Mida saan kontrollida ja mida mitte

IMG-20200320-WA0004

Foto: Internet

Keset olukorda, kus oleme kodudes “lõksus” – eeldades, et kõik ilusasti sotsiaalse isoleerituse reeglitest kinni peavad – võib meil tekkida kergesti tunne, et kogu ümbritsev elu ja maailm on justkui meie kontrolli alt väljas. Sellele vastukaaluks süveneb aina suurem igatsus saada enda kontrolli alla midagigi… Kokku võime niimoodi eneses keerutada ühe paraja sasipuntra, kus meile alluv ja allumatu muutuvad eraldamatuteks. Kuidas ikkagi leida tasakaal kontrollitava ja mittekontrollitava vahel ning rahulikult need asjad lahti harutada?

Tahan proovida koos teiega mõtiskleda meile kontrollitavate ja mittekontrollitavate asjade üle. Kasutan selleks küll käesoleva postituse avafotot, aga lisan mõned nüansid ka enda poolt.

Mida me ei saa kontrollida

Kui me mõtleme oma igapäevaelule enne eriolukorda ning ülemaailmset kriisi, siis alati on olnud neid asju, mille osas me oleme jõuetud ning mida me ei saa kontrollida. Tegelikult: omamoodi on meid lapsest saati õpetatud elama maailmas, kus mitmed asjad on hallatud ja hoolitsetud meist sõltumatult. Suur osa sellisest elukorraldusest annab meile ka turva- ja kindlustunde. Me teame, kuidas tavaliselt-loomulikult elu meie ümber toimib isegi siis, kui mitmeid asju haldab keegi teine.

Kriisiolukorras väheneb meie kontrollitunne oluliselt. Raskematel juhtudel tekib peas kaos ja ka paanika, mida olen põgusalt puudutanud juba oma eelnevates postitustes.

Praeguses koroonaviiruse olukorras on hea endale meelde tuletada mõningad asjad, mis ei allu meie kontrollile:

* me ei saa kontrollida seda, kuidas järgivad karantiinireegleid ning sotsiaalset isoleeritust teised meie ümber. Kui tegu pole meie alaealiste lastega, siis me ei saa hoida kedagi vägisi kodus ning sotsiaalseid kontakte vältimas. Küll aga on meil õigus kaitsta ennast ja oma lähedasi sellega, et paneme piiri teiste inimeste külastustele ning kaitseme end selliste inimeste eest, kes ei järgi parasjagu meiega samu piiranguid

* meie kontrolli all pole see, kui kaua olukord kestab. Näen sotsiaalmeedias inimesi üha enam sõna võtmas selle osas, et olukord on väsitav ja pikalt niimoodi küll ei jaksa… Kodukool ja kodukontor on enamike jaoks uued asjad ja mitte kõigi jaoks pole uudsus üksnes põnev väljakutse. Pealegi kaotab iga uudsus oma tähenduse, kui see kestab meie jaoks liiga pikalt… Sellegi poolest: meie ei saa kontrollida viiruse levikuaega. Kõige parem, mis selle kontrolli alla saamiseks teha saame, on järgida ette antud soovitusi.

* me ei saa kontrollida info hulka endast väljaspool. Me ei kontrolli meediat ja selle kajastusi. Ka ei saa me kontrollida, mida teised meie ümber räägivad. Tegelikult elame me endiselt vabas maailmas, kus inimestel meie ümber on õigus rääkida, mõelda, tunda ja reageerida erinevalt.

* me ei saa kontrollida ei tualettpaberi ega muude kaupade ja teenuste hulka meie kauplustes. See lihtsalt on nii!

* me ei saa kontrollida seda, mis maailmast edasi saab. Kuhu inimkond liigub, millised on pikaajalised tagajärjed majandusele või poliitikale? Me ei tea seda täna ja selle üle pidev mõtlemine ei vii meid vastusele lähemale, sest me pole selgeltnägijad.

Mida me saame kontrollida

Kui hakkame lähemalt vaatama, siis tegelikult on päris palju neid asju, mida me siiski ise praegu kontrollida saame. Ja need on need asjad, mis aitavad konkreetselt just meid endid. See on oluline, sest esmalt saab igaüks aidata end ise. Kõik, kes kunagi lennukiga on lennanud, teavad reeglit, et õnnetuse korral tuleb asetada mask pähe esmalt endale ja seejärel teistele enda ümber!

* me saame jälgida seda, et me ise ei rikuks olulisi reegleid ning soovitusi. Et me ei seaks ohtu iseend ega teisi enda ümber. Just selle jaoks need soovitused ongi. Kaitsmiseks ning selleks, et olukord saaks võimalikult ruttu lõppeda.

* me saame hoolitseda oma sisemise rahu eest. Ma ei maini siinkohal meelega sõna “positiivsus”. Rahu ja vaikne/stabiilne edasiminek saab toimuda ka ilma eriliste silmatorkavate positiivsete emotsioonideta.

* me saame hoolitseda selle eest, et meie “akud” oleksid laetud. Mõni inimene vajab selle jaoks head raamatut, teine head muusikat, kolmas aga liikumist… Mõne jaoks on vaja palju huumorit ja naeru… Kõik me vajame sealjuures mingil määral suhtlust. Need asjad on selleks, et me ei kaotaks iseend.

* me saame kaitsta oma piire. Kui meie otsus on see, et me teistega kokku ei puutu, siis saame viisakalt neile seda ka teatada. Kui me tunneme, et ei jaksa enam koroonaviirusest rääkida, saame oma vestluskaaslasele sedagi väljendada. Ehk ongi see hea, kui saate oma ajusid korraks “refreshida” ning proovida omavahel meelde tuletada, millest te veel kaks nädalat tagasi peamiselt rääkisite, kui koroona polnud sedavõrd aktuaalne jututeema.

* me saame piirata sissetungivat infomüra. Kuigi inimestel on vabadus rääkida ja kirjutada erinevaid mõtteid, siis meil on vabadus ning vastutus otsustada, mida me sellest vastu võtame ja oma ellu laseme (see kehtib – muuseas – ka minu blogi kohta). Kui uudised hakkavad vastu, siis saame otsustada neist puhata või avada uudistekanali vaid kindlaks ajaks päevas. Kui sotsiaalmeedia oma naljadega hakkab naerutamise asemel hoopis tüütuks muutuma, siis – kuigi see võib mõnele meist väga uudne mõte olla – ka sellest saab eemale hoida!

* kui me oleme vaimsed inimesed, saame me nii enda kui teiste jaoks olulise osa ära teha sellega, et pöörame oma pilgud sellele, kes on meist Suurem ja Kõrgem. Kristlastele on praegu justkui juhatatud aeg, kus me saame rohkem uurida Jumala Sõna ning kanda palves nii endid, oma lähedasi kui kogu maailma. Palve võib liigutada mägesid ning ühtlasi annab see meile tegevuse ja täidab kohti, kus sisemisest rahust puudus hakkab tekkima.

* me saame hoolitseda selle eest, et säilitaksime segaduse ja ebameeldivuste keskel oma lahkuse, hoolivuse ning armastuse teiste ja maailma vastu. Meie ümber on nii palju võimalusi, kuidas rakendada oma halastust ja armastust. Vahel piisab sealjuures vaid ühest kaunist mõttest kellelegi meie ümber. Pisike tähelepanu ja märk sellest, et keegi meile mõtleb, võib vahel omandada teise inimese jaoks mõõtmatult suure kaalu!

 


 

Tähelepanu! Minu tekstid on valdavalt minu enda arvamused koos kogemusega ning teooriatega, mida olen omandanud õpingute käigus või juurde lugenud. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele ega esinda ühtegi konkretset koolkonda! Minu mõtted ei pruugi olla ühtviisi sobivad ja taandatavad kõigile inimestele. Kui Sul on vaja konkreetset nõu Sinu konkreetse olukorra keskele, pöördu selles küsimuses vaimuliku, hingehoidja, psühhoterapeudi või arsti poole! 

Kes ma olen? Olen nelja lapse ema ning hingehoiu eriala rakenduskõrghariduse viimase õppeaasta tudeng. Olen saanud väljaõpet toetamaks inimesi nende elus esinevate kriiside, leina ning raskuste keskel, sõltumata punktist, kus inimene oma praeguses eluperioodis asub või nende usulisest kuuluvusest. Isiklikult olen kristliku kiriku liige ning kaasateenija. 

Kui soovid minuga oma muret jagada, seisad oluliste eluliste/eksistentsiaalsete küsimuste ees või vajad näiteks eestplavet, võid kirjutada meiliaadressil kailisarg@gmail.com. Pean oluliseks hoida Sinu konfidentsiaalsust! 

Ma loen meeleldi kõiki oma postituste juurde jäetud kommentaare!

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s