Mõtteid koroonaviirusest. Aga mida mina ise tunnen?

dav

Miks ma kirjutan oma lugejatele hirmust, vihast ja üksindusest? Kas ma tunnen ka midagi neist tunnetest? Need on mu eelmise postituse valguses väga õigustatud küsimused.

Jah, ma olen tundnud oma elus kõiki neid tundeid. Jah, ma kardan ka praegu. Statistikad statistikateks, aga mina isiklikult pelgan koroonaviirust. Ma kardan, kuna olen lapsena põdenud kroonilisi kopsupõletikke ning olen siiani astmaatiline. Ka pisikestest viirustest, mis lapsed koju toovad, arenevad mul tihti põletikud, mistõttu teen aastas läbi keskmiselt 4-6 antibiootikumi kuuri ja viimase lõpetasin nädal aega tagasi. Mõnikord olen ma oma järjekordse oksendamiseni viiva köhimise juures tundnud, et ma lihtsalt ei jaksa enam… Need ei ole mõnusad tunded 35-aastaselt. Ka ei ole need sellised tunded ja mõtted, mida ma suure osa oma tuttavatega tavaliselt jagaksin.

Üks põhjus, miks ma pole kaks aastat pidanud blogi, on asjaolu, et ma sain aru, et nii minu blogi kui ka paljud teised tänased inimesed, kes sõnavõttudega esinevad, loovad kuvandit, mis ei pruugi vastata sugugi sellele, kes nad tegelikult on ja millist elu päriselt elavad… Sotsiaalmeedias või blogides esitatu on tihti nagu paralleelreaalsus, mis aitab peita seda, mida me päriselt elame, mõtleme või tunneme. Ja seda nii teistele kui meile endile. Vahel meie pildid ja tekstid on esitatud selleks, et me ise uskusime seda, mida teistele demonstreerime… Olin ühel hetkel punkti ees, kus tundsin, et minu blogi pidamine on justkui valetamine teistele ning mulle endale.

Olen kasvanud kristlikus õpetuses, mis ütleb paljuski, et hirm on vaenlase tööriist. Sedasama hirmu pisendamist või “hurjutamist” teevad ka paljud tänapäevased new-age’likud liikumised. Aga selle kõige käigus võetakse tihti inimeselt õigus tunda läbi oma tunded, mõelda läbi oma mõtted ning teha seda süümepiinadeta, mis pole samuti miski, mis meid üles ehitaks. Minu isiklik nägemus – töös iseendaga ja läbi teiste toetamise – on see, et meil peab olema õigus vaadelda kõiki oma tundeid ja leida üles see, mida need meile kõnelevad. See võib aidata vältida nii enesepettust kui nendesse tunnetesse kinni jäämist.

Võin öelda oma kogemusest, et kui meie ellu tulevad tunded ja kogemused, mida ei peeta “normiks” on lihtsam peituda ja endasse sulguda. Sellega võib kaasneda enda välja lõikamine paljust eelnevast… Minu puhul avalikust kirjutamisest ning mitmetest kontaktidest.

Olen juba mõned päevad mõlgutanud mõtteid blogi taasavamisest… Küsinud, mida mina saaksin praeguse olukorra keskel inimestele öelda ja milline oleks see väljund, kus ma seda teha saan. Tänahommikuse palve järel tuli mulle eriliselt südamesse, et ma saan jagada inimestega seda, et meie tunded on meie normaalne ja loomulik osa. Mida kauem segane olukord kestab, seda rohkem meil on seda teadmist vaja. Me oleme väärtuslikud koos kõigi oma emotsioonidega. Ja meie Jumal ei ole ainult õnnestujate Jumal, vaid ka nende, kes on kurvad, üksikud ning muude tunnete keskel.

Maskideta esinemine on väga raske. Ja kui me oleme ilma maskita, siis kas seegi pole mitte mask…? Ometigi tahan öelda, et püüan ma oma blogis käsitletavates teemades olla oma lugejatega maksimaalselt aus nendes hetketeemades, mida edaspidi käsitlen.

Jah, ma kardan! Kardan koroonaviirust ja oma nõrka immuunsust. Kardan, sest kuigi elan isolatsioonitingimustes, käib mu abikaasa tööl kahe haigla erakorralises osakonnas ning see suurendab meie riske. Kardan, et nelja lapsega toimetamine, kui kaks peaks jääma pikemaajalisele koduõppele, käib mulle üle jõu. Kardan, sest meie perekonnas on praegu mitmed lahtised küsimused. Sellest pühapäevast peaks Laur minema oma elu teisele missioonile ja sedakorda Afganistaani. Praegustes oludes pole isegi teada, kas ta läheb või mitte… Mitte miski pole justkui enam kindel.

Ja ometigi olen õppinud neid tundeid kõrvale panema. Mitte 24/7, aga piisavalt selleks, et toimetada muu eluga. Olen aru saanud, et on hetki, kus minu nö nõrkused saavad mu tugevusteks, kasvõi aidates mul mõista neid inimesi, kes samu asju kogevad. Väga suure töö olen mina selle jaoks ära teinud kirjutamisega, mis viimastel aastatel pole küll paraku olnud avalik. Aga kristlasena on minu jaoks olnud sealjuures oluline ka Jumalale lootmine ja toetumine. Ning loomulikult on aidanud mind mu õpingud ja paljude psühhoterapeutiliste teooriatega tutvumine, mis on aidanud mul mõista, kes ma olen ja vaikselt näha ka seda, kuhu ma tahan edasi liikuda.

Täna õhtul olin ma kurb.

Seda ikka aeg-ajalt juhtub minuga, et olen kurb. Usun, et kõigiga – kui positiivsed me ka olla ei prooviks… Seekord oli mu kurbus seotud teatavate kommunikatsioonimuredega. Selle peale tegi meie Liise mulle kaarti. Kaarti pealispilti näete selle postituse päises, aga kaarti sisupilti tahan jagada selle postituse lõppu. Ma usun, et me kõik võime olla kurvad, vihased, üksikud, hirmunud, aga alati on hea, kui selle juures kuulame, vaatame ning märkame, mida ja miks me tunneme ning võtame sealjuures vastu sõnumeid väljaspoolt. Antud hetkel tuli minu “sõnum väljaspoolt” läbi 11-aastase tütrekese.

dav


 

Tähelepanu! Minu tekstid on valdavalt minu enda arvamused koos kogemusega ning teooriatega, mida olen omandanud õpingute käigus või juurde lugenud. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele ega esinda ühtegi konkretset koolkonda! Minu mõtted ei pruugi olla ühtviisi sobivad ja taandatavad kõigile inimestele. Kui Sul on vaja konkreetset nõu Sinu konkreetse olukorra keskele, pöördu selles küsimuses vaimuliku, hingehoidja, psühhoterapeudi või arsti poole! 

Kes ma olen? Olen nelja lapse ema ning hingehoiu eriala rakenduskõrghariduse viimase õppeaasta tudeng. Olen saanud väljaõpet toetamaks inimesi nende elus esinevate kriiside, leina ning raskuste keskel, sõltumata punktist, kus inimene oma praeguses eluperioodis asub või nende usulisest kuuluvusest. Isiklikult olen kristliku kiriku liige ning kaasateenija. 

Kui soovid kellegagi oma muret jagada, seisad oluliste eluliste/eksistentsiaalsete küsimuste ees või vajad näiteks eestplavet, võid kirjutada meiliaadressil kailisarg@gmail.com. Pean oluliseks hoida Sinu konfidentsiaalsust! 

Ma loen meeleldi kõiki oma postituste juurde jäetud kommentaare!

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s