Minu väike jõuluime ehk kuidas ma facebooki loosis võitsin

24837469_1978590512409792_4414853747129616500_o (1)

Kas saab midagi head tulla päeva, kus sul on seljataga väsitav periood ilma abikaasata, kus saad teada, et su nooremal tütrel on jalg kipsi pandud ja kus ühel su poegadest on tekkinud väga kahtlane nahalööve? Ütlen ausalt: mina ei uskunud, et saab. Aga sellistel hetkedel on imeline avastada pisike rõõmukiir kohast, kust seda oodata ei oskakski.

Ma olen klassikaline näide inimtüübist, kellel õnnemängudes ei vea. Minu tüdrukuteõhtul kingiti mulle kümme loteriipiletit ja otse loomulikult ei võitnud ma sentigi. Läbi aegade olen facebookis mänge jaganud (algusaegadel rohkem, kuid viimasel aastatel väga kaalutletult), kuid lihtsalt loosimise tulemusel pole mulle kunagi ühtegi võitu tulnud. Jah, siinkohal ei saa ma salata, et olen fb vahendusel kolm auhinda saanud, kuid need olid nö asja eest. Esimesel juhul võitsin oma foto tõttu. Teisel korral kirjutasin Rahva Raamatule südamest tuleva kommentaari ja nad andsid lihtsalt niisama selle eest mulle 10-eurose kinkekaarti ning kruusi, mida siiani kasutan. Kolmandal korral kirjutasin oma kogemusest Unekooli leheküljel ja sain preemiaks Jänku-Jussi raamatu. Aga seda, et mu nimi loosimises välja tuleks, pole ma tegelikult ammu isegi oodanud. 

Tulles tagasi eilse õhtu juurde, kus kõik tundus kuidagi sünge, leidsin ma facebooki auhinnamängu võitjate hulgast oma nime. Vaatasin veel mitu korda õhtu jooksul nii telefoni kui ka arvutiga üle, et ikka kindel olla, kas tegu tõesti minuga. Ei saa salata, et selline avastus tegi mu meele rõõmsaks.

Te kindlasti juba ootate, et räägiksin auhinnast? Ma alustan siiski pisut kaugemalt, siis on lihtsam mõista, miks see on mulle oluline.

Ühel septembrikuu koolipäeval jalutasin vanalinnast Viru Keskuse poole. Järsku haaras mind endasse imeline värske leiva küpsetamise lõhn. Olles ka ise varemalt kodus leiba küpsetanud, ma lausa armastan seda lõhna. Nägin, et möödusin  kohvik-pagarikojast Rukis. Aga minus polnud julgust sisse astuda. Olen nimelt võõraste kohtade osas lihtsalt pelglik ja ebalev. Ka järgmisel korral kõndisin sealt mööda… Ilmselt oli see alles kolmas või neljas kord, kui ahvatlevad lõhnad ja uudishimu võitu said ja kohviku ukse paotasin…

Mulle meeldis Rukis kohe. Hästi kaunis ja luksuslik (aga mitte ka üleliia toretsev) interjöör, mis tekitas hubase meeleolu… Väga sõbraliku olemisega teenindajad… Mulle tavaliselt ei sümpatiseeri, kui teenindajad minuga rääkima tulevad, aga seal mõjus tervitama tulnud müüjanna igati meeldivalt. Lahkusin sealt ilusasti karbikesse pakitud šokolaaditordi tükiga ning mõtlesin, et järgmine kord ehk istun kohvikusse maha ja joon seal teed ning vaatan möödujaid. Kuulsin, et nad teevad ka hommikusööke, seega polnud mõte üldse paha.

Järgmisel õppesessioonil seadsingi sammu uuesti Rukis’se. Ühel õhtul ostsin sealt kaks laktoosivaba kooki – ühe endale, teise toakaaslasele. Järgmisel hommikul käisin hommikueineks omletti söömas. Ülejärgmisel hommikul tuli toakaaslane ka minuga hommikusöögile. Jõudsin jälle paar uut maitset ära proovida…

Juba siis, kui novembri lõpus Rukist viimati külastasin, mõtlesin sellele, et võib-olla varsti mul siia enam asja pole ja kõik maitsed mulle tuttavaks ei saagi. Koju tulles ütlesin Laurile, kes pole eriline kookide austaja (ta pole ka eriliselt vaimustuses sellest minu koogilembusest), et järgmisel õppesessioonil (tuleval nädalal) kavatsen kindlasti muuhulgas üht kohvikut taaskülastada ning süüa kooki. Ma tõesti tahan seda nautida ja selle taga on ka tõeline põhjus. Mäletate, ma rääkisin suvel, et mu analüüsidest tuli kohe välja laktoositalumatus ja jätkan edasi gluteenitalumatuse uuringutega? Kui latoositalumatus on midagi, mille puhul väikeste järeleandmistega saan ikkagi piimatooteid süüa või mille puhul on võimalik võtta sisse tablett, siis tsöliaakia on haigus, mille diagnoosi saamisel on tänasel päeval nisu-, rukki- ja odrajahu (valdavalt ka kaerajahu) ülejäänud eluks täielikult välistatud. Hetkel olen jätkuanalüüside põhjal teada saanud, et geeneetiliselt on mul tõenäosus haiguseks olemas (arvestades, et mul on peres kaks tsöliaakiahaiget ja veel üks, kellel samuti praegu vereuuringute põhjal selleks kahtlus, kuid  minu vereanalüüsid jäid segaseks, otsustas arst minu eelmiste tulemuste järel esmalt tolle analüüsi teha) ja 18. detsembril lähen ma gastroskoopiasse ehk siis “mõõka neelama”. Selle järel peaks tulema lõplik diagnoos.

Enne uuringute lõppu ei tohi ise dieediga alustada. Kui aga nende põhjal selgub, et mul on tsöliaakia, siis jäävad ilmselt Rukise koogid viimasteks nisujahust kookideks, mida mul süüa õnnestub. Jah, ma oskan küpsetada ise kooke mandlijahust ja kookosjahust ja riisijahust ja millest kõigest veel, kuid väljas käies reeglina selliseid asju ei pakuta ja miski neis pole ikkagi seesama… Ma ei tunnegi puudust saiadest ja muust sellisest, mis minu menüüst juba aastaid sisuliselt puuduvad, kuid isegi sellisel juhul jään ma tõenäoliselt puudust tundma värskelt küpsetatud leivast ning võimalusest kohvikus üks ahvatlev koogitükk süüa…

Võimalik, et mul ei ole gluteenitalumatust. Sel juhul jätkan endiselt – söön leiba, müslit, vahel mõne koogi, aga ikkagi hoian nisujahu tarbimise pigem madalal tasemel. Ma arvan, et sedasi on koogid eriti nauditavad. Näiteks praegu: olen teinud trenni ja toitunud viimased nädalad väga korralikult, aga tean, et järgmine nädal saan endale kooki lubada, sest olen taas Tallinnas ja külastan Rukist. Mulle meeldiks, kui nii jätkukski… Aga kui ei jätku, siis selleks puhuks kavatsen oma Rukisest saadud auhinda täiel rinnal nautida.

Mis ma siis ikkagi võitsin? Rukis avas hiljuti e-poe ja sain sinna 15 eurot krediiti. Ma väga loodan, et mu kursuseõde, kellega eelmine kord tuba jagasime, soovib minuga kaasa tulla ja saan selle eest kindlasti meile mõlemale ülimaitsvad koogitükid. Täpselt see, mida niikuinii igatsesin ja plaanisin, aga nüüd on mul selleks ka krediiti – imeline! Vahel ongi just nii vähe vaja, et päev pisut rõõmsamaks teha.


Panen siia ka foto piparkoogitaignast, mille viimati Rukisest ostsin. Laste maitsele olid pisut vürtsikad, kuid piparkoogigurmaanile kindlasti nauditavad: 

DSC_0068

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s