mulle kristlik vend, kui ebasobivad on kunstküüned (mul neid pole 🙂 ), meikimine ja muu võltsilu. Kuulasin teda ja mõtlesin – ma ei taha nõustuda! Jah, ka mulle ei sümpatiseeri üle pakutud kunstilu, kuid kui see inimesele endale meeldib, siis – minugi pärast – las ta olla õnnelik sellisena! Tänases kontekstis ei usu ma, et meid heidetakse põrgutulle miniseelikute või geelküünte pärast. Kas Jeesus istuks meie keskel olles ilusalongide uste taga ja pühendaks oma jutlused neile teemadele? Ma olen üsna veendunud, et Tema prioriteedid oleksid teised! Kui ma kujutan ette, et peaksin hommepäev Jumala ees vastust andma, siis ma ei usu, et teemaks oleks see, kui pikk oli mu seelik 23. augustil, vaid see, mida ma tegin sel ajal Jumala jaoks ja teiste inimeste jaoks. Minu südant rõhuvad pigem need inimesed, kelleni ma pole jõudnud või keda ma pole aidanud, kui see, kas mu välimus ikkagi on kellegi arvates piisavalt sünnis (kuigi – jah – tegelikult ei taha ma sellega olla kellelegi pahanduseks).
Miks ma üldse praegu avameelsusest räägin? Sest kui ma olen otsustanud oma blogis aus olla, siis vahel kajastan ka neid asju, mis paljude teiste kristlaste silmis on laiduväärt. Teate, kui kaua ma mõtlesin enne, kui kirjutasin sissekande, kus mainisin, et jõime Lauriga ühe pudeli vahuveini? Sest seal on minu jaoks käärid… Ühelt poolt ei tarbita meie peres alkoholi isegi sellistel üritustel, mille puhul enamik inimesi seda lausa viisakuseks peaks, teisalt oli meil erandlik olukord ja ma otsustasin seekord, et just täna ei ole see minu jaoks vastuoluline. Et see ei ole minu surmapatt. Aga keeruliseks läks hiljem – sellest blogis rääkides. Ma põhimõtteliselt olen igasuguse alkoholi reklaamimise vastu. Kõige vastu, mis seda soodustab või heas valguses näitab. Kas ma oleksin pidanud sel juhul meie kogemusest mitte kirjutama? Kas oleksin pidanud selle osa salgama ja näitama, et olen ideaalmustritele vastav? Ei, sest kui ma hakkan varjama ja vassima, pole sel blogil enam senisel kujul mõtet. See, kui te ei tea mu patte (eeldusel, et see või mõni muu mu blogis käsitletav teema on olnud patuks), ei tee ju niikuinii mind vähem patuseks!
On olnud hetki, kus mulle on tundunud, et peaksin tegema blogi meie perekonnast ja oma kogemustest nii, et see ongi põhimõtteliselt kristlastele suunatud ja kristlikest teemadest. Olen aga leidnud päris mitu põhjust, miks ma seda teha ei saa. Esiteks pelgan ma materdamist. Jah, ma näen kristlikes internetikeskkondades pidevat kaklemist ja üsna tihti on see sama inetu kui suvalise ajalehe kommentaarium. Teha ennast ja oma peret kriitikanoolte märklauaks – ma ei ole veel leidnud eneses tunnet, et seda vajaksin. Teine põhjus on aga minu ebatäiuslikkus. Toon kohe mõned näited. Esiteks ma tülitsen oma mehega. Päris ausalt – meil on perioode, kus suudame üksteisele niimoodi närvidele käia, et kohe on käidud! Teiseks: mul ei ole kirjutamisel eriti palju tabuteemasid. Nii ongi: kui see ikka haakub sellega, millest rääkida igatsen, siis võin kirjutada ka seksist. (Vahemärkus: ilmselt ainult seksin ma oma mehega rohkem kui tülitsen ja seegi pole aalti nii olnud 🙂 )* Lisaks võin ma olla üsnagi kangekaelne ja kuigi aeg on mind õpetanud usaldama ja nägema, et alistumine abielusuhtes on ülioluline osa, pole ma selles osas mingi musternäide, kellest ilmselt tublid kristlastest naised lugeda tahaksid. No ja siis veel ideaalseks emaks olemine: vahel ma olen liiga väsinud, et õhtul lastega palvetama minna (viimasel ajal olen üritanud end selles osas rohkem distsiplineerida), mõnikord ma tõstan nende peale häält ja üsna tihti tundub mulle, et peaksin neile olema paremaks eeskujuks, kui seda reaalselt suudan. Nagu näete, on neid põhjuseid palju, kuid need ei kaalu üle seda viimast: mulle tundub, et kõige mu kõrgetele standarditele mittevastava ebatäiuslikkuse keskel võib mõne mittekristlasest lugeja jaoks ühel hetkel oluline olla, et ta näeb meie pere “tavalist” elu, millest paistab ikkagi läbi, et minu jaoks on ainult üks Jumal ja Päästja Jeesuse Kristuse kaudu. Mu elu on täis kuhjaga tunnistusi sellest, et Jumal on imeline ja võib meile väga palju anda ning meid veel rohkemast päästa.
Seega, armas õde ja vend Kristuses, anna mulle andeks, kui riivan vahel oma avameelsuses Sinu tundeid ja tõekspidamisi. Võib-olla ma näen mõnd asja avaramalt kui Sina, võib-olla aga olen veel selles küsimuses liiga nõder ja pean oma arenguteed edasi käima, et jõuda sinna, kus Sina oled – usun, et aeg annab selles osas arutust. Selle kõige keskel loodan ma ikka, et meievaheline armastus jääb püsima. Ma tõepoolest usun, et kui kristlastel on armastus Päästja ja teineteise vastu, siis võime me olla praktiliselt võitmatud!
Mittekristlastele… 
Märkasite, et suunasin selle kirja esimese poole kristlastele? Miks selline vastandamine? Sest kuigi ma kirjutan oma blogi kõigile, tahan ma ennekõike hoida oma kristlikest õdedest ja vendadest lugejaid. Ma tahan, et mu blogi oleks neile võimalikult sobilik lugemine, sest olgem ausad – enamik internetis leiduv on vaimsele inimesele lugemiseks puhas “kräpp”. Teatud mõttes on kristlastest lugejad ka minu südametunnistuseks, kui mõtlen, mida kirjutada.
Teie ees ei hakka ma vabandama, et olen oma usuasjades avameelne. Oma blogis ei hakka ma kunagi salgama seda, mis on minu jaoks oluline. See on kummutamatu fakt, et olen käinud oma eluteel koos Jeesusega juba 15 aastat. Seda ei saa minu küljest eraldada, seega kumab see ikka ja jälle kuskilt läbi. Ma ei kohusta sealjuures kedagi vastavasisulisi arvamusi lugema. Ilmselt kirjutan neist teemadest üha rohkem, kuid igaüks võib sealjuures täiesti vabalt ise valida, mida lugeda soovib.
Sain vist öeldud kõik, mis hingel. Põnevate uute teemadeni! Hetkel mulle igal juhul tundub, et olen tagasi kirjutamislainele sõudnud 🙂 
* Lugeda (õnnestunud või ebaõnnestunud) naljana, milles ka tõekilluke sees
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s