Lahutus pole lahendus ehk “Vastused Teie küsimustele vol.4 “

IMG_2748

Küsimus number 4:

Kirjutasid kusagil, et oled oma mehega abielu jooksul palju tülitsenud. Kas oled/olete mingil eluhetkel kaalunud lahutust?

Vastus: Hästi lühike vastus oleks: “Ei ja ja”. Jah, ma olen vihahoos lahutust maininud. Ei, me pole kumbki seda reaalselt kaalunud ega võimalusena arutlenud.

Ma arvan, et üks esimesi asju, millega abielludes tegeleda tuleb, on tunded. Nii kummaline, kui see ka ei kõlaks, siis tihtipeale on just tunded need, mis tasuks hea suhte nimel esimesena ukse taha visata. Emotsioonide baasil tehtud otsused ja käitumisviisid võivad panna käärima midagi, mis aastaid hiljem on nii hapu, et tahaks lihtsalt minema visata…

Teine oluline asi, mis seostub tunnetega, on oskus õppida kaaslase emotsioonidest mööda vaatama. Minul on esinenud väga tugevaid tunnetepurskeid ja need tulevad minu psüühilisest eripärast. Laur on mind aastatega “lugema” õppinud ja saab üha rohkem aru, millal pole mõtet asju isiklikult võtta ning saada aru, et minus räägib vaid hetkel lahvatanud tunnetemöll. Ma olen talle väga tänulik, et ta on – minu seda külge tundes – ikka veel minu kõrval. Continue reading

Advertisements

Miks ma põhikoolis ebapopulaarne olin ehk “Vastused Teie küsimustele vol.3”

IMG_20170930_105750

Küsimus number 3:

Jäi silma kuskilt lausejupp,et sa olid koolis ebapopulaarne piiga?
Miks?
Kas põhjus oli sinu vaikses ning ülitagasihoidlikkus loomuses või et sa polnud oma vaadetelt ja olemuselt selline nagu TEISED?

Vastus: See ei ole minu jaoks kerge teema, millest iga kell väga rääkida tahaksin. Kuigi need vähesed endised klassikaaslased, kellega pärast põhikooli olen juhtunud rääkima, on maininud, et nemad mingit erilist narrimist või kiusamist ei mäleta, siis mina elasin päris mitu kooliaastat väga tugeva pinge ja hirmu all. Olen oma loomult tundlik inimene ja arutleva natuuriga, seega on mulle võimalik sõnadega väga palju haiget teha. Ilmselt oli see ka üks põhjus, mis nö kiusajatele hoogu andis – me tunneme ära, kui teine on nõrgem.

Continue reading

Kuhu ma kadusin?

Minu pikemaajalised lugejad on ilmselt juba märganud, et blogimine käib mul tõusude ja mõõnadega. Viimasel ajal kumab siin mõõn… Mis on seekord minu vabanduseks?

Ei, mul pole puudust ideedest. Tegelikult oleks kirjutada väga-väga palju. Osaliselt olen kirjutamist juba alustanud, kuid üles pole veel midagi pannud. Need, mis lõpetatud ja pole üles saanud, ootavad ühe peamise teguri taga, milleks on fotokaamera kaabel! Minu Nikoni fotokal, mida kasutan peamiselt tähtsate olukordade jäädvustamiseks, on üksainus juhe, mille abil tõmban pildid arvutisse. Ja juhuslikult on see juhe kadunud juba kolm nädalat. Kuna olen praeguseks läbi vaadanud ka mittemõeldavad kohad, on mu peas juurdunud mõte, et Karl on selle ühel hetkel kätte saanud ja pistnud sellisesse kohta, kust see võib halvimal juhul alles aastate jooksul suurkoristuse või ümberkolimise käigus päevavalgele tulla…

Piltide taha ma siiski 100% end peitma ei hakka. Laur lubas homme vaadata, et äkki saab kuidagi mälukaardi abil fotod arvutisse. Mitte ainult mu blogi ei oota selle taga, vaid ka Hannah. Terve septembrikuu oleme olnud nii aktiivsed, et meil pole isegi magamisaega olnud. Mina olen enda peale võtnud selle aja jäädvustamise. Arusaadavalt tahab ka tema neid pilte näha ja mälestuseks hoida.

Tegelikult ongi Hannah üks suur põhjus, miks ma pole kirjutanud 🙂 Kuigi meil on olnud koos nii palju teha ja nii palju oleks teiega jagada ning endale tulevikumeenutusteks kirja panna, pole mul puhtfüüsiliselt tihtipeale olnud sedagi aega, et arvuti üldse avada. Ja ma ei kurda selle üle! Ma usun, et see on olnud üks mu elu vingeim septembrikuu 🙂

Imelik on mõelda, et viimased nädalad olen pea iga õhtu magama läinud peale südaööd, vahel koguni kolmest öösel. Ärkama olen ikka pidanud samal ajal ehk siis unetunde pole just palju kogunenud. Alles viimastel päevadel olen hakanud märkama, et see on pisut mu tervisele hakanud. Täna, mil on esimene päev ilma temata, tunnen seesugust väsimust, et ilmselt kella kümneks magan juba sügavalt.

Kui ma ükskord ennast välja olen puhanud, asun jälle blogitöö kallale. Tulemas on palju põnevat!

Kas nelja lapse kasvatamises on ka midagi lihtsat ehk “Vastused Teie küsimustele vol.2”

(IMG_2775

Küsimus number 2: 

Mis on nelja lapse kasvatamise juures (kõige) keerulisem ja mis on lihtsam kui nt 1-2 lapse puhul? Küllap seda viimast tasub eriti rõhutada, sest ühiskond kipub rõhutama seda esimest. Aga just Sinu kogemus.
Vastus: Ma arvan, et keeruline osa tulebki välja just arvus ehk siis asjaolus, et neid lapsi on kokku 4. Üsna tihti juhtub, et rohkem kui ühel neist on korraga vajadused, mille täitmist nähakse vaid oma vanemates. Vahel jääb seetõttu kellegi mure või rõõm teise varju. Kui on selline tugev nõudlusperiood, siis on see kurnav ka emale ja isale ning on tarvis rohkem enesedistsipliini, et asju rahulikult võtta.

Continue reading

Käisime ministeeriumis, Ronimisministeeriumis

DSC_0181

Kui ma laps olin, meeldis ronimine mulle väga. Mõned mu parimad hetked möödusid puu otsas mõtteid mõlgutades. Või siis panime nagu pärdikud õdedega uksepiitasid mööda üles. See kõik oli väga lahe! Siis oli see lihtne ning loomulik. Nüüd tunnen end kohmakalt isegi tavalisel redelil. Pole vist ime, et olin selles valguses kergelt skeptiline, kui Laur ütles, et võiksime külastada Ronimisministeeriumit.

Kas Ronimisministeerium on uus “riigivalitsemise keskorgan” (laenasin selle keeruka tõlgenduse Wikipeediast), mis reguleerib ronimist Eesti Vabariigis? See on täitsa õigustatud küsimus, kuna valitsuses tehakse pidevalt mingeid “huvitavaid” uusi ametikohti, seadusi ja mida kõike veel. Miks siis ei peaks ka ronimiseks paika panema kindlaid reegleid ja euronorme?

Ei, rahustan teid seekord ilusasti maha – riik ei raiska armsa maksumaksja raha, et piirata näiteks laste turnimist puude otsas (ma ei saa jätte vahele märkimata, et minu arvates seda isegi võiks teha ja lapsi just rohkem õue ronima suunata!). Ronimisministeerium on hoopis üks suur siseruum väga meeldivate töötajatega, kus ronimist saavad harrastada igas vanuses huvilised. Kui ikka puu otsa on vanuse tõttu piinlik tikkuda ning kaljudele minek jõukohane ei tundu, siis seesugune ronimiskeskus on ideaalne alternatiiv. Continue reading