Kümmet abieluaastat lihtsalt peab tähistama

176813_1653016004433_3525284_o

Kui me Lauriga peaaegu kümme aastat tagasi pulmad ära pidasime, siis tundsin kurvastust, et selline eriline pidu vaid korra elus ette tuleb. Umbes sel ajal hakkaski mu peas idanema mõte, et kui meil ükskord 10 aastat täis saab, võime ju uue peo teha. Tänapäeval on see piisavalt pikk aeg rõõmustamiseks ja tähistamiseks. Sain ühel hetkel ka Lauri nõusse ja hiljem ta enam oma sõnast taganema ei hakanud. Continue reading

Advertisements

Suurpere päevaplaanist ehk “Vastused Teie küsimustele vol.6”

9519aeba47c6e2b3a51b7f4db1839fae

Küsimus number 6:

Kirjelda pere päevaplaani.
Millal leiad aja iseendale ja abikaasale?
Kes on teie tugivõrgustik, kui on nii suur pere ja palju käimisi (poes, arstil, trennis)?

 

Vastus: Siin on koos mitu väga põhjalikku küsimust. Katsun neile kõigile ammendavad vastused anda.

Meie peres pole kindlat päevaplaani. Rutiin on üks sõna, mida me ei armasta. Loomulikult on ka meil välja kujunenud mingid enam-vähem toimivad ajad ja tegevused, kuid meie elukorraldus on selline, et paindlikkus on oluline nii suurtele kui väikestele.  Continue reading

Tagasi koolipingis

IMG_20171011_225302

Mulle on alati meeldinud mõelda, et olen üks kirju isiksus. Et minus on põnevaid eriilmelisi tahke. Mulle meeldib end sobitada erinevate inimestega ning leida uusi vaatenurki elule. Seda kõike muidugi isiklike põhiväärtuste piires. Nii ongi juhtunud, et ka minu haridustee on mitmetahuline ning kohati ehk koguni üllatuslik.

Kui mult küsida, mida ma olen õppinud, siis vahel tahaksin öelda, et kõike ja samas mitte midagi… Seda “kõike” on õpetanud pigem elukool. “Mitte midagi” on aga tuleneb sellest, et mitu korda on minu (kõrg)haridustee katkenud. Pärast tehnikumi, kus õppisin alkohoolsete- ja karastusjookide tehnoloogiat (ning ettevõtlust), astusin esmalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus alustasin radioloogiatehnikuna, kuid kus praegusel hetkel olen ämmaemandate õppekava nimekirjas. Vahepeal lisandusid sellele õpingud Tartu Teoloogia Akadeemias kristliku meedia erialal, mis paraku kaotati minu lapsepuhkuse ajal ära. Meedia asemel sattusin hoopis hingehoidjate nimekirja. Ja seegi pole veel kõik: lisaks eriala kaotusele ühines kool teise õppeasutusega. Käesoleval hetkel võingi öelda, et kirjutan seda postitust EELK Usuteaduste Instituudi hoone õdusate seinte vahel.  Continue reading

Kuidas ma sel aastal juba kolm korda Kubijal puhanud olen

zldp3l

Mõne puhkusekohaga lihtsalt on nii, et sinna läheks uuesti ja uuesti tagasi. Eriti, kui on saadaval mõni hea pakkumine. Sel aastal juhtus meil olema koguni kolm kupongi, mis pakkusid 30% soodsamat majutust Kubija spahotelli ja kasutasin need ära 100%-liselt.

Esimest korda käisin ma Kubijal mitu-mitu aastat tagasi Lauriga. Sel ajal oli veel siseinterjöör hoopis teistsugune kui nüüd. Kogemus oli meeldiv, aga ega ma sellest eriti midagi mäleta.

Teine kord sattusime Kubijale sel kevadel au pair Lina ning tüdrukutega. Ööbisime savisviidis, mis on meeldivalt avar kaheosaline ruum, kus nii köögipool kui magamisosa. Sviit ise oli väga mõnus ja luksuslik ning sisaldas ka mullivanni. Võiks ju mõelda, et kes see spahotellis ikka mullivanni kasutab, aga mina – ainsana meie seltskonnast – tegin selle ära. (Ma olen ju varemgi maininud, et olen vannihull! 🙂 )

Tollest korrast pole mu hotellile midagi ette heita. Eriti meeldiva mulje jättis administraatoriks olnud proua. Ainus miinus oli seotud hoopis kaasas olnud au pair’ga, kes soovis avatavas diivanvoodis üksi magada, mistõttu pidin mina voodit jagama kahe tütrega ja olin pehmelt öeldes hommikul täitsa välja puhkamata. Continue reading

Kuidas ma usuni jõudsin ehk “Vastused Teie küsimustele vol.5 “

Christian-Christmas-Desktop-Wallpaper-Cross

Küsimus number 5:

Kuidas/kuna jõudsid usu juurde? Kas vanemate algatusel või iseseisvalt?

Vastus: Nii palju, kui ma mäletan, on Jumal minu jaoks alati olemas olnud. Ma ei ole pärit usklikust perest ning seetõttu polnud nägemus Temast algselt päris kristlikele normidele vastav. Aga tean näiteks, et juba päris pisikese tüdrukuna palvetasin ma igal õhtul. Continue reading

Lahutus pole lahendus ehk “Vastused Teie küsimustele vol.4 “

IMG_2748

Küsimus number 4:

Kirjutasid kusagil, et oled oma mehega abielu jooksul palju tülitsenud. Kas oled/olete mingil eluhetkel kaalunud lahutust?

Vastus: Hästi lühike vastus oleks: “Ei ja ja”. Jah, ma olen vihahoos lahutust maininud. Ei, me pole kumbki seda reaalselt kaalunud ega võimalusena arutlenud.

Ma arvan, et üks esimesi asju, millega abielludes tegeleda tuleb, on tunded. Nii kummaline, kui see ka ei kõlaks, siis tihtipeale on just tunded need, mis tasuks hea suhte nimel esimesena ukse taha visata. Emotsioonide baasil tehtud otsused ja käitumisviisid võivad panna käärima midagi, mis aastaid hiljem on nii hapu, et tahaks lihtsalt minema visata…

Teine oluline asi, mis seostub tunnetega, on oskus õppida kaaslase emotsioonidest mööda vaatama. Minul on esinenud väga tugevaid tunnetepurskeid ja need tulevad minu psüühilisest eripärast. Laur on mind aastatega “lugema” õppinud ja saab üha rohkem aru, millal pole mõtet asju isiklikult võtta ning saada aru, et minus räägib vaid hetkel lahvatanud tunnetemöll. Ma olen talle väga tänulik, et ta on – minu seda külge tundes – ikka veel minu kõrval. Continue reading

Miks ma põhikoolis ebapopulaarne olin ehk “Vastused Teie küsimustele vol.3”

IMG_20170930_105750

Küsimus number 3:

Jäi silma kuskilt lausejupp,et sa olid koolis ebapopulaarne piiga?
Miks?
Kas põhjus oli sinu vaikses ning ülitagasihoidlikkus loomuses või et sa polnud oma vaadetelt ja olemuselt selline nagu TEISED?

Vastus: See ei ole minu jaoks kerge teema, millest iga kell väga rääkida tahaksin. Kuigi need vähesed endised klassikaaslased, kellega pärast põhikooli olen juhtunud rääkima, on maininud, et nemad mingit erilist narrimist või kiusamist ei mäleta, siis mina elasin päris mitu kooliaastat väga tugeva pinge ja hirmu all. Olen oma loomult tundlik inimene ja arutleva natuuriga, seega on mulle võimalik sõnadega väga palju haiget teha. Ilmselt oli see ka üks põhjus, mis nö kiusajatele hoogu andis – me tunneme ära, kui teine on nõrgem.

Continue reading

Kuhu ma kadusin?

Minu pikemaajalised lugejad on ilmselt juba märganud, et blogimine käib mul tõusude ja mõõnadega. Viimasel ajal kumab siin mõõn… Mis on seekord minu vabanduseks?

Ei, mul pole puudust ideedest. Tegelikult oleks kirjutada väga-väga palju. Osaliselt olen kirjutamist juba alustanud, kuid üles pole veel midagi pannud. Need, mis lõpetatud ja pole üles saanud, ootavad ühe peamise teguri taga, milleks on fotokaamera kaabel! Minu Nikoni fotokal, mida kasutan peamiselt tähtsate olukordade jäädvustamiseks, on üksainus juhe, mille abil tõmban pildid arvutisse. Ja juhuslikult on see juhe kadunud juba kolm nädalat. Kuna olen praeguseks läbi vaadanud ka mittemõeldavad kohad, on mu peas juurdunud mõte, et Karl on selle ühel hetkel kätte saanud ja pistnud sellisesse kohta, kust see võib halvimal juhul alles aastate jooksul suurkoristuse või ümberkolimise käigus päevavalgele tulla…

Piltide taha ma siiski 100% end peitma ei hakka. Laur lubas homme vaadata, et äkki saab kuidagi mälukaardi abil fotod arvutisse. Mitte ainult mu blogi ei oota selle taga, vaid ka Hannah. Terve septembrikuu oleme olnud nii aktiivsed, et meil pole isegi magamisaega olnud. Mina olen enda peale võtnud selle aja jäädvustamise. Arusaadavalt tahab ka tema neid pilte näha ja mälestuseks hoida.

Tegelikult ongi Hannah üks suur põhjus, miks ma pole kirjutanud 🙂 Kuigi meil on olnud koos nii palju teha ja nii palju oleks teiega jagada ning endale tulevikumeenutusteks kirja panna, pole mul puhtfüüsiliselt tihtipeale olnud sedagi aega, et arvuti üldse avada. Ja ma ei kurda selle üle! Ma usun, et see on olnud üks mu elu vingeim septembrikuu 🙂

Imelik on mõelda, et viimased nädalad olen pea iga õhtu magama läinud peale südaööd, vahel koguni kolmest öösel. Ärkama olen ikka pidanud samal ajal ehk siis unetunde pole just palju kogunenud. Alles viimastel päevadel olen hakanud märkama, et see on pisut mu tervisele hakanud. Täna, mil on esimene päev ilma temata, tunnen seesugust väsimust, et ilmselt kella kümneks magan juba sügavalt.

Kui ma ükskord ennast välja olen puhanud, asun jälle blogitöö kallale. Tulemas on palju põnevat!

Kas nelja lapse kasvatamises on ka midagi lihtsat ehk “Vastused Teie küsimustele vol.2”

(IMG_2775

Küsimus number 2: 

Mis on nelja lapse kasvatamise juures (kõige) keerulisem ja mis on lihtsam kui nt 1-2 lapse puhul? Küllap seda viimast tasub eriti rõhutada, sest ühiskond kipub rõhutama seda esimest. Aga just Sinu kogemus.
Vastus: Ma arvan, et keeruline osa tulebki välja just arvus ehk siis asjaolus, et neid lapsi on kokku 4. Üsna tihti juhtub, et rohkem kui ühel neist on korraga vajadused, mille täitmist nähakse vaid oma vanemates. Vahel jääb seetõttu kellegi mure või rõõm teise varju. Kui on selline tugev nõudlusperiood, siis on see kurnav ka emale ja isale ning on tarvis rohkem enesedistsipliini, et asju rahulikult võtta.

Continue reading

Käisime ministeeriumis, Ronimisministeeriumis

DSC_0181

Kui ma laps olin, meeldis ronimine mulle väga. Mõned mu parimad hetked möödusid puu otsas mõtteid mõlgutades. Või siis panime nagu pärdikud õdedega uksepiitasid mööda üles. See kõik oli väga lahe! Siis oli see lihtne ning loomulik. Nüüd tunnen end kohmakalt isegi tavalisel redelil. Pole vist ime, et olin selles valguses kergelt skeptiline, kui Laur ütles, et võiksime külastada Ronimisministeeriumit.

Kas Ronimisministeerium on uus “riigivalitsemise keskorgan” (laenasin selle keeruka tõlgenduse Wikipeediast), mis reguleerib ronimist Eesti Vabariigis? See on täitsa õigustatud küsimus, kuna valitsuses tehakse pidevalt mingeid “huvitavaid” uusi ametikohti, seadusi ja mida kõike veel. Miks siis ei peaks ka ronimiseks paika panema kindlaid reegleid ja euronorme?

Ei, rahustan teid seekord ilusasti maha – riik ei raiska armsa maksumaksja raha, et piirata näiteks laste turnimist puude otsas (ma ei saa jätte vahele märkimata, et minu arvates seda isegi võiks teha ja lapsi just rohkem õue ronima suunata!). Ronimisministeerium on hoopis üks suur siseruum väga meeldivate töötajatega, kus ronimist saavad harrastada igas vanuses huvilised. Kui ikka puu otsa on vanuse tõttu piinlik tikkuda ning kaljudele minek jõukohane ei tundu, siis seesugune ronimiskeskus on ideaalne alternatiiv. Continue reading

Otse teise klassi ehk Melissa käib nüüd päriselt koolis

Downloads1
Kellele on vaja esimest klassi? Me ei küsi seda küsimust just eriti tihti, sest esimene klass on loomulik elu osa. Kõigepealt läbid selle, siis teise klassi, seejärel kolmanda ja nii edasi… Aga kas on võimalik ka nii, et jätame ühe osa neist etappidest vahele? Näiteks esimese klassi…? Just nii juhtus meie Melissaga. 
Kõik sai alguse märtsikuus. Ühel päeval kuulsin sahinaid, et Liise koolidirektor tahaks meiega “võib-olla” midagi arutada, midagi meile pakkuda… Kuna mu lapsed käivad koolis, millega Lauri vanemate peres on kõik vähem või rohkem seotud, siis suur osa juttudest ikka miskil moel meie kõrvu ulatub. Muutusin uudishimulikuks ja järgmiseks kuulsingi teisest allikast, et kõne all on ettepanek liita Melissa käesoleva esimese klassiga, et ta läheks sügisel ametlikult otse teise klassi.

Continue reading

Küsige mult küsimusi!

Hakkasin natukene aega tagasi uuendama blogis olevat infot ja järsku tekkis mul küsimus: “Mida mu lugejad minust tegelikult teada tahavad?”. Päris tõsiselt kohe – ma väga ootaksin Teie küsimusi minu, mu blogi või mu elu kohta. Kuigi olen küsimuste ja vastuste stiilis postitusi siiani mitte-minulikuks pidanud, siis praegu tunnen, et tahan Teile vastata. Mõned neist küsimustest võivad aidata mind ka selles, kui hakkan koostama ülevaadet, kes ma olen. See ei tähenda siiski, et suruksin küsimused raamidesse*. Praegu on Teil harukordne võimalus uurida kõikvõimalikke erinevaid teemasid (kui ikka tahad teada, milline on meie pere lemmiktoit või kas ma tahaksin lennata Kuule, siis uuri välja!) ja teha seda siin kommentaariumis anonüümselt või facebookis leheküljel Kaili kirjutab.

Andke tuld! 

Küsimusi ootan kuni 31. augustini ning septembri alguses annan neile vastused.

*jätan endale õiguse mitte vastata äärmiselt kohatutele küsimustele, kuid olen oma blogis pigem avatud meelsusega

Kuidas ma abikaasat buduaaripiltidega üllatasin ehk sellest, et ka nelja lapse ema võib “püss” välja näha

IMG-4

Kui lähenes Lauri lahkumine missiooniarstina Liibanoni, hakkas minu peas idanema üks idee. Otsustasin, et lasen end pildistada. Mitte lihtsalt tavalisel moel, vaid pigem midagi sensuaalset, kuid mitte labast. Räägingi kohe oma selle suve ühest kõige põnevamast kogemusest. 

Esimeseks väljakutseks sai fotograafi leidmine. Alati on ju variant, et võtad suvalise tuttava ja lased tal lihtsalt niisama klõpsida. See tundus mulle sel korral liiga lahja. Continue reading

Hannah tuleb!!!

Minu blogi pikemaajalised lugejad teavad, kes on Hannah. Meie esimene au pair, kes siin oldud aja jooksul sai nii mulle kui Laurile väga kalliks sõbraks ja keda märtsikuus Austrias külastasime. Nüüd tuleb Hannah tagasi ja juba järgmisel laupäeval. 

Seekord ei tule Hannah päris au pair’na. Igal juhul ei soovi ta siin olemise eest tasu ja elab koos meiega ning aitab meid kui sõber.  Continue reading