Missiooni varjus: esimene lahkumine

28tdwmf_th Rain oma uhke autoga

Kuulsin auto häält ja mõtlesin, et kes küll veel nii hilja külla tuleb. “Issi tuli!” kargas Rain elevusega voodist püsti. “Issi toob Rainile kingituse!” oli laps veendunud. Ohates vastasin, et see on ilmselt onu Jaan. Laur lendas parasjagu Liibanoni…

Lahkumispäeva hommikust ma suurt miskit ei mäleta. Tean, et imelik tunne oli. See kõik paistis ikka veel kuidagi hoomamatu. Ja nukrus kippus hinge…

Continue reading

Advertisements

Ma tegin avarii ehk kuidas me Pokumaale ei jõudnudki

Inimene on kummaline olend – tänu mõtlemisvõimele oskame me planeerida ning meil on pea igal hetkel ettekujutus, mis meid järgmiseks ees ootab või vähemalt ootama peaks. Võib-olla just seetõttu mõjuvadki kõrvalekalded meile eriti rängalt. Nii võib meid rivist välja lüüa ootamatu teade materiaalsest väljamikekust või kellegi haigestumine, aga ka kõrvalekalle, mis viib meid täiesti füüsiliselt rajalt välja. 

 

Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval müüdi Pokumaale poole hinnaga perepileteid. Pokumaa on üks väga vahva koht, mis mõeldud kogu pere harivaks meeleleutuseks ja sealjuures asub ta meie kodule üsnagi lähedal.

Minu õde ostis tolle võimaluse peale kaks perepiletit pokukeste külastamiseks. Ja oli üsnagi selge, et kui nemad lähevad, võiksime ka meie oma sama vanade lastega liituda. Ainus asi oli selles, et meie pere pidi kasutama lühendatud koosseisu, sest Laur pidi tartus valves olema.

Ärkasin varakult ja toimetasin koduseid tegevusi. Kui ema helistas, et neil on veel üle kolmekümne kilomeetri Pokumaani sõita (tulid nad ju ikkagi kaugelt maalt – Viljandist :)), olid mul lapsed riides ja ma isegi praktiliselt minekuvalmis. Aga võtsin vabalt ja otsustasin veel enne ruttu toa tolmuimejaga üle kraamida. Kui naine juba koristamistuhinasse satub, siis on aga lihtne end unustada ja nii juhtus ka minuga. Lõpuks sain aru, et teistega samal ajal kohale jõudmine kõne alla ei tule. Kuulsin mehevennalt, et mul oleks palju otstarbekam minna lühemat teed pidi ja sain esmased instruktsioonid. Kilomeeter eemal tegin väikese peatuse, helistasin ka abikaasale ja küsisin üle, kas mul ikka on õige minna teed pidi, mida ma ei tunne. Tema ainus reaktsioon oli, et mis mõttes ma üldse kaalusin varemalt minna tohutu ringiga, loomulikult ikka otse ja edasi sain juba temalt mingisugused instruktsioonid, kuidas kusagile jõuda, kus uuesti talle helistama peaksin. Pean mainima, et olin veidi segaduses, et üks vend juhatas mind otse, soovitades ühel ettetuleval ristmikul paremale pöörata, teine vasakule pöörata.

Otsustasin teha abikaasa nõu järgi, sest teadsin, et tema saan igal juhul hiljem telefoni teel kätte ja hakkasin sõitma.

Sel hetkel polnud mul aimugi, et selle ristmikuni ma ei jõuagi…

Kui hakkasin esimest suuremat kurvi võtma, oli ainus ebatavaline asjaolu, et avastasin enda jaoks veidi suurema spidomeetri näidu, kui mul kruusateel tavapärane oleks. Sõitsin lubatud kiirusest väiksemalt, kuid sellest siiski ei piisanud, aga hetkel on see juba tagantjärele tarkus…

Järgmisel hetkel sain aru, et olen kurvi võtnud liiga väljast ja sellest hetkest edasi käis kõik nii kiiresti, et kui te minu ülevaadet loete, siis ilmselt jõuaks selle aja jooksul taoline olukord mitu korda juhtuda…

Ühtäkki oli auto veidi ühele poole kiskuma hakanud.

Ei ole hullu, proovin tagasi saada.

Järgmisel hetkel tundsin, et auto ei kuula ka peale minu kerget muutust sõna…

Ikka veel olin kindel, et stabiliseerin olukorra ja tulen välja ehmatusega.

Läks veel vaid viiv, mil sain aru, et auto ei allu enam tõepoolest üldse mu kontrollile.

Pidurdasin kõvasti mingil hetkel, mille kohta ma enam ei oska öelda, millele elnevalt või järgnevalt see toimus.

Nüüd oli selge, et auto sõidab risti üle tee ja need puud tulevad meile vastu

Ühekorraga oli see kõik justkui aegluubis ja samas kui kõige kiirem hetk mu elus…

“Kas ma suren?”

Peale seda mõtet olen endalt korduvalt küsinud, miks oli minu peas ainult see mõte… Maailmas polnudki enam justkui midagi muud, peale minu ja selle puu, mis vältimatult meid ees ootas. Ma ei teadvustanud sel hetkel isegi endale asjaolu, et mu lapsed olid autos või et maailmas üldse oleks veel inimesi… Ainult auto ja puu ja küsimus: “Kas ma suren?”.

Siinkohal tuleks ilmselt kirjutada PAUHHH…

Mingit pauhh-i minu jaoks praktiliselt ei olnudki, oli vaid tohutult valus hetk, mil turvapadi vabanes.

Umbes samal hetkel mõtlesin: “Kui ma jääks ometi teadvusele; pean lapsed autost välja saama”

Lükkasin turvapadja eest ja tundsin kohutavat haisu, sest auto täitus mingi sutisuga, mille allikast polnud mul vähimatki aimu.

Lapsed nutsid või vähemalt Laine-Liise oli tohutult ehmunud.

“Emme! Emme! Emme, mis juhtus! emmmee!”

Püüdsin meeleheitlikult avada turvavööd, kuid sealjuures käed värisesid ja kohmitsesin enda jaoks liiga kaua.

Järgmisel hetkel ei saanud ma lingist ust lahti. Olin juba tohutus paanikas. Tagusin ust veidi ja lõpuks see avanes – minu jaoks jälle meeletult pika aja jooksul. Astusin välja, tõmmates kõrvalistmelt käigu pealt kaasa oma koti.

Tõstsin välja Laine-Liise, kelle uks oli lähemal, ja järgmiseks juba Melissa-Mai. Mõlema lapse puhul tundus turvavööde lahtisaamine jällegi kohutavalt aeglasem kui oleksin soovinud.

Viisin lapsed autost natuke kõrvale ja mõtlesin, et lähen otsin autost oma telefoni, et abi kutsuda. Kuna olin just Lauriga rääkinud, teadsin, et telefon oli õnnetushetkel istmel, aga nüüd seda seal enam polnud. Olin just valmis hakkama seda põhjalikumalt otsima, kui nägin, et auto esiosast voolab mitmes nires välja vedelikke.

Võib-olla oli see ainult naistele omane käitumine, kuid ma ei juurelnud pikemalt, mis vedelikud need on, viisin lapsed autos paarikümne meetri kaugusele ja ka ise enam autole ei liginenud.

“APPPPIII”, minu esimesed hüüded olid kui möiratused ja sain isegi aru, et olen meeletus paanikas. Teadsin, et lapsed on pealtnäha täiesti terved, kuid mul endal oli kogu keha valus ja mul polnud õrna aimugi, kas olen ka vigastatud või mitte. Vajasin vaid abi, kuid hoolimata sellest, et terve mõistus käskis karjumise jätta, sest kahel pool teed oli mets ja mul polnud aimugi, kas läheduses ka mõni talu on, kuid ma hüüdsin edasi. Sisimas aga ootasin, et mööda sõidaks mõni auto, sest reaalsuses oli see ainus võimalus.

Jooksin tee peal ja karjusin ning kogu see aeg tundus olevat igavikuline…

“Kas tõesti jään siia terveks päevaks”, mõtlesin endamisi.

Karjusin veel appi ja palusin järsku: “Jumal, palun, palun tee nii, et keegi tuleks. Palun aita!”.

Kui kuulsin metsast esimesi hääli, arvasin, et need lihtsalt viirastuvad mulle…

Ent siiski, need nagu kordusid.

Karjusin veel kord ja seekord sain juba üsna lähedalt vastuse, mis küsis selle kohta, mis on juhtunud.

Vastasin umbes nii: “Oleme siin tee ääres, sõitsin teel välja, mul on kaks last ka…”.

“Oodake, tuleme kohe, peame talu juurde tagasi minema ja tuleme teist kaudu autoga”.

Nüüd ma teadsin, et abi varsti ikkagi jõuab. Istusin teepervele maha ja hakkasin nutma. Laine-Liise lihtsalt kallistas mind. Nad olid Melissaga mõlemad nii rahulikud ja tublid. Minu imelised lapsed!

Järgmisel hetkel tuli auto, kust väljusid mees ja naine. Nad küsisid midagi selle kohta, mis juhtunud on või muud eesugust ja mina küsisin vastu, et kas teie vastasitegi mulle. Ei, need polnud nemad. Aga sealt edasi käis kõik kiirelt. Vanem proua tegeles lastega ja pakkus mulle juua, meesterahvas helistas abi välja. Veidi aja pärast jõudis juba ka abielupaar, kes meid metsas, seenel olles, kuulsid. Meesterahvas oli endine kiirabitöötaja ja võttis üle kiirabiga rääkimise. Ma teadsin, et mul pole ühtegi katkist luud vähemalt, kuid muus osas polnud mul aimugi – valus oli aeg-ajalt ning paanikast käis mul pea ringi, värisesin ja tundsin iiveldust.

Rääkisin nendega, korrates pidevalt, et ma nii kartsin, et keegi ei tule…

Kõik olid väga rahustavad. Autol ühendati lahti mingid klemmid, et süttimisohtu poleks ning üheskoos otsisti üles mu telefon. sealt edasi tegin põgusa kõne, et ma ei jõua kohale, neile, kes Pokumaal mind ootasid ja seejärel juba Laurile. Lauriga oli raske rääkida, emotsioonid lõid jälle üle pea, kuid läbi nutu andsin ülevaate, et lõhkusin aut ning meiega peaks kõik korras olema. Laur otsustas venna meie juurde saata, et saaksime hiljem koju ja et vaadata, kuidas auto teisaldatud saaks.

Kiirabitöötajad olid väga sõbralikud. Peale kuulamist, palpeerimist ning vererõhu mõõtmist sain rahustava tableti ning täideti paber. Kui ütlesin oma nime, küsis too sõbralik naisterahvas, kas olen Lauri sugulane või midagi seesugust ja ütlesin, et olen abikaasa. Edasi võttis ta juba ise Lauriga ühendus ja andis toimunust ülevaate. Enne minekut pandi mulle veel südamele, et kui mul halvemaks peaks minema, kohe Lauriga ühendust võtaksin.

Hakkasin vaikselt rahunema. Selleks ajaks, kui mind politseiautosse kutsuti, olin juba üpris apaatse olekuga. Tõsiselt imelik oleks kogu aeg nii rahulik olla… Ega ma hetkel oskagi arvata, kas tol hetkel juba rohi mõjus või oli see pärast suurt ehmatust lihtsalt loomulik rahunemisreaktsioon.

Politseinik oli jällegi väga sõbralik meestarahvas ja aitas mind seletuse kirjutamisel igati. Ma olin südamest tõsiselt tänulik sel hetkel, et minu ümber olevad inimesed olid abivalmid ja meeldiva olekuga.

Pärast seletuskirja kirjutamist, mille ajal mul juba uni tulema hakkas (ses osas hoiatas kiirabi mind juba eelnevalt, et ma ei imestaks kui päris magamagi millalgi jään), lootsin lihtsalt koju saada. Kui politseinik ütles, et nüüd tuleb veel Valga politseipatrull ära oodata ja siis veel pabereid täita, oli see juba meeletu pettumus.

Ootasime appi tulnud perekonna autos uue politseimasina saabumist. Lapsed olid juba väga rahulikud ning maiustasid neile pakutud suurte kollaste ploomidega.

Hiljem istusin järgmisse politseiautosse ja andsin ridamisi uusi vastuseid ning allkirju. Koostati väärteoprotokoll. Suure ehmatuse peale, mis mulle sel hetkel osaks sai, seletas politseinik, et väärtegu on liikluses normist kõrvale kaldumine ja antud olukord polnud kuidagi normaalne. Seega, menetleda tuleb ka juhtumit, kus ma oma autoga järgneva olukorra põhjustasin: “tekitas kehavigastusi endale ning varalise kahju abikaasale”. Politseinik ise seletas, et tema pärast poleks seda kõike vaja, kuid nõuded on sellised. Samuti polevat siin ilmselt midagi karistada, kuid loomulikult ei saa 100% teada, mida keegi kusagil otsustada võib.

Ma tunnen end siiamaani kohutavalt, et ei arvestanud teeolusid ja sõidukiirust õigesti, ei osanud reageerida nii, et oleksin saanud auto veel kontrolli alla, et mina ja mu lapsed oleksid võinud saada tõsiseid vigastusi või midagi veel hullemat ning et minu esimesest autost ei ole alles muud kui varuosad. Nagu mulle hiljemi öeldi, siis paljuski päästis meid tõsisemast seesama auto – just see, et Volvo on Volvo…!

 

Olin väsinud, kuid sel päeval mul magama jääda ei õnnestunud. Võtsin hoopis vastu kaks autotäit külalisi, olles niivõrd-kuivõrd hea võõrustaja ning tundes, et lihtsalt uuesti ja uuesti rääkimine aitab olukorda väiksemaks muuta. Sellegipoolest ärkasin öösel karjudes ning puhkesin täna autos kõrvalsõitjana kurvis nutma. Samuti on mulle mõningaseks üllatuseks, et põrutus on sedasorti asi, mis esimestel tundidel end tunda ei andnud, kuid täna, teisel päeval, juba oluliselt rohkem on liiga teinud.

 

 Kõrvalekaldeid võib olla igasuguseid. Kui ootamatu olukord pole midagi rõõmustavat, oleneb palju sellest, kuidas me ise oleme valmis olukorraga toime tulema. Võib ju jääda lõputult otsima süüdlast endas või kellegis teises, võib jääda mõtlema, mis oleks võinud teisiti teha, kuid võib ka proovida midagi täiesti teistsugust. Nii võin mina lihtsalt valada mõtted oma lemmiktegevusse, kirjutamisse, ning öelda kõigile lugejatele, et see olukord on minu südamesse pannud suure tänutunde:

*tänu neile naabritele, kes appi tulid,

*tänu fantastilistele päästetöötajatele,

*tänu perekonnale, kes oli toeks (nii minu kui mehe omale),

 *tänu abikaasale, kes varalisest kahjust hoolimata pole näidanud välja mingitki pahameelt, vaid rahulolu sellest, et me terveks jäime

*tänu mehevennale, kellega on olnud neist asjadest kõige lihtsam rääkida, sest temal on kõige selgem ettekujutus sellest, mis tegelikult toimus

*tänu Lauri sõbrale, kes tuli appi autot koju tooma

*eriline tänu Jumalale, et see oli nii (lausa imeliselt) õnneliku lõpuga õnnetus!

255448_3892837558572_735853250_n

554632_3892848918856_2068084354_n

 

27. august 2012. a. kell 22:58