Palun mulle jõulurahu!

nlwkn5

Keset aasta ilusamat ja härdamat aega küsin ma endalt: “Kas emadele on kuskil jõulurahu?”. Tunnen südames, et rahu ja harmoonia oleks hetkel minu jaoks suurim kink. Ei, mul pole masendust ega kiusa mind hirmus depressioon, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud ja pisut ka tülpinud.

Laur on tänavu valdava aja jõulupühadest tööl. Nii saab ta aasta lõpus ja uue alguses puhata ning seda vajame samuti väga. Mina olen lastega ringi rännanud. Viljandimaal ja külas ja Otepääl. Olen maitsnud jõuluroogi, oleme saanud kingitusi ja olen näinud armsaid etteasteid, aga olen ise ikkagi kuidagi aina tühjemaks jäänud…

Mida üldse tähendab nelja lapsega kuskile minemine? See tähendab seda, et sa pead pea  kõiki neid riietama (tüdrukute puhul tähendab see asjade otsimist, kuna miskipärast olen mina alati see ainus, kes teab, kuhu nemad oma asjad panid…), nende kõigi vajaduste eest hoolitsema, mõtlema välja, et kõigi asjad oleksid kaasas ning aeg-ajalt mängima rahukohtunikku. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on Karlil juhtumisi WC-armastuse periood, mida pole olnud ühelgi teisel mu lapsel. Karli põhiviis praegu tähelepanu tõmbamiseks on pissile küsimine. Talle tuleb au anda – ühel päeval hakkas ta ise potil käima ja praegu jäävad tal ka igaks juhuks alla pandud mähkmed kuivaks (jaanuaris saab ta kaheseks), aga sellega on lisandunud väga veider “kiiks”. Tema uueks tähelepanu saamise viisiks on tualetti küsimine. Ja ta küsib seda isegi siis, kui sinna vaja pole. Mis te arvate, kui mitu korda on võimalik käia tunni aja jooksul näiteks kiriku WC’s? Kui tegu on Karliga, siis 6 korda pole mingi probleem! Ja kui ma teda ignoreerin, hakkab ta ennast alasti koorima. Päriselt: ta võib end paljaks kiskuda külas, koolimajas, kirikus või kus iganes veel. Nii ma siis pean valima alasti poisi või vetsude vahel. Mul on tekkinud tõsine tualetitüdimus selle poisi kõrvalt!

Ma ei taha nüüd üldse Karli maha teha, sest tegelikult on ta väga tubli ja asjalik paljudes asjades, aga teine hirmus periood on tal kisamine. Ta kriiskab ja karjub eri situatsioonides nii kõvasti, et mul kõrvad löövad pilli. Õnneks olen seda perioodi ka eelnevalt teiste lastega kogenud ning tean end lohutada, et see on mööduv, mis siiski ei tee olukorda mulle vähem ebamugavaks.

Lisame sellele kõigele vanemate laste sagimised ja väikesed nägelused ning see kõik võtabki mu seesmiselt üksjagu tühjaks. Aga ka sellega asjad ei piirdu. Viimased nädalad olen päevad läbi korraldanud ja peas läbi mänginud meie aastapäeva. Iga päev olen eri nüansse arutanud eri inimestega. Lisaks on tahtnud toad koristamist, pere toitmist ja koolitööd tegemist… Vahepeal tunnen, et see, millisel tasandil hetkel toimin, tuleb kusagilt mujalt, kõrgemalt… Võimalik, et see ongi Jumala arm ja Tema tugevus, mis mind hetkel kannab, aga kui poleks seda “miskit”, mis aitab jalul püsida, põgeneksin vist juba nelja tuule suunas.

Mäletate, ma tegin nimekirja, mis tekitavad minus erilist jõulutunnet? Esimesel kohal oli jõuluteenistus/jõulupidu kirikus. Tänavu (ehk siis täna) oli taas üks neist kordadest, kus ma tulin sealt tagasi hoopis kurnatumana kui sinna minnes. Poisid (ok, peamiselt Karl, kuigi ma ei taha teda süüdistada ja tunnen end halvasti teda välja tuues) pakkusid mulle nii palju tööd, et mõtlesin korduvalt, kui palju lihtsam oleks mul parasjagu kodus olla. Sõnaline osa läks mul pea täielikult kaduma.

Ja siis veel kingid… Mulle meeldivad kingid ning lastele veel rohkem, aga vahel mind teeb nukraks tunne, et nad justkui ei oska neid tõeliselt väärtustada… Näen tüdrukuid vaidlemas, kelle kink on ilusam ja poisse kaklemas, kuna kumbki tahaks ikka teise autoga mängida. Tahan seda nähes lihtsalt ohata. Sooviksin targutada, et minu lapsepõlves oli rohi kuidagi rohelisem ja taevas sinisem ning väheste kinkide väärtust osati hinnata, aga siis peaksin ise peeglisse vaatama, sest tänane ühiskond on ju just nende “rohelisel ajal” sündinute tegevuse tulem.

Ma ootan aastalõppu. Tegelikult uut aastat. Siis on pühad läbi, aastapäeva pidu läbi ja uusaastaöö möödas. Ehk tuleb esimese jaanuariga ka minu puhkamise ning mõnulemise päev. Ma ootan ja loodan ning usun. Aga enne veel unistan, et tuleks rahu tänaseks õhtuks, sest poisid on emotsioonidest sedavõrd küllastunud, et ei uinu ega uinu…

(Hurraa, poisid uinusid, kui seda kirjatükki üle kontrollisin!)

Avafoto autoriks on Anneli

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s