Käisime ministeeriumis, Ronimisministeeriumis

DSC_0181

Kui ma laps olin, meeldis ronimine mulle väga. Mõned mu parimad hetked möödusid puu otsas mõtteid mõlgutades. Või siis panime nagu pärdikud õdedega uksepiitasid mööda üles. See kõik oli väga lahe! Siis oli see lihtne ning loomulik. Nüüd tunnen end kohmakalt isegi tavalisel redelil. Pole vist ime, et olin selles valguses kergelt skeptiline, kui Laur ütles, et võiksime külastada Ronimisministeeriumit.

Kas Ronimisministeerium on uus “riigivalitsemise keskorgan” (laenasin selle keeruka tõlgenduse Wikipeediast), mis reguleerib ronimist Eesti Vabariigis? See on täitsa õigustatud küsimus, kuna valitsuses tehakse pidevalt mingeid “huvitavaid” uusi ametikohti, seadusi ja mida kõike veel. Miks siis ei peaks ka ronimiseks paika panema kindlaid reegleid ja euronorme?

Ei, rahustan teid seekord ilusasti maha – riik ei raiska armsa maksumaksja raha, et piirata näiteks laste turnimist puude otsas (ma ei saa jätte vahele märkimata, et minu arvates seda isegi võiks teha ja lapsi just rohkem õue ronima suunata!). Ronimisministeerium on hoopis üks suur siseruum väga meeldivate töötajatega, kus ronimist saavad harrastada igas vanuses huvilised. Kui ikka puu otsa on vanuse tõttu piinlik tikkuda ning kaljudele minek jõukohane ei tundu, siis seesugune ronimiskeskus on ideaalne alternatiiv.

Ronimisministeerium asub Tallinnas ja ega meie pealinna eriti tihti satu. Seoses Hannah’i* tagasitulekuga Eestisse, pidime selle pika sõidu ikkagi võtma. Kakssada kilomeetrit autosõitu tekitavad aga pehmelt öeldes “istme maitse” suhu. Selles valguses oli täitsa teretulnud Lauri idee lennujaamast otse ronima põrutada.

Kui ma kirjutasin Ronimisministeeriumisse, et tahame neid külastama tulla ja et ma teeksin sellest ülevaate ka oma blogisse, siis nende reaktsioon oli esimene, mis pani mind esmast skeptilisust alla neelama. Kirjad, mis vastu sain, olid väga lahked ja viisakad, meile soovitati kellaaega, mil on rahulikum tulla ning pakuti instruktorit. Jää mu südames hakkas sulama.

Ühesõnaga: pärast mitut tundi autosõitu (Hannah’i jaoks lendamist) maandusimegi Ronimisministeeriumis.

“Huh, jess, see polegi hirmus kõrge!” oli esmane mõte, mis mu peast läbi vilksatas, kui majja sisenesime. See oli positiivne!

Teine, mis innustavalt mõjus, oli väga positiivse oleku ning meeldiva suhtlemisoskusega administraator.Alati mõjub vabastavalt, kui saad uutele kogemustele vastu minna rõõmsameelsete ja toetavate inimestega.

Täitsime esmase külastaja ankeedi. Mina ja Laur olime väga segaduses, kuhu kirjutada enda või laste nimed. Minu ülesandeks oli samale lehele panna enda ja Melissa nimi. Panin Melissa nime kohale kogemata enda oma. Ok, selle saime ära kustutada. Siis kuulasin vahepeal administraatorit. Seejärel hakkasin taas nime kirjutama. Kustutatud kohale sai taas minu nimi… Pidin uuesti korrektorit küsima. Tegelikult vist isegi veel ühe korra… Ma tõsimeeli poleks imestanud, kui administraator seepeale oleks kahtlema hakanud, kas sealt lahkudes üldse asutuse nime mäletan, rääkimata selle kohta kirjutamisest…

Aga liigume edasi ronimise juurde.

Kas te olete kunagi näinud ronimisjalatseid? Kas teadsite, et need peavad olema nii kitsad, et isegi pitsitab ja varbad on sees pisut krussis? Loomulikult pole mul seesuguseid kodus kapinurgas vedelemas, rääkimata veel kogu perele. Aga selle pärast polnud vaja meelt heita – Ronimisministeeriumis on suur riiul täis jalatseid, mida saab võimalik laenutada. Esimese asjana valisimegi välja sobivad jalatsid.

Kui jalanõud said jalga ja riided vahetatud, liikusime päris tegevuse juurde.

Meid tervitas instruktor Kadri. Tema on ronimisega juba mõned aastad tegelenud ning tal on tagataskus ka väljas ronimise kogemus. Kadri küll tunnistas, et temalgi on keskuses tasemeid, mida ta ära ei suuda teha, kuid meie silmis oli ta täitsa professionaal.

Minu jaoks oli väga meeldiv, et instruktor jätkas sama muljet, mille vastuvõtus saime ehk omas rõõmsat meelt ja huumorisoont, jäädes seejuures siiski ajalikuks. Huvitav, kas tõesti mõjub ronimine toetavalt ka vaimsele tervisele, nagu kuskilt lugesin?

DSC_0151

 

Enne, kui meid ronimisseina juurde lubati, pani instruktor Kadri meid soojendusi tegema. Lauri jaoks, kes on nö kõva mees, on soojendused tavaliselt see osa treeningust, mis tuleb vahele jätta või kiiruga üle käia. Siin oli ta aga hoopis teises rollis, mistõttu võimlesid kenasti nii tema, Hannah kui ka tüdrukud. Mina tegin vahepeal pilte.

DSC_0153

Kui keha soojaks tehtud – kusjuures soojaks tuli teha muuhulgas sõrmed ja hüppeliiges, mis on ronimises väga olulised – saime lõpuks seina kallale asuda.

Esimene ülesanne tundus kerge. Tuli mööda seina (kõrguseid vallutamata) ühest ruumi otsast teise liikuda. Käkitegu, eks? Tegelikult teevad selle esimese korraga ära vaid vähesed. Meil kukkus Melissa mitu korda, Liise ühe korra, mina ja Hannah kaks korda ning Laur pani ilma erilise pingutuseta ühegi kukkumiseta lõpuni.

Kõige rohkem oligi sel päeval sõiduvees Laur. Kui tuli esimene võimalus hakata seina mööda kõrgele ronima, ei pidanud temale seda teist korda ütlema.

DSC_0158

Kes mind väga üllatas, oli Liise. Ilmselt on Laur talle geenidega kaasa andnud julguse ja avastamisrõõmu ning minult sai ta kaasa pärdikugeenid (ma mõtlen need, mis mind lapsena maast puude otsa tirisid ja hiljem taandarenesid). Igal juhul avastas ta uusi ronimisvõimalusi tõelise kirglikkusega ning tegi julgemaidki asju, kui mina lõppkokkuvõttes proovisin.

2017september4

Aga kuidas mul endal läks? Alguses olin pisut ebakindel, kuid instruktor oli pidevalt minu kõrval ja pakkus uusi põnevaid võimalusi. Tänu temale kasvas mu julgus proovida ning katsetada. See andis mulle, kui uudishimulikule inimesele, ka võimaluse uurida, mis värk selle ronimisega tegelikult ikka on.

Ma pikaks ja spetsiifiliseks ei lähe, aga ronimist on mitmesugust. Ronida saab väljas kaljudel ja ronida saab spetsiaalsetes siseruumides. Ronida saab köiega ja köieta. Ronimine on füüsisele hea väljakutse, sest vajab nii jõudu, vastupidavust kui painduvust. Kõik need tulevad harjutamisega. Ronimisministeeriumi-sugused sisehallid on praktiseerimiseks imehead. Kohal võid käia nii üksiküritajana kui liituda treeninggrupiga. Laste trennid on alati väga täidetud.

Mul tekkis isegi väike kadedus tallinlaste osas. Jube vahva oleks ise samuti sellist spordiala tihemini harrastada. Kui korra proovid, tahad uutele tasemetele jõuda! Vähemalt minuga läks nii. Hakkasin lausa elevusega proovima uusi mooduseid kõrgele jõudmiseks. Ainult ühes kohas kiilus mul mõte kinni ja tekkis miski hirmukramp. Olin jõudnud seina mööda üles ja pidin tagasi alla tulema, kuid hakkasin kartma. Selle asemel, et alla tulla, hindasin kiiruga olukorda ja vinnasin end hoopis pisut kõrgemale, kukutades oma keha üle ääre teisele korrusele. Seal on justkui rõdu, mida kasutatakse tihti soojenduse tegemiseks. Kui seal parasjagu sooja tegevale meestarahvale ka tundus kummaline, et üks naisterahvas järsku sedamoodi üle ääre tuli, ei näidanud ta seda mingil moel välja.

Laur pildistas minu ronimist:

DSC_0171

DSC_0180

Jääb veel üle rääkida Melissast ja Hannah’st. Nemad olid pisut vähem julged ning Hannah tundis ka, et temal jääb jõust puudu. Vahepeal ta puhkas ja oli lihtsalt toeks Liisele. Melissa aga liikus samm-sammult rohkem selle suunas, et saaks ometi ronida seina selle osani, kuhu oli tõmmatud hall joon, mis tähistas kõrguse tippu. Mina, Laur ja Liise puutusime selle juba üsna alguses ära.

2017september4-001

Kui me kõik oma isu täis ronisime ja end tagasiteele asutasime, siis märkasime kõik kihelevaid sõrmi. Normaalselt ei kasuta me trenni tehes kuigi palju ei sõrmi ega ka varbaid, kuid ronides tuleb needki unest üles virgutada. Siinkohal pole vist tõesti liialdatud, kui öeldakse, et ronimine on treening, mis haarab kogu keha ning mõjutab väga erinevaid lihasgruppe.

Lahkudes said tüdrukud kaasa valida Ronimisministeeriumi kleepsud. Meie tänasime instruktorit ja administraatorit. Ja järsku tekkis Lauril küsimus, mille ta pidi järele uurima: Aga miks selle koha nimi ikkagi on Ronimisministeerium?”. Pidime siiski selle vastuseta koduteele asuma. Keegi lihtsalt ei teadnud kindlat nimesaamise lugu.

Sõitsime juba tagasi koju, kui leidsin oma meilikastist kirja, mida tahaksin tsiteerida. Et ikka kõik saaksid aru, miks Ronimisministeerium on just Ronimisministeerium, siis siit tuleb selgitus:

“Enne, kui läksite, tuli õhku küsimus, et miks Ronimisministeerium on Ronimisministeerium?
Seda nimelt selle pärast, et Ronimiskeskus ei oleks üldsegi nii kutsuvalt kõlanud 🙂
“Ronimisministeerium” on ikka ja jälle olnud toredaks vestluse algatajaks, sest tekib küsimus “… vabandust, MIS ministeerium?” See on tekitanud huvi uurida. Järgmine samm on esmakülastus ning siis edasi juba on saanud meie keskusest paljudele regulaarne külastuspaik, kus kohtuvad sõbrad ja saab mõnusalt trenni teha.”

 

ARMAS LUGEJA, MILLISED ON SINU KOGEMUSED RONIMISE JA/VÕI RONIMISMINISTEERIUMIGA?


*Hannah on meie pere esimene au pair, kes rahvuselt austerlane, kuid elanud enamuse elust Luksemburgis. Hannah’st sai mulle ja Laurile väga hea ühine sõber. Hannah elas meiega 2016. aasta septembrist novembri keskpaigani. Pärast seda oleme Lauriga teda korra Austrias külastanud ning septembris 2017 on ta taas külas Eestimaal. 

 

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s