Mõtteid koroonaviirusest. Kas tohib tunda hirmu, viha, üksindust…?

dav

Liikudes sotsiaalmeedias, näeme geniaalsetesse mõõtmetesse ulatuvaid nalju tualettpaberi ning inimese “rumaluse” üle. Mis seal salata: laen minagi end praegu naeruga, mis neid vaadates peale tuleb. Eilsest olen koguni WhatsApp’is ühe grupi liige, mille eesmärk ongi jagada erinevaid nalju seoses Covid-19-ga. Nali on hea. Naer on terviseks ning huumor aitab negatiivsete tunnetega võidelda…

Mida teha aga siis, kui me ei suuda praeguse olukorra keskel 24/7 ainult naerda? Kui me ei suuda kogu aeg mõelda positiivselt, nagu eneseabi-gurud meile aastaid on õpetanud… Kas midagi on valesti, kui ma ei suuda praeguste ebakindlate ja muutunud olude keskel endast eemal hoida hirmu-, mure- ja kurbusemõtteid? 

* Sa tohid tunda hirmu! 

Hirm on üks meie baasemotsioonidest. Hirm on seotud meie instinktidega ning aitab meid kaitsta. Me vajame “tervislikus koguses” hirmu, et püsida elus ja mitte ette võtta midagi, mis võib olla meile potentsiaalselt ohtlik.

Kas koroonaviirus ohustab mind? Kas keegi mu lähedastest võib sellesse haigestuda? Kas keegi mulle kallitest kuulub riskigruppi? Kas ma peaksin kodus püsima, et ennast ja oma armsaid ohu eest hoida? Kas maailm on edaspidi teistsugune, kui ma olen harjunud ning kuidas ma sel juhul selles parimal moel edaspidi ellu jään? – Need on väga olulised ja loomulikud küsimused, mis segunevad täna meie hirmutunnetega.

Kaasajal on väga tihti õpetatud meid eemale hoidma hirmust. Hirm on takistaja, kui tahame oma elus midagi saavutada. Hirm ei lase meil saavutada oma potentsiaali maksimumi. Need mõtted on teatud kontekstis olulised läbi töötada, aga mis kehtib ühes olukorras, ei kehti teises.

Kui Sul on ebakindluse ning haigestuvate inimeste ja vastukäivat infot täis meedia keskel hirm, siis SA OLED NORMAALNE! Sinu hirm on lubatud ja see pole midagi, mida peaksid häbenema! See pole midagi, mis teeb Sind teistest nõrgemaks või saamatumaks. See ei tee Sind ka automaatselt paanitsejaks.

Luba endale hirmutunnet. Ära suru oma tundeid alla! Kui võimalik, proovi sellele tundele otsa vaadata ja aru saada, mida Sinu hirm Sulle öelda tahab. Kas see on ratsionaalne? Kas Sa tead, mida praegusel hetkel enim kardad? On see hirm haigestumise, oma lähedaste või muutunud maailma osas? Vaata otsa ja teadvusta ka neid hirme, mis tunduvad täiesti absurdsed, aga mis Sulle pähe kipuvad… Võib-olla hüppavad Su pähe hirmud kolmandast maailmasõjast või maailmalõpust – ükski mõte pole nii tobe, et see ei tohiks Sulle pähe tulla! Küll aga annab nende mõtete teadvustamine Sulle võimaluse neid selekteerida ja kõrvale panna sellised mõtted, mis ei vääri käesolevas hetkes pikemat peatumist.

Võid teha endale kasvõi nimekirja neist asjadest, mis Sind praegu hirmutavad. Pane kirja kõik, mis pähe tuleb. Seejärel mõtle, millistega neist hirmudest saad praegu rohkem tegeleda. Mis väärivad Sinu mõtlemist ning tegutsemist. Mõtle see nimekiri läbi ja seejärel proovi see kõrvale panna (arvutinimekirja saad lihtsasti ristikesest sulgeda). Nii oled need hirmud endast välja tõstnud ja eemale asetanud. Sealjuures ära tunne süüd, kui mõne juurde neist mõtetest uuesti tagasi pöördud: sellel on kindlasti põhjus, mis võib vajada sügavamat läbi mõtlemist/töötamist. Samamoodi võid selle paberi/arvutidokumendi alati uuesti avada ning sinna uusi tekkinud hirme lisada. Kasuta selle välja kirjutamiseks või nimekirja loomiseks oma kujutlusvõimet ja tee seda endale sobivas vormis! Isiklikult võin öelda, et mind on kirjalikult hirmudele otsa vaatamine ja nende üles märkimine elus palju aidanud.

Ma tean, et osa kristlaste seas tekib siinkohal küsimus, et kas ma mitte ei räägi vastu uskumisele. Hirmu ja usku käsitletakse tihti teineteise vastanditena ning ma ei vaidlegi, et meie usule hirm tihti head ei tee. See ei tähenda aga, et me inimestena seda üldse tunda ei tohiks! Nagu ma ütlesin: mõistlikus koguses hirmu on eluks vajalik. Et me näiteks ei jookseks sõiduteele, kui näeme autot enda suunas kihutamas… Hirm on üks inimese tunnetest, millega Jumal on arvestanud. Nii mitmes pöördumises kasutab Jumal inimest kõnetades vormi: “Ära karda!”… See tähendab seda, et Jumal teab, et inimese esmane reaktsioon on karta. Karta midagi ebatavalist, uut ja seninägematut. Sest seesama kartus võib inimest ka kaitsta.

* Sa tohid tunda viha!

Viha on väga võimas emotsioon. Viha aitab meil mõista meie rahulolematust ning võib aidata meil teha elus olulisi muutusi.

Ühe võimsaima emotioonina nõuab viha ka seda, et me seda mõistlikult käsitleksime ning kontrollida suudaksime. Vihaga on suur oht kahjustada nii end kui teisi. Aga kas see tähendab, et inimene ei tohiks üldse viha tunda? Kas ma olen halb inimene, kui mulle tulevad praeguse elukorralduse keskel peale vihatunded?

Sa oled normaalne, kui tunned eneses viha! Sa oled inimene! Küsimus pole selles, kas me tohime kogeda viha, vaid pigem selles, mida selle vihaga peale hakata… Nii nagu ka hirmuga, ei pruugi viha puhul aidata selle vägisi eemale lükkamine ega sellele täieliku voli andmine.

Üks võimalus on vihaga teha sama, mida soovitasin hirmuga: pane see kirja ja vaatle oma viha – leia nt. selle põhjused. Tihti aga vajame viha välja saamiseks midagi füüsilisemat. Sulle sobiv spordiala võib aidata seda välja elada. Tantsi, mine jooksma, võimle või jaluta (üldiselt saab neid asju teha kas kodus või välitingimustes teistest eemale hoides) – kõik see sobib. Ka (valju) lemmikmuusika kuulamine aitab vihatundeid maandada.

Sobivad viha väljaelamise viisid pole teiste inimeste (ka loomade) peale karjumine ega nende kahjustamine sõnadega või füüsiliselt!

*Sa tohid tunda end üksikuna!

Sul on sadu facebooki sõpru ja Sa oled ümbritsetud oma lähedastest, aga miski Su hinges tekitab üksindustunnet… Kas nii on sobilik ja õige tunda?

Üksindustunne räägib meile tihti mingitest sügavamates vajadustest, mis on rahuldamata. Kas meil on olnud viimasel ajal võimalik jagada sügaval hinges toimuvat kellegi teisega või oleme proovinud sellega üksi hakka saada või koguni neid tundeid alla surunud? Kas oleme käinud tööl, aga pole tundnud end töökaaslastega sobivat? Kas oleme elanud nö. automaatreziimil koos abikaasa ja lastega, aga pole tegelikult võtnud aega teineteise jaoks?

Me elame maailmas, kus näiliselt oleme rohkem ja rohkem üksteisega ühenduses, aga tihti on need kontaktid pinnapealsed ning meie sügavamad mõtted on peidetud isegi meie endi eest, rääkimata inimestest meie ümber. Mõnikord surume need igatsused ja tunded maha iga hinna eest positiivset mõtlemist etendades. Sest nii on norm: seda õpetatakse ning kõik teavad, et positiivse inimesega on parem läbi saada ning sellised inimesed saavutavad rohkem… Ma ei vaidle vastu, et positiivset ellusuhtumist on vaja, kuid see ei tohi saada millekski, mis sillutab teed meie seesmisele eitusele ning üksindusele, sest meie sügavamad mõtted ja tunded “peavad olema” ainult meie endi omad.

Seega: jah, Sa võid end tunda üksikuna ja see tunne on lubatud. Kriisiolukorras on see igati normaalne. Kardame, et meid lükatakse tagasi, kui tahame jagada seda, mis päriselt meie südames toimub… See võib aga valu ja üksindust veelgi enam kasvatada.

Kui võimalik, väldi enda täielikku isoleerimist suhtlusest. Kui tunned, et Sinu sõpruskonnas pole neid, kes võiksid mõelda samamoodi kui Sa ise, proovi leida näiteks interneti vahendusel mõni grupp, mis sobitub Sinuga. Selliseid gruppe on nii huvialade põhiseid kui näiteks murede ja terviseprobleemide põhiseid. Kasuks tuleb võõrkeele oskus, kuna paljudele sihtgruppidele on raske leida eestikeelset gruppi.

Ülaltoodud mõtted sisaldavad vaid üksikuid tundeid, mis võivad inimesi praegusel hetkel vallata ja tekitada ebamugavust ning süümepiinu. Minu sõnum on see, et esmaküsimus pole selles, kes tunneb praegu õigesti või millised tunded on hetkeolukorras lubatud. Kõik on lubatud, kuni me sellega teisi ei kahjusta või endale pikaaegset kahju ei põhjusta. Kõik inimesed meie ümber ei suuda praegu naeratada või tualettpaberi-naljadega kaasa minna. Ärme naeruväärista ega pahandu sellest, kuidas inimesed meie kõrval tunnevad. Ja kui kellelgi on raske, siis on oluline teada, et ta pole ainus, kes tunneb praegu hirmu, viha või negatiivseid tundeid. Sa pole kindlasti ainus, kes nii tunneb!

Kui Sul on siiski tunne, et mõni Su tunnetest väljub kontrolli alt või ei lase Sul jätkata normaalset elurütmi (muretsemine ei lase enam ka süüa, magada vms.), soovitan kaaluda konsulteerimist vastava ala spetsialistidega.


 

Tähelepanu! Minu tekstid on valdavalt minu enda arvamused koos kogemusega ning teooriatega, mida olen omandanud õpingute käigus või juurde lugenud. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele ega esinda ühtegi konkretset koolkonda! Minu mõtted ei pruugi olla ühtviisi sobivad ja taandatavad kõigile inimestele. Kui Sul on vaja konkreetset nõu Sinu konkreetse olukorra keskele, pöördu selles küsimuses vaimuliku, hingehoidja, psühhoterapeudi või arsti poole! 

Kes ma olen? Olen nelja lapse ema ning hingehoiu eriala rakenduskõrghariduse viimase õppeaasta tudeng. Olen saanud väljaõpet toetamaks inimesi nende elus esinevate kriiside, leina ning raskuste keskel, sõltumata punktist, kus inimene oma praeguses eluperioodis asub või nende usulisest kuuluvusest. Isiklikult olen kristliku kiriku liige ning kaasateenija. 

Kui soovid kellegagi oma muret jagada, seisad oluliste eluliste/eksistentsiaalsete küsimuste ees või vajad näiteks eestplavet, võid kirjutada meiliaadressil kailisarg@gmail.com. Pean oluliseks Sinu konfidentsiaalsust! 

Ma loen meeleldi kõiki oma postituste juurde jäetud kommentaare!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s