See hirmus larüngiit

Larüngiit ehk kõripõletik on seisund, mida ühelegi sellega kokku puutunud lapsevanemale pole vaja selgitada. Seda lihtsalt ei saa unustada! Üsna tavaline on, et esimesel korral toob see kaasa suure ehmatuse. Tavaliselt tabab larüngiit last keset ööd ja kui vanem pole kõritursega varem kokku puutunud, võib olla hirm, et pisike nüüd tõesti kohe lämbubki, üsna tugev. Minu õnneks oli esimene kord, mil see meie peret külastas, Laur kodus. Liise oli tollal umbes neljane ja lasin abikaasal temaga toimetada, hoides ise hirmunult tagaplaanile ja vajadusel midagi tuues. See oli märksa parem positsioon, kui see, mis mind tabas ööl vastu seda teisipäeva, kus ma lõppkokkuvõttes koju kiirabi kutsusin. 

Kell oli südaöö-paiku, kui lõpetasin oma eelmise blogipostituse ja hakkasin arvutit sulgema. Järsku kuulsin üleval korrusel koledat köha. Kuna Rain oli viimased päevad/ööd korduvalt köhatanud, jäin hinge kinni pidades ootama, kas see läheb üle. Aga aimdus oli juba sees ja väga ruttu saab aru, et tegemist pole lihtsalt köhimisega, vaid ka tuttavliku hingamisraskusega.

Kui nutva ja köhiva Raini voodist välja võtsin, oli mu peas domineerivaim mõte, et peab jääma rahulikuks. Olen larüngiidist rääkivaid artikleid varem lugenud ja ikka räägivad nad vähemal või rohkemal määral sellest, et jääge rahulikuks. Kõige esimese asjana viisin Raini aknale ja tõstsin peadpidi õue. See ei toiminud. Siis otsisin kiiruga välja inhalaatori. Teate, kui aeglane tundub “kiiruga”, kui sul on päriselt kiire? Hakkasin talle auru tegema, kui Raini suure nutu peale ärkas Karl ja tuli meie juurde. Hoidsin siis süles aina hullemini nutvat ja haukuva köha ning kõõksumise (selline häälitsus, kus laps nagu tahaks normaalselt sisse ja välja hingata, aga ta ei saa seda teha) osas üldse mitte paremaks minevat Raini ja samal ajal proovisin rahustada Karli, kes tahtis ise minu sülle saada. Kisa oli väljakannatamatu ja Karli lisandumine pani mu rahu tõsiselt proovile. Andsin inhalaatori otsiku korraks Rainile ja läksin äratasin Liise, et ta mulle Karli osas appi tuleks.

Liisel lasin ka vee pliidile keema panna. Mõtlesin, et ehk on kuumast ja niiskest aurust rohkem abi. Ei olnud! Ja Rain üldse keeldus seal olemast. Mulle aga tundus, et ma ei saa enam midagi sellist teha, mis teda rohkem kisama/nutma ajab, sest see omakorda tõmbas ta veel rohkem “kõõksuma”. Teine hirmutav asi oli tema väga siniseks, külmaks ja marmorjaks tõmbunud käed ning jalad. Mulle meenus aeg, kui Rain oli 2-kuune ja veetis nädalapäevad RS-viirusega Lastekliinikus vajades lisahapnikku. Hakkasin mõtlema, et võib-olla see ikka pole larüngiit – ma ju pole mingi meditsiiniteadlane.

Vahepeal helistasin ka Laurile. Ma üldse ei tahtnud seda teha, sest tean, et tema unetunnid haiglas on loetud. Tema soovitas otsida, kas meil kodus pole adrenaliini, et teha sellega auru. Ta ise mäletas, et peaks olema. Ei, seda meil polnud. Aga kuna ma olin meeleheitel juba ja polnud enam kindel, millega tegu, küsisin, kas Ventolinist, mis ammu Rainile välja kirjutati ja endiselt säilis, saaks abi olla. Laur ütles, et proovida ju võid…

Loomulikult polnud edasiminekut. Vahepeal oli ainus saavutus, et Liise, kes juba ise vennakeste kisast nutu äärele oli jõudnud, suutis maha rahustada Karlikese. Mina otsustasin, et pärast pea kolmveerand tundi mässamist peaksin kutsuma kiirabi.

Enne kiirabi tulekut oksendas Rain kaks korda. Tundub, et teise oksendamisega hakkas tal kuidagi parem ja ta väsis ära. Vaikselt tõmbas ta end diivanile kerra ja pani silmad kinni, vahepeal ikka sügavalt köhides, aga rahulikumalt hingates.

Mina läksin ruttu koeri kinni panema (kiirabi tulekuks tuleb koerad sulgeda!). Meil pole ketti ega eraldi tarasid koerte jaoks. Nüüd oli minu väljakutse meelitada nad kontide abil mesindusmajja, kuhu nad tavaliselt kunagi siseneda ei tohi. Emase Ellega läks rahulikult, aga isane Bahram, kes on ikka parajalt jurakas tüüp, tõrkus vastu. Lõpuks istusin tal juba kaksiratsi süles ja lükkasin teda vägisi üle ukse ning kui olukord poleks olnud tõsine, oleks see võinud paista üksjagu koomiline.

Jooksin ruttu tagasi tuppa, kus kõik oli endine. Rain diivanil, vahepeal köhides ja seejärel nuuksudes ning Karl ja Liise vaikselt minu voodis. Kuidagi tundub mulle tagantjärele, et meie pesamuna, kes muidu on praegu karjuvas ja kapriisses eas, sai ka aru, et nüüd on see koht, kus tema peab tagaplaanile hoidma.

Kiirabi tulekuks olime olukorra tegelikult laias laastus kontrolli alla saanud. Nagu nad ka ütlesid, siis olin ise teinud kõik, mis võimalik. Nemad tegid Rainile omakorda Prednisoloni süsti. See oli miski, mis poisile eriliselt meelde jäi. Et onu käis ja tegi süsti… See, et seal oli ka tädi, kes kuulas ja kurku vaatas, polnud üldse nii oluline. Aga süsti osas oli ta väga solvunud… Seletasin talle hiljem nii palju kui sain lastepäraselt, milleks see vajalik oli ja tundus, et ta isegi täitsa sai aru.

Mul on hea meel, et kõik lõpuks hästi läks. Ülejäänud öö magasin kolme lapse kaisus ja ärkasin iga väiksemagi köhatuse peale. Vastu hommikut hakkas haukuvamalt köhima ka Karl ja siis ma küll mõtlesin, et oi ei, see pole lihtsalt võimalik… Õnneks tema lihtsalt köhis ja hingamisraskuseid tal polnud. Nüüd ma lihtsalt loodangi, et see oli meie viimane kokkupuude hirmuäratava larüngiidiga.


Mis on larüngiit?

“Larüngiit on kõripõletik, mille puhul haigestub häälepaelte piirkond. See on hingamisteede kitsaim osa. Haiguse põhisümptomiks on hääle kähisemine, millega kaasnevad ka teised ägeda hingamisteede põletiku tunnused: köha, palavik, kurguvalu. Kõripõletikku tekitavad viirused ja bakterid.

1-5-aastastel lastel võib larüngiidiga tekkida kõriturse (ehk subglotiline larüngiit), mille puhul hingamisteed muutuvad väga kitsaks ja mis võib seetõttu olla eluohtlik. Põhjuseks on ealised iseärasused – väikelastel on hingamisteed kitsamad ning limaskest kohevam kui täiskasvanutel, mistõttu vähimgi turse kõri piirkonnas ahendab hingamisruumi olulisel määral.

Larüngiidihoo tekkides tuleks laps kindlasti võtta püstisesse asendisse, et kergendada hingamist. Kuna niiske õhk alandab turset, siis on hea näiteks aken lahti teha. Laps panna enne kindlasti soojalt riidesse, et vältida külmetust. Et kasu asemel mitte kahju tekitada, on talvisel ajal hoopis parem riputada lapse lähedusse märjad rätikud või minna lapsega jooksva vee lähedusse. Lapsele võib teha ka auru, kasutades spetsiaalset inhalatsiooniaparaati. Lisaks võiks anda ohtralt juua leiget jooki.

Väga oluline on, et larüngiidihoo tekkides jääksid lapsevanemad rahulikuks ega satuks paanikasse. See aitab ka lapsel rahuneda ning õige hingamine taastub kiiremini.

Allikas: https://www.kodutohter.ee/haukuv-koha-reedab-larungiidi/

 

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s