Otse teise klassi ehk Melissa käib nüüd päriselt koolis

Downloads1
Kellele on vaja esimest klassi? Me ei küsi seda küsimust just eriti tihti, sest esimene klass on loomulik elu osa. Kõigepealt läbid selle, siis teise klassi, seejärel kolmanda ja nii edasi… Aga kas on võimalik ka nii, et jätame ühe osa neist etappidest vahele? Näiteks esimese klassi…? Just nii juhtus meie Melissaga. 
Kõik sai alguse märtsikuus. Ühel päeval kuulsin sahinaid, et Liise koolidirektor tahaks meiega “võib-olla” midagi arutada, midagi meile pakkuda… Kuna mu lapsed käivad koolis, millega Lauri vanemate peres on kõik vähem või rohkem seotud, siis suur osa juttudest ikka miskil moel meie kõrvu ulatub. Muutusin uudishimulikuks ja järgmiseks kuulsingi teisest allikast, et kõne all on ettepanek liita Melissa käesoleva esimese klassiga, et ta läheks sügisel ametlikult otse teise klassi.

Jäin ootama, millal direktor ühendust võtab. Ei võtnudki! Omaette juba olin miljon plussi ja miinust selle ettepaneku osas välja mõelnud ja kaldusin pigem miinuspoolele. Seevastu Laur leidis kohe, et see on jube hea mõte ning tema lõpuks haaraski härjal sarvist ja uuris diorektorilt, mis värk on.
Sealt edasi läks kõik tormikiirusel. Melissa läks kolmanda veerandi teisel või kolmandal nädalal kooli ning vaatasime nädal aega, kuidas ta kollektiivi sobitub ja õppimisse suhtub. Põhjus, miks mõte üldse kaalumisele tuli, on asjaolu, et Melissa käis niikuinii juba teist aastat eelkoolis ja tegelikult oli juba nii õpetajate kui õpilaste suhtes üsna sisse elanud. Seega pole imestada, et see esimene nädal meeldis talle väga.
Tegelikult oleks Melissa võinud sama klassiga kooliteed ka sügisel alustada. Siis ma lihtsalt ei tundnud, et ta oleks valmis. Sotsiaalsus oli esimene põhjus. Lasteaias polnud ta käinud ning oma loomuselt tundus ta õest oluliselt tagasihoidlikum. Samas hakkasime õpetajatega märkama, et vahemikus sügisest kevadeni tegi Melissa tohutu nö hüppe sotsiaalses eneseleidmises. Ta avanes täiesti iseseisvalt ja loomulikult. Kuigi ta valib siiani tihti võimaluse mängida üksinda, on tal tekkinud väga häid sõbrannasid ja tundub isegi, et ta on koolis pigem seda tüüpi, kellega just tahetakse koos olla.
Teine põhjus kõhklemiseks oli see, et Melissake kipub väsima. Liise on suutnud mind tohutult üllatada, et selle kahe aasta jooksul pole tal sisuliselt kunagi olnud probleeme ärkamisega. Kuna nende koolipäevad on üsna intensiivsed ja sinna otsa lisanduvad ka trennid 3x nädalas, siis oli ikkagi ka temal hetki, kus ta tuli koju äärmiselt väsinuna ja jonnisena, mis pole muidu talle üldse omane. Samas on Melissa juba pisikest peale väga kiiresti laskunud raskesti rahustatavasse jonni, kui ta pisut rohkem väsib. Ajaga on ta seda üha rohkem kontrollima õppinud, kuid ta peab veel eneses tööd tegema. Teisalt hakkasin aga ühel hetkel mõtlema, et tal tuleks sellega tegeleda ka siis, kui ta läheks aasta või kaks hiljem kooli. Lihtsalt möödunud aasta sügisel tundus mulle, et ma pigem tahan talle kinkida lisa-aasta enese leidmiseks.
Aga ikkagi otsustasime me kevadel teisiti. Kõige rohkem tahtis seda Melissa ise. Ja kõik sujuski kenasti. Nagu ütlesin, võeti Melissa väga hästi omaks ning ka õpetaja oli väga julgustav ja toetav. Samuti teised õpetajad. Ma arvan, et see ongi see põhjus, miks julgesin taolise sammu ette võtta. Tüdrukute kool on pisike, lähenemissuund väga põnev ja õpetajad lapsekesksed. See on turvaline keskkond, kuhu laps saata. Tänu nendele ei tunne ma, et oleksin oma lapsest lihtsalt katsejänese teinud. Ja tänu nendele ma ka tean, et kui midagi ikkagi ei toimi, siis nad märkavad seda ja me leiame üheskoos parima lahenduse.
Nii hakkaski Melissa kevadel jõudumööda koolis käima. Me ei pannud talle mingit tampi peale. Pidime ka leppima asjaoluga, et vahepeal oli ta kaks korda pikalt haige. Mingit ametlikku koolis käimist polnud, pigem võiks öelda selle kohta vaatlemine ja kooliga harjutamine.
Ametlikult läks Melissa kooli sel suvel. Esimese koolipäeva aktus oli 28. augustil (sellele eelnes veel kaks päeva koolialguse laagrit) ning seal võeti ta vastu teise klassi õpilaseks. Melissa jaoks oli see tema elu esimene aktus. Natukene mind ennast kripeldas, et tema esimene koolipäev oli teistsugune kui Liisel või üldse teistel lastel… Esimese klassi lapsed said kõik traditsioonilisel kombel aabitsad ja lilled ning see osa on temal ära jäänud. Küll aga kutsuti ta esimesena ette kui vanemate klasside uus õpilane ja tema rinda pandi Tartu Erakooli rinnamärk. Sellest rääkis ta pärast suure uhkusega ning meenutas kui päeva erilisemat osa. Tema ise ilmselt ei osanudki puudust tunda formaalsest aabitsa kinkimisest.
Nüüd on tüdruk juba teist päeva õppetöös sees ning ma arvan, et ta on väga tubli. Õpetaja on tal uus, kuna nende koolis katsetatakse praegu süsteemi, kus igal aastal on kindel õpetaja – on alati sama esimese klassi õpetaja, teise klassi õpetaja, kolmanda, neljanda ja viiendagi klassi õpetaja. Õpetajad on ära jagatud selle järgi, kes just teatud vanuseastme või õppeaasta ülesannete järgi võiks olla parim variant. Lastele annab see aga võimaluse eri õpetajate käe all õppida. Kuna tegu on pisikese kooliga, siis niikuinii jääb kontakt ka teiste õpetajatega väga tugevaks.
Eile siis rääkis Lauri õde mulle, kuidas Melissa õpetaja tüdrukut kiitis. Melissa nimelt käis ise õpetajaga rääkimas, et ta tunneb muret, kas ja kuidas ta ikka hakkama saab. Koos olid nad pikalt rääkinud ja arutanud ning leidnud esmased lahendused. Mul on väga hea meel näha, et Melissa on ise motiveeritud. Suve alguses me proovisime pisut järele õppida, aga siis tekkis tal ühel hetkel ükskõiksus ja isegi tõrge. Ütles, et ta võib ka esimesse klassi minna ja keeldus õppimast. Arutasin seda olukorda mõne inimesega ja jõudsime järeldusele, et ei sunni teda. Sellest pole kasu, kui tal sealjuures jääb kogu sellest protsessist mõru maitse suhu. Lasingi tal suvel olla lihtsalt laps. Ainus erand oli Pipi Pikksuka raamatu osas, mis oli kohustuslik teiseks klassiks läbi lugeda ja mida ta tegigi.
Kooliaasta on veel alguses. Karussell alles läheb keerlema ja näis, mis aeg endaga kaasa toob. Mina olen siiski positiivselt meelestatud ja Melissa samuti. Kuni temal seda indu jagub, usume meie, et kõik takistused on võimalik ületada.
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s