Kergitame tabuloori ehk seksipoosid versus surm

smacap_Bright

Loe julgelt: mõtisklus ei õhuta paanikat!

Me elame ühel huvitaval ajastul. Meie ümbert on justkui kadunud tabuteemad, meil on rahu, rõõm ja vabadus… Vähemalt peaks nagu olema… Me innustame üksteist mõtlema aina positiivsemalt ning hurjutame eemale hoiduma kurvast ning hirmutavast. Me peidame selle kõikvõimalike asendustegevuste taha – palju tööd, trennid, huviringid, sõltuvusained ning lõputud õpingud leidmaks omaenda sisemist jõudu ja positiivsust või muud taolist…

Me elame huvitaval ajastul. Me võime vabalt ja julgelt rääkida asjadest, millest vanasti ei räägitud. Minu-vanusesed ja nooremad on eriti uhked oma mõttevabaduse üle.

Me elame huvitaval ajastul. Ajal, kus loomulikum on sõpradelt küsida, et milline on nende lemmik seksipoos, kui teada seda, mida on meie lähedased mõelnud surmast või kuidas nad sooviksid, et neid maetaks… Veel enam: me ei küsi seda isegi iseendalt. Surmale ei tohi mõelda! Surm on TABU!

Läbi aastatuhandete on surm olnud inimelu üks lahutamatu osa. Keegi inimestest pole kunagi elanud maa peal igavesti. Traditsiooniliselt on lapsed maast madalast puutunud kokku elu ja surma loomuliku ringkäiguga. Inimesed surid sajandeid kodus ja omade keskel.

Täna puutuvad meie hingehoidjad ja matjad kokku sellega, et paljud inimesed eitavad viimase võimaluseni surma olemasolu ning kardavad seda teemat. Olen minagi rääkinud 20ndates eluaastates noortega, kes pole kunagi oma elus sattunud matustele. Lapsi hoitakse matustelt eemal, kuna nad on “liiga väikesed” ega “saaks aru”. Paar aastat tagasi rääkisin noore täiskasvanuga, kes ütles, et tema suurim hirm on surm ning seetõttu ta selle peale ei mõtle. Aga surm – see hirmutav tont – ilmutab veel tänagi end aeg-ajalt talle unes ning võib häirida tema päevarütmi… Tegu on sealjuures muidu igati terve ja särava ning targa noore isiksusega.

Me kasvatame üles noori, kes on olnud “liiga väikesed” ega “saa aru”…

Võib-olla on tänane olukord, kus tunneme koroonaviiruse keskel ebakindlust ning meil on aega kodudes mõtiskleda, selleks kohaks, kus saame pisut vaadata ka loomuliku elu ja surma ringkäigu peale. Võib-olla on see hetk, kus tulla – ilma igasuguse paanikata – välja mulli seest, et maailm on ainult õnnestumine ning elu tähendabki ainult “täiel rinnal” elamist. Kus mõtiskleda rahulikult selle üle, et elu on mitmekihiline ning mitmetahuline. Et elu on täis erinevaid perioode ja olekuid.  Elu üks naturaalne osa on surm. Surm ei ole midagi, mis on lahus elust, vaid see on üks elu osa. Sama loomulik kui seda on sünd või soojätkamine.

Surm ja paanika

Kui ma vaatan seda, mis praegu maailmas toimub, on mul mulje, et meid ümbritseks justkui massiline hirm paanika ees. Igaüks teeb endast parima, et õhutada teisi eemale hoiduma paanikast. See on mõistetav, sest me keegi ei taha massilist paanilisust… Aga mis see paanika on, mida me kardame… Kas üks osa sellest ei või olla meie hirm surma ja sellega seonduvate teemade endale liiga lähedale laskmise ees?

Ühes käsitluses räägivad Ellen Bass ja Laura Davis, kelle sulest on ilmunud raamat lapsepõlves seksuaalset kuritarvitamist kogenud naistele, paanikast sedasi: “Paanika on see, mida sa tunned, kui sa hakkad kartma omaenda tundeid ja sul ei ole oskusi enese maha rahustamiseks. Või kui sa püüad nagu segane alla suruda oma tundeid või mälestusi.”.* Seda, mida tähendab paanika, teavad ennekõike need meie ümber, kellel on diagnoositud vastavad häired. Üks tõeline paanikahoog on selline, mis paneb inimese kartma selle kordumist ja see hirm võib olla hullem kui hoog ise, mille kestvus ei pruugi olla pikk ning mis alati läheb üle…

See on nüüd puhtalt minu isiklik arvamus, aga mul on tunne, et suur osa maailmast on täna justkui hirmus kollektiivse paanikahoo ees. Selle asemel, et oma tunnetele juba praegu rahulikult silma vaadata, peidame selle alla lõputute vetsupaberi-naljadega (need endiselt meeldivad mulle, kuigi vaikselt hakkab tüütuks minema…). Üks osa sellest, millele paljud meist silma ei vaata, ongi küsimus surmast. Kui surm on meile võõras teema, siis see on midagi hirmutavat, mis tuleb kaugele lükata…

Ma ei arva, et enamik meist koroonaviirusesse sureb. Ma usun ja loodan, et tegelikult ei sure ükski mu blogilugeja sellesse. Kui hästi läheb ja Jumal annab, ei sure ehk keegi Eestimaalgi sellesse… Aga see ei tähenda, et inimesi üle maailma juba poleks sellesse surnud… Ja see ei tähenda, et inimesed jätkuvalt ei sureks ka muudel põhjustel. Sest surm on elu osa.

Mina ja surm ja hirm

Mäletate: paar postitust tagasi rääkisin, et kardan isiklikult koroonaviirust? Nii, kui ma sellest aru sain, hakkasin ka vaatlema, miks ma seda kardan. Mulle oli see küsimus oluline. Sest enda teada olen juba paar aastat olnud selles seisus, et surm ei ole mulle hirmutav… Miks ma siis nüüd järsku tunnen end nii puudutatuna ennast riskigruppi määratledes?

Mulle tuli rahu, kui sain aru oma põhjustest.

Esiteks: mina kardan köhimist. Ma olen oma elus nii palju köhinud sedasi, et kogu rindkere põleb ja nägu punetab ning kõik on valus ja oksendama ajab… See reaalselt väsitab. Ma ei pea surema – mu organism on päris vahvalt õppinud köhima – aga ma tõesti ei taha köhida ning tunda seda survet, valu ja raskust oma hingamisteedes…

Teiseks: ma sain kui puuga pähe, kui mulle jõudis kohale, et ma olen viimased paar aastat tublisti tegelenud oma teadmistepagasi täitmisega ning oma sisemise olukorraga, aga ma ei ole endast just kuigi palju välja andnud… Mul hakkas “kipitama” tunne, et mulle on antud kirjutamisand ja mulle on antud palju teadmisi ning kogemusi, aga ma hoian kõik endale… Ma arvan, et natukene on see ka seotud saavutamisvajadusega või meie tahtega mingi jälg enesest jätta.

Kolmandaks: mulle jõudis kohale, et kuigi ma olen mõtisklenud surmast ja hingehoiu praktika jooksul rääkinud sellest ka vanade inimestega haiglas, pole ma teavitanud oma lähedasi, kuidas ma tahaksin, et mind näiteks maetakse. Kas ma üldse tahan sealjuures midagi kindlat? Jah, ma tahan! Miks ma siis seda pole siiani rääkinud… ? Igatahes on see asi nüüd lahendatud. Põhipunkti – et ma ei taha põletusmatust – teavad nüüd päris mitmed mu ümber. Mulle lihtsalt pole kunagi meeldinud üleliigne kuumus… 🙂

Loomulikult pole ma ka ükskõikne näiteks oma perekonna pärast ilma minuta või sellest, kui ma ei peaks nägema oma lapsi kasvamas ja abiellumas… Teisalt olen ma need hirmud juba ammu vabaks andnud. Kui Jumal on mulle andnud lapsed – ja nad kõik on supervahvad – siis minu asi on olla neile olemas nii kaua, kuni mul seda olla lastakse. Olgem ausad: see, millal ma ära suren või kuidas teised peale seda hakkama saavad, seda ei saa enam mingil moel mina ära vastutada.

 

Mida ma tahan pika jutu tulemusel öelda, on see, et ärge kartke mõelda surmast. Te võite harrastada ekstravagantseid poose Kamasuutra piltidelt (kui keegi nii palju paindub), aga pole vaja eitada, et elu jätkumise ja naudingute loomulik vaste on elu lõpp. Lõpule mõtlemist – mis kristlaste ja paljude teistegi jaoks on ühtlasi uus algus – ei pea aga kartma. Vastupidi: kui surm on meile võõras või hirmutav, siis võib see just olla märk, et peame antud teema läbi töötama ning eneses suurema rahu leidma. Igaüks omas tempos ja oma küsimustele vastates. Vahepeal rohkem rahulolevana, vahel rohkem hirmunumana… Aga lõpuks oleme me ikkagi seda rahulikumad ja paanikavabamad (mäletate: see on hirm hirmu ees!), mida rohkem me oleme julgenud olla endaga ausad. Peaasi: ärge unustage selle aususe juures olla endaga hoolivad ja armastusväärsed, mitte kurjad ja kriitilised! (aga see on vist juba uus teema – muidu jäängi lõputult heietama 🙂 )

 

* Ellen Bass & Laura Davis “The Courage to Heal”, lk. 201 (vabatõlge)

Tähelepanu! Minu tekstid on valdavalt minu enda arvamused koos kogemusega ning teooriatega, mida olen omandanud õpingute käigus või juurde lugenud. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele ega esinda ühtegi konkretset koolkonda! Minu mõtted ei pruugi olla ühtviisi sobivad ja taandatavad kõigile inimestele. Kui Sul on vaja konkreetset nõu Sinu konkreetse olukorra keskele, pöördu selles küsimuses vaimuliku, hingehoidja, psühhoterapeudi või arsti poole! 

Kes ma olen? Olen nelja lapse ema ning hingehoiu eriala rakenduskõrghariduse viimase õppeaasta tudeng. Olen saanud väljaõpet toetamaks inimesi nende elus esinevate kriiside, leina ning raskuste keskel, sõltumata punktist, kus inimene oma praeguses eluperioodis asub või nende usulisest kuuluvusest. Isiklikult olen kristliku kiriku liige ning kaasateenija. 

Kui soovid minuga oma muret jagada, seisad oluliste eluliste/eksistentsiaalsete küsimuste ees või vajad näiteks eestplavet, võid kirjutada meiliaadressil kailisarg@gmail.com. Pean oluliseks hoida Sinu konfidentsiaalsust! 

Ma loen meeleldi kõiki oma postituste juurde jäetud kommentaare!

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s