Kui müürid langevad…

DSC_0067

Kas teie elus on vahel olnud aegu, kus kõik tundub juba justkui ideaalsena ja siis see täiuslik “sein” lihtsalt suure kolinaga kokku variseb? Ühtäkki on õhk täis paksu tolmu ja segadust. Sinu ees on kaks valikut: pöörata selg ja põgeneda või hakata tasapisi kuskilt otsast koristama.

Kui müür, mis variseb, polegi kätega ehitatud ja materiaalne, on asjad teinekord isegi keerulisemad. Vaimne ja hingeline kokkukukkumine on miski, mida võib endalgi olla raske mõista, rääkimata ümbritsevatest. Aga põgeneda või silmi sulgeda ei saa, kui Sul on väikesed lapsed ja elu tahab edasi minemist. 

Minu lugu algas teatud määral juba enne meie viimase lapse sündi. Neljas kord rasedust oli midagi sellist, mille peale lõpus lausa iga tunniga rohkem mõtlesin: “Saaks see ometi läbi – ma olen väsinud olemast paks, kole, kohmakas, valudes ja kurnatud.”. Siis tabas mind sünnituse eel silmapõletik, mis andis valudele ja ebameeldivustele veel uue tähenduse. Seejärel ei õnnestunud mul juba neljandat korda täiesti sekkumata sünnitada (tahtsin raseduse lõppu nii väga, et ega see tugevalt häirinudki). Seejärel algas elu sobitamine nelja lapsega, pidevad haigused ja rohkem kui pool aastat rinnapõletikke. Imetamisest, mis on olnud minu jaoks midagi ilusat ja erilist, sai õudusunenägu. Kui valusad palavikuga tükid juba rohkem kui korra nädalas esinema hakkasid ja isegi siis, kui ma lihtsalt juhtusin öösel pikemaks külili magama vajuma, andsin alla (imetasin 8 kuud). Aga selleks ajaks olin hingeliselt sügavalt kurnatud… Mäletan, kuidas käisin 2016 aasta suvel korduvalt end pidevalt ümbritsevate inimeste keskel ringi ja mõtlesin: “Miks te keegi midagi aru ei saa ja aidata ei taha? Kuidas te ei näe, et ma mõtlen pea iga päev sellest, et tahaksin lihtsalt surnud olla?”. Ma olin katki, aga ma ei tahtnud seda tunnistada.

Neil hetkedel aitas mind teadmine, et ajad mööduvad ja loomulikult abistas ka usk. Usk isegi füüsilises mõttes, sest kirikus olid inimesed ja ma vajasin teisi inimesi ning võimalusi kodust välja saada. Mis aga aja möödumisse puutub, siis väga suur koorem langes mu õlult, kui võtsin vastu otsuse lõpetada imetamine. See oli raske ja käis läbi enesesüüdistuste, kuid mina ja Laur teadsime mõlemad, et piir on käes ja võib-olla juba ületatudki. Raskeim osa oli see, kui mõned, kes tagamaid ei teadnud või ei suutnud mõista, pakkusid arvamusi, et ehk oleks saanud nii või naa ikkagi jätkata… Minus oli aga rinnaga toitmisest tekkinud nii suur auk, et isegi praegu neid ridu kirjutades tabab mind tollele ajale mõeldes õud ja pisarad. Kui Lauri põhjused on väga teistlaadi, siis minu jaoks on saanud just imetamine selleks argumendiks, miks ma ei taha enam ühelegi lapsele isegi mõelda. Arvan, et seda suudavad mõista vaid need, kel kunagi rinnapõletik olnud ja kui nad nüüd mõtleksid korduvatele antibiootikumikuuridele ning lõpuks iga nädal tekkivatele palavikuga valutükkidele, siis nemad ehk mind hukka ei mõistaks.

Suurim lahendus tuli aga, kui Lauri õde mul kord külas oli ja pahas tujus Karli hoida aitas. Tema rääkis mulle võimalusest võtta au pair. See oli justkui taeva kingitus! Hakkasin lapsehoidja tulekuga seoses maja ümber kujundama ja mõtlesin kui lahe, et leian endale sõbra, kes on minuga igapäevaselt koos. Naljakas, aga ma isegi ei kahelnud, et meist saavad sõbrad…

Kuud koos Hannah’ga olid üllatavalt normaalsed ja selged. Ma tundsin, et olin jälle tavaline ja lihtsalt mina ise. Tema sõprus mõjus kosutavalt ka meie paarisuhtele Lauriga. Meil oli nüüd imeline väga lähedane ühine sõber. Ja kodu oli kohe palju rohkem korras!

Aga Hannah oli vaid novembri keskpaigani. Ja detsembris tuli pommuudis (hmm, üsna tabav väljend siia…), et Laur läheb Liibanoni. Jah, ma andsin ise talle selleks oma nõusoleku, aga sel hetkel polnud mul aimugi, kuidas see meid tegelikult mõjutab…

Tagantjärele ütlen, et missiooni juures oli kõige raskem sellele eelnev. Kuigi mul oli neil eelnevatel kuudel taas abiline, polnud ma seekord rahulolev ja pingutasin palju, et välja näha enam-vähem normaalne. Olin stressis (mitte ainult mina – väga raskelt elas seda üle ka meie Liise) mõttest, et mees läheb ära ning pean üksi toime tulema ja olin stressis, sest mu katuse all elas inimene, kellega ma kokku ei sobinud ning kellega mu abikaasa veel vähem kokku sobis. Proovisin igati neid aegu ja hetki rõõmsamaks teha, aga pidevalt langesin tagasi masendusse. See oli esimene kord, kus Laur hakkas mulle rääkima, et peaksin ehk abi otsima…

Põikan siit korra kaugele ajas tagasi. Umbes 12 aastat on möödas sellest, kui ma esimest korda elus sain depressiooni diagnoosi. Ühel hetkel oli lihtsalt kõik mu elu justkui kokku jooksnud ja mulle kaela vajunud ning meeleheitel silmapilgu jooksul kaotasin normaalse taju ümbritsevast maailmast. Tol korral sain (meditsiinilist) abi ja alustasin oma elu samm-sammult taas üles ehitamist. Aga veel tänase päevani olen vältinud sellele ajale tagasi mõtlemist ja tunnen, et ei mäleta sealt eriti midagi. Olen ka vältinud vähemal/rohkemal määral inimesi, kellega tollal kokku puutusin ning hoidnud end tagasi tegevustest, milles sellal aktiivne olin. Kui ma abiellusin, olin kindel, et ma ei tohi enam kunagi depressiooni langeda. Ütlesin ka Laurile korduvalt, et ta peab aru saama, et abiellub naisega, kellel on olnud selliseid probleeme ning kui ta ei taha oma ellu võimalust kunagi taoliste asjadega silmitsi seista, on tal targem mind kohe jätta. Aga me oleme selles mõttes mõlemad natukene hullumeelsed, et me kumbki vist ei tahagi alati oma elu liiga lihtsaks teha ja valisime mõlemad endale kõrvale “väljakutsed”. 

Kümne abieluaasta jooksul on mul olnud nii tõuse kui mõõnu, kuid kõigest olen ise läbi tulnud. Või tegelikult Jumalaga koos läbi tulnud. Peaaegu alati on olnud minu langused seotud väikeste lastega või keerulisemate aegadega paarisuhtes. Vahel me tülitsesime (ikka sõnadega) nii, et tundsin end hulluks minemas, aga see oli vaid periooditi… Seda enam on mul raske mõista, miks nüüd  – kui väliselt oli nagu parem – äkki kõik teisiti läks…

Kui Laur missioonil oli, saime temaga oivaliselt läbi. Olime taas justkui värskelt armunud ja jagasime armsaid kirjakesi. Naersime seniste tülide üle ja uskusime, et kõik parem on nüüd ees. Ja kui me taas kokku saime, tundus, et nii lähebki.

Aga midagi naljakat juhtus… Septembris polnud ma enam mina ise. Meil oli taas külas Hannah ja kohati võttis ta minu jaoks justkui abikaasa rolli üle… Seda on keeruline kirjeldada. Lauri polnud pea üldse ja me Hannah’ga muudkui rääkisime, rääkisime ja rääkisime ning veetsime kvaliteetaega koos. Jagasime majapidamist, jagasime lastehoidu, jagasime salajasemaid mõtteid. Ühel hetkel oli ta mulle saanud lähedasemaks kui mu oma abikaasa. Kui tema lahkus, hakkas vaikselt mõranema ka minu jaks.

Ühtäkki ei leidnud ma enam jõudu ainult koristada ja koristada ning nõusid pesta. Laste kisa oli muutunud väljakannatamatuks ning tundsin, et mu närvid olid nii krussis, et plahvatasin ka pisimate murede peale. Lauril oli raske mõista, mis toimub ja tema oli taas oma argielusse sukeldunud.

Teate, mis mind kõige rohkem vihastas? Mulle tundus, et mul on teatud mõttes elus kõik väga hästi minema hakanud ja mul oleks isegi nagu kõik olemas, aga ma lihtsalt ei suutnud olla rahulik ega õnnelik. Sain üsna ruttu aru, et tõenäoliselt on see depressioon, aga ütlesin endale, et tulen toime. Ütlesin seda ka Laurile. Lubasin, et proovin kristlasena sellest läbi tulla… Aga ma ei leidnud endas lõpuks jõudu isegi Piiblit avada. Kirikus käies neelasin alla pisaraid ja mõtlesin, et olen läbinisti halb inimene ning kui need inimesed mind praegu argipäevaselt tunneksid, saadetaks mind juba ukselt tagasi. Ja mind oli just valitud kiriku juhatuse liikmeks! Rääkisin Laurile korduvalt, et pean andma avalduse, et ei saa sinna kuuluda ning mõtlesin ka blogi sulgemisele. Aga tema ja inimesed, kellega natukene hiljem oma lugu jagasin, julgustasid mind neid samme esmaste emotsioonide pealt mitte tegema. (Jätsin lihtsalt kirjutamise mõneks ajaks ootele…)

Oktoobri lõpus ma murdusin ning me mõlemad Lauriga saime aru, et nüüd on see kriitiline piir, kus ma enam ise toime ei tule. Õnneks saime mulle hea psühhiaatri, meeldiva noore psühholoogi ning ravimid, mis on küll kallid, aga toimivad väga hästi.

Samal õhtul, kui esimest korda arstil käisin ja ravi saama hakkasin, läksin ka palvekoosolekule. Ma vist pole palju aastaid kirikus kurbusest teiste nähes nutnud, aga seekord oli seda raske tagasi hoida. Mõtlesin sellele, mida arvavaksid teised ruumisolijad, kui teaksid, et ravin nüüd depressiooni? Mida nad arvaksid, kui teaksid, et ilma abita hakkasin juba enesele ohtlikuks muutuma ning rääkisin oma abikaasale hirmsaid asju? Kas nad mõistaksid mind mu otsuse tõttu hukka ja peaksid allaandjaks? Kas nad ütleksid, et oleksin pidanud veel rohkem proovima? Oskavad mind kõikjal ümbritsevad inimesed üldse arvata, kui raske on depressioonis inimesel ise pinnale tõusta? Et vahel on abi otsimine suurem tugevus, kui oma jõuga proovimine… Kuigi ma tol hetkel seda ei näinud, siis nüüd olen veendunud – õigel ajal otsitud abi on tugevus! 

Muidugi oleksin võinud ma otsida abi juba varem ja siis oleks see võinud olla leebem. Omal ajal on mind näiteks suunanud pastorid Enno ja Margo, kuid nüüd olin juba pikemat aega punktis, kus polnud sellist vaimulikku inimest, kelle poole oma muredega oleksin julgenud ja osanud pöörduda. Nende puhul, kes kõne alla oleks tulnud, tundsin, et ei taha neid koormata. Võimalik, et see oli viga, aga ega see tagantjärele enam tähtis olegi.

Miks ma oma loo üldse kirjutasin? Esiteks tahan ma olla oma lugejate vastu aus. Teiseks mõtlen ma nende peale, kes võivad olla sarnases olukorras. Julgustan kõiki, kes on hädas, otsima abi esimesel võimalusel. Asjad ei pea minema inetuks, kui võtad ette pisikesed sammud õigel ajal. Jah, paljude silmis võid Sa tunduda kaotajana (kujuta ette – sa polegi superinimene või superemme!), kuid tegelikult oled seeläbi võitja. Minu elus on üks inimene, kes veel kaugest esimese depressiooni ajast on mulle rääkinud, et “see depressioon” elab ikka kuskil mu sees edasi ja ta ei usu, et sellest kunagi üle saan. Teate, võib-olla on see tõesti kuskil mu sees kükitamas ka tulevikus, aga ma tahan sellest hoolimata olla võitja. Ka siis, kui võitmine tähendab abi otsimist ja kasutamist. Murtud jalga ju ise kodus ei raviks, miks siis haiguste ravi, mida nimetame hingelisteks, on selline tabuteema? Ja veel – kui see kükitaja ka kuskil minus pesitseb, siis on ta igal juhul pisike, kui võrrelda teda salmiga, mis mu meelel “…sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.” (1Jh4:4)

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Kui müürid langevad…

  1. Rinnaga toitmise ja sünnitusjärgse depessiooni kohta võin isegi pika ooperi kirjutada ja oi kui vabastav oli vastu vôtta see otsus,et enam rinnaga ei toida. Läbi valu ja pisarate pidasin ka 8 kuud vastu. Tagantjärgi môtlen,et oleks pidanud kohe lõpetama (raske algus ja mitu rinnapõletikku).Sulle aga jõudu ja jaksu muus osas. Algus tehtud ja edasi ainult paremaks!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s